“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ütlen kohe alguses ära, et mul ei ole mitte midagi Jane vastu, mulle meeldib ta tegelikult – tragi ja tubli naine. Lihtsalt kirjutan selle kohe alguses ära, sest kuidagi kipub juhtuma, et mõnikord loevad inimesed üle ridada ja vupsti, oledki kiusaja valmis. Ei, ei, mul ei ole plaanis kiusata, aga kuna ma tema kontosid jälgin, siis kohati ma mõtlen küll, et never ei tahaks olla suunamudija kui selleks peab postitama pilte kilekottidest oma higiga. Ehk siis ma tahan rääkida sellest higistamismatist, mida Jane promob. Mu meelest on see kõige õõvastavam toode maailmas. Lisaks ei usu ma selle toimesse. Täpselt sama nagu kuppudega. No ei usu mina nende tulemusse, paar korda olen proovinud ka ise, üldse ei meeldinud, aga noh toode ei tekitanud minus õõvastust, lihtsalt tundub selline toode, millesse ma ei usu.
Higistamismatt aga on toode, millesse ma ei usu + see on reaalselt mu jaoks rõve. Ma ei kujutaks ette, et vaatan õhtul telekat, keeran end mingi teki sisse ja siis laman seal oma higis. Nagu storyd on näidanud, siis seda higi ikka koguneb kotitäis. Ärge saage valesti aru, higistamise vastu ei ole mul midagi, ses mõttes, et trenni tehes ja saunas on see täiesti normaalne, aga see ei kogune kuhugi ja seda ei pea pärast ära valama. Vot see osa, et kogun oma higi kokku ja valan selle pärast ära, on mu jaoks rõve. Natuke tuleb Trollide multikas ka meelde, kus Haru seletab Poppyle kauaks tal maa all elamiseks toidu- ja joogivarusid on, ja kui kauaks rohkem kui ta on nõus oma pudelitesse villitud higi jooma. Ja ta on! Ses mõttes võib olla tasuks ka see kotikene higi purgi valada ja keldrisse panna, mine tea, millal joogivaru vaja on.
Järgnevad suunamudija pseudoprobleemi minutid. Mõtlesin mina ka popp olla ja liituda Promoty platvormiga. Üks sõbranna näitas mulle, et sinna oli üles pandud kampaania, mis mulle sobiks ja nii ta läks. Etteruttavalt ütlen, et see pole kampaania, millest nüüd juttu tuleb. Kampaania, mis mind pani Promotyga liituma, oligi mulle sobiv, mind valiti sinna ja selle kampaania esindajaga suhtlus on olnud professionaalne, meeldiv ning väga selgesti paika pandud nii ajaliselt kui ka eesmärgiliselt. Samuti on paigas postituse tasu. Selles postituses tuleb juttu teisest äärmusest.
Kes ei tea, siis taustaks ütlen, et Promoty on selline sisuloojate ja turundajate kanal, kus sisulooja saab kandideerida erinevatesse kampaaniatesse. Ütlen ausalt, et ma kandideerin vähestesse, vaid nendesse kampaaniatesse, kus mul tundub, et see sobib minu stiili ja mõttemaailmaga, sest ma leian, et vaid nii saab luua sisu, millest mõlemad osapooled kasu saavad. Vastasel juhul on see sisu/reklaam/koostöö vaid müra, mis niikuinii ei mõju usaldusväärselt ega täida eesmärki. Väikeste viperustega, aga siiani on see platvorm täitsa toiminud. Mõnedesse kampaaniatesse on mind kaastatud, mõnedelt olen saanud eitavad vastused. See viimane on täiesti arusaadav ja normaalne. Minu ideed ei pruugi kattuda turundaja ideedega, samuti ei pruugi sobida minu platvorm või persoon. Loomulik osa protsessist.
Nüüd aga jõuame selle pseudoprobleemini. Umbes kuu aega tagasi kandideerisin ma Magnetic Latvia kampaaniasse, mille eesmärk oli mõelda välja idee, kuidas turundada Lätit ajal kui ei saa reisida. Kirjutasin oma idee ning sain vastuse, et olen sinna kampaaniasse valitud. Kinnitati mu idee ja postituste hind. Tegin valmis mõned postituste mustandid ja panin need need platvormile üles kinnitamiseks. Möödusid päevad ja lausa nädalad, aga ma ei saanud mingit vastust. Kirjutasin platvormi chatis turundjale, et kas neil on olnud võimalus vaadata, kas mõni neist postitustest sobib. Ikka ei tulnud vastust. Vahepeal tegin veel mõned mustandid ja küsisin uuesti, kas sobivad. Aeg tiksus tähtajani. Püüdsin ühendust saada läbi Promoty, kes lubas nendega ühendust võtta. Ikka ei midagi. Minu mõte oma ideed varakult postitada oli just selles, et kui need postitused ei sobi, siis mul on aega pakkuda välja mõni uus idee. Vaikus. Keegi ei olnud näinud mu vestlust ega ka postitusi. Eile kui tähtaeg oli kukkunud, kirjutasin uuesti Promotysse ja ka Magnetic Latviale, kes ütles küll, et kampaania korraldaja on Latvia.Travel, kuid lubasid vaadata, miks ma ei ole jätkuvalt vastust saanud.
Lõpuks tuli chat´i vastus – kahjuks me seekord sind ei valinud, võib olla kunagi hiljem. Vastasin, et olen pettunud, sest tegin töö ära, ja mitte omaalgatuslikult, vaid peale seda kui minu idee ja hind oli kinnitatud. Kirjutasin ka Promotyle sellest, et nii ju ei saa, et olen kulutanud aega, aga lihtsalt ei saa ühtegi vastust ja siis lõpuks saan vastuse, et tead, kahju küll… Kirjutasin ka Promotyle, et kuidas selline asi juhtuda sai, et olen äärmiselt pettunud.
