“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Jõudsime eile koju ja mina vajusin väsinult diivanile. Vaatasime Marekiga uudiseid ja “Pealtnägijat” ning tundsin kuidagi õudu, et meie seas on inimesi, kes õigustavad Putini tegusid või ei, hullem veel, ütlevad, et tegelikult sõda polegi, peavoolumeedia kasutab kriisinäitlejaid ja “Pealtnägija” kommentaare lugedes tuleb ahastus peale.
Ida oli kadunud ülemisele korrusele. Kui ta ülemiselt korruselt oma joonistusega tagasi tuli, tundsin ma, et midagi olen ma tõesti vanemana õigesti teinud. Selle joonistuse siirus ja sõnum šokeeris mind. Hetk hiljem hakkas ta nutma, ütles, et tal on hirm. Tundsin end korraga kehvasti, sest mina olen talle ju näidanud neid pilte ja videosid olukorrast Ukrainas ning rääkinud, miks see sõda mind hirmutab. Võtsin ta kaissu ja lohutasin, öeldes, et meil ei ole siiski midagi karta veel ja lisasin, et siin metsas on nii ohutu kui üldse saab olla. “Me ei pea kartma!” ütlesin ma talle.
Ma mäletan, kuidas ma kunagi mõtlesin, et issand, mis inimesed need on, kellel lapsed kogu aeg haiged on ja kes pidevalt haiguslehel on, et miks meie, kel lapsi pole, peame nende töö ära tegema samal ajal. Jajaa, ma olen tõesti nii mõelnud, aga kammoon, see oli 10+ aastat tagasi. Ma olen arenenud ja noh lapse ka saanud. Seda te ju teate ka, et ma olen alati uhkustanud sellega, et Ida pole kunagi haige olnud. Hahh. Kui ma usuks karmasse, siis ma ütleks siinkohal, et ma olen nüüd ise üks nendest, kes pidevalt haige lapsega kodus on ja kelle peale ma silmi pööritasin.
Muidugi üks asi on tänu koroonale muutunud. Koduse haiguslehe asemel on aksepteeritud ka nö kodukontor ja üldjoontes te ju teate ka, et ma olen kodukontori pooldaja, kuid ma sain nüüd pihta, millal ma selle pooldaja olen. Siis kui ma olen üksinda kodus. Kui ma aga olen juba viis päeva Idaga kodus, nii et ta pole üldse välja saanud, siis ma tunnen, et kodukontoril ei ole mingeid eeliseid. “Võta siis haigusleht nagu normaalsed vanemad,” teatas Ida mulle juba reedel. Ja täna võtsingi.
Vaatame “Eesti laulu” kordust. Kui päris täpne olla, siis isegi teist korda vaatame kordust. Me ei mäletagi, millal mul on võiduloo üle nii hea meel olnud. Laul meeldib, laulja meeldib ja see võidukõne. Kurat, nii siiras ja soe ja ehe! Fantastiline, millised emotsioonid. Ma üldiselt ei ole selline, kel liigutusepisarad silma tulevad telekat vaadates, aga seekord tulid. Marekil tulid ka. Kui vaatasime “Hommikut Anuga”, siis tulid ka pisarad silma.
Võit läks nii õigesse kohta. Hoiame pöialt ja loodame, et tal läheb hästi. Muidugi oli Minimal Wind ka ääretult tore üllataja, ma ise ei pannud neid poolfinaalis tähelegi, alles nüüd finaalis vaatasin, et tõesti väga lahe lugu. Selline chill ja välismaine.
Ma olen ikka siin blogis nii poolnaljaga kui tõsiselt jaganud lugusid Ida tujukusest, saanud tihti kommentaare, et kõik lapsed on tujukad ja soovitusi, kuidas käituda. Mõnikord need soovitused solvavad mind. Ma ei pea end maailma parimaks emaks selles mõttes, et ma ei oska alati käituda ja reageerida täiskasvanulikult, ma ei oska olla pedagoogiline ega tea, mis on alati õige, kuid siiski olen ma üsna veendunud, et ma ei tee ka kõike valesti ning oskan oma lapse tujusid lugeda. Aga mu pott keeb üle teatud käitumiste puhul.
