“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma tunnen justkui tehakse mulle liiga. Mitte et see just liiga oluline oleks, aga kuidagi jääb selline tunne, et kogu Eestimaa on täidetud kas 1)inimestega, kes on terve elu kaalunud 50 kilo ja saa üldse aru, kuidas on võimalik kaalus juurde võtta, 2) inimestega, kes liiguvad iga päev kilomeetreid, käivad korralikult trennis, söövad tervislikult ning loomulikult näevad imelised välja ja 3) inimestega, kes kunagi ei olegi soovinud kaalust alla saada, sest teatud vanuses tulevad lisakilod kasuks.
Vaid mina olen see üks ja ainus laisk inimene, kes julges kaalu langetamiseks kasutada ka nn imerohtu ehk Ozempicut. Mina, kes ma tegelikult ei olnud ju üldse ülekaalus, mina, kes ma saaksin kaalu alla kui vaataks, mida ma söön, mina, kes ei viitsi trenni teha lihtsalt, mian, kes ma ei viitsi oma keskeakriisiga muul moel tegeleda, mina, kes ma ei oska väärikalt vananeda ja loomulikult mina, kelle pärast kõik diabeetikud oma rohust ilma jäävad.
Aastalõpp. Kokkuvõtete aeg. Vanasti tegin ma kokkuvõtteid oma lemmikutest hotellidest, brändidest, raamatutest ja muust sellisest, aga suures pildis ei ole need lemmikud muutunud, nii et sel aastal teen ma kokkuvõtte (pigem vahekokkuvõtte) oma kaalulangetusest.
Alustame algusest. Septembrist. Kaal näitas 77,8 kilo. Kui üdini aus olla, siis ma tegelikkuses nägin end väikesemana kui ma ilmselt olin. Selles mõttes, et riiete suurust pole ma juba aastaid taga ajanud – noh et pean mahtuma 36 suuruses pintsakusse, muidu suren, aga kui riided, mille suurus oli 42, enam seljas ei istunud, siis kerge aimdus tekkis, et äkki on kehakaal ikka lappesse läinud. Siiski olin ma aastatega õppinud oma kehaga rahu tegema, nii et 40kraadises suvekuumuses burka seljas ei istunud ja silkasin ka oma kõhupekiga koduhoovis ringi bikiinides, aga sisemas ma teadsin, et see ei ole see, mida ma tahan. Olla nö võlts-kehapositiivne. Ja lõualotiga.
Jäin eile mõtlema, et huvitav, kuidas nimetada seda fenomeni kui esmalt ütlevad kõik, et issand, milleks sulle seda vaja ja siis kui on nähtavad muutused, ütlevad, et vau kui ägedad muutused, et nüüd näed nii palju parem välja?
Pean siis silmas oma kaalulangetust koos Mari Laasma ilukliinikuga. Issand, ma mäletan, kuidas tekkis tormike teeklaasis, et milleks ometi seda vaja ja pole ju ülekaaluline ja mida kõike veel. Aga nüüd on need ohhetajad ära kadunud (kas pole juba enam midagi mille kallal iriseda?) ja lisandunud on need, kes ütlevad VAU.
Ma pean ausalt tunnistama, et ei ole end kunagi mammiks pidanud. Ka siis kui olin otsmikukortsudega ja silmalaugude opita, ka siis kui mu kehakaal oli 80 kilo. Ma olen alati arvanud, et ma oskan oma ülekaalu peita või siis noh kanda õigeid riideid. Võib olla on mul ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang. Kes teab.
Küll aga olen ma end oma kehas ebamugavalt tundnud. Seda ma ei hakka enam kordama, et enesekindlust oli mul 80 kilosena rohkem kui 50 kilosena, panen selle “omg ma olen nii paks” nooruse lolluse arvele. Ebamugavus ja enesekindlus on kaks eri asja. Ma tundsin nii puudust sellest, et saan garderoobist lihtsalt midagi selga visata, mitte ei pea mõtlema, mis kokku sobib, nii et ei pea vaatama, kust ja kas ja kuidas mõni volt paistab. See tekitas minus ebamugavust.
