Mõjus reklaam, mis veaks ninapidi tuhandeid ostupalavikule vastuvõtlikke kliente *

Autoga koju sõites klõpsisin ma tavapäraselt raadiokanalite vahel. Jäin Ring FMist mingit laulu kuulama, sellele järgnes loba, mille pärast ma harilikult kohe raadiokanalit vahetangi. Algamas oli mingi raadiomäng. Ma olen igasugu raadiomängudele üsna allergiline, saan küll raadiojaamade seisukohast aru, miks neid tehakse, aga mina vahetan kohe kanalit kui inimesed hakkavad raadiosse helistama. Enne kui ma eile kanalit vahetasin, sain ma aru, et raadiomängu oli tellinud reklaamiks mingi söögikoht. Mu meelest on sellised reklaamid nii eilne päev, isegi mitte selles raadiomängu mõttes, vaid just edastatavas reklaamtekstis. Saatejuhile on ette kirjutatud info, mille ta siis lihtsalt maha räägib. Söögikohas on 80 kohta, seal saab pidada pulmi ja matuseid, blaa blaa blaaa….Rohkem ma ei kuulanud. Vahetasin kanalit. 90% ajast vahetan ma kanalit juba enne kui selle reklaamjutuni jõutakse. Raadioreklaam on üldse midagi sellist, mida ma ei suuda väga taluda. See mõjub nii kunslikult. Ja kuigi kiidan copywriterit, siis mul tuleb kananahk peale kui Blåkläder reklaame kuulen. Ma ei tea isegi, miks, on küll hea tekstiga (ja suure tõenäosega kui peaksin tööriideid valima, valiksin just selle brändi, sest see reklaam on mu ajju sööbinud), aga üüüüüldse ei kannata seda reklaami.

Edasi sõites jäin ma mõtlema, et millist reklaami mina üldse tarbin. Milline reklaam mulle mõjub? Mis kanalit pidi? Telekas minu puhul ei toimi. Reklaamipausi ajal teen ma midagi muud, näpin kasvõi telefoni, taustaks reklaam käib, aga kui te minult küsite, kas mulle jäi ka midagi meelde, siis vastan ma eitavalt. Reklaamide ajaks lülitan ma end välja. Üksinda kodus olles ei vaata ma peaaegu üldse televiisorit või vaatan Netflixist filme ja seriaale. Seal ei ole reklaami. Laupäeval oli mul “selline trussikutega mööda kodu kondamise päev” ja diivanil lebades, kohvitass käes, vaatasin ma laupäevahommikusi telesaateid. Kunagi mulle meeldisid kõik need naistesaated, kuigi ilmselt ka siis oli tegu ettevõtete poolt tellitud reklaamklippidega, siis ei olnud see nii läbinähtav (või olin mina lollim). Nüüd aga vaatasin “Nurgakivi” ja “Naudime elu” ja tundsin end kuidagi…pettetuna? Mitte et saates reklaamitavad tooted, teenused oleksid kindlasti kehvad, aga see on lihtsalt nii igav reklaamitelevisioon, et vabatahtlikult ma enam neid saateid vaadata ei viitsi. Viis minutit klipike ühest tootest, viis minutit teisest. Ei pane see mind rohkem elu nautima. Ka kuidagi ajale jalgu jäänud reklaam mu meelest.

Bännereid ma lahti ei kliki, ajalehti-ajakirju ei loe. Kust ma siis oma reklaami saan? Kes minu otsuseid mõjutab? Olen ma kehv reklaamitarbija? Sõitsin ja sõitsin ja avastasin, et mina tarbin välireklaami. Seda, mis turundusinimeste sõnul pidi olema just ajale jalgu jäänud. Istun ummikus ja vaatan välireklaami, kõnnin linna peal ja vaatan välireklaami. Kõige hullem aeg minu jaoks on reklaami mõttes valimiste aeg. Istun ummikus ja vahin poliitikute plakateid. Need ei anna mulle midagi, ma ei lähe niikuinii valima reklaami põhjal.