Näiteks kammis Ida hommikul juustest pusasid välja. Olin temaga koos vannitoas ja ütlesin, et andku juuksekumm, ma panen nüüd juuksed patsi. Ida vastab mulle vihaselt ja üleolevalt, et tal pole siin juuksekummi. See näoilme juba vihastab mind. Vastasin, et ärgu karjugu mu peale ja öelgu kui on valmis. Sellele järgnes trampivate jalgadega trepist üles oma tuppa minek ja järgmisel hetkel kuulen ma vannitoast tuttavat jonni, oma ette podisemist, et ma ei oska juukseid patsi panna. Kuna ma ei reageeri läheb see kõik valjemaks ja kiunuvamaks, asjad hakkavad lendama. Ma lähen ülemisele korrusele magamistuppa ja panen ukse kinni, ma ei ole valmis järjekordseks hüsteeriaks. Ma tõesti ei jaksa.
Ma päriselt saan aru, et see on vaid meie traagika, et elame metsas, käime linnas tööl, laps on iga päev pikapäevarühmas ja kui oleks vaja talle järgi minna ootamatult nagu täna, siis ma ei saa, sest ma olen linnas. Niigi pean ma suht palju linna ja kodu vahel kühveldama ning võttes arvesse kütusehindasid ning seda, et nelivedu neelab kütust nagu hull, siis ma tahangi vinguda. Lihtsalt selleks, et kõik see endast välja vinguda, kuna olukord pahandab mind ja ma ei tea, kuidas seda lahedada.
Esimese lahendusena tuleb muidugi pähe, et tuleb leida kodulähedane töökoht. Nagu see oleks ka kõige lihtsam leida eksju. Et lööd aga cv keskuse lahti ja töökohad kodulähedalt on varnast võtta. Muidugi midagi ju pakutakse, aga ma ei taha küll kedagi solvata, kuid ma ei taha müüjaks minna, ega koristajaks. Pole päris minu töökohad. Ja veelkord mitte sellepärast, me halvustaks neid töid, vaid seepärast, et ma arvan, et olen päris palju tööd teinud, et olla mõnel teisel ametikohal. Kodukontor? Vot ma ei teagi, sellega on nii, et ma küll naudin neid hommikuid kui ma ei pea kell kuus ärkama ja saan juba kell kaheksa oma arvutis klõbistada kodusel diivanil, aga alati on mõned agad. Esiteks on mul alati tunne, et pärast keegi mõtleb, et see on ebaaus, et miks mina võin ja teised ei või ning teiseks ega siis kodus ei taha ka vaid tööd teha. Kodukontoril on eelised, aga on ka mitte-eelised. Koer tahab pissile, kass kakleb, keegi vaatab telekat. Ma küll enamuse ajast arrrrrmastan kodukontorit, kuid kohati ikka tunnen, et see pole päris see. Vanasti mul oli üleval väike kontorinurgake, nüüd on seal meie magamistuba. Ühesõnaga vingun lihtsalt, sest ei taha sõita ja kontoris olla, aga ei taha ka kodus olla. Mis see lahendus siis on?
Ma pean ausalt tunnistama, et olen üles kasvanud ajal kui inimesed jagati laias laastus kahte – normaalsed ja ebanormaalsed. Mida see “ebanormaalne” täpsemalt tähendas, kas see üldse kedagi huvitas. Fakt oli see, et kui sa näiteks tavakooli raamidesse ei mahtunud, siis saadeti sind “ebanormaalsete” kooli. Ja sinna ei tahtnud keegi kuuluda. Nii must ja valge maailm oligi. Minu tutvusringis “ebanormaalseid” pole kunagi olnud ja pean jälle ausalt tunnistama, et ega ma sellesse teemasse kunagi rohkem süvenenud pole. Kui siis vaid nii palju, et ülikooli bakatöö kirjutasin (kehvasti) osaliselt obsessiiv-kompulsiivse käitumishäire vaatenurgast, sest tol hetkel see teema kõnetas mind. Ma tunnen, et kannatan ise selle häire all. Või tundsin tol hetkel, palju ma neid muid häireid teadsin. Kas mul see ka päriselt on, ei mina tea, ma tean vaid, et ei suuda jalga panna muud värvi sokke kui valgeid, et mul peavad toiduained olema riiulis/külmkapis nö võrdselt ära jagatud ja lillevaasid, küünlajalad peavad olema just seal, kus mina näen, et nende õige koht on. Noh, et kui mõned näited tuua. Aa, ja see pagana Mareki veeklaas, mida ta hoiab kuivainetega ühes riiulis, “sest ma ju kasutan seda kogu aeg ja see on kraanikausile lähedal” ajab mind hulluks. Praktiline või mitte, aga seal ei ole tema koht!
