Püha issand jumal, ma sain eile aru, et ma olen abielus kõige tüütuma inimesega. Ma ei liialda. Tegin eile hommikul silmad lahti ja minu üllatuseks Marek ei sahmerdanudki mööda maja ringi, ei toimetanud kusagil, ei kibelenud kuhugi. Oli hoopis diivanil teki all pikali. Tundus, et see võrratu 24-tunni viirus, mis mind paar päeva varem tabas, sai tema kätte.

Mis seal ikka, juhtub. Haigus ei vali päeva ja õnneks meil ei olnud niikuinii ühtegi plaani aastavahetuseks. Olime küll flirtinud mõttega sõpradele külla sõita, aga mingil põhjusel on nad oma maja püsti pannud nii kaugel meist, et kes see viitsib tund aega sinna ja sama palju tagasi sõita. Oleme parem kodus. Seda enam, et ka Ida oli otsustanud, et tema tahab aastavahetusel Tartus olla. Saabki rahulikult oma haiguse ära põdeda.