Promoty vastus oli lihtne: «Hei! Meil on tõesti väga kahju, et sind kampaaniasse ei valitud ja veel peale seda, kui suure töö ära tegid. Küll aga mõistame ka turundajat – me ei saa neid kahjuks pilte kinnitama kohustuda Sisuloojate T&C-s on samuti kirjas, et tuleb arvestada sellise variandiga, et turundaja ei pruugi pilte kinnitada – õnneks selliseid kampaaniaid on väga vähe, aga kahjuks jah juhtus selline olukord praegu antud kampaanias. Kui saame sulle kuidagi veel abiks olla või on sul mõtteid, mida sooviksid meiega jagada, anna julgelt märku! ”
Minu jaoks ei ole ju asi selles, et ei valitud. See kui ei valita, on okei. See kui soovitakse muudatusi, on okei. See on loomulik osa koostööprotsessist. Minu jaoks on probleem selles, et valiti, kinnitati ja siis kaoti nagu vits vette. Ei mingit dialoogi, ei mingit tagasisidet, ei midagi. See on minu jaoks vale ja pettumust valmistav. Seega mul on turundajatele palve – kui tahate minuga koostööd teha, siis kirjutage mulle otse estonianwithabackpack@gmail.com.
Siis ma tean, et saan olla dialoogis, ma saan välja pakkuda ideed, ma saan arutada, kas need ideed sobivad, teha muudatusi, saata tekstid või fotod ülevaatamiseks. Ma saan olla kindel, et mõlemad osapooled saavad koostöö, mida oodatakse. Ma saan kindel olla, et kui ma pakun välja hinna ja idee ning see kinnitatakse, siis ma saadan välja arve, see tasutakse ja mina teen oma töö.
Ma ei ole elukutseline suunamudija, aga ma kulutan aega, et teostada välja pakutud idee nii hästi kui ma oskan. Mul ei ole kunagi probleemi oma postituse sõnastust või teostust muuta, aga minu aeg on samuti väärtuslik ja kui dialoogi asemel on monoloog, mis lõppeb sellega, et tunnen, et olen lihtsalt tühja aega kulutanud, siis mul on õigus olla pettunud ja pigem teha koostöid, mille päring potsatab mulle otse meilboksi. Neid ei pruugi olla palju, aga minu eesmärk ei olegi võimalikult palju koostöid. Ma tahan pakkuda sisu (issand kui tobe väljend tegelikult), mis mõjub ausa ja usaldusväärsena.
Kasutan siinkohal ka võimalust tänada oma koostööpartnereid, kes austavad ka minu aega ning suhtlevad minuga nii nagu koostööpartneriga peaks, mitte kui «suvalise suunamudijaga». Olen teile väga tänulik. Juba ka selle pärast, et te annate alati teada, millised on teie ootused ning juhiseid kui midagi on vaja muuta või parandada, ent ei tagane kokkulepetest. Aitäh teile!
Oma viimased päikeseprillid ostsin ma umbes kaheksa aastat tagasi Itaaliast. Kuni eelmise suveni olid nad mind väga truult teeninud, aga ma olen aegajalt mugav ja laisk, nii et tihti viskasin ma need prillid käekotti koos võtmete ja muude hädavajalike asjadega – teate ju küll neid naiste käekotte, kust võib leida kõike alates tühjast jäätisepaberist kuni veiniavaja ja kahvlini. Minu käekott on küll selline üllatusmuna, et kunagi ei tea täpselt, mis seal sees on. Pool eelmist suve olid mu käekotis kindad. Miks ma neid välja ei tõstnud? Ärge küsige, ma ei tea. Ju nad otseselt siis ei seganud ja Eesti ilma teades, mine tea, millal vaja läheb. Ühesõnaga olid mu päikeseprillid selles seltskonnas ja paratamatult juhtus nii, et need said kannatada, muutusid kriimuliseks ning ega nendega enam väga mugav käia ei olnud või autoga sõita. Oli selge, et vaja on uusi prille.
Mulle ei meeldinud see mõte, sest esiteks ma ei oska valida ja teiseks mulle ei sobi (enda arvates) suurem osa prillidest. Aga võta sa näpust, Pere Optikas prille valides pidin tõdema, et olen elanud vales. Oleksin võinud juba tunduvalt varem minna uusi prille valima. Siit teile ka õppetund, ärge uskuge iseennast, et teile ei sobi mütsid, prillid, jumal teab, mis veel, enne kui te ei ole proovinud. Tahate tõestust? Need prillid ma päriselt haarasin näppu lihtsalt selleks, et midagi proovida. Kui see pole prilli- jackpot, siis mis on? Suhteliselt sarnased leiate nt siit.
Ometigi ei tulnud need prillid minuga koju, sest ma suutsin leida ka ühed teised, millesse armusin ja mille suhtes samuti olin alguses kindel, et ega need küll mulle ei sobi. Mustad range joonega Ray-Banid. Nn pimeda muusiku prillid. Need lihtsalt tundusid nii tuusad, et kuigi ma veetsin umbes veerand tundi peegli ees, sest ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kummad, jäid lõpuks peale Ray-Banid. Teine mudel, mida ma veel vaatasin, oli selline klassikaline.
