Põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali

See on tegelikult juba natuke naljakas, kuidas ma satun vaatama lavastusi, mis on jutskui edasijõudnute tase “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Alles ma käisin vaatamas “See laps” etendust (mis muide siiamaani on mul kuidagi hinges ning ma olen seda vaatma  saatnud ka oma sõbrannad, Mareki ja  ema!) ja nüüd siis “2+2=22” tantsulavastus Sõltumatu tantsu laval. Lugesin tutvustust ja tundsin kohe, et see etendus kõnetab, aga et see selliseks elamuseks kujuneb, seda ei osanud oodata. Ma armastan tantsuetendusi, aga kui te küsite minult, millal ma viimati mõnda tantsuetendust vaatamas käisin, siis ma jään vastuse võlgu. Aga see selleks.

Tuleme selle konkreetse etenduse juurde. Oota, ei, räägime kõige pealt eilsest koolitusest, mille teemaks olid reeglid. Reeglid peavad olemas olema, kõik oleme nõus. Aga millised on reeglid? Kes need reeglid kehtestab? Millised reeglid on olulised? Millised näägutamine? Kas reegleid tuleb jälgida? Mis saab siis kui reegleid ei järgi? Kas reegleid võib järgida ka hiljem ja teistmoodi? Teha oma reeglid? Kas reeglite sees saab olla õnnelik? Kas te vanemana olete kunagi mõelnud kui palju käske me lastele anname?

Mina tänu eilsele koolitusele tean. Täiskasvanu annab lapsele poole tunni jooksul 20-40 käsklust. Kas te kujutate seda ette! Pooled neist on täiesti jaburad. Näiteks “ole ettevaatlik” kui laps kallab mahla. Mida see tähendab? Laps tahaks sõna kuulata, aga ta ei saa aru, mida see tähendab. “Ole ettevaatlik” tähendab nii palju asju. Mida see selles kontekstis tähendab? Meie, täiskasvanuna, teame, aga laps? Miks me ei ütle “hoia pakki kahe käega”? Selge ja loogiline, aga me saadame lastele pidevalt segaseid sõnumeid ja vihastame siis, sest nad lihtsalt ei saa aru, mida neilt oodatakse. Reeglid ja ootused.

“2+2=22” oli nagu selle koolituse piltlik – puust ja punaseks- näide. Kõik oma kohtadele! Kiiresti! Tempo tempo! Ärge jookske! Kuhu te kiirustate! Mängige! Ärge möllake niimoodi! Istuge rahulikult! Miks te niimoodi diivanil istute! Minge ometi välja! Ärge jookske! Ärge kukkuge! Miks sa telefonis istud? Telefonile peab vastama! Naerata! Mida sa unistad? Ütle tere! Sul on veel palju õppida! Mõtle oma tuleviku peale! Mis sinust küll niimoodi saab?  Kas pealtvaatajad tohivad istuda koos näitlejatega laval? Aga miks nad siis seal istuvad? Miks nad ei ole omal kohal. Tempoga! Aga ärgu jooksu! Zuga ühendatud tantsijad toovad kõik need küsimused ja mõtted vaataja ette. Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.

See on ühtepidi humoorikas, aga ka mõtlemapanev ja mu jaoks isegi natuke häiriv, sest need reeglid, need reeglid – sa oled siis hea/andekas/tubli/sotsiaalselt ja ühiskonna poolt aktsepteeritud kui sa teed nii nagu keegi on kunagi välja mõelnud ja mida kõik siiani kahtluse alla seadmata järgivad – on mu jaoks päriselus häirivad.  Mulle tulid meelde kaks asja: kui hinnata kala tema võime põhjal puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on loll ja ahvid, kes peksid puuri tulnud uusi ahve, kes ronisid uudishimust redeli otsa, nii kaua, kuni ükski uustulnukas redeli otsa ronida ei julgenud. Keegi ei teadnud miks, aga kõik teadsid, et nii ei tohi. Jagh, üks 50 minutit kestev tantsulavastus, mis on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, paneb sügavaid mõteid mõtlema ja analüüsima eelmise päeva “heade vanemate” koolitusel kuuldut.

Ma käisin lavastust vaatamas koos Idaga. Me mõlemad nautisime. Miks see etendus kõnetab samaaegselt nii 6-aastast kui 38-aastast? See on väga lihtne. ZUGA-t inspireerib laste mänguloogika. Dramaturg Andri Luup ütleb: “Nii nagu pealkiri “2 + 2 = 22” ütleb, näitab ZUGA lavastus, et on võimalik ka mängulisem vaatenurk reeglitele. Kõik maailmas ei allu ju ühesugusele matemaatikale, reeglitele ei pea olema ainult üks tõlgendus. Ja kui mõelda, et sageli lastele väga meeldivad reeglid ja neist ka kinni hoidmine – siis viib see mõttele, et rangete reeglite sees on samuti võimalik hoogne ja õnnelik olla, armastada või ka leppida. Ja see omakorda viitab justkui sellele, et reeglid ei ole ei head ega halvad, aga neid tuleb sagedamini mängu võtta, mitte neid tingimata eirata.” )Soovitan lugeda kogu intervjuud siit!)

Ja edasi soovitan ma teil lavastusele kohe piletid ära osta. Te ei saa muidu teada, mida tähendavad read:

Ma tahaks teha nii, et kõik mulle kuidagi alluks, aga nii, et ma kellegi peal ei talluks.
Ma teen oma mängureeglid.
Ma saan hakkama, ma teen end tugevaks, ma ronin ja hüppan.
Istun kahel toolil, käin kolmes koolis, räägin neljas keeles.
Ma teen kõva häält, ja annan korraliku lahingu.
Ma võidan, kaotan, õpin, kukun, ma trambin ja tukun.
Ma tahan jääda sõpradeks. Ja saada sõpradeks.
Mind huvitab põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali ja… ma tahan teha vastupidi, MÕNIKORD, või lihtsalt teisel ajal teha seda, TEINEKORD.

