Kuradi karma, igatepidi saab ta su kätte! Ma olen teile ju sada korda siin kurtnud, et ohhh issand see õudne retuusi ja nabapluusi mood ja miks Ida küll ei tahaks riides käia nii nagu mina tahan. Tasa, ärge öelge midagi, kuulake mind lõpuni. Ma niikuinii tean, mida te öelda tahate. Igatahes, kurdan mina pidevalt, et miks ta ometi ei võiks kanda lahedaid riideid, neid, mida ta kandis pisikesena, miks kuradi pärast peab ta käima riides nagu eelteismeline, kui siis ühel hetkel tabas mind valgustus.
Karma. Kas ma ise käisin riides nii nagu mu ema tahtis? Ma mäletan küll seda velvetseelikut ja dressipluusi, mis tema käskis mul selga panna, panin ka, sest mul on sellest pilt olemas, aga kas ma tahtsin seda panna? Mõelge, ma olen alloleval pildil umbes 6-7-aastane, aga mul on siiani meeles, kuidas mind sunniti riidesse panema nii nagu ma ei tahtnud. Ei, ei, ärge saage valesti aru, hiljem andis mu ema alla või noh, ma arvan, et tal oli suuremaid muresid kui see, mida ma seljas kannan, kuid ma mäletan ikkagi, kuidas talle üldse ei meeldinud need hiina kleidid. Minul oli aga kapp neid täis ja mu meelest olid need kõige ilusamad riided üldse. Tema nägi mind ilmselt oma vaimusilmas kandmas lahedaid velvetseelikuid, kuid mis tal üle jäi kui leppida sellega, et ma kandsin ikka seda, mida mina tahtsin.
Mulle meeldib ka mood ja hilbud ja moe ajalugu, nii et sellises jahumises pole küll midagi halba. Kui keegi soovib arvata, et pealiskaudne, siis ok, olen rõõmuga. Mulle jäi silma üks lause, see, et teismelised on kõik lohvakates riietes – on vist tõesti, mulle kusjuures meeldib, käin isegi tihtipeale kottkleitidega, aga tahtsin nimetada hoopis seda, et mulle meeldiks väga, kui mu tütar (paari kuu pärast 22) käiks pigem noorte inimeste moekas kotthilbus, kui sellises, mis kujutlusvõimele mingit ruumi ei jäta. Tal on retuusid ja nabapluusid nagu Idal :-), lühikesed seelikud ja nii kitsad teksad, et ma isegi ei saa aru, kust ta neid saab, sest ta on pealegi ka erakordslet pisike. Kogu aeg pean meenutama endale, et ta on nii vana, et ei ole minu asi isegi kommenteerida mitte. Vahel, kui olen küsinud, miks nii kitsas hilp, saan vastuseks, et see on mugav … my a…? Aga lähme tagasi minu noorusesse (kaheksakümnendate lõpp), mäletan, kui läkisn vanematega Pärnus turule, olin just valmistanud endale imelise kombinatsiooni rebitud äärtega väga lühikestest teksapükstest ja triibulisest varrukatega särgist, mille kõik ääred olid narmendama rebitud. Tundsin end ülicooli ja väga rebelina. Kõndisin vanematest veidi ees, minu taga tulevad isa ja ema (tollal veidi alla 50) rääkisid omavahel: “No issand jumal, vaata neid riideid – ja ta on juba ülikoolis” (sest ülikooli läinud inimene elas eraldi, ta pidi olema ju mõistlik täiskasvanu.). Ja mu vanemad polnud ei mingid hilbuhullud ega pööraselt ranged. Oma pojaga (kohe 24) oli nii, et hakkasin regulaarselt Brüsselis ja Strasbourgis käima, kui ta oli lasteia viimases rühmas, loomulikult tahtsin, et minu poeg oleks kõige ägedamalt riietuv väike poiss vähemalt Pärnus, kui mitte terves Eestis :-). Esimsed paar aastat võeti kõik vastu, mis ma kokku kandsin, aga umbes kolmandast klassist alates mäletan end hilbupoest helistamas ja kirjeldamas, mida ma osta kavatsen ja kas sellist võib ja selga pannakse. Umbes kuuendast alates hakkas ta ise poes käima (minu roll oli proovikabiini ees istuda nagu tüdiud abikaasa, sest oli periood, mil ta proovis enne ostmist ka t-särgid selga (nagu mismõttes … ma ei saa siiamaani aru) ja nüüd on välja kujunenud mingid paar oma tagasihoidlikku kaubamärki, mida ta kannab. Mul on ka üks ilmselt ajast mahajäänud vanamoori küsimus, aga küsisn siiski, kui Sa lubad: Kas Ida tõepooelst meigib end regulaarselt ja kas nüüd ongi nii, et esimeses klassis käiakse meigitult kogu aeg?
