“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma ei mäleta, kas ma olen sellest juba kirjutanud (ilmselt olen), aga emadepäev on üks selline päev, millega mul on love/hate suhe. Ma olen püüdnud aru saada, miks ja kuigi mul on erinevaid teooriaid, siis ükski neist otseselt ei päde.
Näiteks võime me alustada sellest, et meie peres (nii nagu ilmselt väga paljudes teistest tolle aja peredes) ei olnud kombeks oma tundeid välja näidata ja nii tundsin ma emadepäeval alati mingit tobedat survet tundeid välja näidata. Ärge saage must valesti aru – ma olen oma ema suurim fänn olnud ja olen siiani. Ta on iselooomult alati olnud järsk ja nõudlik, aga kui vaja, siis on ta täielik emalõvi. Siiani. Maailma parim ema. On küll kohati see ema, kelle kohta mõnikord olen tahtnud öelda (ja öelnud ka) “omg, mul on maailma kõige nõmedam ema”, aga samas saan aru, et ta tahab vaid parimat ja mõnikord on tal isegi õigus.
Kui kõik negatiivsed tujud ja tunded kõrvale jätta, siis kokkuvõttes oli nädalavahetus siiski pigem täis positiivseid emotsioone. Esiteks sai korraldatud äge perepäev ja kuigi lume sulamine natuke tegi kurvaks, siis teistpidi pani rõõmustama kui lahedasse seltskonda ma olen sattunud tööalaselt.
Ma alustan kaugemalt. Kui ma olin puberteet, siis mulle ei meeldinud emadepäev. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks mu ema, vaid ma tundsin end üleliigsena. Muidugi ei olnud ma seda ja keegi ei teinud selleks midagi, et nii tundma peaks, kuid teate ju ise puberteete – neil on oma arusaam asjadest või noh mul oli. Mul oli mingi periood puberteedina, kus ma tundsin, et kogu maailm on minu vastu, et keegi ei mõista mind ja ma olen igal pool üleliigne. Ei, ei olnud, aga ma arvan, et see on tavaline lahutatud vanemate lastele. Võib olla ma eksin, võib olla oli see vaid minu puberteedile iseloomulik. Igatahes ei meeldinud mulle emadepäev ja osaliselt olen ma siiani tundnud, et kõik emadepäevaga seotu on kuidagi liig mu jaoks.
Aga oma lapsed muudavad nii palju. Suhtumist ja mõtteid ja arusaamu. Ma näen juba aastaid Ida elevust emadepäeva üle. Selle üle, kuidas ta tahab mulle teha üllatusi ja kingitusi, midagi oma taskuraha eest osta. Ma päriselt ei oota ju temalt kingitust, aga ma näen, et ta tahab kinkida, ta armastab kingitusi teha ja olgu selleks, kas külapoest ostetud küünal või puu alt korjatud käbid või vanadest sukkpükstest tehtud kaunistus või…ma armastan kõiki neid kinke juba ette. Seda on nii veider kirjutada, sest enne last ma mõtlesin hoopis teisiti, ma mõtlesingi, et no mida need emad teevad nende makaronidest kaelakeedega ja kuidas nad suudavad teeselda üllatust ja rõõmu. Kae nalja, emaks saades olen ma uhkusega kandnud kõrtest tehtud kaelakeed ja tundnud rõõmu. Siirast rõõmu lapse kinkimise rõõmust.
Võib olla te olite minuga Wild Woman kontol kui ma seal oma pere naisi tutvustasin, aga loodan, et te ei pahanda, et emadepäeva eel kordan ma seda natukene veel ka siin. Meie pere naiste ja emade sõnadega.
Kahtlustan, et sõna “emalõvi” kehtib suurema osa emade kohta, nii ka meie, aga mulle tundus nii huvitav,et oleme kõik olnud erineval ajahetkel (esimest korda) emad, erinevate võimaluste ja oskustega, kuid oma võimaluste ja oskuste piires on lapsed alati esikohal olnud. Me oleme tundunud ebakindlust, et ei oska ja ei suuda oma lapsele parimat pakkuda, kuid jõudnud siiski (mõnikord ka läbi pisarate) järeldusele, et seda, mida oleme ise oma emadelt saanud ja edasi andnud, ei ole sugugi vähe. “Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe. Siiski – oma võitlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.” See on lause, mis saadab mind ja minu õde ning saadab edasi ka meie lapsi.
