Ma päriselt saan aru, et see on vaid meie traagika, et elame metsas, käime linnas tööl, laps on iga päev pikapäevarühmas ja kui oleks vaja talle järgi minna ootamatult nagu täna, siis ma ei saa, sest ma olen linnas. Niigi pean ma suht palju linna ja kodu vahel kühveldama ning võttes arvesse kütusehindasid ning seda, et nelivedu neelab kütust nagu hull, siis ma tahangi vinguda. Lihtsalt selleks, et kõik see endast välja vinguda, kuna olukord pahandab mind ja ma ei tea, kuidas seda lahedada.

Esimese lahendusena tuleb muidugi pähe, et tuleb leida kodulähedane töökoht. Nagu see oleks ka kõige lihtsam leida eksju. Et lööd aga cv keskuse lahti ja töökohad kodulähedalt on varnast võtta. Muidugi midagi ju pakutakse, aga ma ei taha küll kedagi solvata, kuid ma ei taha müüjaks minna, ega koristajaks. Pole päris minu töökohad. Ja veelkord mitte sellepärast, me halvustaks neid töid, vaid seepärast, et ma arvan, et olen päris palju tööd teinud, et olla mõnel teisel ametikohal. Kodukontor? Vot ma ei teagi, sellega on nii, et ma küll naudin neid hommikuid kui ma ei pea kell kuus ärkama ja saan juba kell kaheksa oma arvutis klõbistada kodusel diivanil, aga alati on mõned agad. Esiteks on mul alati tunne, et pärast keegi mõtleb, et see on ebaaus, et miks mina võin ja teised ei või ning teiseks ega siis kodus ei taha ka vaid tööd teha. Kodukontoril on eelised, aga on ka mitte-eelised. Koer tahab pissile, kass kakleb, keegi vaatab telekat. Ma küll enamuse ajast arrrrrmastan kodukontorit, kuid kohati ikka tunnen, et see pole päris see. Vanasti mul oli üleval väike kontorinurgake, nüüd on seal meie magamistuba. Ühesõnaga vingun lihtsalt, sest ei taha sõita ja kontoris olla, aga ei taha ka kodus olla. Mis see lahendus siis on?