Kunagi suvel  (vist) reklaamis üks blogi uudset toodet, tammepuidust veiniklaasi, mille sai otse pudeli külge kruvida ja nii otse pudelist veini “nautida” – iga veinisõbra unistus, eksju. Ebapärlikarp kirjutas tookord sellest ka postituse, aga ma ei suutnud seda üles leida kohe hoobist hetkel.

Mu meelest oli see toode õõvastav ja ma ei kujuta ette, kuidas saaks sellisest anumast elegantselt veini juua. Veini ei lürbita ega juua anumast või otse pudelist, isegi kui pudeli otsa on kruvitud sajaeurone (tegelikult ma ei tea, palju see “klaas” maksab) tammepuidust lehter.  Mina tahan veini juua pokaalist. Elegantsest ja kaunist. Mida vanaaegsem (minu kiiks, ma tean), seda parem. Mulle meeldivad vana aja asjad. Allolev pilt ei ole küll veiniklaas, aga sellises stiilis veiniklaasid oleks minu teetassike.

Eile nägin ma jälle selle õõvastava tammepuidust anuma reklaami – jälle iga veinisõbra unistus. Mulle tuli kananahk peale. Ma olen ka veinisõber ja kujutasin ette, et mu sõbrannad tahaksid mulle kingitust teha ja kingiksid mulle sellise “veinisõbra unistuse”, mis on lehtri ja lähkri ristamisel sündinud. Ma hakkaks nutma! Sest mulle jääks tunne nagu peaks mu sõbrad mind alkohoolikuks, kes juba on sellises staadiumis, et kulistab veini otse pudelist, aga et oleks natukenegi rohkem classy, siis keerame sinna puidust lehtri otsa.  Ma igaks juhuks toon mõned näited, mida ma igal sajal juhul “veinisõbra unistuse” asemel tahaks kingituseks saada – näiteks need või need või need, noh kui kellelgi peaks tulema soov mulle klaase kinkida ja reklaami tagajärjena on silma jäänud see ristsugutis. Palun ei!!!

Guugeldades sain teada, et “aasta 2017 stiilseim veiniklaas” maksab kõigest 59,90 ja mitte sada eurot nagu ma ekslikult postituse alguses kirjutasin. My bad!

Teate, ma käisin suvel “Metsaköögi” tüdruktega intervjuud tegemas. Neil oli muuhulgas kaasas ka matkaveiniklaas. Ja isegi see oli JALAGA! (mitte küll see sama toode, aga samal põhimõttel kokku keeratav)