Ega ma täna ka palju targem pole igasuguste diagnooside suhtes, aga kahjuks/õnneks annab Dr. Google väga lihtsa võimaluse end diagnoosida. Nii nagu pea igal ühel meist on depressioon (aga äkki ongi?), on igal teisel ka ATH (aga äkki ongi?). Depressioon on mulle tuttav, kuid ATH on mulle siiani olnud natuke moehaigus. Meil on hästi lahe kolmene sõbrannade punt, kus üks meist on ihu ja hingega raamatupidaja, praktik, ning tema jaoks on ATH vabandus enda organiseerimatusele*, teine on selline kõike ja kõiki kartev omal moel elunautija ning siis olen mina, kes on tuulepea, kes ei ole tuulepea. Seda viimast on raske seletada, aga kui te olete mu blogi lugenud, siis te ju teate, kuidas ma unustan ära tööintervjuud ja ajan sassi kuupäevad, kuidas ma jõuan igale poole nibin-nabin ning sõidan punktist a punkti b kütuseaurude peal, sest mul läheb meelest tankida, rääkimata überemotsionaalsusest ning organiseerimatusest. Aga ma ei tea, kas te ka seda teate, et ma olen tegelikult megakohusetundlik, organiseeritud (kui vaja), pean meeles kõik pisidetailid ning olen kohtumistel ja lennujaamades kohal pigem varem kui hiljem. Minus on nagu kaks inimest. Üks, kellel on kõik “ah, küll jõuab ja kuidagi saab” ning see teine, kes paneb detailselt paika kõik, mida vaja teha on. Ma tean, et blogi ja mu enda kirjelduste põhjal on seda raske uskuda, kuid see teine pool on see minu varjatud pool, täiskasvanulik pool. Ühel või teisel põhjusel on ikka see esimene pool, see tuisupea ülekaalus. Noh ja siis kohati tundub, et mul on ka ATH nagu kõikidel teistel. Natuke tunnen end küll nagu Ervin Abel “Mehed ei nutas”, et “… need on mul kindlad haigused. Peale selle teevad mulle veel muret seedimine, kops, süda, magu ja põrn”.
“Ida, ega sul täna ei ole ühtegi etendust, trenni, showd, esinemist?” küsisin ma hommikul. Ida kinnitas, et pole. “Oled kindel, et sul ei ole kooli vaja tekki, karu, pehmeid sokke, kleiti või ükskõik, mida muud?” Ida kinnitas, et pole. Ma loodan, et see peab paika, sest ma vaikselt ei suuda juba järge pidada, kuhu ma mida ja mis ajaks viima pean. Ma jõuan veel ringiga tagasi nende küsimuste põhjuseni veidi hiljem. Kooli jõulupeo kingi viisin eile ka ära, lootsin, et sellega jõuluhullus lõppeb, aga nüüd on jäänud veel kaks asja, mida ma loodan, et ei unusta. Homseks peoks midagi näksimiseks kaasa panna ja kodused kingitused ära pakkida. Mul olid mingid kingid juba varakult olemas, kuid nende pakkimisega olen venitanud nii kaua, et pakiautomaadiga neid enam saata ei julge, teised olen jätnud ostmata, sest aega ju on veel ja nüüd mõtlen, et mis ma siis asenduseks ostan, sest tellida neid enam ei jõua ja ühtede kinkide puhul pole ma enam kindel, kas neid on.
Ma olen mingil määral jõuludest väsinud. Ei, mitte kinkide pärast. Neid teeme me õnneks vähe – Idale said asjad tellitud ja ootavad garderoobis, Marekiga kinkisime me endale juba ette kohvimasina ja vist autoremondid, seega seal kuuse all midagi ootamas ei ole, vähemalt mina päriselt ei ole sel aastal midagi ostnud. Ja paar ülejäänut ootavad vaid pakkimist. Mõtlesin korraks ka olla tubli ja kenasti paberisse kunstipäraselt pakkida nagu teised tublid, aga 99,99% on kindel, et minu kingid lähevad eelmise aasta kinkekottidesse. Ma ei jaksa tubli olla.