Kui klassikast rääkida, siis ma olen üsna väljakujunenud stiiliga. Kui midagi ostan, siis Marek ütleb kohe, et “ah nii sinulik, mis sa üldse küsid, kas meeldib või sobib”. Tal on õigus, ma ostan teatud stiilis asju, sest ma tunnen end nendes mugavalt. Mõnikord harva mõtlen nö kastist välja ja ostan midagi teistsugust – täielik raharaiskamine, sest üheksal juhul kümnest ma ei hakka neid teistsuguseid asju kunagi kandma. Sama on ka prilliraamidega. Enne kui ma poolkogemata need esimesed “hipisuvelikud” prillid haarasin proovimiseks, valisin ma välja kaks vägagi klassikalist mudelit, mis meenutasid mulle mu vanasid prille ja mille kohta ma olin üsna veendunud, et kui midagi üldse sobib, siis need mudelid. Sobisidki, aga ma olin juba kahe esimese paari lummuses. Kes oleks võinud arvata, et olin viimased kaheksa aastat käinud nö safe choice prillidega, sest olin kindel, et midagi muud mulle ei sobi.
Ray-Banid tulid koju, aga Polaroidid jäid kripeldama. Läksin samal õhtul juba Pere Optika e-poodi ja tellisin “hipi suve” ka ära. Need olid kohal juba järgmisel päeval! Kui te kardate e-poest prille osta, et ei tea, kas sobivad, siis teil on võimalus ka need lähimasse füüsilisse poodi proovimiseks tellida. Igatahes kui te tunnete, et tahate nüüd ka prille tellida, siis praegu on selleks kõige õigem aeg. Kood “EVELIIS” annab teile -20% allahindlust .
Soovitan prilliraamidele ka pilgu peale visata, sest seda te ju teate juba, kuidas ma meie pere meespoole ära influentsisin ja see on üks parimaid asju, millega ma hakkama olen saanud. Mu enda Vogue prillid on ka igapäevases kasutuses töö juures, ilma enam ei tahagi arvutis olla.
Blogijad aegajalt räägivad sellest, kuidas blogijad võiks olla selline ühte hoidev grupp ja olen ma kuulnud ka jutte mingist blogijate liidust, et kõik oleks eetiline ja kokkuhoidev ning üleüldse, et blogijad ongi selline tore kokkuhoidev punt. Laias laastus olen ma sellega nõus olnud, suhtlen teiste blogijatega ja ei ole kunagi tundnud otsest vaenu minu kui isiku vastu. Jah, oma blogitüübilt olen ma selline kraakleja ja kutsun endale tihti kurja kaela, aga otseselt halba ei ole ma kellelegi soovinud. Sama olen ma tundnud ka enda suhtes.
Täna aga olen ma blogimises, või õigemini osades kaasblogijates nii pettunud, et mul on raske uskuda, et meie väikeses blogitiigis on siiski olemas lausa blogimaffia kui asju dramaatiliselt nimetada. Seda võiks lausa päris blogisõjaks pidada. Nii et kui ma siiani olen mõelnud, et noh päris kokkuhoidev punt võib olla ei ole, ja kas peakski, aga pole ka päris “metsik lääs”, siis täna ütlen ma, et osa blogijaid on ussid. Sellised väljastpoolt pehmed ja nunnud ja toredad nagu trööstiplaastrid, aga maski taga on peidus blogijate Dr.No.
Las ma alustan selgitamisega kaugemalt. Mul ei ole mitte mingit ambitsiooni oma blogist sõltuda, ma ei taha sellest kunagi tekitada elatusallikat ja eluviisi, ma ei kavatse olla vaid blogija. Ma blogin, sest ma tahan. Ma olen blogijana väikene vorst. Küll aga leiab minugi blogist koostöid ja reklaame, sest inimesena meeldib mulle katsetada uusi asju, samamoodi ei ütle ma ära kommirahast, mida blogi mulle sisse toob. Ma nimetan seda kommirahaks, sest ma ei tee reklaame ja koostöid eesmärgiga maksta ära oma laenud ja võlad, see on puhas boonus, millele ma stabiilselt ei looda ega panusta. Minu blogist leiab kolme tüüpi reklaami: reklaampostitused, mille eest on mulle makstud, aga rangelt on need vaid tooted/teenused, mis sobivad minu mõttemaailmaga, koostööd, mille eest mulle makstakse allahindluses või mõnes muus koostööversioonis, ja reklaam, mida ma teen puhtalt enda kogemusest lähtuvalt, ilma igasugu soovi ega tasuta, lihtsalt selleks, et jagada oma kogemusi. Ehk siis ma rõhutan, et suuremad ja elukutselised blogijad ei pea minus kuidagi nägema konkurenti, kes nende leiva laualt ära võtab. Mul ei ole selleks soovi ega ka publikut.
Kuhu ma tahan jõuda?
Ma olen paar päeva seda infot seedinud, aga sain teada, et on blogijaid, kes ettevõtetel KEELAVAD minuga koostööd teha. Konkreetselt tean ma näiteks juhuseid, kus ettevõte on palunud erinevatel blogijatel promoda oma tooteid ja kui seda olen teinud ka mina, ilma et keegi oleks seda palunud, aga lihtsalt selleks, et mul on kokkupuude selle ettevõtte toote/teenusega, on blogijaid, kes on ettevõttele kirjutanud KAEBUSE ja JÄRELPÄRINGU, miks ka mina sellest tootest/teenusest kirjutan, et kui see nii jätkub, siis nemad ei ole nõus koostööd tegema ja tahaksid olla AINSAD, kes ettevõttega koostööd teevad. Kui ma oleksin selle ettevõtte turundaja, siis ma muidugi oleksin öelnud, et puhka jalga, kloun, blogija ei tee mulle ettekirjutusi, kellega ja kuidas ma oma toodet/teenust turundan, aga samas väikeettevõtjana saan ma aru kui oluline on, et õiged inimesed õiges kohas õigele publikule õigeid asju kirjutaksid. See toimib. See on oluline. Ma pööritan silmi, aga samas tean, mida see tähendab.
