Selle postituse nimi võiks olla ka “Mu Eestimaa on nii ilus vol2”, sest ilma liialdamata käisin ma eile nagu lillelaps ringi ja muudkui õhkasin, et appikene kui ilus kõik on. Lilled, heinamaa, päike, pilved, Lõuna-Eesti…kõik oli nii ilus. Ehk siis me otsustasime võtta ette väikese üllatusvisiidi Heily juurde maale. Noh et ei peaks kodus koristama, saaks rihma lõdvaks lasta ja ühtlasi natuke pugeda, et me järgmisel nädalal nende lapse sünnipäevapeole/lasteaia lõpetamisele minna.
Selliste ekspromtsõitude juures on kõige raskem kodust ära minek. “Issand, kuidas ma ei viitsi ja appi kui kaugel ja nii palju on ju teha”. Tuhat vabandust! Kõik on tegelikult tahtmise ja kättevõtmise asi ning kui juba autosse oled jõudnud, siis pole enam miskit viginat. On vaid teadmine, et seiklus -olgu siis väike või suur- algab.
Heily juurde maale tuleb sõita läbi Rõngu. Rõngu on minu jaoks selline vahva koht, kus möödusid pooled mu lapsepõlvesuved ja iga kord kui ma satun sealt läbi sõitma, teeme me selles alevikus väikese peatuse. Ida oli muidugi vaimustuses, et kiriku uks lahti oli ja me saime kirikus ringi vaadata. Mina ei tea, mis tal nende kirikutega on, aga mulle meeldib see. Muide, ma ise käisin sugulastega iga pühapäev kui Rõngus olime lapsena, kirikus. Mitte et me oleks usklikud, aga see oli nagu mingit tüüpi meelelahutus. Siis ei olnud ju Facebooki, Instagrami, telekast tuli lastesaade vaid õhtuti pool tundi ja tuli ise leida, kuidas oma meelt lahutada. Jumalateenistuse kuulamine (millest vähemalt mina midagi aru ei saanud) oli osake meie meelelahutusprogrammist.
Kuigatsisse jõudsime me enne Heilyt ja kuna Ida nõudis “mere” äärde, siis käisime me natuke küla peal jalutamas. Solistasime varvastega tiigiveesvees, ümisesime “tiigi ääres päike kiki miki, küll ma olin alles väike kiki miki, ja mu tunne oli hea kiki miki“, punusime pärga, kiikusime, tegime hunnikus pilte ja shameless selfie´sid ja lihtsalt olime…plikad. Laps ja lapsemeelne.
Ja teate, võib olla mu suhtumine teatud osasse BonBon Lingeriesse ei ole kõige positiivsem, siis ma siiski ei saa kiitmata jätta nende uusi f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-s-i kollektsioone. Ma avastasin, et mul ei ole (üldse!) päevitusriideid, aga Glorious rinnahoidja topp päästab täiega hädast välja ning käsi südamel, üks ilusamaid asju mu pesusahtlis. Täielik uus lemmik, võib olla peaks endale mitu tükki soetama, et ei juhtuks sama nagu mu teise BBL lemmikuga, mida ma ei raatsi isegi selga panna, sest seda ei ole enam tootmises. Selline väike reklaamipaus ka postituse keskele…
Heily üllatatud (muidugi ta aimas, et me tuleme, sest no halloo kui ma juba Rõngust pildi postitan, siis on natuke kahtlane, et miks pagana pärast ma sinna kanti sattusin, aga see selleks), vedasid nad meid lähedalolevasse Kalme Veskisse sööma. Nii ilus ja armas koht, et jälle kõndisin ma ringi ja muudkui õhkasin, et mu Eestimaa on nii ilus. Reaalselt mulle tundusid pilved ka eriliselt ilusad. Nagu “Üle linna Vintski” Robi vahtisin taevasse. Lapsed lustisid vees, mehed püüdsid kala, meie Heilyga kärstasime sillal oma valgeid sääri ja lobisesime maast ja ilmast. Nii mõnus idüll oli, et kui päike poleks liiga hakanud tegema ega poleks ära läinudki. Kui Valgamaale satute, minge Kalmest läbi, soovitan soojalt.
Õhtul degusteerisime Mandlist kaasaostetud kooke. Letis oli kaheksa erinevat kooki, ostsime igast ühe kaasa, et saaks oma lemmikud välja selgitada. Mõnes kohas läksid meil maitsed täiesti lahku, kõigil, aga mehed palusid edasi öelda, et viina kõrvale (jah, ilma häbenemata julgen kirjutada, et mehed võtsid viina,viina) sobis kõige paremini matcha-tee kook. Ida lemmikuks sai sinimustvalge kaunistusega kook, sest “Eesti Vabariigi kook” ju. Tal on ikka see “Eesti Vabariik” nii südames, er kõik rahvuslikud asjad on kohe tema lemmikud.
