Kirjutasin eile õhtul emaga, kes küsis, millal lastekaitse meile külla tuleb ja tundsin ühtäkki, et mul on häbi.
Mul on häbi, et ma panin muretsema oma ema, kes tänu tollele “skandaalsele” loole on lugenud erinevaid lastekaitse juhtumeid, et ega ometi ei ole ju nii, et mind saaks ebaadekvaatseks emaks pidada ja laps “vägivaldsest” perest ära võtta.
Mul on häbi, et olen ka oma elu negatiivsed hetked teistele meelelahutuseks lugeda andnud. Paljud probleemid oleks olemata kui ma keskenduksin vaid ilusatele hetkedele ning räägiks, kuidas 365 päeva aastas on meie peres täidetud vaid naeru ja rõõmuga.
Mul on häbi, et ma olen kirjutanud, et teatud hetkedel tunnen ma end halva emana.
Mul on häbi, et inimesed on minu blogist välja lugenud, et oleme probleemne perekond, kus mees ja naine peaksid lahutama ning laps kannatab süstemaatilise (vaimse) vägivalla all.
Mul on häbi, et ma olen ausalt rääkinud depressioonist. Mul on kõrini kommentaaridest “rohud võtmata ja sa ju oled haige inimene, seepärast sa nii käitudki”.
Mul on häbi, et ma olen näidanud, et minu elus käivad asjad üles-alla, on tõusud ja mõõnad. Ma olen oma tüübilt ilmselt selline, et näen ühel hetkel kõike mustades värvides ja järgmisel hetkel mõtlen, et põrgusse kõik raskused, elu on lill. Ma olen teinud vea, et olen blogis “kõikuv”. “Ebastabiilne” kui lugeda kommentaare.
Mul on häbi, et ma osad kommentaarid lasen endale naha alla. Osad sõnad, mida minu kohta öeldakse, on teinud rohkem haiget kui ma tahan endale tunnistada.
Mul on häbi, et ma ei oska käega lüüa ja järgida põhimõtet: ” anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma saan muuta,
ja tarkus nende vahel vahet teha.” Siis ma ei peaks enda kohta lugema “igasugu seljakotiga mutid, kes on kadedad ja kibestunud”.
Mul on häbi, et ma olen endast jätnud mulje kui kade ja kibestunud blogija, kes tahab kas ära panna, klikke või skandaale. Ma ei ole kumbagi. Ma olen lihtsalt loll.
Mul on häbi, et ma ei mõtle enne kui ütlen.
Mul on häbi, et ma olen nii sõnakas, et selle tagajärjena on minu “sõdadesse” kistud ka mu laps ja ma pean inimestele selgitama, kas ma tõesti kutsun oma last igal hetkel ja kõigi kuuldes sõnadega, mida ei sobi kasutada.
Mul on häbi, et minu “personaalküsimust” lahati Postimehes nurga alt, mille peale ma poleks iial tulnud.
Mul on häbi, et see päädis sellega, et mind poodi virtuaalselt üles võitluses lastevastases vägivallas. Mul oli vastik lugeda kommentaare, kus tuntud inimesed mõistsid hukka laste väärkohtlemist ja tõid näiteks mind.
Mul on häbi, et ma olen “vana aja inimene”/ ajale jalgujäänud inimene, kes tunneb, et sõnapaar “lapse väärkohtlemine” on minu loo kontekstis ebaaus.
Mul on häbi, et ma pean lapsele selgitama, mis on lastekaitse ja miks ta meid külastab ning vastama ta küsimusele, et ei, sa ei pea end ära peitma, keegi ei vii meid ära.
Mul on häbi, et kogu Dagmar Lampi poolt üles keerutatud lugu mulle nii mõjus, et ma tunnen end üksinda. Kuigi ma olen saanud ilma liialdamata sadu toetavaid kirju ja kommentaare tunnen ma end üksinda. Üksinda Halva Emana.
