Teate, ma pean ütlema, et see PREP koolitus, kuhu ma meid kirja panin, on täiesti tore. Alguses tundus tõesti hirmuäratav igal esmaspäeval maikuu keskpaigani kolm tundi oma “paarisuhte rahuololu edendada” (prep = eesti keeles “paarisuhte rahuolu edendamise programm), aga nüüd peale eilset, kolmandat korda, pean ma tunnistama, et mööda külgi see maha ei jookse ja pigem tuleb igale suhtele kasuks. Igaks juhuks ütlen ma, et me ei läinud sellele koolitusele seepärast, et meie suhe on lagunemas või vajab kokku lappimist, mulle pakuti seda koostööna ja kuna ma aeg-ajalt ikka keen üle ning probleeme tuleb ette igas suhtes, siis võtsin ma selle vastu hea meelega.

Nüüd te ütlete skeptiliselt, et aga kas me saame siis sinu kiidusõnu uskuda kui tegu on koostööga. Sellega on selline värk, et sellest koolitusest kirjutada ei palunud mul keegi, see oli nö boonus ühe teise koostöö eest ja sellest kirjutamine on puhtalt minu enda soov. Alguses polnudki plaanis sellest blogis midagi kirjutada, aga kuna ma aina enam saan aru, et minu käitumine on mingite vanade mustrite kordamine, siis ma kirjutan seda juba põhjusel, et ennast püüda analüüsida. Nii nagu Hannes Hermaküla mulle ütles peale eilset – “selle koolituse hea pool ongi see, et me ei püüa muuta oma partnerit, vaid iseennast”. Ja oi, minu puhul see iseenda muutmine on raske (ma teen ju kõike alati õigesti!) Kuid ma usun, et juba selle tunnistamine, on üsna tugev samm edasi.