Blogijana pean ma ausalt ütlema, et olen sellisest kaigaste kodarasse pildumisest natuke šokeeritud. Nagu öeldud, ma olen blogijana või blogireklaamikanalina väikene vorst ja mulle jäävad täiesti arusaamatuks nende inimeste motiivid. Viimasel ajal langenud ka minu Instagrami jälgijate arv, ma ei tea, ei taha ju paranoiline olla, aga kas seal on ka keegi ette öelnud, et hei, sa jälgid minu kontot, mida sa seda estonianwithabackpacki jälgid? Davai, kiiresti unfollow, kui tahad veel minuga koostööd teha. Ma olen päriselt pettunud. On üks asi, et me, blogijad, kraakleme aegajalt ebaolulistel teemadel nagu välimus, imetamine, veganlus, you name it, aga et keegi päriselt näeb vaeva, et minu blogisse jumala eest ei ilmuks koostöid, siis see on minu jaoks juba blogisõja next level. Kurb, aga samas ka natuke piinlik.
Oma lugejale, kellele aknast ja uksest ja igast võimalikust kanalist reklaami peale lendab, tahan ma aga kinnitada, et see reklaam, mis on siin blogis, on 100% selline reklaam, mida ma ostaksin (ostangi!) ja tarbin. Ma ei viitsi hakata otsima, kas olen sellest kirjutanud blogis või jäi see vaid Instagrami, aga toon teile Valio näite. Ida on kohukeste sõltlane, aga ta on väga spetsiifiliselt vaid punaste kassikohukeste sõltlane olnud. Kui me toome poest muid kohukesi, siis ta lihtsalt ei söö. Paar kuud tagasi saatis Valio meilegi koti Delish kohukestega. Alguses ütles Ida, et eip, talle ei maitse (proovimata muidugi!), aga keelitamise peale sõi ikka ühe ära. Täna ostame me poest punase kassikohukese asemel Delish kohukesi (mis ei ole küll päris kohuke, aga see selleks). Niisiis saan ma teile 100% öelda, et kui näete minu sotsiaalmeedias Delish tooteid, siis seepärast, et meie pirtsakas printsess on selle heaks kiitnud ja see ei ole lihtsalt reklaam, sest keegi saatis mulle kotikese kohukestega.
Autoga koju sõites klõpsisin ma tavapäraselt raadiokanalite vahel. Jäin Ring FMist mingit laulu kuulama, sellele järgnes loba, mille pärast ma harilikult kohe raadiokanalit vahetangi. Algamas oli mingi raadiomäng. Ma olen igasugu raadiomängudele üsna allergiline, saan küll raadiojaamade seisukohast aru, miks neid tehakse, aga mina vahetan kohe kanalit kui inimesed hakkavad raadiosse helistama. Enne kui ma eile kanalit vahetasin, sain ma aru, et raadiomängu oli tellinud reklaamiks mingi söögikoht. Mu meelest on sellised reklaamid nii eilne päev, isegi mitte selles raadiomängu mõttes, vaid just edastatavas reklaamtekstis. Saatejuhile on ette kirjutatud info, mille ta siis lihtsalt maha räägib. Söögikohas on 80 kohta, seal saab pidada pulmi ja matuseid, blaa blaa blaaa….Rohkem ma ei kuulanud. Vahetasin kanalit. 90% ajast vahetan ma kanalit juba enne kui selle reklaamjutuni jõutakse. Raadioreklaam on üldse midagi sellist, mida ma ei suuda väga taluda. See mõjub nii kunslikult. Ja kuigi kiidan copywriterit, siis mul tuleb kananahk peale kui Blåkläder reklaame kuulen. Ma ei tea isegi, miks, on küll hea tekstiga (ja suure tõenäosega kui peaksin tööriideid valima, valiksin just selle brändi, sest see reklaam on mu ajju sööbinud), aga üüüüüldse ei kannata seda reklaami.
Edasi sõites jäin ma mõtlema, et millist reklaami mina üldse tarbin. Milline reklaam mulle mõjub? Mis kanalit pidi? Telekas minu puhul ei toimi. Reklaamipausi ajal teen ma midagi muud, näpin kasvõi telefoni, taustaks reklaam käib, aga kui te minult küsite, kas mulle jäi ka midagi meelde, siis vastan ma eitavalt. Reklaamide ajaks lülitan ma end välja. Üksinda kodus olles ei vaata ma peaaegu üldse televiisorit või vaatan Netflixist filme ja seriaale. Seal ei ole reklaami. Laupäeval oli mul “selline trussikutega mööda kodu kondamise päev” ja diivanil lebades, kohvitass käes, vaatasin ma laupäevahommikusi telesaateid. Kunagi mulle meeldisid kõik need naistesaated, kuigi ilmselt ka siis oli tegu ettevõtete poolt tellitud reklaamklippidega, siis ei olnud see nii läbinähtav (või olin mina lollim). Nüüd aga vaatasin “Nurgakivi” ja “Naudime elu” ja tundsin end kuidagi…pettetuna? Mitte et saates reklaamitavad tooted, teenused oleksid kindlasti kehvad, aga see on lihtsalt nii igav reklaamitelevisioon, et vabatahtlikult ma enam neid saateid vaadata ei viitsi. Viis minutit klipike ühest tootest, viis minutit teisest. Ei pane see mind rohkem elu nautima. Ka kuidagi ajale jalgu jäänud reklaam mu meelest.