Mul on häbi, et ma tunnen end selle kõige tõttu masenduses ja idioodina. Idioodina, kes ühel ilusal päeval arvas, et kõige õigem asi maailmas oleks hakata blogima ja ei oska sellest loobuda kuigi probleemide ära hoidmiseks oleks see ainuõige samm.
Mul on häbi, et ma ei oska keskenduda ainult positiivsele.
Rääkisin terapeudiga ja lapsele laksu andmine on täiesti tavaline ning need, kes väidavad, et on ideaalsed ja kunagi midagi sellist ei tee – siis paraku on me mälu valikuline. Oluline on see, et me ei löö (laksul ja löömisel ON vahe), et selgitada ja andeks paluda, olla avatud. Lapsed on vägagi targad ja üks laks elu jooksul (samuti kord elus klaasi vee pähekallamine, lapse koos riietega vanni tõstmine, tutistamine, kusagilt jonniva lapse ära sikutamine jne jne jne) ei tekita traumat kui see asi ei ole tehtud läbi viha ja kurjuse. Ma arvan, et sa kaasad last tavaellu ja Ida valiski ju teie pere ning see ongi see, mis talle vaja. Mõni teine ema naudib lapsega muid tegevusi ja ka see on absoluutselt ok ja suurepärane.
Väga kahtlen et terapeut sellist asja heaks kiidav .Täpselt samuti ei kujutaks ma ette ,kuidas ma reageeriks kui keegi minule laksu annaks (sõber ,abikaasa,kolleeg ,ülemus või kes iganes).
”Kui see asi ei ole tehtud läbi kurjuse või viha” .
Aga oli ja on ju ? Kui laps nutab või käitub valesti ,siis ema annab ju laksu läbi viha ? Eveliis ju selge sõnaga väidab et silme eest läks mustaks ja nii juhtuski . Läbi ”mängu” laksu andmine on ju hoopis teine deela .
Ja lõpetuseks -mis teadus see veel on et ”laps valis teie pere” ? Nalja teed ? Laps sünnib perre ,mitte ei vali neid .Täpselt samuti ei vali laps oma vanemateks joodikuid ,narkomaane ,pedofiile jne .
Aga sina Eveliis .Kui sa kahetsed ja sul on häbi selle ja tolla pärast siis lihtsalt õpi juhtunust ja jäta see teema rahule . Et siin nüüd nädalaid hiljem kaastunnet otsida Ja end ohvriks tembeldada ,milleks ? Juba said kaastunnet ju korralikult .Ikka väga paljud olid ju sinuga ühte meelt ja arvavad et lapsele kätt külge panna ongi õige eluviis ja see et sa seda uuesti kirjutad on ju vaid provotseeriv .Selge on see et suur ENAMUS seda ei poolda ,seega jäta see teema juba rahule ja ole lihtsalt targem .
Lastekaitse ei ole ju tänapäeval selleks et lapsi headest peredest ära võtta .Pigem tulevad nad ,et aidata nii last kui sind .Usu ,nad näevad juba kaugelt ära ,milline pere on lapsele sobilik või mitte .Heast perest keegi last vägisi ära ei vii .Eestis ei ole lastele asendusperesid just jalaga segada ja elu on näidanud et pigem jätavad nad oma ”töö tegemata” ,kui vastupidi .Ehk siis väga tihti ei saa lapsed seda abi mida neil vaja oleks ja just kohtade puudumisel pigistab lastekaitse silma kinni ja trotsivad ohumärke.
Ütlen sulle otse ja ilustamata: mine perse! Mis kuradi ohvrit ja kaastunnet? Sina suhtuks ilmselt teistmoodi sellesse teemasse, mina teistmoodi ja mida eohkem ma mõtlen, seda rohkem mind häirib kogu see lugu. Nädal tagasi ei olnud häbi, eile oli. Kui kirjutasin blogis, et last “peksan”, siis voin ka kirjutada mida MA IKKA VEEL TUNNEN. Ja kui sulle närvidele käib, internetis on palju muid lehti, mida kùlastada!
