Nii mina kui mõned teised blogijad on lapse sünnist saanud kriitikat, et mis ema sa selline oled, kes julges kõige pealt alla aastase lapse vanaema juurde jätta, kes aeg-ajalt lubas veidi vanema lapse kõrvalt endale mõnd pidu või väljaminekut, valis klaasi veini sõbrannadega lapse asemel, tahaks puhata ilma lapseta, ei tegele 24/7 lapsega, on aeg-ajalt lapsest tüdinenud ja tunneb, et enam ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Üks õige ema on alati ja kogu aeg EMA. Kõik muud rollid – naine, abikaasa, sõbranna, tööandja, töövõtja – oodaku. Laps vajab oma EMA KOGU AEG.
Ma pean muidugi tunnistama, et paljud minu arusaamad ja mõtted, mida ma enne emaks saamist raiusin, et kunagi ei tee (no kasvõi sadade piltide sotsiaalmeediasse postitamine), on muutunud. Ma saan aru, miks teised varem mu jutu peale muigasid ja oma ette “ootame-vaatame” mõtlesid. Samas aga olen ma jätkuvalt arvamusel, et emaks saades ei tohi naine VAID emaks muutuda. Kõik muud rollid on ka olulised. Mina olen viimasel ajal abikaasaks olemise unarusse jätnud. Ma tunnen sellest puudust. Ma tahan oma suhet, kus on mees ja naine, mitte vaid ema ja isa, tagasi. See on oluline, et suhe püsiks. Laps ei tohi teatud asju muuta.
Ma sain viimane kord psühholoogi juures teada, et lapsele on küll kõige olulisem see, et olla koos vanematega (II maailmasõja ajal olla tehtud test, kus osa lapsi jäeti vanematega koos nö sõja keskele ja osa eraldati vanematest ning saadeti ohutusse keskkonda. õnnelikumad olid need, kes vanematega koos olid, mis sellest, et ohu keskel), kuid kas te teadsite, et väikesele lapsele pidi piisama sellest, et vanemad 30% ajast kohal on? Niimoodi kohal-kohal, et tegelevad ja nunnutavad ja on täiesti lapsele pühendunud. No vot siis seda kriitikat, et KOGU AEG peab olemas olema.
Jutu lõpetuseks pildid meie nädalavahetusest. Tundub, et vähemalt 70% ajast pühendasime me Idale:)
Nii mina kui mõned teised blogijad on lapse sünnist saanud kriitikat, et mis ema sa selline oled, kes julges kõige pealt alla aastase lapse vanaema juurde jätta, kes aeg-ajalt lubas veidi vanema lapse kõrvalt endale mõnd pidu või väljaminekut, valis klaasi veini sõbrannadega lapse asemel, tahaks puhata ilma lapseta, ei tegele 24/7 lapsega, on aeg-ajalt lapsest tüdinenud ja tunneb, et enam ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Üks õige ema on alati ja kogu aeg EMA. Kõik muud rollid – naine, abikaasa, sõbranna, tööandja, töövõtja – oodaku. Laps vajab oma EMA KOGU AEG.
Since Britt Ida Loviisa was born I have been critizised for not being a mother with a capital letter. How dared I leave my baby with grandparents, how did I dare to go out and have a little bit of time for myself, how can I say I wish I had some days off, go to a holiday without her and does not want to be with her child 24/7. Also dares to say that it can be very stressful and tiring being a mom for some periods, when you get too little to sleep and have an active child. A real mom doesn’t think this way. A real mom is always there, puts her child first and is A MOTHER. All other roles – wife, woman, friend, employer, employee – have to be put on hold. You’re now a full time mom. Nothing more.
Don’t get me wrong. Being a mom is a beautiful thing, perhaps even the best thing that can happen to a woman, and I have to say that it has changed me a lot. I remember the things I promised NEVER to do when I will become a mom (like posting hundreds of photos to social media etc) and I remember my friends smiling at this. Nevertheless I still believe that one does not have to be just a mom, all the other roles are important to. I have not been the best wife lately. I miss that. I miss my husband. I miss a relationship where there is not only mom and dad, but man and wife. It’s important. There are things a child should not change.
Last time at therapy I got to know that a child only needs 30% of parents to be present. I mean present present, not doing anything else, but just being with the child, paying all atttention just to her/him. Unbelievable, but true. So, the critisism towards mothers who also take their own time once in a while is unfair.
When I look at the photos of this weekend, I think we were present for Ida at least 70% of time:)
Kõik oleneb ema isikuomadustest. Mina ( kolme lapse ema ) olen loomu poolest kontrollifriik.Ma ei usalda inimesi, ei omasid ega ka võõraid. Ma kasvasin selliseks, mitte ei sündinud. Ainult siis on mu südames rahu kui ma olen kinel, et mu lapsed on kohas ( või inimestega), kus keegi neid ei solva, kus nad on nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt kaitstud. Minu enda lapsepõlve varjud, mis täiskasvanuna välja löövad? Võib-olla. Aga ma tunnen, et nii on ainuõige. Pole vaja ennast võrrelda teistega, vaid elada nii nagu su süda tunneb.
Minu mõte ei olnud ka kedagi võrrelda ja ma olen ka jõudnud arusaamale, et igaüks tehkugi nii nagu õigeks peab, ilma kellegagi võrdlemata. Meil on erinevad taustad, erinevad iseloomud, erinevad (turva-ja lähedusetunde) vajadused, mille järgi me oma elu elame. Lihtsalt see vanemaks olemise teema on juba selline, kus arvamused lahku lähevad ja kõige lihtsam on kritiseerida. Ei ole ka mina süüst puhas, sest ikka naeran teatud kanaemade üle ja ei mõista neid, samamoodi aga mõistan ma ise ka hukka need teise äärmuse vanemad, kes igal hetkel lapsest eemal tahavad olla. Mina ise olen ilmselt kusagil seal vahepeal. Osa minust vajab väga lapsest eemal olemist ja ei õhka siis tund aega hilje, et appi ma tunnen lapsest juba puudust, kuid ei usu ka, et selle tunnistamine mind teistest halvemaks teeb. Ma olengi selline nagu olen ja püüan ikka anda parima.
Anna andeks kui mu kommentaar tundub nüüd kohatu, aga mul on küsimus sellise kasvatusmeetodi kohta. Kui sa kasvatad oma lapsi vati sees, kas sa siis ei karda, et nad nö “pärismaailmas” jäävad hätta? Elus ei ole sa kaitstud ei solvavate inimeste ega üleüldiste füüsiliste ja vaimsete ohtude eest. Ka lapsed peavad kogema negatiivset, et maailmaga toime tulla. Ma arvan ega ma kindel ei ole, sest mul endal lapsi ei ole. Aga ma mõtlen õudusega, et mis oleks saanud, kui mu ema oleks mind maailma eest koguaeg kaitsnud. Aga mine tea ehk olen tulevikus ise samasugune. 🙂