Veenilaiendid ja maksaplekid

“Nii, nüüd on kõik, nüüd olen ma ametlikult vana,” oli mu esimene mõte kui Estonian Vein Clinic mind veenilaiendite diagnostikasse kutsus. Alles leidsin ma oma otsmikult “Gorbatšovi laigu”, mis meenutas mulle vanainimeste maksplekki ja nüüd siis veenilaiendid. “Kas see ei ole mitte 80-aastaste vanaemade teema,” mõtlesin ma ja tahtsin viisakalt eitavalt sellele kutsele vastata. Siis aga jäin mõtlema, et “maksaplekk” osutus ju ka kõigest pigmendiks, mille sai ipl raviga eemaldada ja keegi ei ole ju mulle öelnud, et minu vanuses naistel raudselt on veenilaiendid, vaid see oli kutse, et teha selgeks, millises seisukorras mu jalad on. Enimlevinud müüt muide ongi, et veenilaiendid on seotud vaid vanusega. Tegemist on esiteks päriliku eelsoodumusega haigusega. Näiteks on inimesel risk veenilaiendite tekkeks ligi 90%, kui tema mõlemal vanemal esineb veenilaiendeid (Emme?)  Riskifaktorid lisaks vanusele on naissugu (aitäh! rasedus, menstruatsioon, veenilaiendid, mida veel?), pikalt seismine, suitsetamine, ülekaalulisus, rasedus, pikk kasv, mis kõik soodustavad haiguse avaldumist.

Ühesõnaga tundsin ma, et ma võin oma 38aastased jalad veenikliinikus diagnostikaks ja targemaks saamiseks letti visata küll. Mul on hea meel, et ma seda tegin. Miks? Ma sain hästi palju targemaks ja selles mõttes ka valehäbist lahti, et kui ma peaksin oma jalgadel nägema tulevikus veenilaiendeid, siis ma mitte ei püüaks neid varjata, vaid ma teaks, et on olemas ravi. Minu jalgadel ei olnud veenilaienditest haisugi (ptüi, ptüi, ptüi!), kuid ka korras jalgadega on soovitatav siiski paari-kolme aasta tagant seda kontrollida lasta. Pole mõtet oodata kuni probleem on olemas või lausa suur kui seda kõike saab leevendada ning ravida tunduvalt lihtsamini.

IMG_7640.jpg

Kui ma hiljem sellest diagnostikast ka oma sõprade ja tuttavatega rääkisin, siis oma üllatuseks sain ma teada, et päris paljud neist olid veenilaiendite ja nende raviga juba kokku puutunud enne 30. eluaastat. Vot sulle siis vanainimeste haigust! Üks sõbranna (ja ka arst, kelle vastuvõtul ma käisin) rääkisid, kuidas veenilaiendite ravi käis varem veenide väljatõmbamise abil ja tegu oli siiski üsna ebameeldiva protseduuriga, millest taastumine võttis omajagu aega (ei üllata üldse, sest juba jutt sellest kõlas ebameeldivalt ja valulikult). Nüüd aga on õnneks keskendutud veenilaiendite sulgemisele seestpoolt, kasutades selleks peamiselt kas liimi, raadiosagedust või laserit. Liim on kõige uuem ja vaieldamatult ka kõige mugavam ravimeetod veenilaiendite ravis – puudulik veenitüvi suletakse väikeste liimikogustega. Seda ravimeetodit kasutades ole vaja teha anesteesiat – tehakse vaid üks nahka tuimestav süst liimikateetri sisseviimiseks suletavasse veeni sääre keskosas. Seejärel liigutakse mööda veeni sondiga kubemeni ning puudulik veen suletakse valutult liimiga kogu ulatuses. Kuna antud meetodi puhul ei kasutata veeni sulgemiseks kõrget temperatuuri ega füüsilist jõudu, jäävad ära lisaks verevalumitele ka närvivigastused, mida klassikalise operatsiooni korral aeg-ajalt esineb. Liimi kasutamise puhul puudub ka vajadus kanda protseduurijärgselt kompressioonsukkasid, mistõttu on see üheks valikmeetodiks suvisel perioodil. Ka füüsilise koormuse osas ei ole liimi korral piiranguid.

Veenilaiendite ravi on tänapäeval nö walk-in-walk-out protseduur. See tähendab, et patsient tuleb raviasutusse omal jalal, veedab seal maksimaalselt kaks-kolm tundi ning lahkub sealt kohe pärast protseduuri, samuti omal jalal. Protseduuride käigus nahalõikeid ei tehta – patsiendid ei pea veenikomusid armide vastu välja vahetama. Kuna igapäevaste tegevuste juurde saab naasta koheselt, siis puudub vajadus töölt eemalviibimise järele.

Enam ei tundugi nii ebameeldiv protseduur ehk siis pole vaja karta ja diagnostikat (ja vajadusel ravi) kaugesse tulevikku edasi lükata. Teate, mis on naljakas? Kui ma olin 20, siis ma mõtlesin, et ahh, 40-aastaselt ei ole mingit vahet enam, milline ma välja näen. No tundus lihtsalt nii kauge tulevik ja ekstreemne vanadus. Täna mõtlen ma, et tahaks ikka 70-80-aastaselt ka kobe välja näha. Ja just sellest vanusest mäletan ma vanaemade sõbrannade koledaid veenilaiendites jalgu. Seda kavatsen ma igal juhul vältida. Eriti kui see tänapäeval ka nii lihtsaks on tehtud.

IMG_5799

Veenilaiendite ravi algabki täpsest diagnoosist ja vajalikest uuringutest. Estonian Vein Clinicus  luuakse haiguse ulatusest ülevaade kasutades selleks ultraheli. Ultraheli on tervisele ohutu ning selle käigus ei kasutata nõelu-kanüüle ega ioniseerivat kiirgust, nagu röntgenuuringutel. Uuringu käigus mõõdetakse ära peamiste pindmiste veenide, diameetrid. Hinnatakse vere tagasivoolu ja selle kestvust veenides. Lisaks kaardistatakse ära puudulikud ühendusveenid süvaveeni- ja pindmise veenisüsteemi vahel. Kontrollitakse ära süvaveenid ning veendutakse, et kusagil trombe poleks. Varikoosi korral võimaldab ultraheliuuring anda täpse ülevaate, kust ja mis põhjusel veenilaiendid on tekkinud, milline veen on puudulik. Ultraheliuuring on valutu protseduur ja kestab orienteeruvalt 15-20 minutit. Uuringu ajal seisab patsient püsti selleks ettenähtud alusel. Arst kannab patsiendi jalale veidi spetsiaalset geeli, mis võimaldab ultrahelilainetel tekitada kujutise uuritavast piirkonnast.