Milline reklaam on minu arvates toimiv? See kõlab natuke kallutatult loomulikult, aga (teoorias) toimib minu arvates ka blogireklaam, samas on see kahe otsaga asi. Kui blogis on reklaamteksti rohkem kui sisu, siis ma ei usalda seda reklaami enam, ma tean, et see on tellitud reklaam ja kui toode ei ole just midagi sellist, mida ma otsin, siis blogireklaami peale ma asja ostma ei torma. See on nagu reklaamipaus, mille ma edasi kerin või ära klõpsan teise kanali peale. Kuid mind natuke ka ärritab suhtumine, et kui on tellitud reklaam, siis seda ei saa uskuda. Päris nii ju ka ei ole. Blogija ju samamoodi avastab enda jaoks uusi tooteid ja kiidusõnad ei pea olema sugugi pealesunnitud. Küll aga klõpsan ma kohe kinni reklaami, mis on klassikaline sisuturundus, selles mõttes, et professionaalselt tuuakse välja toote ajalugu, eelised ja muu info. Enda näitel ütlen ma, et see ei huvita mind üldse. Mind huvitab see, kuidas see antud juhul blogijat kõnetas ja mida sel mulle pakkuda on. Või tegelikult meeldib mulle lihtsalt reklaam, mis mõjub orgaaniliselt. Ilma pika plämata, lihtsalt toode siin või seal kasutuses. Olgu selleks kasvõi lapse peas olev Bredeni müts. Kas te teate, kuidas Lilli Jahilo kleidid eriliselt tuule tiibadesse said? Isabella Löwengripi seljas. **

Kunagi kui ma reklaami õppisin, oli teemaks ka  laste ja reklaami seosed. Siis ma sellest otseselt aru ei saanud, kuidas laps mind saaks suunata midagi tarbima, sest mul ei olnud lapsi. Otseselt ei kahelnud, aga jäin skeptiliseks. Täna saan ma öelda, et ka meie peres suunab laps mind teatud brände valima. Ma pean poest ostma ühte kindlat sorti kaerahelbeid (mulle endale ei jää kunagi täpselt meelde, milline see õige on), sest Ida nõuab just neid. Üks päev kui autoga sõitsime, vaatas Ida mu aknal olevat pragu ja küsis, et miks ma sinna Carglassi ei lähe, et see on ju tasuta. Teine päev küsis mult, et kas ma Alma maapiima ostsin. Järgmisel päeval pidin ostma. Muidugi ei taha ma öelda, et hakake nüüd kõik läbi laste asju reklaamima, vastupidi, neile tuleb selgitada, mis on reklaam (soovitan kuulata seda Unetust). Mu meelest on see laste ja reklaamide teema lihtsalt nii põnev, eriti nüüd kui ma olen lapsevanem ja ma näen, kuidas see, mida ma 15 aastat tagasi teoorias õppisin, praktikas välja näeb.

Millist reklaami teie tarbite?

*Kogu tsitaat: Palju lihtsam on kirjutada kümme enam-vähem loetavat sonetti, vedades ninapidi mõnd tuimavõitu kriitikut, kui luua üks mõjus reklaam, mis veaks ninapidi tuhandeid ostupalavikule vastuvõtlikke kliente (Aldous L. Huxley)

** Ma olen käinud Lilli Jahilo esinemist kuulamas, kus ta rääkis, et polnud Isabellast midagi kuulnud, aga kui too temaga kohtuda tahtis, siis kuulas ta ära ja oli muidugi nõus koostööd tegema (mis ennast igati õigustas). Isabella blogist lugesin aga, et kui blogija oli Tallinnas, siis soovis temaga kohtuda just disainer ise. Kas pole huvitav, millised võimalused enda suuremaks tegemiseks blogi tegelikult annab?

12 thoughts on “Mõjus reklaam, mis veaks ninapidi tuhandeid ostupalavikule vastuvõtlikke kliente *

  1. Postituse pilt oli hoopis mulle (nõustav) reklaam, trööstiplaastrid on lihtsalt nii armsad aga mul pole lapsi, kellele neid osta. Nüüd leidsin põhjuse, miks endale osta 🙂

      • Absoluutselt ilma naljata 🙂 mul on imelikud jalad millele tekivad ALATI villid (mitte ainult uute kingadega, vaid isegi mitu hooaega kantutega kui pole neid mõned kuud jälle kandnud) ja trööstikatega neid ennetada on palju ilusam kui tavaliste plaastritega.

