Inimesed sõnade taga

June 12, 2019June 12, 2019 / Eveliis / 8 Comments

Ma ei ole päris kindel, kas ma oskan oma tänaseid mõtteid kirja panna, aga ma püüan. Mulle tekkis see mõte pähe kui mu vaikuselaagriga seotud mõtted jõudis ka sealsete osalejateni läbi mu blogi. Ma ei oleks osanud seda oodata, muidu oleks ma pigem luba küsinud, kas üldse tohin. Igatahes minu emotsioonid jõudsid osalejate ja korraldajateni, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Vaid sellest, milline inimene on sõnade taga. Oleku ja tegude taga. Te olete mu blogi lugenud kaua, eksju? Teate, et ma olen sõjakas, sõnakas, otsekohene, vali ja vastuoluline. Olete nõus? Ometi olen ma päriselus tihti (rõhutan, et tihti, aga mitte alati) teistsugune. Laagris osalejad olidki üllatunud, et minus oli peidus keegi teine – blogija. “Ja muidugi see üllatus, et ühes tagasihoidlikus ja malbes naisterahvas peitub tegelikult suure lugejaskonnaga blogija” kirjutasid nad. Tagasihoidlik ja malbe. Uskumatu, kas pole?

Eile sattusin ma õhtul tsättima ühe vana sõbraga, meie teed läksid ammu lahku ja ausalt öeldes ei oleks ma kunagi arvanud, et me võiksime uuesti jumalast lambist tsättima hakata. Lastest, meestest, peredest…Niisama suvaline tsätt. Kogemata saatsin ma talle ühe pildi. Selle sama, mis päisepildiks. Tahtsin seda endale Instagrami samal ajal saata. Ma polnud selle sõbraga rääkinud umbes 15+ aastat. Ta ütles, et mõned asjad ei muutu iial. Väljast olen ma “kõva küpsis”, aga sisimas romantiline naisterahvas, seda teavad need, kes teavad. Jällegi, kas pole kuidagi vastuoluline minu blogi-minaga?

Et ennetada seda, et keegi kommenteeriks jälle, et seda postitust ei saa lugeda, et kuidagi eneseupituslik, siis ma ütlen, et tegelikult ei tahtnud ma selle pika heietusega üldsegi endast rääkida. Need kaks näidet panid mind lihtsalt mõtlema. Kas te olete kunagi päriselt mõelnud, milline võib inimene, keda te olete harjunud igapäevaselt nägema kontoris/telekas/sõprade sõpradena, sisimas olla. Kas ta on Perekooli kägu, kas ta on pesco-vegetarian, salajane pornosõltlane, koduvägivalla käes kannatav, depressioonis alfaisane, väsinud pereema, blogija… Saate aru, mida ma mõtlen? Üks asi on see, mida me avalikult endast näitame, teine asi on see, millist elu me tegelikult elame. Blogijana olen ma semi-avalik, aga samas ei ole see semi-avalik inimene kõik, millest ma nö koosnen. Ma justkui elan end internetis välja. Sama teeb ka perekooli kägu. Kuidas mina erinen sellest, mida teeb tema? Nimi või mitte nimi. Mis vahet seal on. Te teate, et mu nimi on Eveliis. Te teate mind blogijana. Mõni sõbrana. Mõni tuttavana. Mõni kolleegina. Mõni tagasihoidliku tõeotsijana. Mõni endise pruudina. Mõni endise sõbrana. Mõni endise kolleegina. Mõni sugulasena. Üks emana. Üks abikaasana. Kaks vanemana. Jah, mul on kindlasti läbivad iseloomujooned, aga iga inimese jaoks võin ma tunduda erinev. Loogiline.

Ma vaatasin eile poole silmaga diivanil tukkudes “Radarit”, kus üks naine rääkis oma lapsele puude määramisest. See naine jättis nii ebameeldiva mulje. Oli sõjakas ja ülbe. Kas see oli kaitserefleks? Vajadus näidata, et ta on tugev? On ta päriselt ka selline? Milline oleks mina ise samas olukorras? Kaamerate ees ja murega? Täna EMO-s istudes vaatasin ma inimesi ja mõtisklesin selle sama asja üle. Mõni tundus sõjakas-sõnakas. Kas ta on seda päriselt ka või oli see vaid koht, kus end välja elada? Teine tundus abitu ja mures. Aga milline on see inimene tavaolukorras. Töö juures? Kas ta kommenteerib internetis? Millised on ta kommentaarid? Eile käisin ma “Sarapuu” kirbukas. Ostsin blogiauhindade jaoks pintsaku. Ei läinud sinna selle mõttega, et EBA jaoks, aga nägin seda pintsakut ja tundsin, et ohhoooo, sellega võib minna ju. Minu ees ostis üks noor naine punased peokingad ja punasekirju seeliku. Ma mõtlesin huvitav, kas ta võiks blogija olla. Ostis riided peo jaoks. Sellisel juhul oli ta ka malbe ja tagasihoidlik.