Konsultatsioon + mõlema jala Duplex ultraheli diagnostika maksab 79 eurot. Ravi hinnakirja leiate siit.

Täna on üks selline natuke-pahatuju-päev

Mäletate ma mõnda aega tagasi kirjutasin, et hinges oli rahutus ja et vajan ilmselt uusi algusi. Ma ei olnud päris kindel, mida ma selle kõige all mõtlesin, aga mingil hetkel sai mulle selgeks, mis mind närinud on. Ma ei hakka sellest kõigest (hetkel veel) rääkima, aga see teadmine tegi mind natukene kurvaks. Vana mina oleks pea ees vette hüpanud, aga uus mina (või alalhoidlikum mina?) oli kahevahel. Ma kaalusin ja mõtlesin ja nuputasin. Olin hirmul ja kurb ja väsinud.

Natuke tuli see aeg meelde kui trööstiplaastrid mulle esimest korda tunneli lõpus valgust näitasid. Siis ma olin muidugi tunduvalt hullemas olukorras – raskes depressioonis, aga natuke samuti ennast ära kaotanud. Paar päeva tagasi kui ma mööda Edinburghi jalutasin, tundsin ma sama tunnet, et ma olen kadunud. Ja ma tulin tagasi, võtsin kokku julguse ja langetasin otsuse. Ühtepidi ei teinud see mind sugugi rõõmsamaks, pigem tekitas kerge masenduse tunde, aga teistpidi tundsin ma, et olen õigel teel olemas mina ise.

72588372_724827447981347_1665613125119901696_n

Vahepeal lahvatas influencerite maailmas järjekordne draama. Ma jõudsin selle peale mõelda vaid nii palju, et kas inimesi tõesti huvitab nii palju virtuaalmaailm, et üksteisega sõdida. Ütlen ausalt, et mulle tundub, et minu ja ühe tuntud blogija sõdimised tunduvad selle kõrval ikka väga hädised ja suvalised. Milleks sellised sõdimised ja draamad? Jõudsin vaid järeldusele, et mind huvitab pärismaailm tunduvalt rohkem. Hea on olla hobiblogija, kes ei ole sunnitud midagi tegema, vaid kes saab teha seda, mida tahab.

Ometigi oli mul hea meel, et Cuddlingsi väike reklaamikampaania just eile ja täna välja tuli. Mulle tundus, et ma (ja võib olla maailm üldse) vajab täna natuke trööstiplaastrite abi!

72229200_448265625806088_1996297400022934065_n

Foto: @carolyrohela

Hetkel on cuddlings.ee e-poes kampaania, mille raames Cuddlings annetab 50% maksumusest Lastefondi abivajajatele. Selleks, et  kampaaniat toetada, mine vaata kodulehele ja saadki teha head nii lastele, kes abi vajavad 🖤Lisaks trööstiplaastrid peaksid igas peres olema, et kurval ajal lohutust pakkuda ❤️

Imelise, muinasjutulise päisepildi eest tänan andekat blogihaldjat Britti. Aitäh sulle!

Oma kodu lõhn

Te olete ju minuga nõus, et igal kodul on oma lõhn. Minul on lapsepõlvest meelest hästi palju lõhnu. Reaalselt kui ma mõtlen mõne kodu peale, siis tuleb mulle selle kodu lõhn meelde. Hoolimata sellest, et mõnest lõhnast ja mälestusest on möödas juba üle 30 aasta. Ma mäletan meie maja esimesel korrusel elava Kochi-tädi kodu lõhna. Lapsena kõõlusin ma tihti ta akna peal ja imetlesin ta kodu pitslinikuid, vanaaegseid sametdiivaneid, klaverit ja nipsasjakesi. Ainuke asi, mis selles kodus mulle ei meeldinud, oli lõhn. Ma arvan, et see oli koirohu lõhn. Ma olin lapsena hästi palju oma vanatädi juures ja seepärast on suur osa mu lõhna-mälestustest seotud erinevate tädi sõbrannadega. Tädi Leili juures lõhnas rohtude järgi, tädi Sale juures kotlettide järgi, tädi Thea juures “Dzintarsi” järgi. Ma olen lapsest saati hästi palju mõelnud kodu lõhna peale.

Meie kodu lõhn oli pikalt kassipissi lõhn. Traagiline, ma tean. Meil on kaks kassi, kes ei hiilanud oma tualeti-harjumustega. Aastaid võitlesime me selle probleemiga, kuniks ainus lahendus oli kassid majast välja kolida. Alles eelmisel aastal katsetasime me mingit uut liiva, mis muutis olukorda. Täielik maagia ja ma sülitan kolm korda üle õla, sest sügis on käes ja ma tahan kassid suvekodust tagasi tuppa kolida!

Issand, ma saan praegu aru, kui  tobe on rääkida kassipissist ja kehvast lõhnast, kui ma tegelikult tahan rääkida hoopiski millestki meeldivast.  Sellest oma kodu lõhnast.

73081043_2429027584001612_7467656111387049984_n

Muidugi on mu kassipissi lõhn liialdud, ses mõttes, et jaa mingitel hetkedel on see nii olnud tõesti, aga suures pildis on meie kodu lõhn olnud ikka pigem lillede, aroomiküünalde ja eeterlike õlide lõhnaga. Ma jumaldan igasugu lõhnasid! Täna peale pisikest reisi tagasi koju jõudes tundsin ma, et üks parimaid asju oligi oma kodu lõhn. See tuttavlik armas aroom, mis teeb kodust kodu.

72729767_477707742818758_3116142830746075136_n

Viimased pool aastat on meie kodule oma lõhna juurde andnud Balscandi erinevad eeterlikud õlid. Lavandiin on tegelikult üks selliseid lõhnasid, mida ma alati olen pigem kartnud, sest see on mulle tundunud liiga intensiivne. Nüüd lisasin ma paar tilka lavandiini õli kui viimati Idaga koos küünlaid tegime ning see on uskumatu kui hea lõhna see on meie esikusse andnud. Segades veel kokku natuke eukalüpti ja lavandiini oli kooslus eriti hea. Me tegime Idaga päris mitu sellise lõhnakomboga küünalt meie kodu lõhnastama.