Oi, see meigiteema, see on valus. Meil oli kokkulepe, et luban tal ripsmeid värvida kui on pidu, sest tundus, et keelata pole mõtet ja noh sai nii kirik keset küla. Siis aga hakkasin vaatama, et pekki, juba igaks koolipäevaks…sellest ajendatuna ka tegin talle selle meigipeo, et asjatundja selgitas, MIKS nii noorelt pole vaja end kogu aeg meikida, sest kas sa arvad, et ta mind oleks kuulanud. Saime kenasti kontrolli alla ja sai aru, et koolis ei tohi end meikida. Rääkimata sellest, et mulle endale on üldse vastuvõetamatu, et 8aastane üldse meigig, kuid püüan endale sisestada, et ajad on muutunud ja pean püüdma olla paindlikum. Igatahes… regulaarselt ei meigi,1.klassis ei tohi käia meigituna (ma eeldan, et ka õpetaja on sellest rääkinud, aga tänks, et meelde tuletasid, et pean sellest rääkima igaks juhuks), kuid juhtub siiski, et avastan alles autos värvitud ripsmed. Täna oli stiilikas, täna lubasin ise.
Ehk siis üldse mitte ei olnud ajast mahajäänud vanamoori küsimus. Ma maadlen selle teemaga korralikult et õpetada piiri, mis ja millal ja kui palju ning miks.
Aga riietest rääkides, siis ma ise armastan ka pigem laiemaid riideid, aga noorte lohvakas mood on see, kus hetkel nt 14aastased tüdrukud kannavad isade dressipluuse, sest need on lahedad. Mu meelest nii veider. Kuid siis tuli meelde, et mul endal oli ka jope, mis oli kolm numbrit suurem, sest lahe!
Ripsmeid värvida kui on pidu on ok ka esimeses klassis, sest kui ta nii hirmsasti tahab, siis see on mõistlik kompromiss, teekisn ilmselt ise ka nii, kui mul veel mõni selleealine kuskil kasvatada oleks (jumal tänatud, et lapsed veel lapsi pole saanud :-)). Jällegi näide oma lapsepõlvest: meie hakkasime end enamasi värvima sõbrannadega umbes 7-ndas klassiss, ikka sellega, mis kodus leidus ja emalt näpata sai, esialgu. Ja siis oli üks klassiõde, kelle ema taunis igasugust meikimist. Kui ta oli peole/linna hängima minnes end meikinud, tuli see koduukse taga kindlasti maha nühkida, muidu sisse ei lastud, enne kui nägu puhas. Mis sanktsoonid veel järgnesid, sellest ajalugu vaikib. See oli, vabandage väga, liiga hardcore ka 80ndate keskpaigaks. Tänapäeval läheks ilmselt leebema koduvägivalla kategooriasse.
Mul on kusagilt kuklas kummitamas, et kïk, mis oli keelatud, oli veel põnevam ja nii ma püüan neid kompromisse leida. Alati ei õnnestu, aga üldjuhul saame hakkama.
Ma ise olin vapsee hiline meikija, alustasin 11.klassis kui Norrasse läksin ja no siis jällegi järgnes hard core meikimine aastateks. Kõigepealt oli ikka jumestuskreemi nagu pahtlilabidaga, ripsmeid oli vaja koolutada ja üle värvida sada korda, huuled ofc. Aga jällegi – ma olin siis juba 18, keda ma kuulasin, või kelle arvamus mind huvitas. Piltidelt vaatan, et samas nagu väga hull ka ei olnud. Lihtsalt kõik riided, st kraed, sallid jms olid tumeda jumestuskreemiga koos alati:D
Alati siis imestasin, et miks ema ei meigi ja ta vastas, et ei viitsi. Nüüd esitab Ida mulle sama küsimuse ja ma vastan samamoodi.
Jumestuskreemi usku olin ma umbes 8-10 klassini, siis oli siuke paks kiht peal, et sa püha issand :-).