“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Nagu te teate olen ma paksuks läinud. Punkt. Ja see on jube sitt tunne, sest nii palju on vaeva nähtud, et see paganama kaal alla saada ja nüüd siis vaatab mulle peeglist jälle vastu trulla. Ei meeldi. Üldse ei meeldi. Dexteri olen ma hommikuti endaga jalutusringile vedanud, söögikorrad üle vaadanud, aga no ei midagi. A seda oligi arvata. Viimane kord ju antidepressandid tõstsid mu kaalu pea 20 kilo, mida ma siis nüüd ootasin.
Igatahes olin ma nii loll, et täna kui Instas viskas ette 86. korda ühe “loose 9 kg in a month” pakkumise, siis otsustasin ma, et davai, vaatan, mis see 7day trial, mis ka seitse dollarit maksis endast kujutab ning enne kui arugi sain olin apple payga selle summa ära maksnud. Lihtne ja mugav on minusugustel lollidel igasugu asju nii osta. Kas ma juba pool tundi hiljem kahetsesin seda liigutust? Jaaaaa!
Mitut dieeti te teate, mille tulemus püsib, kui peale dieeti jätkata täpselt nii nagu enne dieeti? Ma olen proovinud kõiki ja võin julgelt öelda, et ühegi tulemus ei ole püsiv. Ozempicuga oli hoopis teine asi – ma olen ilmselt selle “dieedi” üks väga hea näide, kokku kadus 16 kilo nagu ludinal.
Kui ma nüüd peeglisse vaatan, siis võin ma ka öelda, et olen Ozempicu tagurpidi musternäidis, sest kui nii edasi, siis tulevad need 16 kg ka tagasi nagu ludinal. Aga see on täiesti loogiline.
Teate, mul ei ole isegi söögiisu, aga ma lihtsalt ajan endale toitu näost sisse. Mul ei ole isegi veini isu, aga ma ei jäta seda joomata. Marek muudkui küsib, et miks ma ei söö nagu normaalne inimene õhtusööki, aga siis hetk hiljem muudkui käin külmkapi ja sahtlite vahel ning söön midagi. Vahet pole mida. Eile sõin ma isegi marmelaadikommi (poolkogemata, aga ikkagi). Nii et 62 kg asemel kaalun ma juba 64,5 kg. Ah, mis see kaks kilo on, ütlete te. No aga nii ta ju vaikselt tulebki.
Ahhh, kuidas ma kuulen, kuidas käsi plaksutavad need, kes ütlesid, et no oodake vaid, küllap ta kaalus tagasi juurde võtab, selline asi ei saa olla püsiv, paras talle, trenni ei viitsi teha, kasutab suhkruhaigete eest ära kõik ravimid. Ärge liiga palju siiski hõisake, ma pean ütlema, et ma natukene kirjeldan asju mustemates värvides kui asi tegelikult on. Fun fact – veel paar nädalat tagasi vaatasin ma seda valge pluusiga pilti ja olin (hoolimata pehmest kõhukesest) enda üle uhke, et olen suutnud kaalu hoida siiski, sest no kammoon, kaks kilo siia sinna eks.
Mis siis paari nädalaga muutus?
Väsimus. Tohutu väsimus. Stress. Stressisöömine. Jõuetus. Ebarealistlikud ootused endale töö osas. Pettumus, et pole neid asju tehtud saanud kõigi takistuste kiuste. Väsimus . Väsimus teeb mind vanaks ja kõik see kandub edasi kehasse ja peeglist vaatab mulle vastu mutt – täpselt see, kes ostab endale lillelise trikotaažtuunika, paneb jalga poole põlveni ulatuvad retuusid, istub rullid peas teleka ees, vaatab Mehhiko seriaale ja mugub saia näost sisse. Mõnikord paneb oma kontorikingad jalga ja püüab nooruslikum olla, aga tegelikult on ikka väsinud keskealine. Selline. Ilmekas näide mutist. Hea meelega poleks jaganudki, aga pole enam palju võimalusi Idaga ühele pildile sattuda, nii et selle nimel ikka talletasin oma “veebipäevikusse”.
Huvitav, et minult küsitakse Ozempicuga seotud küsimusi hooti. Pikk pikk vaikus oli ja nüüd on jälle küsimused tagasi. Palju on küsitud, kas kaal on püsinud. Kas ma ei karda, et see tagasi tuleb. Kas ma ei tea, et tulemuse jaoks peaksin elu lõpuni seda süstima. No laias laastus on kaal ju püsinud. Jah, muidugi ma kardan, et kaal tuleb tagasi, milline endine ülekaaluline ei kardaks. Aga tõsiasi on ka see, millest ma alustasin – vahet pole, mis dieet, kui jätkata endistviisi, siis on loomulik, et kaalulangus on ajutine. Ja öelge, mis tahate, ma olen siiani seda meelt, et on okei Ozempicuga oma kaalu alandada. Välja arvatud juhul kui oled 55-kilone ja tahad lihtsalt bikiinides “veidi fitim välja näha”. Ma panin end näiteks uuesti Jaanika juurde trenni kirja. Ja pole sinna ikka jõudnud, sest kogu aeg tuleb mingi olme vahele. Aga ma jõuan. Enne kui me jälle peame hakkama 78 kilo mu seljast ära voolima.
