it’s all about me

Lugu ettevõtte suvepäevadest ja sellest, kuidas Marek peo pool kuus hommikul laiali ajas

/ Eveliis / Leave a comment

Teate, mille üle mul on täiesti siiralt ja südamest hea meel? Selle üle, et tänu tööle tulid minu ellu mõned inimesed, kes sealt ei kao ka siis kui me enam koos ei tööta. Kolleegid, kellest said sõbrad. Kellega lihtsalt klikid ja kellega saab (oma vanuse kohta vist) lapsikuid nalju teha. Sest nalja peab saama. Muidu mina ei mängi. See on alati mu moto olnud.

Väike kõrvalepõige teemast, aga kas peaks ikka Selverisse tagasi minema ja need maskid ära ostma? Öelge, et need ei ole totakalt armsad ja hädavajalikud eluks?

Inimeste õelusel ja arrogantsusel ei ole piire

/ Eveliis / Leave a comment

Eile, kui Instagramis põgusalt seda teemat puudutasin, siis mõtlesin küll, et rohkem seda teemat ei torgi, aga samas jäi see kuidagi kripeldama. Kripeldama, sest ma ei suuda tegelikult mõista, et inimeste…ma ei teagi, kuidas seda nimetada…õelusel või arrogantsusel või kahjurõõmul või on seda õigem nimetada rahulolul ärapanemisest või lihtsalt rumaluseks…ei ole piire ning mind teeb kurvaks, et inimesed on endas nii ebakindlad, et kõige õigem viis end tunda paremana on kellegi kohta halvasti rääkida.

Ma ei saa öelda, et mina olen alati oma töös kõige parem. Ei, alati on keegi, kes oskab midagi paremini, alati on keegi, kellel on ägedamad ideed, alati on keegi, kes on targem, rohkem õppinud, suurema kogemusega ja minu arvates on see täiesti normaalne. Inimesed täiendavad teineteist, toetavad ja nii sünnib see kõige parem töö. Kõlab loogiliselt eksju. Ja siis teebki mind kurvaks see, mida ma kuulsin.

Kui teiste mehed on ära kommenteeritud, on aeg enda oma ette võtta

/ Eveliis / Leave a comment

See pole vist üldse harv kui ma ütlen, et Marek ajab mind närvi. Pidevalt. Vahet ei ole, kas ta koristab liiga palju või peseb pesu liiga palju või paneb asjad vale koha peale või käib dressides või ajab saiapuru lauale või norskab. Kõik ajab närvi. Jajaa, ma olen ise ideaalne lilleke, keda kõik teised närvi ajavad asjadega, mida nad minu arvates valesti teevad.

Okei, kui see ülaltoodud nimekiri oli ilmselge liialdus ja närvi lähen ma vaid siis kui…ahh, kellele ma valetan. Sõltuvalt tujust võib mind hingamine ka närvi ajada, aga kui nüüd ilma naljata, siis üks asi ajab mind tõesti päriselt närvi ja kuigi sellest on tänaseks saanud meil kodus ja sõpradega nö siseringi nali, siis algul ma täitsa pahandasin kohe. Sest mingi trend on, et kui tuntud inimesed lahku lähevad, siis nad kirjutavad koos sotsiaalmeediasse armastusest ja hoolivusest nõretava postituse, kuidas koos oli kõige ilusam aeg, nad jäävad teineteist elu lõpuni armastama, parimateks sõpradeks ka muidugi, kuid kuidagi läks nii, et kasvati lahku. “Me kasvasime lahku” on viimasel ajal iga lahkuminemise põhjus. Minu arvates totakas sõnakõlks, samasugune nagu “armastus sai osta”.