Kas te olete kunagi selle peale mõelnud, kes on need inimesed päriselt, kes meid igapäev ümbritsevad? Poejärjekorras, tööl, laulupeol, ööklubis, bussis? Kas nad on igal hetkel samasugused? Või jätavad mulje, et on keegi teine? “Leaving Neverlandi” vaatsite? Mida te arvate Michael Jacksonist?

Blogisõda päriselt?

April 7, 2019 / Eveliis / 54 Comments

Blogijad aegajalt räägivad sellest, kuidas blogijad võiks olla selline ühte hoidev grupp ja olen ma kuulnud ka jutte mingist blogijate liidust, et kõik oleks eetiline ja kokkuhoidev ning üleüldse, et blogijad ongi selline tore kokkuhoidev punt. Laias laastus olen ma sellega nõus olnud, suhtlen teiste blogijatega ja ei ole kunagi tundnud otsest vaenu minu kui isiku vastu. Jah, oma blogitüübilt olen ma selline kraakleja ja kutsun endale tihti kurja kaela, aga otseselt halba ei ole ma kellelegi soovinud. Sama olen ma tundnud ka enda suhtes.

Täna aga olen ma blogimises, või õigemini osades kaasblogijates nii pettunud, et mul on raske uskuda, et meie väikeses blogitiigis on siiski olemas lausa blogimaffia kui asju dramaatiliselt nimetada. Seda võiks lausa päris blogisõjaks pidada. Nii et kui ma siiani olen mõelnud, et noh päris kokkuhoidev punt võib olla ei ole, ja kas peakski, aga pole ka päris “metsik lääs”, siis täna ütlen ma, et osa blogijaid on ussid. Sellised väljastpoolt pehmed ja nunnud ja toredad nagu trööstiplaastrid, aga maski taga on peidus blogijate Dr.No.

Las ma alustan selgitamisega kaugemalt. Mul ei ole mitte mingit ambitsiooni oma blogist sõltuda, ma ei taha sellest kunagi tekitada elatusallikat ja eluviisi, ma ei kavatse olla vaid blogija. Ma blogin, sest ma tahan. Ma olen blogijana väikene vorst. Küll aga leiab minugi blogist koostöid ja reklaame, sest inimesena meeldib mulle katsetada uusi asju, samamoodi ei ütle ma ära kommirahast, mida blogi mulle sisse toob. Ma nimetan seda kommirahaks, sest ma ei tee reklaame ja koostöid eesmärgiga maksta ära oma laenud ja võlad, see on puhas boonus, millele ma stabiilselt ei looda ega panusta. Minu blogist leiab kolme tüüpi reklaami: reklaampostitused, mille eest on mulle makstud, aga rangelt on need vaid tooted/teenused, mis sobivad minu mõttemaailmaga, koostööd, mille eest mulle makstakse allahindluses või mõnes muus koostööversioonis, ja reklaam, mida ma teen puhtalt enda kogemusest lähtuvalt, ilma igasugu soovi ega tasuta, lihtsalt selleks, et jagada oma kogemusi. Ehk siis ma rõhutan, et suuremad ja elukutselised blogijad ei pea minus kuidagi nägema konkurenti, kes nende leiva laualt ära võtab. Mul ei ole selleks soovi ega ka publikut.

Kuhu ma tahan jõuda?

Ma olen paar päeva seda infot seedinud, aga sain teada, et on blogijaid, kes ettevõtetel KEELAVAD minuga koostööd teha. Konkreetselt tean ma näiteks juhuseid, kus ettevõte on palunud erinevatel blogijatel promoda oma tooteid ja kui seda olen teinud ka mina, ilma et keegi oleks seda palunud, aga lihtsalt selleks, et mul on kokkupuude selle ettevõtte toote/teenusega, on blogijaid, kes on ettevõttele kirjutanud KAEBUSE ja JÄRELPÄRINGU, miks ka mina sellest tootest/teenusest kirjutan, et kui see nii jätkub, siis nemad ei ole nõus koostööd tegema ja tahaksid olla AINSAD, kes ettevõttega koostööd teevad. Kui ma oleksin selle ettevõtte turundaja, siis ma muidugi oleksin öelnud, et puhka jalga, kloun, blogija ei tee mulle ettekirjutusi, kellega ja kuidas ma oma toodet/teenust turundan, aga samas väikeettevõtjana saan ma aru kui oluline on, et õiged inimesed õiges kohas õigele publikule õigeid asju kirjutaksid. See toimib. See on oluline. Ma pööritan silmi, aga samas tean, mida see tähendab.