Aga millest ma siis väsinud olen? Ida käib sajas trennis ja igal pool on ju esinemised. Seda, et osa neist tähendab mulle pikki sõite, on juba ära vingutud teema. Nüüd ma vingun selle üle, et ma olen püüdnud meeles pidada, kus ja millal, mida on vaja selga panna. Laupäeval oli Salmes pidu, lapsed pidid päkapikud olema, ega meil kodus midagi päkapikulist polnud peale päkapikumütsi, nii et ma ei hakanud Idale seda ütlema, ma teadsin, mis draama sealt tuleb. Salmesse jõudes olid kõik lapsed punased. Ida oli valge. Ma ennetasin draamat, ütlesin, et pean korra ära käima ja tormasin Paavlisse. Jumal tänatud, et selline koht olemas on. Leidsin sealt nii punase kleidi, seeliku kui kampsuni. Kihutasin Selverisse ja ostsin ka paar paari sukkpükse, kunagi ei tea, millised parasjagu sobivad, nii et säästa end uuest draamast, et olen valet värvi sukkpüksid ostnud, ostsin mitu paari. Lilled haarasin ka kaasa. Kui ma olin tagasi teel Salmesse helistas Ida. “Emme, kas sa saad mulle midagi punast tuua?” Ma olin endaga rahul. Sain vastata, et seepärast ma ära käisingi ja juba tulen punaste asjadega. Päev oli päästetud.
Enne seda ajasin ma mingiks esinemiseks taga musti retuuse ja musta t-särki. Tantsutrenni õpetaja oli palunud selga panna need riided, sest need on kindlasti kõikidel kodus olemas. Aga meil just neid ei olnud. Lisaks oli vaja tantsukavaks meisterdada lumepallid. Meisterdada ma ei oska, nii ajasin ma palle poest taga. Sain. Jälle üks pidu päästetud.
Päkapiku nädal koolis ja jõulukampsuni päev. See oli enne seda kui ma olin Salme jõulupeo jaoks punased asjad ostnud. Selgus, et Idal ei olegi punaseid riideid. Või noh on küll see imeilus punane sametkleit, mis siin pildilgi, aga “retuka-eas” eelteismeline ju selliste riietega enam ei käi. Päkapikk oli toonud roosaka kleidi, aga see oli number liiga suur. Hommik algas draamaga, sest kõik, mis Ida selga pani, oli päkapikulisest kaugel. Lõpuks sobis talle eelmisel aastal jõuluvana poolt saadud Dadamora punane jõuludressipluus. Ilus oli kohe vaadata. Peale tööpäeva läksin ma jõulukampsunit otsima. Rumala peaga võtsin Ida kaasa. Ta leidis kampsuni, mis talle meeldis, mulle ei meeldinud selle hind. “Aga ma palun päkapikult, et ta selle tooks,” pakkus Ida välja, “ta ju eile tõi mulle selle (sisesta siia mingi asi, mida ma enam ei mäleta), mida sina poes ei ostnud.” Damn it! Kuidas sellest välja vingerdada? Ei vingerdanudki. Palusin müüjal selle kampsuni mulle kotti sokutada nii, et Ida ei näeks. Veel üks päev sai päästetud.