Meie pere naised moodustavad tõelise lõvipere. Tugevad ja töökad naised. Mina mitte nii palju. Mind on siiski üsna palju ära hellitatud ja kui ema ütles, et meie peres ei ole kunagi printsesse kasvatatud, siis ma pidin natuke vastu vaidlema. Ma ei pidanud lapsena midagi suurt tegema, vanaema ja tädi ütlesid alati, et lapse töö on mäng, las ta olla, ja nii on see siiani. Ma olen meie pere ainuke printsess (lugesite ju eelmist postitust, kuidas ma tünni kütsin?). Pole siis ime, et minu pere naised on mulle oma töökusega alati eeskujuks olnud. Ja see töökus on mulle selles mõttes külge hakanud, et ma ei anna kunagi esimese hooga alla. Pühin püksipõlved puhtaks, tõusen püsti ja lähen uuele katsele. Sest ma mõtlen alati, et mis raskustest saan rääkida mina kui ma tean, milliseid raskusi on läbi elanud teised meie perest. Teadmine, et igast raskusest on välja tuldud, on mindki teinud tugevaks.
Tädi Heljul ei olnud endal lapsi, kuid ta oli ema meile kõikidele. Kui ma hakkasin arvutist otsima pilte tädist, leidsin ma ühe vana postituse, mis ma olen temast kirjutaud: “Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni.”
Ma olen kunagi kirjutaud kirjandi, millest ma samuti tahan lõigu siin ära tuua: ” Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.” (kogu kirjand on siin)
Kui mina kolisin kodust ära ülikooli ajal, siis vanaema ja emme on peaaegu terve elu koos elanud. Isegi siis kui emme elas Rootsis, elas vanaema mõnda aega tema juures. Mina ei tea, mis imelik side neil omavahel on. Ma ei kujutaks ette kui peaksin koos emmega elama. Kaks-kolm päeva on tore, aga siis ta hakkan õpetama ja me lähme ikka tülli. Mitte tülli-tülli, aga meil on eriarvamused osades asjades ja kumbki meist ei taha alla jääda, sest meil mõlemal on alati õigus ja meile peab jääma viimane sõna. Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et mul ei oleks hea meel emaga koos aega veeta – autoreisid temaga on legendaarsed ja pole ühtegi korda kui meil ei oleks saanud nalja terve raamatu jagu, aga elada koos…Ma ei julgeks duši allgi käia, sest ta ei kannata kui vesi läheb maha, rääkimata nõudepesust, sest vesi läheb kraanikausi ümber ja nii edasi ja nii edasi. Vanaemaga koos elada oli ilmselt tunduvalt lihtsam, sest ta on alati lihtsalt olemas olnud ja toetanud, isegi kui ta pole ühe või teise asjaga võib-olla nõus olnud. Võimalik, et see tugi ja kogu aeg olemas olek ongi põhjuseks, miks nende vahel selline side on?
Minu tilluke 31-aastane õde on alati meie pere hea laps olnud. Psühholoog. Kui mina olen tunnete avaldamises alati pigem kidakeelne olnud ja enne Ida sündi ei saa öelda, et ma oleksin väga palju kedagi kiitnud, siis Marian on teistsugune. Temal on alati kõikide kohta midagi head öelda, tema oskab ja tahab tundeid väljendada. Kunagi olin ma selle peale isegi kade, et miks mina olen selline jääkuninganna, aga tema selline soe ja avatud. Enam ma kade ei ole, aga see on üks omadus, mida ma tema juures väga hindan.
Milline olen ma ise emana? Nii nagu emadele kombeks, olen ka mina end teistega võrrelnud, tundnud end läbikukkuja ja halva emana. Ma teen ikka vigu ja käitun mõnikord liiga rangelt (emalt saadud geenid?) ja ootan liiga palju (emalt saadud geenid?), kuid tänu sellele eneseanalüüsile läbi väikese intervjuu oma pere naistega ja WildWoman konto “ülevõtmisega” jõudsin ma tõdemuseni,et minagi – nii nagu oskan ja saan – panen oma lapse kõigest ettepoole. Need magamata ööd ja väsimus ning tüdimus, oskamatus hakkama saada kõikide tunnetega, on asendunud piiriti armastusega, sellise armastusega, mida ei saa isegi sõnadesse panna. Jääb vaid öelda, et kaheksa-üheksa aastat tagasi, kui ma rääkisin, et ei taha lapsi, ei teadnud ma millest ma räägin. Nüüd ma tean. Pole mitte midagi olulisemat ja ilusamat kui olla ema.
Mu õde arvas näiteks nii:
“Minu arvates on teil Idaga lihtsalt täiuslik sümbioos, te täiendate teineteist… aga mitte ainult – te moodustate kadestamisväärse terviku.
Jah, teil läks pikka aega teineteisega harjumisega, teineteise tundma õppimisega ja seejärel nurkade lihvimisega. Aga tänaseks on need lihvitud nurgad moodustanud särava teemanti.
Kunagi, kui Ida sündis, siis mõtlesin isegi, et nooooniii what now? Aga kui nägin sind korduvalt olukordades, kus laps nuttis või tuge vajas, siis lendasid nagu emalõvi peale ja päästsid päeva. Alles nüüd mõistan, mis sinu sees võis toimuda – päästsid ju terve oma maailma!