Blogijana pean ma ausalt ütlema, et olen sellisest kaigaste kodarasse pildumisest natuke šokeeritud. Nagu öeldud, ma olen blogijana või blogireklaamikanalina väikene vorst ja mulle jäävad täiesti arusaamatuks nende inimeste motiivid. Viimasel ajal langenud ka minu Instagrami jälgijate arv, ma ei tea, ei taha ju paranoiline olla, aga kas seal on ka keegi ette öelnud, et hei, sa jälgid minu kontot, mida sa seda estonianwithabackpacki jälgid? Davai, kiiresti unfollow, kui tahad veel minuga koostööd teha. Ma olen päriselt pettunud. On üks asi, et me, blogijad, kraakleme aegajalt ebaolulistel teemadel nagu välimus, imetamine, veganlus, you name it, aga et keegi päriselt näeb vaeva, et minu blogisse jumala eest ei ilmuks koostöid, siis see on minu jaoks juba blogisõja next level. Kurb, aga samas ka natuke piinlik.

Oma lugejale, kellele aknast ja uksest ja igast võimalikust kanalist reklaami peale lendab, tahan ma aga kinnitada, et see reklaam, mis on siin blogis, on 100% selline reklaam, mida ma ostaksin (ostangi!) ja tarbin. Ma ei viitsi hakata otsima, kas olen sellest kirjutanud blogis või jäi see vaid Instagrami, aga toon teile Valio näite. Ida on kohukeste sõltlane, aga ta on väga spetsiifiliselt vaid punaste kassikohukeste sõltlane olnud. Kui me toome poest muid kohukesi, siis ta lihtsalt ei söö. Paar kuud tagasi saatis Valio meilegi koti Delish kohukestega. Alguses ütles Ida, et eip, talle ei maitse (proovimata muidugi!), aga keelitamise peale sõi ikka ühe ära. Täna ostame me poest punase kassikohukese asemel Delish kohukesi (mis ei ole küll päris kohuke, aga see selleks). Niisiis saan ma teile 100% öelda, et kui näete minu sotsiaalmeedias Delish tooteid, siis seepärast, et meie pirtsakas printsess on selle heaks kiitnud ja see ei ole lihtsalt reklaam, sest keegi saatis mulle kotikese kohukestega.

Ise küsin, ise vastan

March 31, 2019March 31, 2019 / Eveliis / 6 Comments

Ma üldiselt ei viitsi nende küsimustega, millele blogijad alati koos kaasa lähevad, aga Anu blogis jäid need küsimused ette ja tundsin, et vahelduseks võiks ka vastata.

Kas päikese- või suusareisid?
Pigem päikesereisid, aga mitte sellised niisama suvalise hotelli basseini ääres lebamine, selline reis oleks huvitav ilmselt vaid päeva kui niigi kaua. Ma tahan riiki avastada. Mida soojem ilm, seda mõnusam. Aga suusareiside vastu pole mul ka midagi. Kuigi teoreetiliselt olen ma vaid ühel suusareisil käinud.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Pesu pesumasinast välja võtmine, kuiva pesu restilt ära korjamine ja ära panemine.

Mis on su lemmik pitsa peal?
Jalapeno. Vürtsid. Juust.

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Ei, kindlasti mitte.

Kas näeksid end kunagi veganina?
Taimetoitlasena jaa, veganina ilmselt mitte. Ma armastan liiga palju juustu. Jah, on olemas täiesti arvestatavad veganvariandid, aga hetkel tunnen, et see poleks päris see. Lihast loobumine seevastu on käkitegu. Ma ei söögi väga liha.

Parim raamat?
See nimekiri tuleks pikk, sest ma ei oska valida ühte lemmikut. Kui võtta selle järgi, mida olen kapsaks lugenud ja ikka uuesti ja uuesti kätte haaran, siis “Edvard Munch. Lähivaateid suurvaimust”, aga kindlasti ka Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed” ja “Väike prints”.

Milles oled sa koba?
Lihtsam on küsida, milles ma ei ole koba. Kõikides käelistes tegevustes alates joonistamisest lõpetades nööbi ette õmblemisega.