Viimane pidu, mida ma teadsin, oli rütmika esinemine. Tegin patsid (küll kaks korda, sest alguses “polnud punast linti piisavalt näha punupatsides”), panin kaasa tekid ja padjad ja sokid ja kõik muu vajaliku. Mulle tundus, et pidude ja esinemiste aeg oli läbi. Ja siis tuli eilne hommik. Ida oli mulle küll õhtul öelnud, et pean e-kooli vaatama, kuid ma tunnistan ausalt, mul kipub see meelest minema. Ma olen püüdnud panna teavitusi, et kui keegi midagi kirjutab, siis tuleks see mulle telefoni/meilile/tavapostkasti, kuid ilmselgelt pole ma sellega hakkama saanud. Ühesõnaga viisin ma Ida kooli ja kui olin kodus tagasi (pidin auto remonti viima ja ei läinud otse tööle) helistas Marekile dramaatiline Ida. “Las emme toob mulle kleidi!” nuttis ta ja viskas toru ära. Võimalik, et ta ütles “teki”, aga see polegi hetkel oluline. Millise kleidi? Miks? Ma ei teadnud. Helistasin Idale ja loomulikult ta enam ei vastanud. Helistasin õpetajale, tema ei saanud ka tol hetkel vastata. Ma hakkasin närvi minema. “Miks sa ei küsinud, millise kleidi?” karjusin ma Mareki peale. “Kust mina oskasin seda küsida?”karjus tema vastu, “vii talle mingi kleit!” Idal on 4639269 kleiti ja 463928 neist ei pruugi sel hetkel õiged olla. Lõpuks helistasin ma läbi erinevad kooli telefonid ja sain Ida õpetaja kätte. Nad pidid rütmika kava uuesti filmima ja selleks oli vaja tekki, patja, kaisukat ja muid aksessuaare. Tormasin kooli. Jõudsin tund hiljem tööle. Lugesin lõpuks e-kooli ja nägin, et ka patse oleks vaja olnud. Ma juba kujutasin ette,milline draama sellest tuleb õhtul kui järele läheme Idale. Ei tulnudki. Saime kätte hoopis heatujulise Ida.
Kui siia lisada veel vaidlused ja arutelud, mida kinkida õpetajale, mis peaks olema lapse kingipakis ja jõuluaual, siis ma tundsin täna hommikuks, et olen täiesti “done” jõuludega. Mul on hirm, et ma olen midagi veel ära unustanud või ei jõua kuhugi õigeks ajaks. Püüdsin oma peas läbi mõelda logistikat, kuidas ma jõuan jõululauale midagi viia, kuid õnneks üks armas ema lubas hommikul snäkipakid kokku korjata. Peaasi, et ma ei unusta seda kaasa anda Idale hommikul. Ja et ma ei unusta ära, et Ida läheb homme õhtul sõbranna sünnipäevale ööseks. Ja et ma ei unusta ära, et 23. on siiski veel tööpäev ja ei maga hambad laiali.
Mulle tundub, et ma ei ole midagi ära unustanud. Jõuluõhtusöögiga ei ole ma lihtsalt jõudnud veel tegeleda. Eile püüdsin Clean Kitchenist tellida, kuid loomulikult olin ma päevakene hiljaks jäänud. Tundus muidu nii mugav ja vahelduseks stressivaba. Kas jõuluõhtusöök võiks olla ka hiinaka take-away?
Jah, ma tean, et vaid üks laps. Aga väsinud võib olla sellest jõulutrallist ka ühe lapse vanem. Kui mul oleks rohkem lapsi, kes käiks sajas ringis ja ma peaks meeles pidama, kus ja mida ja millal, siis ma vist…issand ma ei teagi, kuidas oleks võimalik hakkama saada. Ja siis on veel inimesed, kes jaksavad teha kinke sõpradele ja töökaaslastele, saata kaarte (aitäh, et te mulle ka ikka saadate) – mina jaksan ellu jääda ja Facebooki jõulutervituse saata korraga kõigile.
Kui ma lapseootele jäin, siis mu esimene mõte oli, et appi, kas meie kodu hakkab ka nüüd välja nägema nagu need lastega perede kodud, mida ma internetist ikka aegajalt nägin. Jah, see oli mu esimene mõte, sest ma ei tea, miks, aga mulle on alati olnud vastukarva need kultuurikihiga kaetud elutoad ja õigustamine, et andke andeks, et meil segamini on, me elame siin. Ega nüüd meie enda kodu ka muidugi mingi prillikivi ei ole. Iga kord kui mu ema külla tuleb, ohkab ta, et siin tuleb küll suurpuhastus ette võtta ja kuigi ma isegi mõistan, mida ta mõtleb, siis ma samas mõtlen, et on nii palju olulisemat kui perfektselt puhas kodu. Vastuoluline? Muidugi. Ma olengi selline. Osa minust “diip kunstiinimene”, teine osa “füürer Rutt”. Aga no kui ma vaatan kodusid, mis upuvad lasteasjade alla, siis ma mõtlen ikka, et okei, on loogiline, et mingid asjad on igal pool laiali kui majas on laps, aga kas terve elamine peab olema lastetuba? Ühesõnaga ma olen püüdnud algusest saati vähemalt elu toa ja esimese korruse hoida enam-vähem viisakana. Natuke teemast kõrvale kaldudes, siis ma mõtlesin ka, et miks vanemate magamistoas on alati voodis mingid kirjud lastetekid-padjad. Et kole ju. Täna on mul sellest peaaegu ükskõik. Ma tean, sassis elamine ja laokil lasteasjad on lapse (laste) juures kõige väiksem probleem, aga las olla mul mõni pseudoprobleem ka.