Olgu minu lollus teistele õppetunniks Upgrade pakkumine, mis kehtib veel vaid 04:59 minutit ja 195dollarine trahv

/ Eveliis / Leave a comment

Nagu te teate olen ma paksuks läinud. Punkt. Ja see on jube sitt tunne, sest nii palju on vaeva nähtud, et see paganama kaal alla saada ja nüüd siis vaatab mulle peeglist jälle vastu trulla. Ei meeldi. Üldse ei meeldi. Dexteri olen ma hommikuti endaga jalutusringile vedanud, söögikorrad üle vaadanud, aga no ei midagi. A seda oligi arvata. Viimane kord ju antidepressandid tõstsid mu kaalu pea 20 kilo, mida ma siis nüüd ootasin.

Igatahes olin ma nii loll, et täna kui Instas viskas ette 86. korda ühe “loose 9 kg in a month” pakkumise, siis otsustasin ma, et davai, vaatan, mis see 7day trial, mis ka seitse dollarit maksis endast kujutab ning enne kui arugi sain olin apple payga selle summa ära maksnud. Lihtne ja mugav on minusugustel lollidel igasugu asju nii osta. Kas ma juba pool tundi hiljem kahetsesin seda liigutust? Jaaaaa!

Aga miks “fake it till you make it”?

/ Eveliis / Leave a comment

Fake it till you make it. Me kõik teame seda ütlust. Ja siiani olen minagi olnud üks neist, kes on seda pidanud üsna heaks lööklauseks, sest mõelda tuleb suurelt. Eile ütles Marek mulle suht sama, et suurelt tuleb mõelda. Ma olen sellega nõus iseenesest, sest selles on edasiviiv jõud. AGA suurelt mõtlemisel ja feikimisel ON vahe sees ning aina enam hakkab see feikimise-suhtumine mind häirima. Kui eile see ühes instagrami postituses mulle jälle ette hüppas, tundsin, et pean sõna võtma.

Sest tegelikult ei ole valetamine ja võlts olemine ju midagi imetlusväärset. Eilset “Pealtnägijat” vaatasite? Lehtmet uskusite kui ta pilti ilmus? Või Haruule elasite kaasa kui nad New York Fashion Week’ile jõudsid? Fake it till you make it, aga tõde tuleb alati välja – varem või hiljem. Olgu see sotsiaalmeedias, päriselus või äris. Äriregister ei valeta ja inimesed räägivad.

Täiesti jabur arstikogemus

/ Eveliis / 1 Comment

Mina ei tea, kes meist nüüd peast rumal, aga keegi meist on ja mulle tegelikult ei meeldi, kuidas eile jäi mulle mulje nagu see oleksin mina. Ma ei ole sellega nõus, sest igasugu arstid ja rohud ja emod ja kiirabid ja haiglasse sattumised on minu jaoks täiesti uus kogemus. Veel aasta aega tagasi ei olnud mul õrna aimugi, mida need vererõhu numbrid näitavad ja kui te oleks mulle öelnud, et 180/119 on ikka päris kõrge, siis ma oleks vaid õlgu kehitanud ja öelnud, et nojah siis.

Täna tean ma isegi oma rohtude nimesid ja mul on meeles neid võtta nii nagu ette nähtud, lisaks tean ma, et kodade laperdus ei olegi midagi sellist, mis vanaema ise välja mõtles kui oma tervist meile kirjeldas, vaid see ongi täiesti adekvaatne meditsiiniline termin ja ma isegi saan oma epikriisist aru kui seal on kirjas, et “patsient hospitaliseeriti rütmihäire kupeerimise järgselt tekkinudrindkerevalude tõttu”. Ühesõnaga ma tunnen, et viimase poole aasta jooksul olen ma päris palju targemaks saanud, aga eile kui arst mulle otsa vaatas ja küsis, et miks te siia tulite, tundsin ma end küll rumalana ning ei osanudki sellele väga vastata.

Noh, teel trullakaks tagasi?