Jah, lapsed ajavad hulluks – ja sina said Idas mõnusa kombo ema, tädi Helju ja iseenda iseloomust aga arvan, et kergem variant oleks sinu jaoks pettumus olnud. Siis oleksid ilmselt elu põnevamaks mänginud ja teise lapse veel saanud 🙈 Aga Idas on kõik ja rohkem veel, mida justnimelt sina vajad, mida justnimelt sina oskad taltsutada – sinu oma pisike rebane!”
See rebase taltsutamise osa on üks minu lemmikpeatükke “Väikesest printsist”.
“Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,” ütles rebane. “Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” “Mis tuleb selleks teha?” küsis väike prints. “Tuleb olla väga kannatlik,” kostis rebane. “Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale…”
Milline on minu ema?
Ta on maailma suurim kriitik, aga ka kõige suurem toetaja. Ta läheb närvi kui ma kirjutan valesti “duši all” ja tunneb piinlikust kui ma ei tea, et “karmiinpunane” kirjutatakse k-ga. Blogi lugedes elab ta ilmselt üle sada väikest minisüdarit, sest see kubiseb kirjavigadest (“kas sa üldse üle ei loe, mis sa kirjutad?”). Ta teab kõike (“ma tean küll, see on, see on, ahh vaata sõnaraamatust järgi”). Ta on perfektsionist (98 punkti 100 oli kehv eksamitulemus;). Ta ei kannata maha tilkunud vett (ka duši all käies) ja armastab puhtaid pôrandaid (siiani on ta lemmiktantsuks “tants mopiga”, mida ta vôib iga kell uuesti esitada).Ta on jonnakas. Tal on alati õigus. Ta teab alati kôige paremini, kuidas ja mis on ôige. Ta suudab mind minuti jooksul närvi ajada. Nutma ajada. Mõnikord suudan mina ka teda nutma ajada. Naerma ajada. Ta suudab lapsesuuga kôiki tahtmatult solvata. Lapsesuu on üldse tema leivanumber. Aga ta suudab ka lohutada. Olemas olla just siis kui on vaja. Õigel hetkel. Ôiges kohas. A-L-A-T-I. Nii nagu ta lubas “ringinurgas (rätiku ja švammiga) ” alati olemas olla. Ei ole ühtegi takistust, kui lastel teda vaja on. Istub kasvõi keset ööd autosse ja sõidab Tartust Tallinnasse, sest ta tunneb, et lapsel on tuge vaja.
Minust on saanud kass, kes kukub alati käppadele just seepärast, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi. Emme on maailma parim ja äge maffiapealikust emme. Eeskuju suure E-tähega.
PS: Emme, võta telefon vastu, mul oleks vaja raha laenata!
Tolle WW “take overi” üks mõtteid oli ka rääkida sellest, kas emadus muudab naiseks olemist ja kuidas on minu mõtted selles suunas muutunud. Sinnani ma ei jõudnud, sest küll segas mu mõttelõnga Dexter, küll Ida, aga täna mõtlen ma, et see polegi absoluutselt oluline. Iga ema on oma olemuselt juba naiselik. Muidugi ei tohi ära unustada ka aega iseendale ja võtta üle vaid üht rolli ning unustada kõik muu, aga ma ise tunnen küll, et hoopis just emadus on mind tunduvalt naiselikumaks muutnud. Just selles mõttes, et ma tunnen end enesekindlamana (ka lisakilodest ja kortsudest jms hoolimata) kui kunagi varem. Ida on pannud mind särama! Nüüd. Beebieas pani ta mind end vaid väsinuna tundma:D
Kui ma kolmapäeval Idale lasteaeda järgi läksin, ta mulle sülle hüppas, õpetaja ütles, et laps oli emast nii puudust tundnud, et õpetaja oli tal soovitanud lausa mõni minu riideese ööseks kaissu võtta, et oleks emme lõhn lähedal sain ma korraga aru, et ma tahan oma lapse jaoks rohkem olemas olla. Selles mõttes, et ma ei taha teda iga päev lasteaeda viia, sest ma pean. Ma ei taha talle öelda, et loomaaeda/Lottemaale/ kinno/rattaga sõitma läheme nädalavahetusel, sest emme on muul ajal tööl. Ma tundsin, et ma tahan seda vabadust, et ma saan meile lubada ema-lapse hetki just siis kui tundub, et vot täna on õige päev selleks. Ma tundsin, et ma tunnen puudust meie igakuistest Norra reisidest. Öösel üleval olles jõudis mulle kohale, et ma ei taha elada selleks, et käia tööl, vaid vastupidi. Niisiis võtsingi ma vastu otsuse, mis mind viimane kuu aega rõhunud on. Ma otsustasin, et ma tahan vähem tööl käia. Mitte vähem tööd teha, vaid vähem kontoris kohal olla. Oluline ja suur muutus, seda enam, et ma olen ennast alati pidanud pigem karjääriinimeseks kui emaks. Aga näed sa siis nüüd…. Ma tundsin, et ma tahan rohkem ema olla. Vähemalt seniks kuni keegi seda nii väga ootab ja vajab.
