Kui te küsite minult, mis olid minu lapsepõlve lemmikraamatud, siis lisaks Astrid Lindgreni raamatutele tulevad mulle esimesena meelde näiteks “Trips, Traps, Trull”, “Veel üks Lotte”, “Sõnni-Siim”…nimekiri jätkuks, aga nendest kolmest näitest piisab, et kirjutada sellest, mis mul mõnda aega juba peas mõlgub.
Kunagi ammu kutsuti mind raamatukogusse lastehommikule lastele ette lugema, paluti valida üks oma lapsepõlve lemmikraamat. Mulle torkas pähe “Trips, Traps, Trull”. Käisin selle välja, aga raamatukogu juhataja arvas, et see pole parim valik, sest see olla tänapäeva lapsele igav või arusaamatu. Ma ei osanud rohkem kaasa rääkida, sest last mul endal tol hetkel veel polnud ja uuema lastekirjandusega ma kursis ei olnud ka. Minu lastekirjanduse teadmised piirdusid oma lapsepõlve raamatutega ja see sama raamat oli mul meeles kui üks ägedamaid. Ma mäletan, et seda lugedes ma alati mõtlesin, kuidas nondel poistel veab, et saavad rongiga Kloogale randa sõita. Klooga tundus midagi maagilist ja kättesaamatut.
Trips, Traps, Trull on meie üks viimase aja avastus, minu lapsepõlves läks see must kuidagi mööda, kuid nüüd leidsin riiulist ja on lapsel suur lemmik ettelugemiseks ja mulle endale ka nii meeldib, seega minu jaoks arusaamatu, et miks see tänapäeva lapsi kõnetama ei peaks… mõned üksikud asjad on ehk tänapäeva kontekstis kummalised (see, et selleks, et kellelegi helistada, peab teadma, kus ta on ja helistama nt kohvikusse jmt, mis tänapäeval vast absurd tundub), aga muidu kirjeldab ju väikelapse elu üsna nii nagu see tänagi on.
Ma ise olen viimasel ajal just mõelnud, et raamatuid kuidagi ei osata soovitada väikelastele… kui lähen raamatupoodi ja vaatan riiult, kus peaks olema raamatud 1-3 aastastele lastele, on seal ainult pildiraamatud, kus heal juhul igal leheküljel kaks lauset kirjas, halvemal juhul veel paksud papist lehed, mis piiksuvad ja raamat on rohkem nagu mänguasi kui raamat. Minu suurem laps on kaheaastane ja ma ju tahan talle jutte ja lugusid ette lugeda, ka tahan, et mul endal ka natukenegi huvitav selle käigus oleks. Nii olemegi lugenud Pipit (tütre soovil juba kaks tiiru peale tehtud), Trips, Traps, Trulli, Jip ja Jannekest, issiga loevad hetkel Karlssonit ja hirmsasti ootab ka Naksitralle (tal on Naksitrallide näpunukud ja oleme teise raamatu algusest natuke lugenud, aga kuna esimene raamat on kuhugi kadunud, ei taha seda nii “poolepealt” tegelikult ette võtta). Need raamatud on raamatupoodide poolt kõik kategoriseeritud sobima vanusele 7-9 või 10-12, samas nt nii Jip ja Janneke kui Trips, Traps ja Trull on raamatute alguses nelja-aastased, et kuidas see üheksane nelja-aastaste seiklustest huvituma peaks? Meil laps huvitub, kuulab ja küsib ette lugemist, ma muidugi ei peta end mõttega, et ta 100% kõigest aru saab, samas kindlasti ei ole ka nii, et üldse ei saa. Näiteks olime suvel vanavanaemal külas ja täiskasvanud omavahel hakkasid rääkima, et peaks pesu pööningule kuivama viima, laps, kes sel hetkel veel korralike lausete moodustamist selgekski saanud ei olnud hakkas seepeale suure õhinaga seletama, et pööning ja Pipi ja tont (ja teatavasti käisid ju Pipi, Tommi ja Annika pööningul tonte vaatamas). Praegu ka jutustab aeg-ajalt oma sõnadega katkeid sellest, mida lugenud oleme, seega ma keeldun uskumast, et selles vanuses ettelugemise sildi all vaid pildiraamatuid vaadates jutustama peaks. Päris Vendasid Lõvisüdameid küll veel repertuaari ei võtaks, aga muidu on minu meelest lasteraamatud küll ka hoopis nooremana sobilikud lugeda kui need raamatupoodide ja -kogude soovitused… nende järgi ei saakski väikelastele veel midagi ette lugeda 😀
Minu taustsüsteem on muidugi see, et isa luges meile algklassilastena nt Winnetoud ja Saladuslikku saart ja meile tohutult meeldis, seega ehk olengi natuke kallutatud selle suunas, et lapsele ei pea tingimata mingeid eriti lihtsakoelisi asju lugema, et see talle põnev oleks.
Koolilapse lugemasaamise osas muidugi kogemused puuduvad, räägin sellest, mis mul hetkel aktuaalne, ise mäletan oma kooliajast küll, et kuigi olin suur lugeja, siis eriti need tänapäevased “noortekad”, mida ikka aeg-ajalt tuli lugeda ja mille kohta õpetajad paistsid alati arvavat, et need lastele-noortele eriti hästi peale minna võiks, ei meeldinud mulle üldse, pigem said need kaks päeva enne raamatutähtaega lõpuks kätte võetud ja vabal ajal lugesin ikka Krahv Monte Christot või Robinson Crusoet, mis ilmselt õpetajate meelest ka tol ajal (2000. keskpaik) laste jaoks liiga “vanamoeline” või “raske” oli (ja ilmselt paljude jaoks ka oli), mistõttu ma üldse ei üldistaks ega tõttaks nii kergelt vanu raamatuid maha kandma, leidub neilegi lugejaid, võib-olla mitte Ida, aga kui neid koolis ei tutvustataks, ei pruugiks nendeni kõuda ka need lapsed, kellele need huvi pakkuda võivad🙂
Ma olen sinuga absoluutselt nõus. Ja minu mõte kindlasti mitte ei olnud selles, et kanname nö vanad raamatud maha, vastupidi, ma väga tahaks, et need ikkagi elus püsiks ja suure lugejana on äärmiselt raske leppida sellega, et enda laps sama geeniga ei ole ning pigem loeb mitu lehekülge juba loetud on kui seda, millest raamatus juttu on:) Aga ma ei ole ka nõus alla andma. Kindlasti maitse ja arvamus mingitest raamatutest on mul endal muutunud (kasvõi seesama Lotte), aga ma ei ole nõus, et laps kasvaks üles nii, et ta ei teaks Lindgreni lugusid. Kuid ma näen, et kui ta ise peab lugema, siis nt Leiutajateküla raamatud tal lähevad ludinal, samal ajal kui mina pigem valiks mõne teise raamatu. Saamegi teha nii, et minuga loeme “vanaaegseid” raamatuid ja ise valigu siis lihtsamaid. Enne lihtsalt elasin teoreetilises teadmises, kuidas kõik minu aja raamatud on ju ägedad ja neid peaks olema lust lugeda, täna (püüan) mõista, et aeg on muutunud, tekstid ja mõtlemine, nii et ma ei saa otseselt nõuda, et laps oleks samasugune nagu mina temavanusena:D