Ja üks neid jätkuvaid pseudoprobleeme on sassis Ida tuba. Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas kõik asjad kukuvad käest maha, kohe ukse ette. Kuidas need lauad ja kapipealsed alati nii sassis on. Kuidas neid sahtleid ja kapiuksi on nii raske kinni panna. Kuidas need riidesahtlid nii segamini on. Sahtlite sisust ma ei hakka isegi rääkima. Nende koristamine on täielik peavalu, sest seal on kõike ja kõik on vajalik, aga päriselt vajalikke asju ei leia sealt kunagi üles. See polegi võimalik, sest asjad ei ole Ida toas kunagi õiges kohas. Näiteks hiljuti leidsin ma reketi ta iluasjade sahtlist. Ta paneb asjad suvaliselt ära ja siis ei ole neid võimalik leida. Või siis mängib sõbrannadega kodu ja pakib asjad kuhugi kohvrisse ning pärast küsib, kus ta laadija on. Ja Ida on tuulepea – ta kaotab kõik oma asjad sekundiga ära. Ma mõistan seda, ma olen samasugune. Kui asjad ei ole õige koha peal, siis ma ei leia neid üles. Seega ma olen Idalt palunud vaid ühte – et ta paneks oma toas asjad õigesse kohta. Või peale mängimist tagasi. Ja siis hoidku minu pärast alles kõik need aarded alates katkilõigutud haute couture sokkidest kuni puuoksadeni, millele on glitter peale liimitud. Ma leian, et kaheksa-aastane peaks ikka ka ise vaatama, et oma toa põrandal ei oleks kommipabereid ja muud sodi. Hiljuti sõid nad sõbrannaga toas pitsat ja see karp jäi ka voodi peale. Hea, et tekki peale ei tõmmanud ja ma oleks selle öösel kui Mareki norskamise eest Ida tuppa varjun, avastanud.
Jah, ma usun, et teil on “12 kuud” postitustest juba kopp ees, sest eks ma neid ikka jagasin hoolega eile, aga mis sa teed kui minust sai täpselt üks see ema, kelleks ma ütlesin, et ei saa. See proud mom, kes arvab, et kõik, mida ta laps teeb, on fenomenaalne. Samas ma tõesti olen nii uhke ta üle, et ta on oma hirmud ületanud ja julges eile laval olla ning oligi, oma pisikeste apsakatega, fenomenaalne. Minu jaoks. Mul on Kaari Sillamaa kooliga olnud armastan-vihkan suhe. Mkm, mitte kooli enda pärast, kool ja sealsed õpetajad on võrratud.
Ma panin Ida kunagi sinna mudilasringi, sest ta oli kodus ja lasteaias superesineja. Seal aga tuli talle kramp sisse ja enne igat tundi oli 50/60 võimalus, et ta karjub klassi ukse taga ja ei taha sinna minna. Peale igat tundi oli ta muidugi alati rahul ja tahtis edasi käia, kuni järgmise tunnini. Siis kordus sama jama. Ma väsisin ära ja tundsin, et see on mulle nii stressirohke, et ma ei viitsinud enam kaks korda nädalas 120 kilomeetrit sõita. Läks aasta mööda ja Ida osales “Harjumaa laululaps” konkursil, kus ta auhinnalist kohta ei saanud ning palus peale seda, et ma ta tagasi Kaari kooli paneksin. Mul oli seda vaid hea meel kuulda. Aga ka see aasta ei möödunud raskusteta. Meil oli kokkulepe, et Ida käib aasta lõpuni ja siis me edasi ei käi kui ta ei taha. Minu suureks üllatuseks ta tahtis. Täiesti ootamatult on ta oma hirmud ületanud ning loomulikult oli eilne üks selline proud mom moment, mida oli vaja maailmaga jagada. Ma olingi nii pagana uhke ta üle.