72214547_2747095235510945_2378001977364709376_n.jpg

Magamistoas kasutan ma eukalüptiõli. Balscandi eukalüpt vastab numbrite järgi meditsiinilisele kraadile ja seda on juba lõhnast tunda. Mina kasutan seda padjaserval  ja ma ei tea, kas ma kujutan endale seda ette või ongi õli hästi rahustav ja tekitab päriselt zen tunde, mis magamistoas üsnagi oluline. Muide, lisaks heale lõhnale on see ka eriti hea plekieemaldaja õueriietele, laste jopedel ja muule sarnasele Hästi mõnus rahustav õli. Automaatne zen.

73085283_546171316132427_9193253823504711680_n.jpg

Minu viimane ja absoluutne lemmik on patšuli õli. Võib olla mitte otseselt kodu lõhnastamisel, vaid isiklikuks tarbeks. Patshuli on afrodisiaakum, naiselikku intuitsiooni tõstev, kõige tummisem eeterlikest õlidest. Parfüümina megamõnus. Kui muidugi lõhn meeldib. Mulle meeldib. Nii mõnedki mu lemmikparfüümid sisaldavad patšulit. Hästi sensuaalne ja ergutab  meeli. Sügav ja hellitav. See õli on kuidagi selline “romantika kohtub rock´n´rolliga”. No ja hommikuti tasub patšuli õliu proovida silma alla kui vaja kiiret värsket tulemust.

71649683_997099564015471_1284790761669263360_n

Eeterlikud õlid: www.balscand.ee

No ja milline üllatus ootas mind täna koju jõudes? Lapse poolt, kes teab, mis emmele meeldib. Läksin Idale lasteaeda järgi ja ta rääkis mulle õhinal, mis ta mulle meisterdanud on. “No ma võtsin sealt vannitoast need valged asjad, mis sul on, aga nad enam ei ole valged, ma värvisin need ära, panin lõhna ja riputasin lambi külge,” seletas ta. Ma olin suhteliselt kindel, et ma tean, mis need valged asjad on, mis mind lambi küljes ootavad. Te ka juba taipate? Jah, just nii. Mind ootasid ees sellised toalõhnastajad. Kusjuures lõhnasid tõesti hästi. Kuidas sa selle peale pahandad, eksju.

Balscandi lõhnadel saad silma peal hoida ka läbi Facebooki. Hetkel seal ka loosimine.

72856729_701224997041617_3430090337194868736_n73413220_3340046402680101_756274351333965824_n

Millised on teie lapsepõlve lõhnamälestused? Milline on teie kodu lõhn? 

Fotonoorenduse viis etappi

Mäletate eelmisel aastal käisin ma esimest korda fotonoorenduses? Ega ma täpselt aru ei saanud, miks ma seda teen, sest mulle ei tundunud, et mu näonahal midagi viga oleks.  Tuli jutuks ja ma mõtlesin, et aga miks ka siis mitte kui juba niikuinii “totaalse muutumise miniversioon” käiku läks.

Mu nägu nägi välja selline. Etteruttavalt ütlen, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ma näen kui ebaühtlase jumega muuhulgas mu nahk tegelikult oli. Endale tundus tavaline päevitunud nahk.

img_8345.jpg

Suvega, kui ma küll püüdsin erinevalt varasemast kasutada päevituskreemi, siis ikkagi läks see mul meelest ja päikesega tuli pigment tagasi. Paar nädalat tagasi Medemisse minnes nägi mu nahk meigita välja selline:

img_4947

Kõige hullem ei ole IPL fotonoorenduse juures mitte valu (see ei ole minu arvates üldse valus, vaid tundlikumate kohtade – nina ümbrus ja ülahuul – ebameeldiv) vaid see, milline sa sama päeva õhtuks kui pigment hakkab nahale tekkima välja näed. Üsna ebameeldiv on sellise näoga ringi käia. Eriti kui jumestuskreemi ka maha unustad. Marek tuli mulle õhtul tööle järele ja pidi ukse peal ära minestama. “Issand jumal, mida sa nüüd endaga teinud oled!” hüüatas ta. Sõbrannad said Instagrami pilte nähes samuti šoki. “Mis sinuga juhtus, sul ei olnud ju viimati kui nägime sellist pigmenti!”

Paar päeva on nahk kaetud nagu kohvipuruga. Ida küsis mult ka, miks mu nägu mudane on. Vaikselt vaikselt koorub see lihtsalt maha ja jumestuskreemiga peites on tulemus juba üsna kena. Suvega tekkis mul ostmikule juuksepiiri juurde “gorbatšovi plekk”, mis hakkas mind õ-u-d-s-e-l-t häirima ja andis tõuke uuele protseduurile minemiseks. Ütlen ausalt, et korraks oli täielik pettumuse moment kui ülejäänud pigment oli kadunud, aga see “gorba laik” oli ikka alles. Näete seda siin pildil ka veel, ilmselt teistele ei ole see nii silmatorkav, aga mind häiris see meeletult. Ikka pea peitekreemiga mässama, vandusin ma omaette. Teate ju küll, ma ei ole eriline meigiga mässaja…

Ja siis ühel ilusal hommikul – nädal ja kolm päeva hiljem oli ka see plekk kadunud. Ma päriselt saatsin Medemisse kirja, et uskumatu, aga ma sain oma vastikust laigukesest ka lahti. Ma olin niiiiii rahul.

Kui te arvate, et IPL fotonoorendus on vaid pigmendi eemaldamiseks, siis te eksite. IPL valgus stimuleerib nahas kollageeni sünteesi, mille tulemusena nahk muutub elastsemaks ja pringimaks, kaovad pindmised kortsud ja pigmendilaigud ning nahk on siledam ja noorem. Samuti väheneb põskede punetus, ahenevad poorid ja paraneb aknest kahjustatud nahk. Ma reaalselt tunnen, kuidas mu nahk on säravam, puhtam ja rohkem pingul. PÄRISELT.

