On aeg proua polkovniku järjejutuks ehk varsti ma tõesti muudan selle blogi pealkirja ära “Keskpärase keskealise tervisemurede blogiks”, sest no kas siin viimasel ajal üldse muud juttu on. Vererõhud, tabletid, arstid, ravikuurid ja sellel ei paistagi lõppu olevat. Minu enda lollusest ilmselgelt muidugi.
Käisin mina siis ühel spontaansel kruiisil Stockholmis ja tõeliselt meelolukas oli. Või noh sõltub, mida keegi meeleolukaks peab. Mõne jaoks tähendab see laeval nosu täistõmbamist ja hommikuni jauramist, minu jaoks tähendas see päeva jooksul 18,7km ringi jalutamist ühes oma lemmiklinnas. Oli selline mõnus omas rütmis kulgemine ja nalja sai omajagu. Sellist meieperelikku nalja.
Nimetan enda puhul sarnast ärevust “hirmuks hirmu ees”. Ehk alateadlikult kardan, et mul hakkab sarnastes olukordades (kruiis, teater, pidu, sünnipäev jne) halb (iiveldus, kõrge pulss jne). Sisestan endale, et olukord rahulik, pole põhjust ärevuseks, aga üks hetk jälle tunnen, et nüüd hakkab halb 😔
jah, täiesti mõistan seda kahjuks, mul see öine, mis magada ei lasknud oli kindlasti just see “hirm hirmu ees” ja see on päris raske, millega hakkama saada