Olen M seisukohtadega enamasti nõus. See, et ta sinuga ei nõustu ja käsi ei plaksuta ei anna sulle veel õigust tema arvamust sinna samusesse saata!
Loe mu kommentaari antud teema kohta ja sa mõistad, et sinu appikarjeid on siit bloist varemgi loetud ja sulle on palju häid nõuandeid jagatud aga sa ei ole neid kuulda võtnud. Loodan, et nüüd koostöös lastekaitsega leiad endale sobiva lahenduse olgu see siis lapsehoija (kui sellest ainult ei piisa), psühholoog või mõni tore perekool! Ei ole see lastekaitse mingi hirmus koletis, kes lapse headest peredest ära võtab 🙂
sellised postitused, nagu see kära teinud, pane teinekord igaks juhuks parooli alla- pahatahtlikke ja õelaid inimesi on terve ilm täis 🙁 mis puudutab austet “ajakirjanikku” siis ma ütleks, et jumal on aeglane aga õiglane 🙂
Blogimisega on vast nii, et kui sa emotsioonide ajel oma tunded ja mõtted blogisse väljanäitusele paned, hakkab hinges natuke kerge. Noh, sai ära räägitud, jagatud mure on pool muret ja need muud ütlused. MÕTLE NÜÜD, kas hetkeline kergendus ja mõned positiivsed kommentaarid kaaluvad üle nõdrameelsete kriitika ja mõneti eluvõõra ellusuhtumise, mida nad ka teistele pähe määrida püüavad.
Kas teile tuleb tõesti päriselt lastekaitse kodukülastusele?
Jah
Pean ütlema, et ma pole seda Dagmar Lampi artiklit lugenud ja ei tea täpselt, mis nurga alt seal mida kirjutatake. Esimese lõigu järgi tundus labane ohkimine, aga see ehk ongi ta stiil. Teema on ju iseenesest oluline ja tal on õigus – lapse löömine pole kunagi ok, isegi mitte laksamine. See, et seda võib juhtuda ka paremates peredes ei õigusta sellist käitumist kuidagi. Aga,
kui analüüsin sinu enda kirjutatud postitust, siis ma arvan, et see oli tegelikult sinupoolne appikarje. Selgelt saab ju aru, et sa isegi ei arva, et lapse löömine on mingitki viisi ok. Selge on ka see, et sellest kirjutamine vajas mingit reaktsiooni, sest see pole ju ok. Kas see polnud ehk ka sinu alateadlik eesmärk, et saada “karistatud” oma nõrkusehetke eest. Just seepärast, ütlen veelkord, et sa tead ise ka, et see EI OLE OK.
Muidugi ei ole tore olla häbiposti pandud. Seda muidugi. Vastik, kui näpuga näidatakse ja seda keerutatakse ning öeldakse “häbi-häbi.”
Ainuke lohutus siinkohal on ehk see, et need emad, kes end ära tunnevad, aga keda pole häbiposti pandud, ei taha kunagi sama piinlikkust tunda ning õpivad siu veast. Ja mitte sellest veast, et olla avalik oma eluga vaid sellest veast, et laps sai laksu. Sest laps ja laks on küll sarnase kõlaga sõnad, aga ühte lausesse kindlasti ei kuulu.
Oluline on ju, su enda jaoks ja ehk ka mõne teise ema jaoks, kes loeb ja ennast ära tunneb, et sellest ühest laksust ei tekiks rohkemaid lakse. See ongi ju kõige suurem hirm, et ma emana saan ise aru, et ma olen löömiseks võimeline. Punkt tuleb panna enne, kui tekib uus võimals laksamiseks. Lapsed on meie parimad õpetajad, nagu öeldakse…
Lisaks. Häbi on hea tunne. Negatiivseid tundeid ei tasu karta. See tuleb lihtsalt ära tunda ja sellest siis välja ronida. Ikka edasi!