Muide, esimest korda elus on mul kerge hirm tuleviku ees, sest uued väljakutsed on ambitsioonikad, esimest korda elus on mul kurb midagi selja taha jätta, sest olukord oli niivõrd põnev, aga ma tunnen rahulolu. Seda sama enda uuesti üles leidmise rahulolu. Sel nädalavahetusel kupatasime me Mareki “jalust ära” Pranglisse, et saaksime kodus veeta ühe tõelise ema-tütre nädalavahetuse.
Ida sai endale uue ratta, mis tundus vana kõrval nii üüratu suur, et ma ei julgenud teda esimese hooga lahtigi lasta kui ta selle sadulasse istus. Ma ei tea, millal see juhtus, et ta nii suureks sai, aga selle ratta seljas tundus ta nagu täiesti koolilaps. Minu hirmul olid suured silmad, Ida sõitis rattaga nagu proff.
See tähendas ühtlasi ka seda, et järgmisel hommikul taheti mind enne kukke ja koitu üles ajada, et me juba rattaga sõitma läheksime. Mul õnnestus seda pea 11ni edasi lükata, aga siis oli aeg oma ühe euro eest ostetud Uuskasutuskeskuse kummikud jalga panna ning välja minna. Ega siis väikene vihm meid ometigi ei takistanud.
Ma olen nii suveinimene kui üldsegi veel olla saab. Nii veider kui see ka ei ole, siis sel aastal olen ma aga hoopis sügist täiel rinnal nautinud. Isegi vihmasid ja tuult. Istud toas, paned küünlad põlema ja naudid kaminasoojust. Või siis jalutad kerge seenevihma käes ja imetled sind ümbritsevat loodust. On ju ilus?
Eile, samal ajal kui mina kasside liivakaste puhastasin, käis Ida õunu korjamas. Ma ei teadnudki, et meil aias nii magusad ja maitsvad õunad olid. Vot see on see, kui pole aega enda ümber ringi vaadata. Kuna me mõlemad sattusime õuntest nii vaimustusse, siis oli meil loomulikult vaja täna uue saagi järele minna.
Ida korjas tuppa kaasa ka seeni, millest kastet teha, aga millegi pärast tundus mulle ohutum need aknalauale “kasvama” panna. “Miks me nendest süüa ei tee?” küsis Ida. Vastasin, et ma ei tunne seeni ja igasuguseid seeni ei tohi süüa, need võivad mürgised olla. Ida vaatas mulle otsa nagu oleks ma maailma kõige rumalam inimene ja vastas, et tegelikult vaadatakse internetist järele, millised seened süüa kõlbavad. Nojah.
Me saime hiljuti endale köögiviljaspagetimasina. Valio koostöö raames sain ma endale Delimanost valida mingeid tarvikuid ja kuigi ma väga sellesse lõikurisse ei uskunud, tellisin ma selle, sest Idale meeldib nii süüa teha ja ma teadsin, et see pakuks talle rõõmu. Ma ei eksinud. Me oleme kolmapäevast alates pidanud viilutama, hakkima ja spiraalideks lõikama kõike, mis vähegi annab.
Isegi kapsahautis tuli ära spiraalitada ja teate ma pean ka ütlema, et see masin on täiega fun ning töötab megahästi. Ma küll ise ei pidanud selle eest maksma, aga iga kell käiks selle 29,99 välja, sest lapsel on nii palju rõõmu toidutegemisest.
Järgmiseks oli muidugi vaja hakata kooke tegema. Minu kõige nõrgem koht üldse. Ma ei oska. Ida arvas, et peaksime tegema kurgikooki, kuid siinkohal keelasin ma natuke tema loovust ja pakkusin, et ehk jääks kurk ikka salatiks ning võib-olla läheks vana hea klassikalise õunakoogi teed. Idal ei olnud vahet, peaasi, et sai köögis spiraalitada. Kapsahautis porgandi-küüslaugu ja sulatatud juustuga läks potti podisema (tulemus oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev! lihtne, aga maitsev!) ning ette tuli võtta õunakook.