/ Eveliis / 2 Comments

Samal ajal kui uksest ja akanast tuleb jätkuvalt sisse sisuloojaid, kes räägivad sellest, kuidas neid ÜLDSE ei huvita, millised nad välja näevad, millised on nende kehad ja kas nad on ülekaalulised, olen mina jätkuvalt teises leeris. St ma kindlasti mitte ei poolda ükskõik, millisel kujul bodyshamingut ning tõepoolest mul endal ei ole absoluutselt vahet, kuidas keegi teine välja näeb, küll aga on mul probleem iseendaga.

Jällegi, ma ei pea silmas seda, et peaks olema piitspeenike või megafit, sest olgem ausad selle nimel, et olla treenitud kehaga, ei tee ma absoluutselt mitte midagi, küll aga häirib mind see, et ma olen kaalus juurde võtnud ja ma näen seda peeglist ning see häirib mind.

Haiglakroonikad: lõputuna tunduv spaapuhkus

/ Eveliis / Leave a comment

Ütleme siis nii, et eilne särav olek ei aidanud. Selles mõttes, et mu enesetunne on tõesti hea, kõik näidud on normis, vererõhk on vahelduseks nii madal, et Marek võis mulle isegi Circle K-st kohvi tuua ja ma olin täiesti kindel, et täna saab mu spaa-puhkus läbi.

Seepärast oli mul päris hea meel kui hommikul kella kuuest juba jubedaks siblimiseks läks. Vereproovid, üks arst, teine arst, rohud, kompuuter-uuring… Kella kümneks oli mind igatepidi läbi puuritud ja nüüd jäi oodata vaid tulemusi. Siis saab koju!Päris sai.

Mis siis jälle juhtus?

/ Eveliis / 2 Comments

Ausalt öeldes, olen ma endas pettunud, sest just nüüd kui ma olin olukorraga rahu teinud, leppinud ja lõpetanud enesehaletsuse, sest tõepoolest ma ju tean ennast, midagi uut ja põnevat tuleb täpselt siis kui õige aeg on, sattusin ma siia paganama haiglasse. Ja süüdistada ongi mul vaid iseennast, sest jaa, ma võin öelda, et pinge ja stress ja ärevus ja kõik muu, aga tegelikult olen ma selle kõige taga ju ise. Kes mul käskis nii intensiivselt hakata uuesti tööd otsima ja ringi jooksma? Mitte keegi peale mu enda. Normaalne inimene oleks aja maha võtnud ja vaadanud seda kui pikendatud puhkust, mille ajal endale selgeks teha, mida siis edasi teha oma siiski noore eluga.

Ja teada on fakt, et kui ise ei oska aega maha võtta, IKKA veel ei õpi juba juhtunud olukordadest, siis on vaja see mulle puust ja punaseks selgeks teha ning nii ma siis istungi nüüd vähemalt nädalavahetuse PERHis, seljas seksikas roheline kostüüm, küljes erinevad juhtmed ja jubinad.

Psühholoogi juures. Nimetagem seda nii.

/ / 1 Comment

Ma pean ütlema, et kui kõrvale jätta ilmselgelt asjad, mis mind on kurvastanud ja pannud pettumust tundma, olen ma viimaste päevade jooksul kogenud nii palju positiivset, et juba on raske asjas midagi halba näha ning vimma pidada. Oli vaja, siis oli vaja. Mina näen oma vaatevinklit, teised enda vaatevinklit, kes ütleb, et minu nägemus asjadest on õige ja ma ise ei tee kellelegi hoopis liiga.

Võib-olla oligi vaja, et ma teeksin oma silmad lahti ja iseendasse uskuma hakkaksin uuesti, sest jumala eest, ma ei oleks osanud oodata sellist toetust ja nagu ma aru olen saanud, siis toetusest mul ongi tihti vajaka jäänud (mitte pere poolt, igaks juhuks mainin, nemad on alati olnud ja jäänud mu suurimateks toetajateks igas olukorras). Ma ei liialda, et sõnumite, sms-ide, meilide ja kõnede arv on olnud ulmeline (ja ma vabandan, et ma ei jõua kõikidele vastata).