Ma olen seda “appikarjet” analüüsinud, et kas see võis nii olla, aga pean kahjuks/õnneks tunnistama, et ma ei tunne, et see oleks appikarje olnud. See oli emotsioon, mis mind valdas, mis tekitas minus vastiku tunde ja millest ma tahtsin rääkida, enda seest ära saada, teadmata, mis see endaga kaasa võib tuua.
Ma ei õigusta ennast, aga ma natukene olen pahane – enda peale – et olen jätnud mulje, et olen lapse pärast hetkel stressis ja väsinud. See pole sugugi nii (hull). Mis ei tähenda, et ma ei otsiks lapsehoidjat, sest aegajalt tahaks siiski minna kahekesi mehega kinno/restorani/matkama.
Kui päris aus olla, siis ma ei osanud oodata mingit reaktsiooni, võib olla ma isegi arvasin, et see skrollitakse üle nagu tapeet, mida suur osa sotsiaalmeediast on. Või noh, ma olin valmis kriitikaks, olen alati olnud, aga sellistes mõõtmetes ülespoomiseks mitte.
Mmmm,
ma ei arvaks, et selline reaktsioon tekkib lapse pärast. Et lapse pärast on stress. Stress tekkib ikka kogu sellest elukompotist. Pigem on laps ainult see, kes vajutab õigetele nuppudele, et ema vulkaan purskama hakkab. See ongi üks viis, kuidas lapsed õpetavad – toovad meis need läbitöötamata emotsioonid välja.
Ma räägin nüüd endast.
Kui mul on selline hetk, et lained löövad (lastega tegeledes) üle pea kokku, siis lülitub sisse mingi oma lapsepõlve kogemus. Kuidas mu peale on karjutud – ja tunnen, kuidas see karjumine tahab must võimust võtta. Või isegi, kuidas mind on löödud ja kuidas see sama reaktsioon tuleb lainena peale. See vägivald, jah nii karjumine kui füüsiline pool, pole üldse mingi ratsionaalne otsus, et rääkimine enam antud olukorras ei aita ja tuleb laksata, vaid mingisugune haige alateadlik reaktsioon.
Ja ega muud mind ei aita, kui seda märgata ja sellest teadlikult, välja astuda.
Aga võibolla sul on teistmoodi.
Ega ma ka ei oska täpselt vastata, kas ja kuidas või millele reaktsioon. aga mõtlen siis enda peale, et mind ei ole elus kordagi löödud (tutistatud küll ja ähvardatud rihma ja vitsaga), karjumistest mäletan vaid paari korda kui teismelisena emaga halvasti käitusin.
Muide palju on selles teemas räägitud, et aga mismoodi sa ise oleksid tundnud, kui keegi oleks tutistanud või et kuidas mäletati alandust kui ema/isa/vanavanemad vitsaga lõid. Mina nagu öeldud mäletan vaid kordi, kus vanaema/tädi oleks tahtnud mul kere kuumaks kütta (isegi tean, mis lolluste eest), aga ma ei tundnud mingit alandust, vaid ma mäletan, et pigem oli see naljakas, kuidas ma alati siis vanaisa/onu selja taha peitu pugesin. Ja jumala eest, sellest ei tasu nüüd lugeda nagu oleks mu vanaema ja tädi mind pidevalt nüpeldada tahtnud, olid teised ajad ja “ma võtan rihma” oli lihtsalt üks…ma ei tea…kasvatusmeetod? Isegi näärivanal oli vanasti vits vööl. Ja jällegi igaks juhuks rõhutan, et ma ei arva, et see oli okei, et lapsi füüsiliselt karistati, aga see teadmine, et seda võidakse teha, ei ole mind emotsionaalselt ära rikkunud.