  2. mulle näiteks need Bredeni mütsid iga blogija lapse peas on mõjunud just vastupidiselt. Kui alguses tundusid ilusad ja ostsin oma lapselegi, siis nüüd otsin mujalt

    • Sa pole ainus, kellelt ma seda kuulnud olen. Ma ise ka TEAN, et Bredeni mütsid on head, aga mulle tundub see mingi “peab olema muidu pole õige” ja sellised asjad tekitavad minus tõrget, nii et on jäänud sel põhjusel ostmata.

  3. Ei tarbi reklaame. Arvustis ja telefonis on kõik reklaamid blokeeritud- vahel harva hüppab telefonis mingi Yandex-taxo reklaam lahti, kuidas see just sellel firmal õnnestub on segane, kõik muud reklaamid on nähtamatud. Telekat vaatan vaid reklaamipausideta järelvaatamisest. Autos kuulan muusikat.
    Sinu blogis ma nt. ka ei näe ühtegi reklaami.
    Palju parem ja aegasäästvam on elu ilma reklaamideta.

  4. Neeeeh, Bredeni mütsid on p*sk. Ei seisa peas lihtsalt. Mitteüks lõige. Sama kuulen igaltpoolt. Mustrid on ka mu arust koledad. Ainult ühevärvilised on ok. Ülehaibitud masstoodang.

    • Mulle need mustrilised pole kunagi meeldinud, ma ei ole eriline mustrite fänn, aga ühevärvilisi olen vaadanud ja kunagi ka Idale ostnud. Kui aga läks selleks massiliseks haipimiseks, siis hakkasin mujale vaatama.
      Kurb muidugi kuulda, et need kehvad on, ma ise olen ikka mõelnud, et kihvt ettevõte, aga see küll pettumus kui vaid haibitud toode

  5. Ma küll ei ütleks, et reklaamide tarbimine on ajaraiskamine. Ikka palju asju ladestub pähe, mida saab vajalikul juhul kasutada. A la kui tekib toruummistus, siis ma ei lähe poodi lugema, mis mingi asi teeb, vaid võtan, mis reklaamist on meelde jäänud. Ja mõne asja kohta üldse tean, mis on olemas tänu reklaamile. Võibolla need, kes kogu aeg poode kammivad teavad ise ka, aga mina olen kehv poodleja ja nt seda, et on olemas mitmekordselt kasutatav küpsetuspaber, sain teada reklaamist 🙂 ja neid asju on palju. Ja igasugused allahindulsed. Üldse ei saa reklaamivihast aru. Suva ju, ei saa isegi aru, kuidas see peaks mind ja minu aega säästma, kui reklaame ei oleks? Aga kuidas tarbin, hm, ei tea, igalt poolt. Telekast kõige vähem, sest vaatan saateid ja filme mälust ja ei talu seda reklaamipausi. Aga tänaval, trükis, arvutis – ikka jääb silma. Parem, kui see on visuaalselt lahe, aga veelgi olulisem, et oleks kohe aru saada, millega tegu. Suurt mõttetööd küll ei tee. Aga see on küll jah õige, et kui lapsed olid teatud vanuses, siis see ikka suunas tarbimist, osta marsimehe vitamiine tuleb kohe meelde 😀 ja isegi koristusnõu nad oskasid anda, et mis tootega kõik särama lööb :D.

  6. Mitte väga ammu lugesin välismeediast, kuidas korralikud hotellid ja firmad saadavad suunamudijaid kukele, sest jah, teil võib olla palju jälgijaid, aga neil ei ole raha. Raha on selle vanuserühma käes, kes influensimisest midagi ei tea. Nii lihtne ongi – milleks tasuta jagada, kui see kliente juurde ei too. Suunamudijad seda muidugi tunnistada ei julge

Leave a Reply