Alumisel pildil ei ole ühtegi filtrit ja vaid BB kreem. Kes näeb erinevust?  Ma ütlen teile fotonoorendus on uus must!

Loe ka neid lugusid samal teemal:

Fotonoorendus – kas valus?

Ilu enne vanust

 

 

Tänapäevane Mina, ürgse Naise Hing

“Lohvakad triiksärgid, püksid ja kontsad – see oled sina!” Nii iseloomustas minu stiili üks mu sõber. Ta ei eksinud. Minu “kontori-välimus”, milles ma end kõige mugavamalt tunnen on tõepoolest just selline ülalnimetatud kooslus. Ta unustas mainida  vaid ühe asja. Ehted. Minu jaoks on olulised ka ehted, mitte nii, et ma oleksin pealaest jalatallani kulda ja karda täis, vaid mingi väike detail, mis liialt ei torka silma, aga paneb mind hästi tundma.

Siinkohal pean ma ütlema, et mul on äärmiselt hea meel, et ma WildWomani ehted avastasin. Mul on üks medaljon, mida ma kannan praktiliselt kogu aeg ja iga riietusega. Ka teksade, t-särgi ja tossudega. See on nii minu ehe ja ma tunnen, et see annab mulle enesekindlust. Nüüd te kindlasti juba mõtlete, et kuidas mulle siis WildWoman sobib kui ma armastan ehetes minimalismi, kas need pole mitte sellised ehted, mida vaatad pildil ja mõtled, et vau kui äge, aga ise ei kannaks välja. Kannate küll. Mina ju kannan. Tavalise naise, mitte modellina pildil.  Kuigi mulle meeldivad ka WildWomani nö pöörasemad ehted, on mul nüüd äärmiselt hea meel öelda, et nende uus ehtekollektsioon, mis on disainitud Eestis ning valmistatud Indoneesias Bali saarel käsitööna taaskasutatud hõbedast, on just midagi sellist, mis ühendab moodsa naise minimalismi ja ürgse naise hinge.

Saage tuttavaks uue WildMe kollektsiooniga!

Kollektsiooni teeb eriliseks asjaolu, et ehted on valminud taaskasutatud hõbedast. „Balil korjatakse vana hõbe kokku (ka meie viime sinna enda garantiilised või katki läinud ehted) ja sulatatakse üles. Lisatud metallid põletatakse sulamassist välja, et saada kätte 100% hõbe. Seejärel segatakse see uuesti 92,5% hõbedaseguks, mida kasutatakse uute ehete valmistamisel,“ täpsustab WildMe autor ja brändi looja Marika Tamm tööprotsessi.

Mind ennast kõnetas aga ennekõike kollektsiooni sõnum. WildMe kujundid on nagu moodsa aja ruunimärgid. WildMe on sügav enesearmastus, mis teab Sinu kui naise väärtust.  WildMe on kõikumatu eneseusk, et oled iseendana täiuslik.  WildMe on oma unikaalsuse väljendus, mis ei vaja teiste heakskiitu. WildMe usaldab naiselikku intuitsiooni. WildMe on teadlikule naisele. Ma ei arva kaugeltki mitte, et mina oleksin täiuslik, aga rahuloluks ei vaja ma absoluutselt teiste heakskiitu ja ma tean oma väärtust. Just viimasel ajal on see hästi tugevalt esile tulnud. Enesekindlusega ei ole mul kunagi probleeme olnud, aga eneseusk on mõnikord minu takistuskivi, ma olen kippunud oma väärtust vähendama. Mitte enam.

Roosa kvarts ei ole üldjuhul minu lemmikkivi, kuid selle komplektiga tekkis mul kohe side. Kui lugeda rohkem roosa kvartsi kohta, siis ma sain aru, kust ja miks see side tuli. Ma olen viimasel ajal õppinud rohkem oma tundeid ja soove väljendama, teate ju küll, tunnete väljendamine ja asjadest otse rääkimine ei ole minu teetassike. Selgus, et see ei olegi nii raske. Tänu sellele on mu elus hetkel kordades rohkem rahulolutunnet.

Kuukivi aitab jätta selja taha kõik vana ning leida oma küsimustele vastused enda seest. Minu jaoks seega täiesti loomulik valik.  Lisaks meeldib mulle kõrvarõngaste disain – kui te lähemalt vaatate kodulehelt, siis näete paremini, et kõrvarõngad ei ole ühesugused. Mulle nii meeldib see väikene vimka nende ehete juures.

Selle konkreetse kollektsiooni puhul paelub mind nii väga teadmine, et tegu on Eesti disainiga. Kuigi ehted ei ole ju personaalselt mulle disainitud tunnen ma siiski nendega palju rohkem sidet kui seal taga on teadmine, et keegi on need siiski Eesti naise jaoks disaininud. Ma pidin paar kuud tagasi olude sunnil kandma ühe teise ehtepoe ehteid. Ütlen teile käsi südamel, et ma tundsin end ebamugavalt, sest ma nägin kui kehva kvaliteediga nood ehted olid, keegi on need lihtsalt odavalt Hiinas valmis vorpinud ja nendes ei olnud mingit hinge. Wild Womani ehetes on nii hing kui lugu.

71186727_2423957687657666_8575573982298767360_n71499958_2213531382240901_6332451183667445760_nthumbnail_eveliisile1

Viimane komplekt, millega ma ka ehtepoest koju jalutasin, on minu jaoks eriline. Mitmel põhjusel. Roheline ametüst on tähtkuju järgi minu kivi. Puhta energiaga kristall, mis õpetab märkama enda edusamme ja liikuma julgelt arengu teel. Te olete ju saanud aru, et just edusammude märkamine ja areng on need võtmesõnad, mis praegu mul elus olulised on. Aga mitte vaid rohelise ametüsti pärast ei ole just see mu lemmik. Selle komplekti disain on minu arvates jälle selline, mis sobib iga riietuse juurde. Annab just selle väikese lisa, mida üks lohvakas triiksärk vajab.

70905722_743398722792831_4208191639312662528_n

See komplekt oli täiesti mina. Poes ehteid valimas käies lappasin ma ehteid ühele ja teisele poole, olin kahevahel ja ei suutnud otsustada, siis aga nägin seda ripatsit ja olin müüdud. Mu meelest see ka iseloomustab kollektsiooni kõige paremini. Moodsa aja ruunikivi. Ürgse hingega moodsa naise hõbeehted.