Ei, ma ei räägi sellest, et kohe kui panin täna Instagrami üles oma kõhupekipildid, oli kohal keegi, kes arvas, et ma püüan näidata paremat tulemust kui tegelikkus on. See tundus nii tobe, et pidin kellelegi tõestama, et tegin pildi samade pükstega, sest oleme nüüd ausad, kui ma oleks tahtnud tulemust feikida või paremaks teha, siis oleks piisanud juba sellest kui ma oleks kõhu sisse tõmmanud ja püksid veidike kõrgemale tõmmanud.
Aga keda ja miks ma petma peaks? Kas ma kaotan kaalu enda või teiste jaoks?
Aus vastus sellele küsimusele? Ei ole veel kõhna. Aga kas ma tunnen end kergemana/kergemini? Oo jaa. Ja kui juba Marek, kes vapsee muutusi ei näe mu juures, ütles, et päris palju on muutunud, siis teda saab uskuda küll. Ida muidugi oli see, kes saunas käies sellele kõigele vee peale tõmbas ja ütles, et midagi pole muutunud.
Lapsesuu ei pidanud valetama, aga vot seekord valetab küll.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest kui kaks aastat tagasi tööle läksin esimesel päeval ja avastasin, et dr. Mari Laasma ilukliinik on täpselt kõrvalruumis. Ei, ma ei kuulnud Mari Laasma nime esimest korda. Ma olin kunagi ammu temaga ühes beebigrupis ja sain sealt teada, et ta on kirurg (parandage mind kui ma eksin, see oli ikkagi üheksa aastat tagasi).
Seda, et tal on ilukliinik, ma ei teadnud. Polnud põhjust teada ka, sest ma olin teise ilukliiniku klient ja rahul, milleks teisi kohti guugeldada või otsida. Ma olen mugav. Just sel põhjusel ma ka uurisin, kas Mari Laasma juures saab oma kortse sirgeks süstida. Sai. Ja nii ma mugavalt seal käima hakkasingi. Absoluutselt mitte kui mingi blogija või influencer, lihtsalt keskealine naine kõrvaltkontorist. Ei mingeid koostöid.
See sissejuhatus on siis öeldud selleks, et ei tekiks mingeid kommentaare, et omg, milline turunudusgeenius, “kogemata” avastas selle kliiniku ja teeb koostööd.
Elu läks edasi.
Ühel palaval suvepäeval istusime sõbrannaga meie terrassil ja vaatasime oma lõualotte. See ei olnud ilus vaatepilt. Guugeldasime ühe tuntud suunamudija endist lotti ja otsustasime, et meie tahame ka lotituks saada. Järgmisel päeval lugesime, et see lõikusest taastumine on ikkagi valus ja lõime põnnama. Või siis polnud me veel ilulõikuste usku. Sinnapaika see teema jäi.
Kuu aega tagasi mõtlesin ma, et peaksin ikkagi Mari Laasma juurest läbi astuma, sest varsti vahetan töökohta ja tundes mind ma ei viitsi enam siis tegeleda sellega kui mugav pole, aga et peaks ikka uurima, kas lotiga saab midagi ette võtta. “Homme,” mõtlesin ma, kuniks eile oli viimane “homme” ja enne kui töölt ära läksin, astusin läbi, et uurida, kas Mari saab mind üle vaadata. Loomulikult ei olnud teda just siis tööl. Mõtlesin, kas panna aeg konsultatsiooni või mitte. Laiskuskondiites võttis minust võimust. Ma ju tean, et ei viitsi. Eriti kui uus töökoht ja Ida huviringid ja nii edasi. “Aga kuna tal oleks aega konsultatsiooniks?” küsisin siiski. Selgus, et homme (ehk täna). Panin aja kirja.
Arvake, kas ma täna hommikul olin telefoni haaramas, et aeg tühistada? Ida oleksin kooli viinud ja hea oleks veel viimased paar päeva kodus Netflixi vaadata. Seda enam, et uus telekas ju ka;) Mingil põhjusel võtsin ma mitteminulikult end kokku ja vedasin end kohale.