Ma küll eile Instagrami scrollides mõtlesin, et peaks Thyme0ut retsepti järgi šokolaadikooki tegema, aga teades, et 90% tõenäosusega ma sama imelist tulemust ei saa, otsustasin ma, et sama hästi võin ma lihtsalt lasta Idal kõik asjad kokku segada ja ahju visata. Ma ise ei ole väga suur koogisõber, aga mulle meeldib kui toas on värskelt küpsetatud kaneeli-õunakoogi lõhn. Suurema osa ajast Ida ka lihtsalt teeb koogi valmis ja ise ei söögi, sest kui kook valmis, tuleb talle järsku meelde, et tegelikult ta ei söö pooli asju, mis koogi sisse pandud. Näiteks õunu.
Kipub vist nii olema, et mida suvalisemalt koogitegemisse suhtuda, seda parem on tulemus. Täiesti söödavad koogid tulid. Isegi Ida sõi oma kooki. Ma seekord olin targem. Tegin talle eraldi õunakoogi ilma õunteta.
Kas teile ei tundu, et see söögilaud, mis meil vanasti elutoas oli, sobib kööginurka valatult? Toas ei kasutanud me seda peaaegu kunagi, nüüd on see palju rohkem sihtotstarbeliselt kasutuses.
Saate aru, kell ei olnud veel lõunagi kui meil oli rattaga sõitmas käidud, õunad korjatud, kõik võimalikud juurviljad hakitud, pada podisema pandud, koogid küpsetatud. Ma tundsin end nagu oleks keegi mul hea-ema on nupu sisse lülitanud, sest kui ma iga muu hetk oleks öelnud, et kuule ole hea laps, lase mul nüüd natuke “Moodsat perekonda” vaadata, hakkasime me hoopis küünlaid tegema.
Pulberküünalte tegemine ei ole muidugi raketiteadus. Võtad pulbri, lisad eeterlikku õli ja torkad tahi sisse. Nende ainus miinus on see, et tahid kipuvad enne ära põlema kui küünal, aga selle probleemi saab ka litsalt lahendatud. Uuristad aga uue augu tekkinud vaha sisse, lisad uue tahi ja põlevad jälle.
See lillekesega kohvitass on mu vanatädi pärandus. Ma mäletan seda oma lapsepõlvest. See seisis koos alustassiga klaasi taga puhvetkapis ja otseloomulikult ei kasutatud seda kunagi. Vaid vääääga erilistel puhkudel lubas tädi mul sellest lastekohvi juua. Mul on nii meeles see tunne. Nagu päris kohvitante sain ma koos peente prouadega laua taga istuda ja sellest imelisest tassist juua. Kujutage ise ette, milline haruldus see tass oli 30+ aastat tagasi. Pärast tädi surma tuli see otseloomulikult minuga Ussipessa. Koos alustassiga. Nagu te aru saate, siis kohe kui tädi valvas silm tassi eest ei hoolitsenud, suutsin mina oma karukäppadega selle ära lõhkuda. Ja siis ma imestan, kust Ida oma kohmakuse pärinud on.
Kui küünlavabrik laupäevaks oma uksed sulges, jõudsime me veel “Väike maja preerias” vaadata ja Nublu saatel tantsida. Kohmakuse on ta minult pärinud, aga tantsugeeni küll mitte. Ta võiks lõpmatuseni tantsida! Alles kella kolmeks tundsin ma, et nüüd hakkab minu patarei tühjaks saama. Ida ei suutnud ka ära imestada, et me ühe päeva jooksul nii palju teha olime jõudnud. Ilmselt teised, head vanemad, teevad selliseid asju kogu aeg ja naeravad nüüd vaikselt pihku, et no mis medalit sa ootad, aga mina tundsin küll, et ma oleks üht hea ema tiitlit väärt. Või klaasi veini.
Ida magab. Mina blogin, kallasin endale teise klaasi veini ja mõtlen, et mis me siis ülejäänud päevaga teeme. Jube mõnus on vahelduseks niimoodi aktiivselt laiselda. Ma pole pikka aega nii rahul olnud.
Ma lubasin Idal isegi elutoas onni ehitada. Ja kes mind teab, siis te teate, et see on ikka väga suur asi minu puhul.
Kirjutasin eile õhtul emaga, kes küsis, millal lastekaitse meile külla tuleb ja tundsin ühtäkki, et mul on häbi.
Mul on häbi, et ma panin muretsema oma ema, kes tänu tollele “skandaalsele” loole on lugenud erinevaid lastekaitse juhtumeid, et ega ometi ei ole ju nii, et mind saaks ebaadekvaatseks emaks pidada ja laps “vägivaldsest” perest ära võtta.
Mul on häbi, et olen ka oma elu negatiivsed hetked teistele meelelahutuseks lugeda andnud. Paljud probleemid oleks olemata kui ma keskenduksin vaid ilusatele hetkedele ning räägiks, kuidas 365 päeva aastas on meie peres täidetud vaid naeru ja rõõmuga.
Mul on häbi, et ma olen kirjutanud, et teatud hetkedel tunnen ma end halva emana.
