Ma armastan ikka naljaga pooleks öelda, et lapse sünd tegi mind paari aastaga kümme aastat vanemaks ja kümme kilo raskemaks. Kilode koha pealt on lugu küll täpselt pooleks ehk need ülearused viis kilo keelduvad mu kehalt lahkumast, kuid vanusega on sellised veidike kummalisemad lood.

Jaa, ma olen kaotanud mustmiljon närvirakku ja magamata ööd on ilmselt siiski mingi jälje minu välimusele jätnud, ma tunnen ka, et mu keha on “vanema naise” oma, kuid kui välimus ja lisandunud aastat kõrvale jätta, siis vaimselt olen ma hoopis kümme aastat nooremaks muutunud. Veel neli aastat tagasi oli mu meelistegevus diivanil teleka ees logelemine, ma vaatasin absoluutselt kõiki sarju, mis telekast tulid; mind majast välja saada, lihtsalt niisama, et läheks ja jalutaks või püha issand hoidku selle eest, et ma läheks kuhugi trenni või tegeleks mingi hobiga, oli päris võimatu. Lisaks sellele tundsin ma, et minu vanuses peab olema täiskasvanu, kui vaadata mu käitumist ja olekut viis-kümme aastat tagasi, siis ma olin kordades tõsisem ja ehk isegi mingil määral raamides – mida sobib ja ei sobi teha.

Ida sünd on mind aga muutnud lapsemeelsemaks, rõõmsameelsemaks, vabamaks ja mängulisemaks. Ma ei viitsi väga palju enam telekat vaadata, mulle tundub, et aega saab palju targemalt kasutada. Kasvõi väljas jalutades või midagi huvitavat ette võttes. Nagu te olete aru saanud, siis beebid ei ole minu teetassike ja ma olen niiiii õnnelik, et see aeg möödas on, kuid lapsed on mulle alati natuke meeldinud, ma ei ole lihtsalt osanud nendega midagi ette võtta. Ida on mulle õpetanud, et tegelikult ei peagi midagi konkreetselt ette võtma, tuleb lihtsalt “vooluga kaasa minna”.

Veel neli aastat tagasi ei oleks ma lubanud lapsel trikoos ja kummikutes ringi joosta, sest “nii ju ei sobi” ja samamoodi ei oleks ma lubanud tal karumõmmi pesta, sest “nii ju ei tehta” ja süüa poleks ma lubanud tal ka teha, sest “sa ju ei oska ja ajad maha”. Täna leian ma, et kõike seda just tohibki teha. Lapsena ja lapsega koos. Piirid ja reeglid tulevad hiljem niikuinii. Täna nägin ma lasteaias üht last, kes oli kenasti talveriietes ja tahtis lumehunnikusse astuda, mitte hüpata ega seal püherdada, vaid lihtsalt astuda. Ema käratas talle kõige kurjemal häälel “Ei tohi ennast märjaks teha!”  Püha issand jumal, tal  olid korralikud talveriided ja lumi ei ole miinuskraadidega just eriti märg.

Minu suhtumine ja mõttemaailm on tänu Idale kardinaalselt muutunud. Ma olen õppinud hindama asju, mida ma muidu tähele ei pannud, mind huvitavad asjad, mida ma varem pidasin tüütuks, mulle meeldib katsetada uusi asju. Mulle meeldib, et ma ei tunne, et ma pean olema tõsine täiskasvanu iga hetk ja kogu aeg. Tööalaselt saan ma seda piisavalt olla, kuid oma ajal saan ma olla mina ise. Lapsemeelne ja lihtne. Vähemalt kümme aastat vaimselt noorem.

It is funny how I feel that in three years I have both got 10 years older and ten years younger. Yes, I feel I am tired, sometimes Ida´s lively personality is too much and probably the sleepless nights have made a mark on my face, I also feel that my body is a bit older, but at the same time I feel myself ten years younger. 

Before Ida was born my only hobby was laying on the couch watching tv, I didn´t like any sports and I didn´t like to go out from the house much, I was lazy. I also felt that at my age I had to act as a grown up, talk about grown up things. I knew what is allowed and what is not allowed and I don´t mean big things, I mean small and meaningless things. 

Like wearing your bathing suit and wellies at the same time. You don´t let your child run around in the house like that, because this is just something “you don´r do”. Today I cannot understand why it shouldn´t be allowed. If it makes the child happy, let her be like that. Let her wash the teddy bear, let her try to prepare meals to us, let her be creative. The rules and boundaries will come anyway. 

She has made me love being outdoors, try new things, be creative together with her, even childish. And I like it. My daughter has taught me to be me – simple and childish, not afraid of what others might think  when we climb on trees together. She has made me 10 years older and ten years younger, free of fears and able to enjoy small things.