Jessas, kõik mu erinevad kanalid, meilboksid on täis toetavaid sõnumeid – ausalt neid on ühelt poolt nii tore lugeda, sest ju ma ikkagi tegin midagi, mis luges, aga teistpidi on tõesti ka valus. Pisarad on kusjuures otsa saanud, ju siis olen ennast täiesti tilgatuks nutnud. Aga kõikide nende toetavate sõnumite seas on ka ausaid sõnumeid, et selline avalik ohvrirolli võtmine head küll tuleviku (st uue töökoha leidmisel) ei tee.

Ma saan aru, et selline haavatud olek, ausalt ja avalikult oma pettumuse väjendamine ei ole midagi, mida peaks tegema, sest kes tahaks tiimi inimest, kes räägib avalikult oma läbipõlemisest, kaotusvalust ja emotsionaalsest segadusest, kes tahaks töötajat, kes ei varja, kui habras ta parasjagu on. Aga laske mul korraks selles ohvrirollis olla. Saate ju mu valust aru ja ega ma siis lõpmatuseni ohvrirolli ei jää. Ühel või teisel moel läheb elu edasi ning ma ise julgen arvata, et tegelikult ei saa see hetke ohvriroll mitte takistuseks, vaid on mu tugevus. Uus tööandja, kes on empaatiline, mõistab, et kui oled midagi teinud armastusega, siis inimlik ongi natuke leinata, ennast haletseda ja ohver olla.