Mul on häbi, et inimesed on minu blogist välja lugenud, et oleme probleemne perekond, kus mees ja naine peaksid lahutama ning laps kannatab süstemaatilise (vaimse) vägivalla all.
Mul on häbi, et ma olen ausalt rääkinud depressioonist. Mul on kõrini kommentaaridest “rohud võtmata ja sa ju oled haige inimene, seepärast sa nii käitudki”.
Mul on häbi, et ma olen näidanud, et minu elus käivad asjad üles-alla, on tõusud ja mõõnad. Ma olen oma tüübilt ilmselt selline, et näen ühel hetkel kõike mustades värvides ja järgmisel hetkel mõtlen, et põrgusse kõik raskused, elu on lill. Ma olen teinud vea, et olen blogis “kõikuv”. “Ebastabiilne” kui lugeda kommentaare.
Mul on häbi, et ma osad kommentaarid lasen endale naha alla. Osad sõnad, mida minu kohta öeldakse, on teinud rohkem haiget kui ma tahan endale tunnistada.
Mul on häbi, et ma ei oska käega lüüa ja järgida põhimõtet: ” anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma saan muuta,
ja tarkus nende vahel vahet teha.” Siis ma ei peaks enda kohta lugema “igasugu seljakotiga mutid, kes on kadedad ja kibestunud”.
Mul on häbi, et ma olen endast jätnud mulje kui kade ja kibestunud blogija, kes tahab kas ära panna, klikke või skandaale. Ma ei ole kumbagi. Ma olen lihtsalt loll.
Mul on häbi, et ma ei mõtle enne kui ütlen.
Mul on häbi, et ma olen nii sõnakas, et selle tagajärjena on minu “sõdadesse” kistud ka mu laps ja ma pean inimestele selgitama, kas ma tõesti kutsun oma last igal hetkel ja kõigi kuuldes sõnadega, mida ei sobi kasutada.
Mul on häbi, et minu “personaalküsimust” lahati Postimehes nurga alt, mille peale ma poleks iial tulnud.
Mul on häbi, et see päädis sellega, et mind poodi virtuaalselt üles võitluses lastevastases vägivallas. Mul oli vastik lugeda kommentaare, kus tuntud inimesed mõistsid hukka laste väärkohtlemist ja tõid näiteks mind.
Mul on häbi, et ma olen “vana aja inimene”/ ajale jalgujäänud inimene, kes tunneb, et sõnapaar “lapse väärkohtlemine” on minu loo kontekstis ebaaus.
Mul on häbi, et ma pean lapsele selgitama, mis on lastekaitse ja miks ta meid külastab ning vastama ta küsimusele, et ei, sa ei pea end ära peitma, keegi ei vii meid ära.
Mul on häbi, et kogu Dagmar Lampi poolt üles keerutatud lugu mulle nii mõjus, et ma tunnen end üksinda. Kuigi ma olen saanud ilma liialdamata sadu toetavaid kirju ja kommentaare tunnen ma end üksinda. Üksinda Halva Emana.
Mul on häbi, et ma tunnen end selle kõige tõttu masenduses ja idioodina. Idioodina, kes ühel ilusal päeval arvas, et kõige õigem asi maailmas oleks hakata blogima ja ei oska sellest loobuda kuigi probleemide ära hoidmiseks oleks see ainuõige samm.
Mul on häbi, et ma ei oska keskenduda ainult positiivsele.
Ma jätan sellest küsimusest “täna” välja, sest kuigi mind juba täna on paar asja rõõmustanud ja päev pole läbi, siis millegi pärast ma kahtlen, et ees on ootamas midagi, mis mind õnnelikuks teeb. Rõõmustamine ja õnnelikuks saamine/õnnelik olemine ei ole minu arvates üks ja sama asi. Ja kuna mu meelest natuke kõlab see uskumatult, mis mind õnnelikuks on teinud, siis ma mõtlesingi just seda teiega jagada.
Oskate arvata?
Kui te arvasite, et mind on õnnelikuks teinud Britt Ida Loviisa sünd, siis te arvasite õigesti. See on nii veider, kuidas minusugusest “lastevihkajast” on saanud pooleldi kanaema, kes ei suuda välja mõelda mitte midagi ägedamat ja paremat kui oma laps. Ma olen sellele palju mõelnud ja me oleme isegi Marekiga arutanud, et kes me oleks ja kus me oleks ilma Idata ning jõudnud järeldusele, et me oleks kaks tühiste eludega mõttetut inimest, kes ilmselt lihtsalt kulgeks läbi elu. Suurimaks rõõmuks reedeõhtune veinipudel.