Ma olen ka ühele oma lapsele laksu käe peale andnud. Ta muutus väiksena tihti hüperaktiivseks. Ei lasknud mittemidagi teha. Ta vist oli siis 2-3aastane. Kuid ta ainult naeris selle peale ja rohkem pole ma üritanud. No ilmselgelt ma väga kõvasti ei virutanud ka. Ja tegelikult ma ei mäleta, kas ma teisele lapsele olen andnud, no ma usun, et mitte. Ja ka oma lapsepõlvest ma ei mäleta, millal mind näiteks tutistatud on. Mäletan selliseid olukordi, kus vend pidi minu pahanduse pärast nurgas seisma. Samuti mäletan ühte korda, kui ma olin umbes 8aastane, isaga üksi kodus ja keeldusin öösel magama minemast, võimalik, et mul oli veel õppimata ka. Igal juhul isa tutistas mind ja varsti tuli vabandama. Ma ei andnud andeks (tol hetkel) ja järgmine päev valetasin emale, et isa tutistas mind ja mul pea valutas ja ma ei saanud magama jääda. Tegelikult mul ei olnudki õieti valus. Pea loomulikult ei valutanud ja magama ma lihtsalt ei tahtnud minna. Aga ma ei tea, kas mind oli ka enne seda millalgi tutistatud.. üldse ei mäleta — kui, siis kindlasti väga harva. Ja see üks kord on mul meeles ainult sellepärast, et ma ise valetasin. Mina tegelikult arvan tõesti, et see üks laks on täiesti suvaline asi. Eriti veel juhul, kui sa mõtled ja analüüsid ning otsustad pärast, et sa kunagi rohkem ei löö. Minu meelest ei ole nii, et ühe laksu annad ja siis jäädki andma, ja veel aina kõvemini. Pigem ikka saad aru, et see ei andnud mingit suurt tulemust ja proovid edaspidi targemaid meetodeid.
Aga selle blogi osas — pane isiklikud postitused parooli alla. No sellised üldised, sh lasteaiateemalised (lasteaiasüsteemi) või tulevikus äkki Norra-Eesti haridussüsteemist vms võiksid avalikud olla. Need kütavad ka kirgi, aga ei puuduta otseselt sind ja sinu perekonda. Aga kõik, mis puudutab last, abielu, vb isegi koera :D. On küll huvitav lugeda, mõnel puhul on isegi hea end n-ö paremaa tunda. A’la “ma ei karjugi nii palju lapse peale” või ms.
Aga see, et lastekaitse tuleb, on minu meelest täiesti absurdne. No muidugi on inimesi, kes kunagi ei karju, aga sama palju või rohkem on neid, kes kahjuks aeg-ajalt karjuvad, ka laste peale. Olen isegi karjunud, eriti esimese lapsega. Ilmselt ma olen praegu natuke “parem” ja kogenum lapsevanem, aga see kõik tuleb ajaga (mõnel). Mõni on tõesti lapsevanemaks sündinud.
Palju-palju-palju hullem probleem on see, et lapsi üldse ei keelata. See, millest praegu ka õpetajate kontekstis räägitakse. Et lapsele on kõik lubatud. Lapsevanemad lubavad ennast lüüa, lubavad teisi lüüa (no ehk ütlevad sõbralikult, et ei tohi). Et laps ei austa vanemaid, õpetajaid, täiskasvanuid, mitte kedagi. Et laps arvab, et tema on maailma naba. Et tal on õigus teistele halvasti öelda jne jne. Just sain endiste kolleegidega kokku. Töötasime kunagi ammu koos klienditeeninduses. Ja üks neist töötas veel hiljuti veebiteeninduses. Ta ütles, et vahetas töökohta, sest ta ei pidanud sellele negatiivusele, sõimule ja süüdistamisele vastu enam. Ja ta ütles, et kolm aastat tagasi, kui ta alustas seal, ei mäleta ta, et oleks saanud selliseid kirju. Ja täpselt samuti ei mäleta mina ebameeldivaid kliente. Oli mõni üksik — aga see oligi erand. Inimesed olid valdavalt viisakad. Inimesed usuvad, et nad on maailma nabad ja õpetavad seda ka oma lastele.
