Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka – uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas.
Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas?
Kohe selgitan.

Järgmine hommik pidi nagu ikka algama Janeki ema poolt korraldatava matkaga, mis toimub ükskōik, mis ilmaga, ja lōpeb väsinud jalgadel viimaseid jōupingutusi tehes Musta luugi juures. Kōik oli nii nagu alati. Ootasime majaukse vahelt piiludes, et kas vihm lōpuks ka järgi jääb, et saaksime alustada. Nii nagu igal aastal. Ja siis toimus kōrvalekalle tavapärasest. Midagi sellist, mida on raske unustada.
“Kas keegi Keri saarele minekust ka huvitatud on?” hüüdis ühtäkki üle ukse Iivari tuttav hääl. “Jaa!”  vastasime me kōik ühest suust. Teadmata, mis see endaga kaasa toob. Aga mida muud oleks see pidanud kaasa tooma kui lōbusa väljasōidu saarele, kus asub Eesti vanim majakas, väidetavalt kasvab kaks puud ja aeg-ajalt satub sinna pikemaks ajaks elama mōni hulljulge majakavaht. Nii me siis kōik lōbusalt Iivari paati ronisimegi.

Taevas oli hall ja paat loksus vaikselt lainetel. “Merel on tuul,” kuulsin ma kedagi ütlemas. Ja mis siis, mõtlesin ma omaette ja kobisin koos teistega laeva ninasse. Saare varjust välja sōites muutusid lained suuremaks ja tuul kōvemaks, laev loksus lainete meelevallas küljelt küljele. Meil oli lõbus. “Kõik on mõtlemises kinni,” lausus Janeki ema. Jajah, vastasin ma naerdes, kuid naeratus läks iga lainetusega aina väiksemaks. Saar, mis sadamas oli tundunud nii lähedal, oli ikka veel liiga kaugel. Ja tundus, et kaugeneb iga hetkega. Mulle tundus, et me olime juba tund aega paadis loksunud. “Mis sa kardad,” itsitasid teised, “käisid ju stressikoolitusel. No vot, siis oli teooria, aga nüüd on praktika.”

Hoidsin vapralt end paadis paigal ja püüdsin naeratada. Saar ei olnud ikka lähemale jōudnud. Ma ei olnudki enam kindel, kas ma kartsin või oli mul süda paha, või mõlemat. Ja mida ma rohkem kartsin? Kas märjaks saamist, vette kukkumist, uppumist, oksendama hakkamist või kõike korraga. Igatahes taipas Janek mind ühel hetkel paadi ninna päästma tulla. Ju ma siis olin juba näost valge ja kõikusin tuule ja lainete käes nagu oleksin sigalakku täis olnud!
“Hull oled või?” kisendasin ma. “Ma ei saa ju siit ära tulla, sealt äärest ma küll ei tule,” jõudsin ma lisada kui paat järjekordse laine käes küljelt küljele loksus. Kuid juba sekund hiljem, kui paat jälle justkui ümber minemas oli, roomasin ma kesk paati ja üle inimeste paadi teise otsa, kus mulle mingil põhjusel tundus ohutum olema. Jõudsin põlvede värisedes vaid mõelda, et kui nüüd peaks korralikum laine tulema lendan ma nagu pudrukuul üle parda.

Paadi vähemloksuvasse osasse ma siiski jõudsin, klammerdusin millegi külge ja jälgisin üksisilmi enda ees olevat roostes kruvi. Saar oli ikka veel liiga kaugel.
“Mina tagasi küll enam ei tule! Ma jään vabatahtlikult pigem asustamata saarele kui uuesti siia oaati tulen,” suutsin ma mõne aja pärast isegi nalja teha.
“Sa ei pea sugugi üksinda sinna jääma,” vastati mulle. “Seal on üks mees ka.”
“No vot, seda enam. Ma lähen talle naiseks.”
“Aga miks sa arvad, et sa ainuke kandidaat oled.” küsis keegi naistest. “Ega me ka väga tagasi sõita ei taha!”
“Siis ei jää meil muud üle kui teha oma reality – Saarevaht otsib naist. Ja mul jääb vaid loota!” vastasin ja piilusin silmanurgast saarel poole, mis lõpuks ometi oli lähemale jõudmas. Nii lähedale, et mulle tundus, et kohe-kohe oleme me elusalt ja tervelt saarele jõudnud.

“Edasi tuleb meil nüüd tillukese paadiga minna, ega me sellega kaldasse saa!” kuulsin ma Iivari häält.
“Julmad naljad,” piiksatasin. Kuid liiga vara. Nagu halb unenägu ilmus nähtavale pisike nukupaat.
“Mis sa muidu arvasid, et miks see paat teise paadi sabasse seoti?” küsis Janek.
“Kullakene, usu mind, KUI ma oleks seda juba sadamas näinud ja taibanud, MIKS see sappa seoti, ma poleks siia paati tulnudki!”
Ikka veel lootsin ma salaja, et nukupaat on vaid minu narritamiseks mängu toodud ja me ei pea ju ometi keset lainetavat merd nukupaati ronima. Kahjuks sai üsna kiiresti selgeks, et mul oli vaid kaks valikut: jääda üksinda veidike suuremasse paati ja seal lihtsalt loksuda, kuni teised saarelt tagasi tulevad või siiski nukupaati ronida ja vähemalt korraks kindlat maad enda jalge all tunda.

Tuleb siiski tunnistada, et “väike” loksumine õigustas end. Keri saar pakkus tõelise elamuse. Nii et ma korraks isegi unustasin ära, et kardan paate, vett, linde ja kõrgust – kõike seda, mida saar pakkus. Nagu tõeline ekstreemturism. Paljud hullud maksaksid sellise elamuse eest peale. Mina olin lihtsalt rumal ja ei teadnud, kuhu ronin. Mul on hea meel. Kui ma oleks seda teadnud, poleks ma paati roninud.

Tagasisõit loksus veelgi kõvemini. Tuul oli tõusnud. “Iga üheksas laine peaks suur olema,” arutasid poisid ja lugesid laineid: “üks, kaks..seitse, kaheksa..”. Tundis kuidas “kaheksa” peal südame alt õõnsaks läks ja ma ei saanud jälle aru, kas ma kartsin, et üheksas laine paiskab mind vette või paneb mind oksendama. Igatahes kartsin, palusin mõttes, et me võimalikult kiiresti maale saaks ja nuputasin, kuidas päästepaadid lahti käivad ja kas ma pean häda puhul kellegagi päästerõngast jagama või saan seda egoistlikult vaid ise kasutada. Maa paistis. Ma olin pääsenud! Meie seiklusrikas merereis oli lõpule jõudnud!

“Ma vaatasin, et Iivar oli ka näost kaame,” narris mind Moonika kui olime kindlalt maa peal. Ma küll ei uskunud teda, kuid mul on hea meel, et ta seda merel ei öelnud:)
Igatahes kaks asja on kindlad. Mul on hea meel, et ma “valel ajal vales kohas” olin ja ei osanud liiga palju küsimusi esitada enne kui oli juba hilja. Ja rohkem ma seda merereisi ette ei võta. Keri on nähtud. Las ta jääb selleks üheks ainsaks kustumatuks mälestuseks.