Minulikult pika sissejuhatuse/eellooga jõuame me selleni, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Sellest kui kurnav see nädal on minu jaoks on olnud. Ida jaoks loomulikult ka, sest päevad on meil alanud klassikaliselt kella kuue paiku ning lõppenud alles kümne ajal. Ma ise olen viimase kolme päeva jooksul sõitnud ilma liialdamata maha umbes viissada kilomeetrit ning olin eile koju jõudes nii surmväsinud, et räägin teile selle, kuhu ma tahan jõuda, juba ette ära. Ida oli üleväsinud ning hakkas hilisõhtul veel diivatsema, nii et ma tundsin, et kui Marek temaga ei tegele ja teda magama ei vii, siis ma plahvatan. Ja nii ma keerasingi end diivanile pleedi sisse kerra ning ütlesin, et mu akud on tühjad, tehtagu. Mida iganes, aga peaasi, et Ida ei nutaks. Ma ei handel inud seda ära.
Aga jõuame algusesse tagasi. Aasta lõpp on töö juures pingeline, meil on veel enne jõule vaja Taanis teha ära ühe toote tuletest ning selle organiseerimine on olnud paras peavalu. Või noh tegelikult mitte peavalu,sest mulle meeldib selliste asjadega tegeleda, aga uus teema, mis on tähendanud seda, et ma olen veetnud nädalaid nii, et lõpuks isegi arvutasime kolleegiga hüpotenuusi pikkust. Krt, ma mäletan, kuidas ma õpetaja Mirmele ütlesin, et kellele seda Pythagorase teoreemi vaja läheb. Ta võiks nüüd pihku naerda, sest mu igapäevatöös läheb matemaatikat rohkem vaja kui mu eelnevas elus kokku ja nagu te teate, siis ma ei olnud matemaatikas kõige kirkam kriit (mis on ka juba understatement, ma sakkisin matas täielikult). Lisaks tööle on siis kaks korda nädalas olnud vaja Idaga proovides käia. Neljapäev on mul just sel põhjusel kodukontoripäev, et ma ei peaks nii palju edasi-tagasi kärutama, aga just sel neljapäeval olid meil külas olulised kliendid, mis tähendas, et ma sõitsin hommikul tööle, pidasin ära koosoleku, kimasin Idale järgi, kõike kellapealt (ma pidin isegi hakkama Waze´i kasutama, et olla kindel, mis kell ma pean punktist a liikuma, et jõuda punkti b ja siis punkti c õigeaegselt) ja avastasime enne punkti c (ehk Glehni teatrisse) jõudmist, et Ida oli maha unustanud sussid ja sukkpüksid (ning diivale kohalikult keeldus ta peaproovi valede asjadega minemast), ent koju me enam ei oleks jõudnud, nii et me pidime veel jõudma ka poodi. Wow, see lause vist tegi Tammsaarele ka silmad ette oma pikkusega.
Proov kestis viis tundi. Nendest kaks suutsin ma tööd tehes ja blogides veeta Snoob restos. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Kui te ka ei ole, siis parandage see viga. Nunnu, hea teenindusega ning võrratult hea söögiga resto. Järgmised kolm tundi veetsin ma Glehni teatris proovi vaadates. Note to self – järgmine kord mine külla seal lähedal elavale tuttavale või sõida koju, peaproovi vaatamine väsitab rohkem kui isegi edasi-tagasi sõitmine. Lisaks ootamisele olin ma terve päeva olnud läbikülmunud ega saanudki sooja sisse. Ma olin pidanud päev otsa sõitma Mareki bussiga ning teades oma parkimisoskusi, siis ma parkisin teatrist kaugemale. Tuiskas. Külm oli. Ma teadsin kui külm see buss on kui me lõpuks Idaga sinna tagasi jõuame, nii et hea emana läksin ma enne proovi lõppu parklasse, et jääkülm bussiga sõita tearile lähemale parklasse (mhm, ma olin vaadanud järgi, et seal oli kohti). Ikka selleks, et lapsel oleks parem. Issand, mulle tuleb meelde, kuidas emme ärkas talviti varem et panna köögis sisse ahi, et meil Mariga oleks soojem riietuda. Mingil põhjusel ei olnud Annelinnas talvel mõnikord korterites sooja. Ikka jõhkralt külm oli. Ja emme tegi kõik, mis võimalik, et lastel oleks mugavam. On see emadus alles jõhker koorem, kas pole:)
Tagasi tänapäeva. Me jõudsime koju. Pool üksteist ma kukkusin voodisse. Külmununa.