Kokkuvõttes tahan ma öelda, et ega me ei tea, kuidas lapsi peab kasvatama (võib-olla keegi sel alal andekam teab, aga enamik inimesi küll mitte). Igal ajastul on mingid oma ideed. Ja igal ajastul pannakse millegagi totaalselt mööda.
Eveliis, mäletad sellist telelavastust Ita Everi, Aarne Üksküla ja Peeter Ojaga, mille nimi oli “Pulmatragöödia”? Vot seal oli Peeter Ojal ütlemine, mida ma Sulle praegu ütleks: Mimsi, jäta pull!
See, et lastekaitse tuleb, on muidugi täielik jama ja absurd. Aga mida on lugeda mingist ilustatud ja klanitud blogist? Meie üksteist ei tunne ja parooli all olevaid postitusi ma lugeda ei saaks, millest oleks tõeline kahju. Me ei ole alati samal arvamusel, aga inimesena mõistan ma Su teemasid täiesti ja alalise lugejana ei ole mul Sinu ja Su pere suhtes kunagi mingeid küsimusi või kahtlusi tekkinud. Ok, Marek arvaks, et olen paks, aga tal oleks õigus😂😂.
Nii kahju, et nii tunned. Selleks ei ole põhjust, Sa ei ole midagi halvasti teinud. Ka mina ei ole meisterdaja kanaema olnud. Kui mu laps väike oli, oli tal alati isaga lõbusam. Mul oli ka iseendagagi palju tegemist. Nüüd on mu laps peaaegu täiskasvanu. Tead, kui ägedaid ja mulle arendavaid vestlusi meil temaga juba aastaid on olnud!!! Nüüd on minu kord! Ja mu laps ütleb, et olen talle suureks eeskujuks….
Kui see on nüüd tõesti tõsi, et keegi tuleb sul koju üle kontrollima, kas oled ikka korralik ema, siis on see absurdsuse tipp. Kas tõesti pole neil oma ajaga paremat teha?! Ma olen küllalt kaua su blogi jäglinud, et teada, kui palju sa oma lapsest hoolid ja kui palju ta eest hoolitsed ja kui tähtis väike tegelane ta sinu elus on. Jah, sa pole mingi musterema. Ma pean ütlema, et siiani pole ma veel ühegagi kokku puutunud. Sest sellist eksemplari lihtsalt pole olemas. Ma võiksin ka endal juukseid peast kiskuda, miks ma ei olnud just selline või teistsugune, miks ma ei teinud seda ja teist oma lastega. MIks ma ei olnud nendega kannatlikum, miks… ja miks… Aga aeg kulges muudkui omasoodu ja lapsed kasvasid kõigest sellest hoolimata täiesti normaalseteks inimesteks. Ma soovitan väga kõigile kriitikanoolte pildujatele kõigepealt enda poole korraks vaadata. Ja seda ausalt, mitte ilustamata. Soovitan ka Kristina Kuzmic videosid. Hästi otsekohesed (nii nagu sinagi) ja mõtlemapanevad, mida tähendab üks lapsevanem olemine. Siin üks https://www.youtube.com/watch?v=MMbVogOvxX0
Minul on küll hea meel, et lastekaitse lõpuks märkab ja aitab inimesi 🙂 mis selles külastuses halba on? Kui asjad on korras siis saab sellest ainult kasu lõigata nt psühholoogi kontakte või mõne perekooli soovitust jne.
Me saime vaiksena vitsa, ka laksu ja karustati ka, ei ole mingit trauma sellest.
Vanasti see oligi kasvatus ja emaisa ei palunud kannatades miljon korda, et midagi ara teeksid.
Tanapaeva lapsed on suuresti kasvatatud nii, et ei mingit austust endast vanemate vastu, koik on lubatud.
Iga asja peale on ladtekaitse, sest laste oigused on suuremad kui vanemate.
Ma ei poolda laste peksmist, aga ma ei poolda ka laste suudimatuks kasvatamist.