Õhtu lõpuks panime lapsed magama, jätsime mehed omapäi klatšima ja jalutasime külla ühele teisele sõbrannale, kes ka juhtus maal olema – hommikul olid mu jalad nats valusad ja pole ka ime, sest pulsikell näitas läbitud vahemaaks kokku 9,3km. Pole ju paha? Jalutasime mööda maanteed, mina ikka jälle õhkamas kui ilus kõik on (ma ei tea, kas päike mõjub või kust mul see “Eestimaa on nii ilus-tunne” nii tulnud on) ja arutasime, et tegelikult oleme me ikka täitsa vanad mutid juba. Vanuse poolest. Ikkagi põhimõtteliselt nelikümmend ja see on ikka täitsa täiskasvanu vanus kas pole! Jalutasime, mul käes vahuveiniklaas (jah, julgen ka häbenemata tunnistada) ja mõtlesime, et kas selles vanuses ei peakski juba rohkem täiskasvanulikumalt käituma, noh et kas ikka on sünnis niimoodi keset hilisõhtut vahuvein näpus ringi kündida, et meie emad ju küll midagi sellist ei teinud, sest nad olid emad, aga meie jalutasime muretult ringi nagu puberteedid. Jõime koos kolmekesi natukene veini ja jalutasime koju tagasi, sest kell oli juba palju saamas. Lausa 23!
Hommikul kell viis kolmkümmend helises mu äratuskell. Pakkisime end kokku ja hakkasime Tallinna poole sõitma. Marek ja Ida unelesid tagaistmel, mina mõtisklesin omi mõtteid. Vähe maganud ja palju autosõitu, aga kõik see oli seda väärt. Ma sain aru, miks Heily on mu parim sõbranna ja miks me tema perega tihedalt läbi käime. Nad on täpselt üks selline pere, kellega koosolemine laeb su täis positiivset energiat. Ma ei tea teist nii siirast, sooja, sõbralikku ja positiivset perekonda kui see. Suure südamega ka. Ja sellepärast ongi nendega kokku saamine alati nii positiivne. Nii vähe on vaja, et nad nakataksid oma eltuterve suhtumise ja rõõmsameelsusega. Igal inimesel peaks oma Heily olemas olema.
Puhkamegi. Aga mujal. Kus hinnad ei ole lakke aetud. Meie lähme nädalavahetusel näiteks Varnjasse. Mesi Tare. Suvi ei oleks ilma selle koha (ja Voronja galeriita) õige suvi. 
“Kuna uuesti läheme?” küsis mu tuttav. Vaatasin kalendrisse. Ma ei tea, ma tõesti ei tea… Sest no suvi. Aga ma ei kurda. Mulle nii meeldib Eestimaa suvi. Ja see kaootiline plaanide tegemine.
Tasuta meelelahutus ronib uksest ja aknast ise sisse.
Lõpetuseks vana hea klassika – Marek peab mu auto kallal nokitsema, et ma sõita saaks. Parem oleks kui ta selle korda saaks, ma ei suuda hommikul temaga koos tööle sõita. Ta räägib liiga palju.
Random loba lõpp. 
Noor Tehnik kohvikus sain ma lõpuks teada, milline näeb siduriketas päris elus välja ning mind nakatas seal nii mõnigi pisik. Mitte halb pisik. Mitte Sööbik ja Pisik tüüpi pisik. Hea pisik. Ma uurin natuke maad.
Ühes kohvikus võtsime me üles laulujoru (st mina jorutasin, teised ikka oskasid laulda) ja teise lubasime sisse kolida, sest seal pidavat õhtul põlvkondade järelpidu toimuma. Siia aga meenus mulle “suvalise kohvikukülastaja Lauri” jutt sellest, mis kõik võib valesti minna ja me loobusime mõttest võõrale peole tungida.
Jah, Kärdla kohvikutepäev on lahe. Kuid kui te tahate aru saada, mida tähendavad Hiiumaa kohvikutepäevad tervikuna, siis järgmisel aastal planeerige oma puhkused nii, et saate ka eel-eel ja eelkohvikutest osa võtta. Siis te saate alles aru, mida see kohvikute pidu sellel saarel tähendab. Kui eripalgeline see pidu on.
Aga teate, mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldis? See, et Marek, kes hommikul virises (NB! kirjanduslik liialdus, sest ta ei virise kunagi), et tal hakkab raudselt igav, sest “kohv ja kook ja mokalaat” on rohkem ikka naiste teema, ütles. et kihvt oli.
****
Emme kommentaar ühe Kärdla kohvikupäevade postituse all Facebookis: “Tegin süüa, Ida siblis ringi, telekas käis. Äkki Ida hõiskab: “Beebi Bossi emme on telekas, Beebi Bossi emme!” Mulle võib ju mida iganes öelda – ei tea, ei tunne. Aga oligi. Nimi oli all: Ere ja sarnanes väga oma nimele.”