Ilmselt teab suur osa mu jälgijatest, et minu kaalulangetuse ja tervislikuma elustiili teekond sai suuresti alguse tänu Ozempicule – vastuolulisele rohule, mis kirgi kütab. Ma ei häbenenud seda öelda siis ega häbene ka praegu. Kuigi kohati on tunne, et peaks, sest jätkuvalt tundub mõnikord, et tänu minusugustele, kel pole endal tahtejõudu ja kes on end paksuks õginud, on pooled maailma diabeetikud ilma endale eluks vajaliku rohuta.
Mina olen sellele võimalusele tänulik nagu ma korduvalt ka öelnud olen.
Tead, mulle tundub, et need kõige kõvemad “tuleb ju lihtsalt natuke vaadata, mida suhu pistad ja trenni teha” tüübid on enamasti need, kes ise pole kunagi elus kaaluga kimpus olnud (või siis ongi korra elus parema suvevormi nimel 5 kg alla võtnud). Ma natuke saaks aru kui selline targutamine tuleks kellegi sellise suust, kes ise (pikaajalise eduga) mitukümmend kilo n-ö vanakoolimeetodil alla on võtnud, aga millegipärast pole nagu täheldanud, et seesuguse taustaga inimesed nii mustvalge mõtlemisega oleksid.
Eeldus, et ülekaalulised inimesed trenni ei tee näiteks… no ma ei tea – ma ise julgen väita, et olen oma elu jooksul kokku kõvasti sportlikum olnud kui suurem osa inimestest, kellega kokku olen puutunud, see ei muuda asjaolu, et sisuliselt toidu nuusutamisest juurde võtan. Olen ka toitumist jälgides elus edukalt alla võtnud, olnud n-ö ideaalses ja sobilikus kaalus aastaid, kuid niipea kui igapäevaselt ja keskendunult toitumisele ei mõtle ja seda kullipilgul ei jälgi (ja ma ei räägi siin mingitest eridieetidest vaid tavalisest koguste/portsude/näksimiste jälgimisest) ning elan nii kuidas tunne on, hakkavad kilod kolinal lisanduma. Kas on võimalik võtta alla trenni ja toitumisega – minu kogemuse põhjal jah, kuid kui ikka loodus on keha kodeerinud kopsakama vormiga olema, siis see pidev võitlemine hakkab lihtsalt vaimsele tervisele lõpuks. Ma võin “pingutada” kaks kuud või kaks aastat või kümme aastat ja mingit “sobilikku” kaalu hoida, aga lõputult ei jõua inimene niiviisi nööri mööda käia, paraku kipuvad seda vähest pingutamist ikka ette heitma just need, kes ise end toidu osas kunagi eriliselt piirama pidanud ei ole ja on selliseidki, kes sihilikult kunagi trenni teinud ei ole, aga on loomu poolest kui piitsavarred ja kellel seetõttu pole selle “pingutuse” raskusest ega mõjust vaimsele tervisele aimugi, neile tundub lihtsalt, et “pole ju nii raske”, sest nende jaoks ei olegi, kuigi keegi, kes võib-olla juba pikalt kaalust alla püüab saada või kes oma kaalu hoidmiseks vaeva peab nägema, pingutabki juba sajakordselt rohkem kui nemad kunagi pingutanud on.
Ma pole mingi geeniteadlane, aga ma siiski arvan, et ka geneetiline soodumus m’ngib rolli. Jah, on nõme kui hakatakse ütlema, et ah ma nkn loodud paksuks, et mis mul ikka teha, aga see on ka omamoodi äärmus.
Mina ausalt olin 30+ eluaastani kõhn (alles praegu saan aru, siis pidasin end madala enesehinnangu tõttu paksuks) ja tegin nalja, et aga isapoolne vanaema oli ju tüse, et küllap ma ka selliseks lähen. Noh… nali minu kulul. Ma hakkasin aina rohkem vanamaks muutuma.
Ja sellega ma ei taha öelda, et vanaema oleks olnud kole või midagi, oligi selline ehtne nunnu ümar vanaema, mina lihtsalt otsustasin, et ei taha veel vanaema-geeniga olla
Jah, üks osa mu mõttest on kindlasti geneetiline komponent ja samas ma ei eita ka seda, et ülekaaluliste vanemate laste ülekaalulisus on tihti hoopis perekondlikult edasikanduvate kehvade eluviiside tulem, mingitel juhtudel kindlasti ja lõpuks võib ka alati öelda, et koondislaagrites pakse inimesi ei olnud (mis nagu annaks mõista, et igaüks saab kõhnaks kui piisavalt vähe süüa), aga minu jaoks on tihti asi, millest üle vaadatakse just see psühholoogiline komponent. Mu abikaasa on näiteks piibuork. Söömist ei jälgi, sööb kõike, mida tahab ja siis kui tahab, aga ta ei tahagi nii palju süüa kui mina. Sööb oma portsu lõpuni ja ei tahagi rohkem. Mina tahaks teist portsu veel ja siis veel natuke magustoitu ja natukese aja pärast pirni näksida jne (vabalt võivad ka need isud-soovid mingil määral geneetikas paikneda, aga selle hukkamõistu osas on olulisem minu meelest psühholoogia). Seega kui sellist tüüpi inimene nagu on mu abikaasa peaks mulle ütlema, et vähem söömine “ei ole ju nii raske” või et “enesekontrolli peab olema”, siis ta tegelikult ei tea, millest ta räägib, sest tema “söön portsu ära ja ei tahagi rohkem” ei ole ei pingutuse ega enesekontrolli tulem vaid tema kehale ja vaimule normaalsus, samas minu kehale ja vaimule on selline kogustest kinni hoidmine ja piiramine tõesti raske ning nõuab suurt enesekontrolli. Ja kui üks elab kogu elu nii, et end piirama ei pea, sest sisuliselt kiusatused puuduvad, aga targutab enesekontrolli puudumise üle teise osas, kes võib-olla on elust kümneid aastaid end rangelt piiranud, et normaalkaalus püsida ja ühel hetkel enam ei jaksa või saavad muud prioriteedid elus sel perioodil esile, siis see on minu meelest lihtsalt kohatu. Ja nagu eelmises kommentaaris öeldud, siis millegipärast kipuvad need kritiseerijad olema just need, kes ise kaalu hoidmiseks või langetamiseks tegelikult eriti palju vaeva nägema pidanud ei ole.