Ma alustan kaugemalt. Kui ma olin puberteet, siis mulle ei meeldinud emadepäev. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks mu ema, vaid ma tundsin end üleliigsena. Muidugi ei olnud ma seda ja keegi ei teinud selleks midagi, et nii tundma peaks, kuid teate ju ise puberteete – neil on oma arusaam asjadest või noh mul oli. Mul oli mingi periood puberteedina, kus ma tundsin, et kogu maailm on minu vastu, et keegi ei mõista mind ja ma olen igal pool üleliigne. Ei, ei olnud, aga ma arvan, et see on tavaline lahutatud vanemate lastele. Võib olla ma eksin, võib olla oli see vaid minu puberteedile iseloomulik. Igatahes ei meeldinud mulle emadepäev ja osaliselt olen ma siiani tundnud, et kõik emadepäevaga seotu on kuidagi liig mu jaoks.

Aga oma lapsed muudavad nii palju. Suhtumist ja mõtteid ja arusaamu. Ma näen juba aastaid Ida elevust emadepäeva üle. Selle üle, kuidas ta tahab mulle teha üllatusi ja kingitusi, midagi oma taskuraha eest osta. Ma päriselt ei oota ju temalt kingitust, aga ma näen, et ta tahab kinkida, ta armastab kingitusi teha ja olgu selleks, kas külapoest ostetud küünal või puu alt korjatud käbid või vanadest sukkpükstest tehtud kaunistus või…ma armastan kõiki neid kinke juba ette. Seda on nii veider kirjutada, sest enne last ma mõtlesin hoopis teisiti, ma mõtlesingi, et no mida need emad teevad nende makaronidest kaelakeedega ja kuidas nad suudavad teeselda üllatust ja rõõmu. Kae nalja, emaks saades olen ma uhkusega kandnud kõrtest tehtud kaelakeed ja tundnud rõõmu. Siirast rõõmu lapse kinkimise rõõmust.