Ida on minu mõttemaailma, arvamused, senised tõekspidamised ja elukorralduse peapeale pööranud. Inimesest, kes mõtles vaid tööle ja töötulemustele ning saavutamisele, on saanud peaaegu pärisinimene, selline, kelle üle ise ka natukene uhkust võib tunda. Võib-olla mitte maailma kõige kannatlikum ja targem ema, tihti võib-olla lausa liiga karm ja valjuhäälne, kuid siiski uhke ema. Ja ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et mina tunnen maailmas kõige rohkem uhkust selle üle, et olen ema. Kõik muud saavutused jäävad varju. See ongi mind õnnelikuks teinud.
Ma armastan ikka naljaga pooleks öelda, et lapse sünd tegi mind paari aastaga kümme aastat vanemaks ja kümme kilo raskemaks. Kilode koha pealt on lugu küll täpselt pooleks ehk need ülearused viis kilo keelduvad mu kehalt lahkumast, kuid vanusega on sellised veidike kummalisemad lood.
Jaa, ma olen kaotanud mustmiljon närvirakku ja magamata ööd on ilmselt siiski mingi jälje minu välimusele jätnud, ma tunnen ka, et mu keha on “vanema naise” oma, kuid kui välimus ja lisandunud aastat kõrvale jätta, siis vaimselt olen ma hoopis kümme aastat nooremaks muutunud. Veel neli aastat tagasi oli mu meelistegevus diivanil teleka ees logelemine, ma vaatasin absoluutselt kõiki sarju, mis telekast tulid; mind majast välja saada, lihtsalt niisama, et läheks ja jalutaks või püha issand hoidku selle eest, et ma läheks kuhugi trenni või tegeleks mingi hobiga, oli päris võimatu. Lisaks sellele tundsin ma, et minu vanuses peab olema täiskasvanu, kui vaadata mu käitumist ja olekut viis-kümme aastat tagasi, siis ma olin kordades tõsisem ja ehk isegi mingil määral raamides – mida sobib ja ei sobi teha.
Ida sünd on mind aga muutnud lapsemeelsemaks, rõõmsameelsemaks, vabamaks ja mängulisemaks. Ma ei viitsi väga palju enam telekat vaadata, mulle tundub, et aega saab palju targemalt kasutada. Kasvõi väljas jalutades või midagi huvitavat ette võttes. Nagu te olete aru saanud, siis beebid ei ole minu teetassike ja ma olen niiiii õnnelik, et see aeg möödas on, kuid lapsed on mulle alati natuke meeldinud, ma ei ole lihtsalt osanud nendega midagi ette võtta. Ida on mulle õpetanud, et tegelikult ei peagi midagi konkreetselt ette võtma, tuleb lihtsalt “vooluga kaasa minna”.
Veel neli aastat tagasi ei oleks ma lubanud lapsel trikoos ja kummikutes ringi joosta, sest “nii ju ei sobi” ja samamoodi ei oleks ma lubanud tal karumõmmi pesta, sest “nii ju ei tehta” ja süüa poleks ma lubanud tal ka teha, sest “sa ju ei oska ja ajad maha”. Täna leian ma, et kõike seda just tohibki teha. Lapsena ja lapsega koos. Piirid ja reeglid tulevad hiljem niikuinii. Täna nägin ma lasteaias üht last, kes oli kenasti talveriietes ja tahtis lumehunnikusse astuda, mitte hüpata ega seal püherdada, vaid lihtsalt astuda. Ema käratas talle kõige kurjemal häälel “Ei tohi ennast märjaks teha!” Püha issand jumal, tal olid korralikud talveriided ja lumi ei ole miinuskraadidega just eriti märg.
Minu suhtumine ja mõttemaailm on tänu Idale kardinaalselt muutunud. Ma olen õppinud hindama asju, mida ma muidu tähele ei pannud, mind huvitavad asjad, mida ma varem pidasin tüütuks, mulle meeldib katsetada uusi asju. Mulle meeldib, et ma ei tunne, et ma pean olema tõsine täiskasvanu iga hetk ja kogu aeg. Tööalaselt saan ma seda piisavalt olla, kuid oma ajal saan ma olla mina ise. Lapsemeelne ja lihtne. Vähemalt kümme aastat vaimselt noorem.
It is funny how I feel that in three years I have both got 10 years older and ten years younger. Yes, I feel I am tired, sometimes Ida´s lively personality is too much and probably the sleepless nights have made a mark on my face, I also feel that my body is a bit older, but at the same time I feel myself ten years younger.
Before Ida was born my only hobby was laying on the couch watching tv, I didn´t like any sports and I didn´t like to go out from the house much, I was lazy. I also felt that at my age I had to act as a grown up, talk about grown up things. I knew what is allowed and what is not allowed and I don´t mean big things, I mean small and meaningless things.
Like wearing your bathing suit and wellies at the same time. You don´t let your child run around in the house like that, because this is just something “you don´r do”. Today I cannot understand why it shouldn´t be allowed. If it makes the child happy, let her be like that. Let her wash the teddy bear, let her try to prepare meals to us, let her be creative. The rules and boundaries will come anyway.