Lõpetuseks näitan ma teile ühte pilti, mida ma tegelikult ei plaaninud näidata. Ma olin enne pildistamist käinud krüolipolüüsis ja mu kõht oli seekord üsna jõhkralt paistes. Ei armasta ma muidu pildistamist ja poseerimist, suure kõhuga tegi see pildistamise minu jaoks veelgi ebamugavamaks. Ses mõttes, et ma olen väga uhke, et Wild Woman näeb minus seda “tavalist naist”, kes sobib nende imelisi ehteid reklaamima, aga ma ei tahtnud neid alt ka vedada. Mõtle kui ükski pilt ei tule välja. Mõtle kui ma näengi välja nagu “rõve mammi” nagu armasad kommenteerijad aegajalt mulle meelde tahavad tuletada. Ühesõnaga, ma vaatasin allolevat pilti, esimese hooga tahtsin ma karjuda, et appi, palun photoshoppige mu kõht ära, aga siis vaatasin ma seda pilti uuesti. See pilt meeldib mulle. Miks? Kõhust hoolimata on selles pildis enesearmastus, kõikumatu eneseusk, teadlikkus, naiselik intuitsioon, unikaalsuse väljendus, mis ei vaja teiste heakskiitu.

Selles pildis on WildMe.

MUAH: Laura Salla MakeUp,  Foto: Ethel Eliis Grünberg, Ehted: WildWoman Ehtepood

WildWoman on Eesti suurima hõbeehete valikuga ehtepood. Paljud WildWomani ehted sisaldavad erinevaid haruldasi vääris- ja poolvääriskive. Enamik ehetest on ainueksemplarid, kõik on valminud käsitööna. WildWomani ehtepood asub Tallinnas Foorumi keskuses, ehetega on võimalik tutvuda ka veebipoes www.WildWoman.ee. Kõigile ehetele kehtib kaheaastane garantii.

Valu punanahkadele! Või siiski vaid pekkidele!

Kui ma nädal tagasi uuesti krüolipolüüsis käisin VipMedicumis, ohkas mu venna õde pilte nähes, et issand, milline masohhist sa oled, et kas sa ei mäleta, et eelmine kord oli ju su kõht nii valus peale protseduuri. Vat ei mäletanud ja pealegi soov oma kehakuju parandada oli liiga suur, et isegi mõelda, kas oli siis taastumine ebamugav või valus. Silmade korrigeerimisest taastumine oli ka ebamugav, kas ma kahetsen – hell no! Sama ka krüolipolüüsiga. Ei kahetse ja kuna ma ise näen tulemusi – NB! ma ei ole suve jooksul, mis on jäänud kahe protseduuri vahele, olnud absoluutselt tervislike eluviisidega – siis muidugi läksin ma uuele protseduurile.

Protseduur ei ole absoluutselt ebameeldiv ega valus. Lased  krüolipolüüsiseadmega oma rasvavoldi, mille kudesid elektriga “külmutama” hakatakse, vaakumisse tõmmata  ning peale esimest 2-3 minutilist külmatunnet on järgmised 67-68 minutit lihtsalt pikali telefonis skrollimist või raamatu lugemist. Samal ajal  kontrollib seade valikuliselt rasvarakkude jahtumist, seega neid hävitades. Ühe seansi jooksul saab töödelda maksimaalselt kolme piirkonda. Sõltuvalt külmutatava ala pindalast kestab protseduur 45–70 minutit. Aastas soovitatakse ühte piirkonda töödelda neli korda. Ühe ja sama piirkonna külmutamise vaheline intervall on 6–8 nädalat. Ühe krüolipolüüsi seansiga saab korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Vajadusel võib poolteise kuu pärast protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva.

Ma näitasin teile oma kõhupilte enne esimest protseduuri ja enne teist protseduuri ning juba siis oli vahe märgatav, 66% minu küsimusele vastajatest nägid samuti vahet. Nii et umbluud ma teile tõesti ei aja. Kõige suurem vahe aga oli näha nädal peale protseduuri. Konsultatsiooni käigus hoiatatakse, et kõht võib minna paiste ja olla järgmised nädal aega valulik, sel korral läks minu kõht tõesti nii paiste nagu oleks ma maakera alla neelanud või vähemalt kuuendat kuud rase. See roosa kleit ei ole mul absoluutselt ümber, aga peale protseduuri oli see põhimõtteliselt ainus asi, mis mulle selga läks ja mis kõhule haiget teinud. Me “külmutasime” mu kõhtu seekord natuke kõrgemalt ehk siis täpselt sellest kohast kus muidu on seeliku/pükste vöökoht ning kui see ikka sinna peale pressis, siis pagan – ma ütlen ausalt valus oli. Paistes nagu te näete olin ma korralikult! (püüan teile tõestuseks teha sama kleidiga veel ühe foto instagrami, et näeksite, kuidas tänaseks päevaks on kik kenasti tagasi tõmbunud. Enne-pärast pilte näete enne järgmist protseduuri.)

untitled-25.jpg

Miks ma selle protseduuri kasuks otsustasin? Ütleme ausalt, esimene vastus on – laiskusest. Tundus liiga mugav ja lihtne, et mitte katsetada. Jah, ma olen nõus, et nüüd pean ma tõesti natuke rohkem vaatama, mis suust sisse läheb ja tiba rohkem ka liikuma, sest muidu pole ju saavutatud tulemustest (ja kogetud valust!) tolku, aga pean ütlema ka seda, et ennast on palju lihtsam motiveerida tulemust hoidma, kui tulemust saavutada. Pealegi, ma nüüd saan aru, mida sugulased-sõbrad mõtlesid, et oota kui vanemaks saad, siis on igast kogutud pekivoldist lahti saamine tunduvalt raskem kui 20-aastaselt. Neil oli totaalselt õigus. Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen mõelnud ka rasvaimu peale, aga see tundub siiski liiga radikaalne. Ma lihtsalt ei julge.  Kui ma seekord kui kõht tõesti üsna paistes ja valulik oli, lubasin endale, et pagan, rohkem küll vist ei taha, tuletas mu venna õde mulle meelde, et eelmisel korral ütlesin sama ja et küll ma juba oma sõnu söön. Tal oli õigus. Tänaseks on valu läinud ja kuna ma ise reaalselt näen vahet, siis nüüd järgmise “osakonnana” lähen valu andma sangadele. Ma tean, et taastumine saab jälle olema ebamugav, aga vanasõna teate – ilu nõuab valu!