Bännereid ma lahti ei kliki, ajalehti-ajakirju ei loe. Kust ma siis oma reklaami saan? Kes minu otsuseid mõjutab? Olen ma kehv reklaamitarbija? Sõitsin ja sõitsin ja avastasin, et mina tarbin välireklaami. Seda, mis turundusinimeste sõnul pidi olema just ajale jalgu jäänud. Istun ummikus ja vaatan välireklaami, kõnnin linna peal ja vaatan välireklaami. Kõige hullem aeg minu jaoks on reklaami mõttes valimiste aeg. Istun ummikus ja vahin poliitikute plakateid. Need ei anna mulle midagi, ma ei lähe niikuinii valima reklaami põhjal.
Milline reklaam on minu arvates toimiv? See kõlab natuke kallutatult loomulikult, aga (teoorias) toimib minu arvates ka blogireklaam, samas on see kahe otsaga asi. Kui blogis on reklaamteksti rohkem kui sisu, siis ma ei usalda seda reklaami enam, ma tean, et see on tellitud reklaam ja kui toode ei ole just midagi sellist, mida ma otsin, siis blogireklaami peale ma asja ostma ei torma. See on nagu reklaamipaus, mille ma edasi kerin või ära klõpsan teise kanali peale. Kuid mind natuke ka ärritab suhtumine, et kui on tellitud reklaam, siis seda ei saa uskuda. Päris nii ju ka ei ole. Blogija ju samamoodi avastab enda jaoks uusi tooteid ja kiidusõnad ei pea olema sugugi pealesunnitud. Küll aga klõpsan ma kohe kinni reklaami, mis on klassikaline sisuturundus, selles mõttes, et professionaalselt tuuakse välja toote ajalugu, eelised ja muu info. Enda näitel ütlen ma, et see ei huvita mind üldse. Mind huvitab see, kuidas see antud juhul blogijat kõnetas ja mida sel mulle pakkuda on. Või tegelikult meeldib mulle lihtsalt reklaam, mis mõjub orgaaniliselt. Ilma pika plämata, lihtsalt toode siin või seal kasutuses. Olgu selleks kasvõi lapse peas olev Bredeni müts. Kas te teate, kuidas Lilli Jahilo kleidid eriliselt tuule tiibadesse said? Isabella Löwengripi seljas. **
Kunagi kui ma reklaami õppisin, oli teemaks ka laste ja reklaami seosed. Siis ma sellest otseselt aru ei saanud, kuidas laps mind saaks suunata midagi tarbima, sest mul ei olnud lapsi. Otseselt ei kahelnud, aga jäin skeptiliseks. Täna saan ma öelda, et ka meie peres suunab laps mind teatud brände valima. Ma pean poest ostma ühte kindlat sorti kaerahelbeid (mulle endale ei jää kunagi täpselt meelde, milline see õige on), sest Ida nõuab just neid. Üks päev kui autoga sõitsime, vaatas Ida mu aknal olevat pragu ja küsis, et miks ma sinna Carglassi ei lähe, et see on ju tasuta. Teine päev küsis mult, et kas ma Alma maapiima ostsin. Järgmisel päeval pidin ostma. Muidugi ei taha ma öelda, et hakake nüüd kõik läbi laste asju reklaamima, vastupidi, neile tuleb selgitada, mis on reklaam (soovitan kuulata seda Unetust). Mu meelest on see laste ja reklaamide teema lihtsalt nii põnev, eriti nüüd kui ma olen lapsevanem ja ma näen, kuidas see, mida ma 15 aastat tagasi teoorias õppisin, praktikas välja näeb.
Millist reklaami teie tarbite?
*Kogu tsitaat: Palju lihtsam on kirjutada kümme enam-vähem loetavat sonetti, vedades ninapidi mõnd tuimavõitu kriitikut, kui luua üks mõjus reklaam, mis veaks ninapidi tuhandeid ostupalavikule vastuvõtlikke kliente (Aldous L. Huxley)
** Ma olen käinud Lilli Jahilo esinemist kuulamas, kus ta rääkis, et polnud Isabellast midagi kuulnud, aga kui too temaga kohtuda tahtis, siis kuulas ta ära ja oli muidugi nõus koostööd tegema (mis ennast igati õigustas). Isabella blogist lugesin aga, et kui blogija oli Tallinnas, siis soovis temaga kohtuda just disainer ise. Kas pole huvitav, millised võimalused enda suuremaks tegemiseks blogi tegelikult annab?
Jah, juttu tuleb ikka nendest Napsie madratsitest, nendest samadest, millest te igalt poolt loete ja mille suhtes teil on juba kahtlus tekkinud, et kas need ikka on nii head või on see lihtsalt üleshaibitud õhk, sest koostöö. Ja teada ju on, et blogijad ütlevad koostöö nimel ükskõik mida. Alustame sellest viimasest lausest. Tegelikult on see nii vale arusaam. Selles mõttes, et ma muidugi ei saa kõikide blogijate nimel sõna võtta, aga ma ise olen kiitnud tõesti vaid tooteid, mida ma ka oma raha eest ostaksin. Teemast kõrvale kaldudes, siis ma varsti teen ka postituse tootest, mida igal pool kiidetakse, aga milles mina peale kahte kasutuskorda siiski pettusin. Ja mul on sellest nii kahju, sest mulle täiega meeldib see bränd ja ka brändi looja on üks suur eeskuju.
Aga tagasi Napsie juurde. Ma ei saaks õnnelikum olla kui selle koostöö üle. Okei, liialdus, vabandust, mind rõõmustaks veel ka koostöö Eesti Energiaga, Smeg külmkappide ja arvutite müüjatega, aga no saate aru küll. Ma olen väga rahul, et selle koostöö vastu võtsin. Esiteks vahetasime me välja oma magamistoa madratsi. Jummmel kui hea uni oli korraga!