She has made me love being outdoors, try new things, be creative together with her, even childish. And I like it. My daughter has taught me to be me – simple and childish, not afraid of what others might think when we climb on trees together. She has made me 10 years older and ten years younger, free of fears and able to enjoy small things.
Nii mina kui mõned teised blogijad on lapse sünnist saanud kriitikat, et mis ema sa selline oled, kes julges kõige pealt alla aastase lapse vanaema juurde jätta, kes aeg-ajalt lubas veidi vanema lapse kõrvalt endale mõnd pidu või väljaminekut, valis klaasi veini sõbrannadega lapse asemel, tahaks puhata ilma lapseta, ei tegele 24/7 lapsega, on aeg-ajalt lapsest tüdinenud ja tunneb, et enam ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Üks õige ema on alati ja kogu aeg EMA. Kõik muud rollid – naine, abikaasa, sõbranna, tööandja, töövõtja – oodaku. Laps vajab oma EMA KOGU AEG.
Ma pean muidugi tunnistama, et paljud minu arusaamad ja mõtted, mida ma enne emaks saamist raiusin, et kunagi ei tee (no kasvõi sadade piltide sotsiaalmeediasse postitamine), on muutunud. Ma saan aru, miks teised varem mu jutu peale muigasid ja oma ette “ootame-vaatame” mõtlesid. Samas aga olen ma jätkuvalt arvamusel, et emaks saades ei tohi naine VAID emaks muutuda. Kõik muud rollid on ka olulised. Mina olen viimasel ajal abikaasaks olemise unarusse jätnud. Ma tunnen sellest puudust. Ma tahan oma suhet, kus on mees ja naine, mitte vaid ema ja isa, tagasi. See on oluline, et suhe püsiks. Laps ei tohi teatud asju muuta.
Ma sain viimane kord psühholoogi juures teada, et lapsele on küll kõige olulisem see, et olla koos vanematega (II maailmasõja ajal olla tehtud test, kus osa lapsi jäeti vanematega koos nö sõja keskele ja osa eraldati vanematest ning saadeti ohutusse keskkonda. õnnelikumad olid need, kes vanematega koos olid, mis sellest, et ohu keskel), kuid kas te teadsite, et väikesele lapsele pidi piisama sellest, et vanemad 30% ajast kohal on? Niimoodi kohal-kohal, et tegelevad ja nunnutavad ja on täiesti lapsele pühendunud. No vot siis seda kriitikat, et KOGU AEG peab olemas olema.
Jutu lõpetuseks pildid meie nädalavahetusest. Tundub, et vähemalt 70% ajast pühendasime me Idale:)
Nii mina kui mõned teised blogijad on lapse sünnist saanud kriitikat, et mis ema sa selline oled, kes julges kõige pealt alla aastase lapse vanaema juurde jätta, kes aeg-ajalt lubas veidi vanema lapse kõrvalt endale mõnd pidu või väljaminekut, valis klaasi veini sõbrannadega lapse asemel, tahaks puhata ilma lapseta, ei tegele 24/7 lapsega, on aeg-ajalt lapsest tüdinenud ja tunneb, et enam ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Üks õige ema on alati ja kogu aeg EMA. Kõik muud rollid – naine, abikaasa, sõbranna, tööandja, töövõtja – oodaku. Laps vajab oma EMA KOGU AEG.
Since Britt Ida Loviisa was born I have been critizised for not being a mother with a capital letter. How dared I leave my baby with grandparents, how did I dare to go out and have a little bit of time for myself, how can I say I wish I had some days off, go to a holiday without her and does not want to be with her child 24/7. Also dares to say that it can be very stressful and tiring being a mom for some periods, when you get too little to sleep and have an active child. A real mom doesn’t think this way. A real mom is always there, puts her child first and is A MOTHER. All other roles – wife, woman, friend, employer, employee – have to be put on hold. You’re now a full time mom. Nothing more.
Don’t get me wrong. Being a mom is a beautiful thing, perhaps even the best thing that can happen to a woman, and I have to say that it has changed me a lot. I remember the things I promised NEVER to do when I will become a mom (like posting hundreds of photos to social media etc) and I remember my friends smiling at this. Nevertheless I still believe that one does not have to be just a mom, all the other roles are important to. I have not been the best wife lately. I miss that. I miss my husband. I miss a relationship where there is not only mom and dad, but man and wife. It’s important. There are things a child should not change.
Last time at therapy I got to know that a child only needs 30% of parents to be present. I mean present present, not doing anything else, but just being with the child, paying all atttention just to her/him. Unbelievable, but true. So, the critisism towards mothers who also take their own time once in a while is unfair.
When I look at the photos of this weekend, I think we were present for Ida at least 70% of time:)
