Ütlesin Idale ka täna, et ma olen ausalt nii väsinud. Saad korraks hingata kergendatult. Endale kiirabi kutsuda (loll nali, sry, pidin tegema). Ja juba on järgmine probleem, millega tegeleda. Räägid õpetajatega. Vanematega. Lepid kokku teraapia ajad. Samal ajal on kõik enda maailmas nii segane, aga sellele ei ole võimalik keskenduda, sest üks probleem ajab teist taga.

Kõige kurvem selle asja juures on see, et selle Snapchati kiusu taustal tuli välja, et kiusamine on ikkagi palju sügavam kui ma oskasin arvata (st mitte meie puhul, aga suuremas pildis). Keegi kommenteeris Facebookis, et kadestab mind kui ütlesin, et ei oleks osanud arvata, et ilma põhjuseta kedagi mõnitama hakatakse. “Varem siis arvasite, et põhjusega lennatakse alandustega peale? Seljuhul olete kull väga rahulikku ja turvalist elu elanud, siiralt kade.” Eks ma tõesti vist olen mingis mullis elanud nii mitmelgi tasandil.