Mari vaatas mu lõuga ja kaela ning ütles ausalt, et lihtsat varianti pole. Põhjused on erinevad. Hambumus, kehakaal.. “Ma mõistan sind,” ütles Mari, “selles vanuses tahaks ikka parem välja näha.” Sting! Aga ei, see ei olnud halvasti mõeldud, vaid naiselt naisele, samas vanuses naiselt naisele. “Kuidas sul kehakaaluga on?”küsis Mari diskreetselt (kuigi see on mulle näkku kirjutatud). Vastasin ausalt, et pahasti, sest stress, probleemid, antidepressandid ja jah, ka alkohol on oma töö teinud. Mul on 10+ *lisakilo. Ma olen vahepeal neist küll natuke lahti saanud, aga stress, probleemid, antidepressandid ja jah, ka alkohol…Võimalik et ka koroona ja vaktsiinid. Ma ei tea. Päästerõngas mu kõhu ümber tekkis ootamatult sel aastal. Hoolimata sellest, et ma liigun rohkem ja jälgin, mida ma söön ja joon. Minu keha oli otsustanud, et kaal, mida ta peab hoidma on 77 kilo. Ja et päästerõngas kaunistab keha. Ma ei ole sellega nõus. Ma tean kaalu, milles ma end hästi tunnen. Ja ei, ma ei aja siin taga mingit gümnaasiumiaegset kaalu, ma ei ole enam 20, ma ei aja taga ideaalsust. Aga mammi ma olla ei taha!
Ühesõnaga. Jõudsime me sinna, et kuigi ma olin Marile Instagrami kirjutanud, et kas on mingi imerohi lotieemaldamiseks ilma kaalulanguseta ja tervislike eluviisideta, siis ei ole. Või samas nagu on ka, kuid me kõik teame, et imerohud üksinda ei aita. Vaja on ka endapoolset panust. Mitte nii et tõmbad 40+ aastaselt näo aina botoxit täis, aga samal ajal oled näpud püsti ja paned pidu edasi. Ehk siis täiesti ootamatult võttis see konsultatsioon hoopis teise pöörde.
“Ma garanteerin sulle tulemused, kui sa koostööd teed,” ütles Mari. Selles mõttes koostööd, et mina annan endapoolse panuse ka ja ei jää vaid imerohtudele lootma.
“Nooooh,palju ma siis tegema pean,” küsisin ma skeptiliselt. Kui te mind tunnete, siis te ju teate, et ma ei ole kuigi sportlik.
“Alustame sellest, et me kaotame su kehast kümme kilo ja sa lubad, et liigud vähemalt 10 000 sammu ning tuled minuga talisuplema,” ütles ta.
Kaks viimast tundusid easy-peasy. Ida on niikui tahtnud kogu aeg talisuplejaks hakata ja miks peaks mina olema kehvem kui keskmine eestlane, kes meie rahvussporti harrastab. Aga oot, wait what, kuidas me selle kümme kilo siis ka veel kaotame. Et ta pidas silmas seda, et koos nende tegevustega? Nii ja naa.
Selgus, et on olemas ravim, mille toimeaine on semaglutiid (ma ei tea, kas ravimi nime tohib nö reklaamida, seepärast jätan selle mainimata, aga küsige Mari Laasma kliinikust või oma perearstilt). NB! See ei ole imeravim, aga aitab rasvumise ja ülekaalu puhul, kuigi on nö teise tüübi diabeedi raviks. Ent kui ma teile hiljem näitan oma pilte, siis saate aru, et ma ei ole siin mingi 53 kg kaaluv anorektik (hahh, nagu keegi kahtlustaks), vaid teise tüübi diabeet hiilib ligi kui ma midagi ei muuda. Ja ükski arst ei kirjuta seda ravimit välja nendele “omg, ma olen nii paks 45 kilogrammi kaaluvatele paksukestele”, seega ei pea kartma siin ka midagi ebaeetilist. Noh okei, saame mu kaalu 10 kilo kergemaks. Lott kaob ära. Mida siis veel vaja. Aga mida teha selle nahaga, mis rippuma jääb kaalukaotusel? Kahjuks minu vanuses see enam kuidagi ise ära ei kao.