Täishind protseduuril on üsna krõbe – 289 eurot. Esimene protseduur on -50% ja kasutades koodi “Eveliis15”, saab krüolipolüüsi protseduuri -15% soodsamalt detsembri lõpuni.

Ma ennetan ilkumist, jah, muidugi ma tahaksin propageerida tervislikke eluviise ja kutsuda teid üles trenni tegema (tegelikult teen seda ka, aga näiteks ise ei ole ma aja puuduse tõttu jõudnud armas Kärdi juurde ning üksinda ei ole minust sportijat, mul on vaja utsitajat!), aga vaadake, ma olen lihtsalt inimene. Kohe 40-aastane. Geenid ja vanus teevad mõnel naisel oma töö kui ei liiguta ja iga oma suutäit ei jälgi. Mina ei suuda loobuda teatud sorti kaloritest ja olen teadlikult valinud ka antidepressantide + beebipillide kasutamist, mis mu kehakaalu tõstsid. Ma ei ole ilmselt ainus naine maailmas, kes on selline 40-aastane pallike, aga ei taha seda olla. Krüolipolüüs tuleb appi. Nii lihtne ongi mõnikord.

 

Digitaalsed nomaadid & mina

Mõnikord ma leian end mõttelt, et ma oleksin võinud sündida 10-15 aastat hiljem. Tahan ma või mitte, siis teatud asjadeks olen ma lihtsalt juba natuke vana. Kui tänasel päeval on maailmad lahti, võimalusi jalaga segada ning digitaalnomaadlus, mis veel paar aastat tagasi Eestis suhteliselt võõras teema oli, on aina populaarsemaks muutumas, siis uskuge või mitte veel 20 aastat tagasi kui mina nö välismaailma uksed lahti lõin, ei olnud see sugugi nii tavaline. Hiljem kui ma juba tööd alustasin, ei oleks suur osa tööandjatest isegi suutnud mõelda võimalusele, et tööd ei pea tegema kontorilaua taga kindlatel tööaegadel. Minuvanustel ja minust vanematel on paljudel siiski sees “9-17-mõtlemine”. Kui panna Google pildiotsingusse sõnad “digitaalne nomaad” võib julgelt öelda, et pooled pildid on paradiisirandadel, võrkkiiges, kokteiliklaasiga. Tänaseks on ka see kuvand muutumas. Digitaalrändluse kõige olulisemaks töövahendiks on tehnoloogilised vahendid, et teha tööd kindlast asukohast sõltumata, enamasti on oluline vaid see, et olemas oleks internetiühendus ning diginomaadlus ei tähenda vaid võrkkiiges töötamist, see tähendab lihtsalt võimalust teha oma tööd asukohast sõltumata.

Kui ma oleks täna 20+, siis ma isegi ei kõhkleks, et leida endale töökoht, mida saab edukalt teha nii Vaikse ookeani paradiisisaarel kui Chicago pilvelõhkujas. Pakiks sülearvuti kaasa ja oleks digitaalsest nomaadist boss-babe. Üheksa sellise boss-babe soovitustest saate huvi korral rohkem lugeda siit ja nomad-list´i ehk ülevaate parimatest linnadest, mis sellise eluviisi puhul soovitatakse, leiate siit. Ma olen hästi rahutu hing ja kõige raskem asi, mis mind ka kõige rohkem demotiveerib, on paigalistumine. Selle igas mõttes, aga otseselt pean ma silmas seda kui peaksin töötama vaid kindlates raamides ja minu töös ei oleks paindlikkust. Aja- ja asukohapaindlikkus on minu jaoks sama oluline kui palk ja eneseteostus. Minus on justkui voolamas natuke mustlasverd, et kohver ja kott peavad koguaeg pakitud olema. Ka nüüd, kui ma olen kohe 40-aastaseks saamas. Pole siis vist imestada, et kõige südamelähedasem töö mulle on eksport(müük). Erinevad riigid, kultuurid, tavad, suhtumised, hoiakud, inimesed. See on see, mis mind paelub. Ekspordis ei ole ammu enam kõige olulisem agressiivne müük, vaid oskus olla ka psühholoog, oskus teha oma tööd asukohast hoolimata ja 9-17 kellaajast sõltumata.

Ma võiksin ju öelda, et olen omamoodi digitaalne nomaad, kuid me saame kõik aru, et see oleks vale. Kas just eluvale, aga vale ikkagi. On siiski üks asi, mis on minul ja digränduril ühist. Arvate ära? Muidugi reisikindlustus. Suvel võttis minuga ühendust norrakate loodud ettevõte SafetyWing, et uurida, kas ma oleksin huvitatud nendega koostööst ning nende poolt pakutavast meditsiinikulu kompenseerivast  reisikindlustustest. Varasemalt mõtlesin ma, et ah, milleks need reisikindlustused, kuid mingist hetkest sain ma aru, et reisid on ettearvamatud, loodetavasti ei lähe kindlustusi küll vaja, aga ütleme nii, et reisida on oluliselt kindlam kui tead, et sobiv kindlustus on taskus. Minul on aastane reisikindlustus, kuid tööreisideks see otseselt ei sobi, sest tööreis ja puhkusereis on oma olemuselt erinevate nüanssidega. Niisiis jõuame jälle SafetyWing juurde tagasi. Minu postitust võib lugeda reklaamtekstina, aga kuna tegu on ettevõttega, mis on keskendunud palju reisivate inimeste kindlustamisele, siis ma loodan, et see pakubki lihtsalt ka huvi ja kasulikku infot. Kui sellest on ka kindlustajale kasu, siis eks see koostööde eesmärk ju olegi, et kõik osapooled saaksid kasu.