Reedese päeva olin ma vabaks võtnud, sest ma tundsin, et kui ma pean ka veel tööga tegelema (mida ma pidin niikuinii), siis ma lihtsalt enam ei jaksa. Ma teen lühidalt. Hommikul pidime me olema teatris, seega mingit eelmise õhtu väljapuhkamisest ei olnud juttugi. Ma jõudsin Tallinna ja Keila vahet sõita kolm korda, mis teeb läbisõidu kilometraažiks umbes 150 kilomeetrit. Miks? Kahe etenduse vahel oli aega viis tundi, ma ei oleks viitsinud Idaga poodides käia (kuigi mul oli vaja). Lihtsam oli koju sõita. Ja kui ma lõpuks olin Ida teatrisse tagasi viinud, ostnud talle järgmise päeva tantsukooli etenduseks vajalikud riided ning etendusele lilled, et saan nüüd natuke hinga tõmmata, helistas Marek, et tema auto on ikka remondis ning ma pean talle järgi sõitma. Muidugi ma sõitsin, sest kui Marek ei oleks etendusele tulnud, oleks Ida olnud pettunud. Ta niigi pidi leppima sellega, et vanaema, keda ta ootas, kahjuks haigeks jäi ega saanud tulla. Nii et Keilasse sõitmine oli ainuvõimalik variant.
Peale suurepärast etendust, tõesti see oli imeilus talvemuinasjutt, jõudsime me koju jälle pool üksteist. Ida oli nii väsinud, et jäi sekundiga diivanile magama. Meie hakkasime filmi vaatama. Kõik oli ilus ja idülliline – magav laps, hea seltskond, põnev film, ehk isegi plaanid kurameerimiseks, aga siis ärkas diiva. Tal ei olnud diivanil piisavalt ruumi, et jalgu sirutada. Võite mürki võtta, et ta hakkas vaikselt “tihkuma” (kui kasutada vanaema Koidula sõna). Alguses vaikselt, siis kõvemini, et me ikka välja teeksime ning saaksime aru kui ebameeldiv tal on. Ma tundsin kui lühike mu süütenöör on. Marek viis Ida üles magama. See ei läinud lihtsalt. Kell oli juba pea kaksteist, aga korraga oli diival vaja juua, süüa, pissile. Ma olin plahvatamas. Lõpuks jäi Ida magama. Me vaatasime filmi. Küünlavalgel. Päris romantiline vaib oli. Ja siis arvas Ida, et ta peab nutuga üles ärkama. Põhjus? Miks vanemad ikka veel ärkvel on. Aaarggggghhhh. Ma võtsin end kokku. Ei vihastanud ja lubasin, et lähen nüüd rahustan ta ise magama.
Ärkasin kell üheksa Ida kõrval. Riietes. Marek ärkas alumisel korrusel diivanil. Nii palju siis romantikast. Paar tundi hiljem sõidutasin ma Ida tantsutrenni filmimisele. Kui te mult küsite, kas ma täna olen väsinud, siis ma vastan teile ausalt, respekt inimestele, kel on rohkem kui üks laps ja rohkem kui üks huviring. Kuidas te hakkama saate? Mina keeran nüüd end uuesti diivanile pleedi sisse ning ei tee ülejäänud nädalavahetuse midagi peale dolce far niente. Kes süüa tahab, söögu pelmeene. Ma käisin tanstutrenni ootamise ajal poes ja ostsin toite, mida saab kuumaõhufritüüri visata. Ma ei jaksa perfect housewife olla. See on parim, millega ma hakkama saan sellistel nädalatel.
