Ma jätan sellest küsimusest “täna” välja, sest kuigi mind juba täna on paar asja rõõmustanud ja päev pole läbi, siis millegi pärast ma kahtlen, et ees on ootamas midagi, mis mind õnnelikuks teeb. Rõõmustamine ja õnnelikuks saamine/õnnelik olemine ei ole minu arvates üks ja sama asi. Ja kuna mu meelest natuke kõlab see uskumatult, mis mind õnnelikuks on teinud, siis ma mõtlesingi just seda teiega jagada.

Oskate arvata?

Kui te arvasite, et mind on õnnelikuks teinud Britt Ida Loviisa sünd, siis te arvasite õigesti. See on nii veider, kuidas minusugusest “lastevihkajast” on saanud pooleldi kanaema, kes ei suuda välja mõelda mitte midagi ägedamat ja paremat kui oma laps. Ma olen sellele palju mõelnud ja me oleme isegi Marekiga arutanud, et kes me oleks ja kus me oleks ilma Idata ning jõudnud järeldusele, et me oleks kaks tühiste eludega mõttetut inimest, kes ilmselt lihtsalt kulgeks läbi elu. Suurimaks rõõmuks reedeõhtune veinipudel.

Ida on minu mõttemaailma, arvamused, senised tõekspidamised ja elukorralduse peapeale pööranud. Inimesest, kes mõtles vaid tööle ja töötulemustele ning saavutamisele, on saanud peaaegu pärisinimene, selline, kelle üle ise ka natukene uhkust võib tunda. Võib-olla mitte maailma kõige kannatlikum ja targem ema, tihti võib-olla lausa liiga karm ja valjuhäälne, kuid siiski uhke ema. Ja ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et mina tunnen maailmas kõige rohkem uhkust selle üle, et olen ema. Kõik muud saavutused jäävad varju. See ongi mind õnnelikuks teinud.