SafetyWingi puhul tahaksin ma välja tuua mitu positiivset asja.  Esiteks hind. Nii odava hinnaga kindlustust, mis kataks nii paljusid ohuolukordi,ma leidnud ei ole. SafetyWingi nelja nädala pikkune kindlustusperiood maksab 37 USA dollarit (33,5 eurot). See on vanusegrupile 10-39 aastat. Ma veel mahun sinna! Teiseks laps alates 15 päevast kuni üheksanda eluaastani saab kindlustuse tasuta, kui ta on koos vanemaga või kellegi teise täiskasvanuga, kes on kindlustuse ostnud. Tasuta kindlustus kehtib kuni kahele lapsele, kes reisivad koos grupi või oma vanematega. Te ju teate kui palju Ida minuga kaasa reisib. Mida kõrgem on vanus, seda kõrgem on ka kindlustuse hind, aga SafetyWing sihibki eelkätt noori kuni 36. eluaastani. Oih, kas see tõestabki nüüd, et mu “parim enne” on möödas? Ah, on nagu on. Kolmadaks plussiks on kindlasti see, et SafetyWingi kindlustus kehtib ka siis, kui inimene reisib ajutiselt tagasi oma kodumaale. Tavaliselt reisikindlustused koduriigis ei kehti, SafetyWingil toimib see siis, kui inimene tuleb nn juhuslikult koduriiki. Juhuslikkus tähendab seda, kui inimene ei tule meelega koduriigis arstiravi otsima tervisehädale, mis on alguse saanud reisil olles.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.

SAFETYWING.COM  |  FACEBOOK  |  TWITTER  |  INSTAGRAM  |  YOUTUBE  |  MEDIUM  |  REDDIT

Minu ohtlik elu ehk uued pesubrändid mu pesusahtlis

Ma olen aus, võib-olla brutaalselt aus, aga kui tootelt on aru saada, et see on valmistatud Poolas, olen ma olnud väga skeptiline ja käsi toodet ostma ei ole tõusnud. See muutus kui minu üheks parimaks sõbrannaks sai Poola päritolu Klaudia ja kuulates seda, millise uhkusega ta räägib oma riigist, tundsin ma piinlikust, et nii mõelnud olen. Igal maal on oma plussid ja miinused ning nii nagu meie, tahame me seda või mitte, võitlevad nemad tugeva “ida-euroopa templiga”. Odav ja halb on need kulunud klišeed, mis meid saadavad. Ma unustan oma eelarvamused, mõtlesin ma.

Ometigi ei takistanud see mul veel kord “made in poland” toodetesse üleolevalt suhtuda. Ma mäletan kui me tegime koostööd ühe Norra netipoega. “Aga nad müüvad Poola kaupa ka,” oli meie suurim mure. See oli mu esimene kokkupuude Ewa Bien pesubrändiga. Made in Poland. Minu imestus oli suur kui ma nägin, et see bränd oli nii lahe kui ka kvaliteetne. Hinna ja kvaliteedi suhtes võrratu valik. Muide, Norra naiste seas üks enim müüdud bränd. Seda poodi külastades sain ma aru, et nad olid tabanud edu valemit. Seksikad, hea kvaliteedi ja hinnaga tooted.

Ühel hetkl ilmus mu instagrami feed´i pesubutiik.ee reklaam. Ma tundsin Ewa Bieni kohe ära. Ka teised brändid – Sapph, Bluebella, Pernilla tundusid tuttavad. See pood meenutas mulle toda edukat Norra pesupoodi. Olen jälle aus ja ütlen, et kui ma ei oleks tolles Norra poes Poola päritolu kaubaga kokku puutunud, siis ma oleks selle reklaami kinni klõpsanud, ent omades kokkupuudet, tõmbas see reklaam mu tähelepanu ja ma jäin seda kontot uurima, läksin edasi kodulehele ning teadsin, et minu järgmine pesukomplekt tuleb just sealt. Aga millist valida? Kõige esimesena jäi mulle silma see täpiline komplekt, siis aga see, lõpuks see... Ma üldse ei liialda kui ütlen, et veetsin nende kodulehel peaaegu tunni. Peale kaalumist ja vaagimist otsustasin ma oma pesusahtlit täiendata täpilise natuke retrolainel pesukomplektiga. See oli hea valik! Seksikas, aga samas piisavalt “kodune”. Te ei saa aru, mida ma mõtlen? Kohe seletan.

DSC09804.JPGDSC09798.JPG

Mul on nimelt kombeks kodus käia ringi oma lemmiktriiksärgiga, tõmban lihtsalt pesu peale ja purjatan mööda kodu ringi (ja siis imestan, miks Ida teistele räägib, et emme on kogu aeg kodus alasti), aga ma olen siiski 38-aastane pereema, ma ei saa kodus avatud stringide ja avatud rinnahoidjatega ringi joosta. Poleks sobiv, eksju? See pesu on aga täpselt minusugusele koduperenaisele sobiv. Nagu öeldud, seksikas, aga samas piisavalt kodune. “Aga kas sa netist tellida ei karda?” küsis mult üks tuttav minult, mõeldes, et kuidas ma tean, kas suurused passivad. Eks see risk on alati, tõepoolest, aga siinkohal ütlen ma käsi südamel, et tellitud suurus vastas täpselt minu suurusele.

DSC09792.JPGDSC09814.JPG

Ma olen viimasel ajal elanud “ohtliku elu”. See tähendab, et katsetanud uute pesubrändide ja isegi värvidega (mis siit postitusest muidugi silma ei jää!) ning ma pean ütlema, et mugavustsoonist on päris huvitav olnud välja tulla. Palju on ilusat pesu, mis ootab avastamist! Üks neist kohtadest, mis ootab avastamist, ongi Pesubutiik. Selleks, et minu moodi “ohtlik elu” lihtsam oleks, soovitan ma teil nende kodulehel ringi vaadata, lisada kommentaaridesse link oma lemmiktootega ja 24.08 loosin ma koostöös Pesubutiigiga välja ühe õnneliku, kes lemmikkomplekti endale võidab. Head uudistamist, naised!

 

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

DSC09474DSC09476DSC09477

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

DSC_2846

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC_2854

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

DSC09482DSC09506DSC09518

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

DSC_2894.JPG

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC09543DSC09564DSC09583

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

DSC09591DSC09600DSC09625DSC09648

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

DSC09662DSC09546.JPG

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?