Hiljaaegu sai ka Ida toa voodi endale uue madratsi ja me Idaga veedame pooled õhtud nüüd Ida toas tüdrukute asju ajades. Eile läksime Idaga multikat vaatama ja jäime unelema sinna. Ida palus, et kui ta magama jääb, et kas ta ikka võiks meiega koos meie toas magada. Ma olen ammu selle võitluse alla andnud, et ta peab oma toas magama ja nii magab ta vähemalt pooled ööd meiega koos. Õhtul kui Marek tuli siis lõpuks meid ümber kolima, ütlesin ma talle, et võta Ida, ma magan siin edasi. See tuba ja see voodi ja SEE UNI selles toas on lihtsalt nii hea! (miinus Mareki hingamine/norskamine, mis mul mõnikord uinuda ei lase ja miks ma üldse tihti varem teises toas magada valisin). Niisiis kuna nüüd on tänu Napsile ka Ida toa ebamugav voodi übermugav, saan ma intriigi huvides öelda, et Napsie ajas meid eraldi magamistubadesse magama.
Aga jätame intriigi ära. Ma ütlen teile lihtsalt oma kogemusest, et ma ei ole pikalt nii hästi välja puhanud kui peale madratsite väljavahetust. Ja mu selg ei valuta enam. See on suur asi. Ma peaksin võib olla ise Napsile maksma hakkama, et nii väike asi nii suure muutuse tõi? Nüüd on sihuke lugu, et ainult sel nädalavahetusel 21-24.02 on Napsiel LAOTÜHJENDUSMÜÜK, et teha ruumi uuele Napsie mudelile, mis on juba Eesti poole teel! Koodiga ESTONIANWITHABACKBACK saad kaks 90×200 madratsit erihinnaga 444EUR (tavahind 578EUR), kood kehtib ainult kahe madratsi ostukorvi lisamisel.
Miks kaks madratsit? Sul on kaks last? Sul on 180×200 voodi? Sul on vaja vanaemale/vanaisale/emale/isale/tädile/onule (jõulu)kingitust? Sul on lihtsalt kehv madrats? Meil näiteks on nüüd üks 90×200 madrats Ida voodis ja teine voodi all külalistele kasutamiseks.
Kui ma ütlen, et käisin fotonoorendusel, on sellele kaks reaktsiooni. Esimene reaktsioon on, et kas see on nagu phtoshop, et annad pildi kätte ja seal tuunitakse sind 10+ aastat nooremaks. Teine küsimus on, et kas see on valus. Üks mu tuttav ütles, et tema ka kunagi käis, aga kuna see oli nii valus, siis ta teist korda ei läinud. Mina käisin eile teisel protseduuril. Esimesest kogemusest saad huvi korral lugeda siit.
Kuna mul täna pea valutas ja ma olin pikalt haige olnud, siis ma olin täna valmis selleks, et protseduur on valus. Tuletame meelde, et esimene kord ei olnud see ka mingi kerge massaaž, aga ma ei ütleks kindlasti, et protseduur valus oli. Täna ütles mu sisetunne midagi muud, pealegi hästi palju olin ma inimestega rääkinud sellel teemal ja ikka käis läbi, et valus on. Tõesti seekord oli mu nahk tundlikum ja mõned korrad ma ikka võpatasin, sest vastik tunne oli, selline nagu keegi näpistaks hästi kõvasti. Või olete te kunagi huule ja nina vahelt püüdnud vistrikku ära pigistada? Selline vistriku pigistamise valu, aga hästi äkiline, et ikka võpatad. Ma ei teagi, kas pigem ehmatusest, ärevusest või ebameeldivustundest. Kõige kolme kombost ilmselt.
Mis selle protseduuri aga nö nauditavaks (kui seda sõna siin kasutada saab) on esteetilise meditsiini õe Liisa professionaalne suhtumine. Esiteks kui rahulikult ja isegi hüpnotiseerivalt ta igast oma liigutusest teada annab, teiseks kui ta teab, et järgmiseks on ta ette võtmas tundlikumat piirkonda, siis ta kohe mainib selle ära ja küsib peale igat välgusähvatust, kas on vaja pausi. Kohe kui ta näeb, et mõni sähvatus on teistest ebameeldivam, teeb ta ise pisikese pausi ja ütleb siis sõbralikult, et “piinab” nüüd natuke edasi.
Peale esimest protseduuri punetas mu nahk kergelt ja mõne päeva möödudes oli nahk kaetud kerge “kohvipuruga”. Liisa hoiatas, et nägu võib ka natuke paiste minna ja võivad tulla ka mõned sinikad. Ei tulnud midagi, olin paar päeva lihtsalt nagu oleks päikest saanud. Seekord läks mu nägu ka natuke paiste. Vasak põsk oleks nagu mesilase käest nõelata saanud. Õnneks mingeid üritusi mul lähipäevil ees ei ole, nii et võin natuke paistes olla küll. Töö juures on nad juba harjunud, et tulen õmmeldud silmade ja paistes näoga aegajalt tööle:)
Aga mis see fotonoorendus siis on? Ei, see ei ole photoshop ja ei see ei tee sind 10+ aastat nooremaks. Fotonoorendus on naha noorendamise meetod, mis eemaldab nahalt pigmendilaigud ja stimuleerib nahas kollageeni sünteesi ning muudab seeläbi naha siledamaks ja pringimaks. Nii lihtne ongi.
Paari nädala pärast saan ma teile enne ja pärast pilte näidata, saame näha, milline erinevus siis on. Kui teid sama protseduur huvitab, siis rohkem infot leiate Medemise kodulehelt. Ma ise langesin ka reklaamiohvriks ja panin endale kinni ka fotoepilatsiooni aja. Säärte fotoepilatsiooni kampaaniahind oli vaid 99 eurot. Kevade saabudes on aeg karupükstele hüvasti küll öelda!