Seniks püüan oma stressisöömist ohjeldada ja feikida, et kõik on kõige paremas korras, ma ei näe väsinud välja, vastupidi – hoopis säravam kui kunagi eales. Sest ega ma siis blogist väljapoole ei näita, et ma end hetkel nagu vanamutt tunnen. Oh ei:)
Vaatasin täna, mis postitused mul mustandites on ja leidsin ka pikema jauramise teemal, kuidas ma kardan uuesti kaalus juurde võtta ja kuidas see on pannud mind muretsema, mida ma suhu panen ja ei pane. Kuidas ma peaksin trenni tegema, aga pole aega. Jaa nii edasi. Lugesin selle postituse diagonaalis läbi ja kustutasin kogu teksti ära, sest see oli kõige jaburam jaur, mida ma kirjutanud olen.
Selles mõttes, et miks sellele keskenduda? Kehakaalule. Kas see ongi ainus, mis nüüd minu juures loeb? Kuidagi tundus piinlik, et elus polekski midagi muud peale kaalu ja sellele keskendumise. Olengi nüüd elukutseline kaalu ja välimuse jälgija?
Tegelikult on see kaaluteema üks selline teema, mile suhtes ma tunnen, et üldse enam ei tahaks sõna võtta. See on teema, mis mind erinevatel põhjustel on viimasel ajal ärritanud. Mitte nüüd nii ärritanud, et igapäevaelu segaks ja ma sellele liiga palju mõtleks, ent siiski piisavalt.
Ma olen sattunud vestlema minust üsna palju nooremate naistega, kes on pannud mind mõtlema, et kas välimus ja keha ongi päriselt kõige olulisem asi. Kust muidu need väljaütlemised, et “ma praegu, alla 30sena olen ideaalses vormis ja tahan seda talletada, sest varsti on see ju kõik vaid minevik”.
Teate, kuidas mind mõned asjad närvi ajavad. Hea küll, mitte mõned, kui te mind tunnete siis mind ajavad paljud asjad närvi – saiapurust laual kuni selleni kui pean söögikohas liiga kaua menüüd ootama, aga viimasel ajal on tekkinud üks teema, mis mind päriselt närvi ajab.
Võib olla see on mingi karmavärk, sest eks ma olen ise ka varasemalt sellist jama suust välja ajanud. Või siis on see ikka see peeglissevaatamisevärk, et kes iganes meile sealt vastu ei vaata, me ikka ei ole rahul. Alles hiljuti ma kirjutasin ka sellest.
Ma tahaksin alustada sellest, et ma oleks üdini tänulik kui lõpeksid ära need peened vihjed Ozempicu kasutamise kohta. Kuidagi ei suuda neid torkeid mõista. Pole ma kusagil kunagi varjanud, et sellega oma kaalulangetust alustasin, selle kohta saab lugeda siit blogist (piisab vaid panna otsingusse “Ozempic”), pole kusagil rääkinud imelistest dieetidest, aga ikka on selline mulje, et ma olen ainus inimene terves Eestis, kelle pärast rohul tarneraskused on. Ma ei ole midagi teinud salaja ja siis ikka mõtlen neid torkeid lugedes, et miks just mina jalgu jään.
Ma jätaksin nüüd selle abieluteema kõrvale. Osa minust on siiralt tänulik teie küsimuste ja soovituste eest, teine osa minust kahetseb jätkuvalt oma avameelsust, sest liiga palju tekkis küsimusi ja uudishimu ning ma tundsin, et ei taha nendele enam vastata. Hetkel on asjad nagu nad on – palju segaseid tundeid ja mõtteid ning kasutades klišeesid, siis eks aeg annab arutust.
Seoses küsimuste tulvaga tuli mulle meelde üks teine teema kui mu postkasti potsatas muudkui küsimusi, mis panid mind end narkodiilerina tundma.
Ilmselt teab suur osa mu jälgijatest, et minu kaalulangetuse ja tervislikuma elustiili teekond sai suuresti alguse tänu Ozempicule – vastuolulisele rohule, mis kirgi kütab. Ma ei häbenenud seda öelda siis ega häbene ka praegu. Kuigi kohati on tunne, et peaks, sest jätkuvalt tundub mõnikord, et tänu minusugustele, kel pole endal tahtejõudu ja kes on end paksuks õginud, on pooled maailma diabeetikud ilma endale eluks vajaliku rohuta.
Mina olen sellele võimalusele tänulik nagu ma korduvalt ka öelnud olen.
Mult küsiti hiljuti, kui palju on okei iluprotseduuride peale kulutada ja kui palju mul endal aastas erinevatele protseduuridele kulub. Pean ausalt ütlema, et ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, aga kui kiiruga püüda kokku arvutada enda näitel, siis julgesin öelda, et ehk 1000-2000 eurot aastas.
Ma mäletan nii hästi kommentaare kui ma otsustasin erinevate vahenditega hakata kaalu langetama. Kõige rohkem neist kommentaaridest kordusid kolm: mis tal nii viga on ja miks ta ei lepi endaga sellisena nagu on, tehku ometi trenni ja minu isiklik lemmik – no vaatame, kuidas see kaal uuesti tõusma hakkab.
Täna käisin ma Spartas uuesti oma keha koostise analüüsi tegemas ja tulemusi nähes mõtlesin, et kas sa näe, oligi õigus neil, kes ütlesid, et küll see kaal uuesti tõusma hakkab kui enam süste teha ei saa. Täitsa mõru tunne oli. Isegi selline feilija tunne kui aus olla. Ma olen jätkuvalt ülekaaluline.