Kas oled ebausklik?
Ütleme nii, et ma olen korduvalt valinud teise tee, sest must kass on üle tee läinud või oodanud, et mõni auto enne mind sõidaks.

Mis on õnneliku suhte saladus?
Ühised eesmärgid, ühine huumorisoon.

Lemmik aastaaeg?
Tegelikult kõik neli aastaaega, aga siiski olen ma kõige rohkem suveinimene.

Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?
Kolm? Hahhaaaa! Mu käekotid on nagu Tootsi taskud. Seal on ilma liialdama kõike.

Mida sa meeste puhul ei mõista?
Mulle ei tule hetkel ühtegi asja pähe kui aus olla. On asju, mis mind närvi ajavad, aga need ei ole sellised vaikimisi asjad, mis alati ja üheselt närvi ajavad. Osade meeste puhul ei mõista ma seda, kui nad räägivad rohkem kui asi väärt on ja kiitlemine. Kiitlemist mõjub nii piinlikult.

Kas sa oled realist või unistaja?
100% unistaja

Mis sul parasjagu elus käsil on?

Vanadest võlgadest lahti saamine.

Kes on sinu lemmikblogija?

Mul ei olegi vist enam lemmikblogijat. Mõne blogi lehte vaatan igapäevaselt (aga lemmikblogideks neid nimetada ei saa), mõndas külastan nädalas korra. Olen jäänud vanu harjumuspäraseid blogisid jälgima. Peale seda kui ma tulin ära “blogipostituste reklaamimise grupist” Facebookis, satun ma harvem uusi blogisid lugema, sealt ikka klikkisin aegajalt mõnele blogile kui teema tundus kõnetavat või oli kasvõi intrigeeriv pealkiri. Nüüd natuke vaatan uusi blogisid tänu Eesti blogijate ühiskontole Instagramis. Siiani on suur osa mulle täiesti tundmatud olnud, aga paar blogi on huvi pakkuma hakanud rohkem ja olen neid Instagramis jälgima hakanud, et vaadata, kas nendest võiks ka uued lemmikud tekkida.

Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?

Kui võtta arvesse mu kriitikameelt ja tagasisidet kommentaaride näol, siis ilmselt “enda silmas palki ei näe, teise silmas pindu küll”.

Kas Facebook, Instagram või Twitter?
Facebook. Instagramis on mind viimasel ajal reklaam nii häirima hakanud, et ma ei viitsi seal kolada.

Suurim iluapsakas naiste puhul?
Kui inimene ei oska riietuda vastavalt oma kehakujule.

Meeste suurim stiiliapsakas?
Nõustun Anuga. Ma ei saa aru, miks mehed (eriti kui nad on suurema õllekõhuga) leiavad, et nad peavad palava ilmaga käima palja ülakehaga. Ja speedod peaks ka mu meelest keelatud olema.

Mis on need kolm asja, mida poest alati ostad?
Kohukesed, juust, tomat.

Lapsepõlve hüüdnimi?
Liisu. Pere ja lähemad sõbrad kutsuvad mind siiani Liisuks. Kui onu mulle sünnipäevaks sel aastal kirjutas “palju õnne, Eveliis”, pidin ma küsima, et mis siis nüüd juhtus, kas ma olen vanaks saanud või millegi halvaga hakkama saanud. See mõjub nii võõralt ja valesti kui pere mind Eveliisiks kutsub.

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?
Ka lemmiksöökide nimekiri läheks liiga pikaks, sest mulle maitsevad nii paljud asjad. Talvisel ajal meeldivad mulle vürtsikad karrid, kevadel kõik karulaugused toidud, suvel röstsai või ja tomatiga, sügisel erinevad püreesupid. Kui ma peaksin püüdma valida ühe lemmiku, siis võib olla oleks selleks ilmselt krõbedaks praetud kartul (sest seda saab nii harva). Kõige vähem lemmik on ilma kahtluseta piima-juurviljasupp, mitte et ma seda viimased 30 aastat söönud oleks, aga juba vaid mõte sellest on äärmiselt ebameeldiv.

Kas kontsad või tennised?
Kindlasti tennised.

Emaduse parim külg?
See tunne, et keegi armastab sind jäägitult ja tingimusteta.

Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Ootamine!

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Samamoodi seadustaks surmanuhtluse.