//
When I say that I had photorejunevation done, I get two kinds of reaction. First is when people ask if it’s like photoshopping, where you give a picture of yourself and they make you look 10+ years younger. Second reaction is a question – did it hurt? One of my friends told that she had this done ages ago, but because it was so painful the first time, she never went back. I recently had my second session done. If you are interested, then my thoughts about the first session are HERE.
Since I was suffering with a headache on that day and had been ill for quite a while, I was ready for the procedure to be painful. Just telling you, that the first time wasn’t some gentle massage either, but I wouldn’t say it was painful. This time my inner voice told me to be prepared for something else. I had spoken to people about this earlier and one of the things that kept popping up was the procedure to be painful. This time my skin really was more sensible and I did jump couple of times, because it felt nasty, like someone was pinching me really strong. Or have you ever tried to squeeze a spot between your lip and nose? That sort of pain, but very sudden which makes you jump. I am not even sure if it was because of fright, anxiety, or feeling uncomfortable. Probably a combo of all three.
What made the procedure enjoyable (if it can be described enjoyable at all) though, was the professional attitude the aesthetic nurse Liisa had. Firstly, how calmly, and hypnotically she warned me before each of her move. Secondly, if she expected the next area to be more sensible, she would let me know and asked after every flash if I needed a break. As soon as she saw that a flash wasn’t as pleasant, she would take a little pause herself and then warned to start “torturing” a bit more.
After the first session, my skin was a bit red and after couple of days covered with “coffee scrap”. Liisa warned, that sometimes the face can swallow up a bit and you might get some bruises. Last time I was lucky enough and nothing like that happened, it only looked like I had had a bit of sun on my face. This time it did swallow up a bit. It almost looked like a bee had stung me on the left cheek. Luckily, I had no plans to go anywhere so it was okay to look a bit swollen. Besides, my colleagues are already used to see me coming to work with stitched eyes or swollen face every now and again anyway.
But what is photorejuvenation? No, it’s not like photshopping your picture to make you look 10+ years younger. It is a method to rejuvenate your skin during which it removes pigmented areas, stimulates the synthesis of collagen in your skin and though this makes your skin look more fresh and smooth. That’s how easy it is.
In couple of week time I can show you before and after pictures, to see the differences. If you are interested in having the same procedure done, then you can find more information on Medemis website. I became a victim of advertising myself and already booked time for photoepilation, they had a campaign on to get your legs done for only 99 euros. It’s time to say good-bye to the hair and hello to the sun!
Nii üks kui teine on siin rääkinud säästmisest, kogumispäeviku-üritus ilmselt on sama popp kui eelmisel aastal ja aina enam püüan ka mina rohkem säästa. “Säästma” ei ole ehk kõige õigem sõna isegi, pigem on mu eesmärk loomingulisest kaosest oma rahakotis ja majandamises loobuda. Ma võin rääkida küll, et olen säästlik tarbija, kuid kui kuu lõpus ikka midagi märkimisväärset alles ei ole, siis ilmselgelt tarbin ma kusagil ikkagi valesti. Minu eesmärk ei ole muidugi jubedalt koonerdama hakata, aga kuna mul siin on ikka 2019. aastaga omad plaanid, siis iga säästunipp ja natuke oma mõttemaailma muutust tuleb kasuks. On elementaarseid asju, mida ma tean, et ei peaks tegema, aga teen ikka, sest harjumus. Ja harjumused on rasked kaduma, teate ju küll.
Näiteks see kolmeeurone kohv, millest palju on räägitud. Mul on harjumus kütust võttes hommikul osta kaasa ka kohvi. Seda küll nädalas 1-2 korda, ent siiski. Ma isegi ei tea, miks ma seda teen kui ma saan kodust termotopsiga kohvi kaasa võtta. Lisaks sellele, et ma hoian kokku raha, hoian ma kokku ka aega. Kohvi ostmine võib hommikul võtta lausa ekstra kümme minutit – mul ei ole hommikul tegelikult seda aega.
Teine loll komme oli osta toitu valmisletist. Lihtsalt tundsin, et ei viitsi õhtul süüa teha ja krahmasin midagi kaasa. Tundub, et ei ole kallis ja on mugav, aga tegelikkuses on ikka kallim küll ja palju ta siis mugavam on. Poes järjekorras seisimine on veelgi tüütum kui õhtul pliidi ees söögivalmistamine. Seda enam, et ma ei tee ju kunagi tööpäevadel mingeid kolmekäigulisi õhtusööke ega gurmee-eineid. Ma avastasin alles hiljuti, et lõpuks ometi saan ma ka koju tellida poest toitu, nii et ka nö poeskäik on palju läbimõeldum ning juhuostude vabam. Istun kodus diivanil ja valin rahulikult, mida nädalaks kappi vaja oleks, ei teki seda “issand-pean-peale-tööd-poodi-minema-stressi”, kus ma siis kiiruga midagi korvi uhan, et kiiremini minema saaks. Vanasti oli mul nädala toidueelarve (500 krooni), aga mingi hetk unustasin selle ära ja aastaid on eelarve vaid mõte olnud.
Lisaks kolmeeurosele kohvile joome me liitrite kaupa mullivett. Borjomi on hea küll, aga 10 eur ja rohkem nädalas vee peale tundub ikka natuke raiskamine küll. Seda enam, et meil on endal väga hea kraanivesi ja me peaksime end harjutama jooma kraanivett. Sidrunit vee maitsestamiseks osta on kordi soodsam kui osta sidrunimaitselist mullivett.