Lotikonsultatsioon oli juba ühe pöörde võtnud, ma olin andnud näpu “kuradile” ehk spordientusiastist arstile, kes tõesti propageerib lisaks iluteenustele ka tervisliku eluviisi olulisust, aga nüüd tuli veel üks pööre. Jutuajamise käigus sai sellest päris koostöö. Üheksakuuline projekt “Eveliisi imeline muutumine”.
Semaglutiid aitab kaalu langetada, mina luban olla tervislikum ja Mariga kaasa minna (god knows, see saab raske olema, ma ei ole järjepidev, aga samas tahaks sama särav 40+ naine nagu Mari ise olla küll) ja lisaks teeme me mu kõhule ja kaelale Fotona Tight Sculpt protseduuride kuuri. “Oled sa päriselt ka valmis jagama seda teekonda ka teistega?” küsis Mari. Selles mõttes, et ta küsis päriselt, et ega see ei tekita minus ebamugavust näidata endast enne ja pärast fotosid ja pakkus, et võin näidata ju vaid nii palju kui mugav. Minu arvates ei oleks see aus. Ma olen päris kindel, et minu lugejad ja jälgijad on minuvanused naised, kes sama probleemiga maadlevad. Ma olen nõus kogu seda teekonda kogu oma paljastuses jagama. Enne-pildid on ikka päris koleda, ma luban teile:D Varsti jagan esimesi fotosid ja mõõte teiega.
Kuna see kõik langes asjade kokkusattumisel, juhusel tahtel, kuidas iganes seda nimetada, mulle sülle koostööna, siis kogu seda teekonda jagan ma blogis tasuta lugemisena, Instagramis loomulikult ka. Mari Laasma ilukliiniku sotsiaalmeedia kontosid (IG konto leiate siit) soovitan ka jälgima hakata, sealt saate täpsemalt teada, mida me tegema hakkame (lisaks ka muud põnevat ja kasulikku ilu ja tervise teemadel). Agve Kask hakkab minu “tightsculptija” olema (tema IG konto leiate siit). Võimalik, et lisaks oma sammudele ja talisuplusele “määrivad” nad mulle ka jõutreeningu juurde. Klõnks! Aga kõigest samm-sammult.
Hetkel kahjuks semaglutiidi süstide+tight sculpt kompleksteenust kodulehelt ei leia, see oli Mari ja tema kolleegide keskis alles (st just) kokkupanemisel, aga infot saate juba uurida, endalegi konsultatsiooni kirja panna ja noh minu pealt vaadata, kas ilma kirurgiata on minu vanuses ja vormis võimalik veel nö elu parim vorm saavutada. Ses mõttes on ju asjade kokkulangevus, et mina just praegu sealt uksest sisse astusin selle probleemiga (või noh lootsin kiiret lotieemaldust, aga siiski) ja nemad just praegu olid paketti kokku panemas? Kui see pole märk, et kõik pidi nii minema, siis mis on?
Olge siis minuga sel teekonnal kaasas ja vaadake, kas ma saan hakkama. Aga üht võib paluda? Jätke need “isshhand, milline paksmagu” kommentaarid endale (või klatšige sõbrannaga), eks?
Esimese semaglutiidi süsti tegi Ave mulle täna ära. Edasi hakkan ma neid iga nädal kodus ise tegema. Kui kõrvalmõjudest rääkida, siis tavalised pidid olema iiveldus, puhitus, ebamugavustunne kõhus. Minul hakkas peale esimest süsti pea ringi käima.
Mis oli Mareki esimene reaktsioon kui sai teada, et plaanin saledaks ja tervislikuks hakata? Vaadake Instastoryst. Ma teadsin, et ta nii reageerib.
*hea küll, 10+kilost on loetud välja 10 kilo. Paari aastaga liikus mu kaal 63 kilo pealt pea 80kg-ni. Hetkel olen 76 kilo (Mari juurde minnes 77,8kg). Mu pikkus on 168 cm. Mu käsi kirjutab pigem 10+ lisakilo kui et pea 20kg.