Kui tahate vaadata, kuidas teil seis säästunippidega on, siis siin on neid lausa 210 erinevat, päris huvitav on vaadata, mitu laiskuse-harjumuse-linnukest kirja saab.
Samas ei saa ma öelda, et ma ikka päris mõtlematu tarbija oleks. Ühehooajariideid ei osta peaaegu üldse, allahindlused ja osturallid jätavad mind külmaks, ei torma ostma mitut paari kingi lihtsalt sellepärast et need on -50% allahindlusega (et siis endale ostu õigustada, et aga kokkuhoid ja säästmine ju), emotsioonioste teen vähe ja üldse kuidagi ostmist kui sellist on meie majas väga vähe. Kasuks tuleb ilmselt ka minu armastus taaskasutuse vastu. Teisalt jälle teen ma otsuseid läbimõtlematult. Enne kui mõni arve või laen on makstud, kasutan nende jaoks mõeldud summa mujal ära, nii et tekib nõiaring, millest välja ei saa. Samuti on mul olnud viimasel ajal fenomenaalne oskus arvetega midagi soperdada, unustada üks ja teine pisike arve õigeaegselt tasuda, nii et lõppkokkuvõttes ahmin õhku ja mõtlen, et kust krt see pauk siis nüüd tuli. Loominguline kaos on tore, aga mitte rahaasjades. Financer.com lehelt leidsin ma päris hea malli eelarveks. Ma täitsa pühalikult luban, et hakkan seda jälgima ja täitma, sest ma tahan ülevaadet ja parimal juhul ka sääste. Ja seda, et Marek mu kallal ei näägutaks;) Millegi pärast talle ei meeldi minu loominguline kaos rahaasjades…
Kas te kasutate mingeid (kasvõi kõige lihtsamaid) säästunippe oma rahaasjade kontrolli all hoidmiseks? Või olete lihtsalt loomulikut rahatargad? Või vastupidi – lootusetud laristajad?
Te olete mu blogi lugenud aastaid eksju? Te olete ka aru saanud, et ma pean end üsna ensekindlaks ja ilusaks? Te olete lugenud kommentaare, kuidas ma näen välja vanem kui teie 65-aastane vanaema? Ma olen vist natuke pimeduses elanud, sest alles NÜÜD saan ma aru, milline ma varem olin. Ma näitasin USA-s olles koostööparterile oma enne/pärast pilte. Mu otsene ülemus küsis, millest me räägime. Näitasin talle ka pilte ja ta pidi toolilt maha kukkuma. “Mis asi see on?” küsis ta šokeeritult. “See on “asi”, mille te tööle võtsite,” vastasin ma.
Te ei saa aru, millest ma räägin? Palun! Üks pilti räägib ilmselt rohkem kui sada sõna. Mul on teile kolm fotot ja üks sõna – Medemis. Näete erinevust?
Nüüd algab operatsioon “Hambad”. Ma ei ole pime. Ma tean, et mu hambad on kohutavad, aga kuna Nordicus läheks mu soovitud raviplaan 9000 eurot maksma ja ma ei saa järelmaksu vanade jamade pärast, pean ma otsima teise lahenduse.
Kunagi suvel (vist) reklaamis üks blogi uudset toodet, tammepuidust veiniklaasi, mille sai otse pudeli külge kruvida ja nii otse pudelist veini “nautida” – iga veinisõbra unistus, eksju. Ebapärlikarp kirjutas tookord sellest ka postituse, aga ma ei suutnud seda üles leida kohe hoobist hetkel.
Mu meelest oli see toode õõvastav ja ma ei kujuta ette, kuidas saaks sellisest anumast elegantselt veini juua. Veini ei lürbita ega juua anumast või otse pudelist, isegi kui pudeli otsa on kruvitud sajaeurone (tegelikult ma ei tea, palju see “klaas” maksab) tammepuidust lehter. Mina tahan veini juua pokaalist. Elegantsest ja kaunist. Mida vanaaegsem (minu kiiks, ma tean), seda parem. Mulle meeldivad vana aja asjad. Allolev pilt ei ole küll veiniklaas, aga sellises stiilis veiniklaasid oleks minu teetassike.
Eile nägin ma jälle selle õõvastava tammepuidust anuma reklaami – jälle iga veinisõbra unistus. Mulle tuli kananahk peale. Ma olen ka veinisõber ja kujutasin ette, et mu sõbrannad tahaksid mulle kingitust teha ja kingiksid mulle sellise “veinisõbra unistuse”, mis on lehtri ja lähkri ristamisel sündinud. Ma hakkaks nutma! Sest mulle jääks tunne nagu peaks mu sõbrad mind alkohoolikuks, kes juba on sellises staadiumis, et kulistab veini otse pudelist, aga et oleks natukenegi rohkem classy, siis keerame sinna puidust lehtri otsa. Ma igaks juhuks toon mõned näited, mida ma igal sajal juhul “veinisõbra unistuse” asemel tahaks kingituseks saada – näiteks need või need või need, noh kui kellelgi peaks tulema soov mulle klaase kinkida ja reklaami tagajärjena on silma jäänud see ristsugutis. Palun ei!!!
Guugeldades sain teada, et “aasta 2017 stiilseim veiniklaas” maksab kõigest 59,90 ja mitte sada eurot nagu ma ekslikult postituse alguses kirjutasin. My bad!
Teate, ma käisin suvel “Metsaköögi” tüdruktega intervjuud tegemas. Neil oli muuhulgas kaasas ka matkaveiniklaas. Ja isegi see oli JALAGA! (mitte küll see sama toode, aga samal põhimõttel kokku keeratav)