Mis on mehe juures oluline?
Enesekindlus.Suurim eneseületus?
Pole vist siiani teinud midagi sellist, mida nimetaks eneseületuseks.Mida sa kunagi ei reklaamiks?
Ma ei oska nii vastata. Laias laastus võiksin ma kõike reklaamida, ei saa öelda, et ühe või teise tootegrupi välistaks, aga siis hakkan mõtlema, et on nii palju asju, millest lugedes ma hakkan lihtsalt muigama, sest reklaam tundub nii vales kohas või lihtsalt jabur. Esimesena tulevad mulle meelde menstruatsioonipüksid, siiani vaid mõte nendest pükstest ajab öökima, päriselt. Teisena tuleb meelde ühsitranspordi kuukaardi vms promomine blogis, mille autor ei kasuta ühistransporti. Aa, sigarette ei promoks kunagi (õnneks ei ole see ka lubatud!). Kui te ei teadnud, siis ma olen pool oma elust suitsetaja olnud, aga ei kujutaks ette, et seda kunagi uuesti tegema hakkaks. .Kas lõhefilee või burger?
Burger. Sest seda saab nii harva. Ma jumaldan kiirtoitu ja üks vanakooli burger rohke kastme ja salatiga või uus lemmik beyond meat burger viib keele alla. Hahh, äkki olekski burger mu lemmiktoit?

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?
Ärrituvus. Ma ei oska end tagasi hoida ja plärtsatan kõik välja kui lähen närvi või mulle midagi ei meeldi.

Odavam on end armastama õppida

March 28, 2019March 28, 2019 / Eveliis / 32 Comments

Ma kirjutasin eile pika postituse teemal #bodypositivity ja “sa oled piisavalt ilus sellisena nagu oled”, aga siis jäin mõtlema selle peale kui paljud minu tutvusringkonnas on end ühel või teisel moel kohendada lasknud ja sain aru, et ma ei mõtle päriselt seda, mida ma kirja hakkasin panema.

Ärge saage minust valesti aru. Meie arusaam ilust ja ideaalsest välimusest on tänu ajakirjadele, instagrami filtritele, photoshopile ja influenceritele, kes räägivad vastupidist oma tegudele, liiga väärastunud. Nii väärastunud, et me oleme sotsiaalmeedias kajastatavast ilust sõltuvuses. Loevad kommentaarid ja südamed. Oleme ausad ja küsime endalt: mitu korda me peale “autoendli” üleslaadimist vaatamas käime palju laike pilt kogunud on? See pole üüüüüldse oluline, vaidlete te vastu. Kellele me valetame? Ja miks? Sotsiaalmeedia ja südamed on sõltuvus. Müüvad kumerad pepud, peened pihad, pikad jalad, säravvalge naeratus. Aga kõik ei ole kumera pepu, peene piha, pikkade jalgade ja säravvalge naeratusega. Me tahame ka. Sest kõigil on. Jah, sotsiaalmeedia ja tuunitud ilu ajakirjades kahjustab tõsiselt meie vaimset tervist.

Aga.

Me tahame ka. Sest kõigil on. Ja teatud vanuses seavad naised endale ilmselt ka mingid nõudmised. Ilu ja vanus muutuvad, mingis vanuses ei taha me endale seda tunnistada, kuid siis see lihtsalt juhtub. Ei jää me keegi 18-aastaseks, kes 30-aastaseid vanaemadeks pidas. Mäletate küll? Või kui ei ole veel nii vana, et mäletada, siis ma lihtsalt ütlen sullem et saad 38 ja tuletad meelde 20-aastase enda sõnu, et pähh, kui ma olen kunagi nii vana, siis pole üldse enam oluline, milline ma välja näen. Mõtled sellele, muigad ja leiad end aina tihedamini külastamas seda lehte, sest ainevahetus on erinevate asjade koosmõjul pekki läinud ja tulemuseks on ebaatraktiivne muffin top. Mina keeldun olemast 40aastane mutt. Ma tahan olla naine. Ja minu jaoks on oluline ka see, et ma tunneksin end oma kehas hästi. Kui on vaja kohendada, kohendame. Muidugi algab kõik seestpoolt ja nooruslik olek on midagi muud kui nooruslik välimus, kuid neid ei pea lahus hoidma. Ma nägin eile ühe oma tuttava fotot, kus ta oli oma 15-aastase tütrega. Ma ajasin nad sassi. Head geenid, aga ka natuke botox´it.

Ma pean ausalt ütlema, et ma olen tänulik kommenteerijatele, kelle silmis ma “appi kui õudne” olen (olnud). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma ma vigadele nii palju tähelepanu pööranud ja oleks nendega edasi elanud, aga teate kui hea tunne on ärgates vaadata peeglisse ja näha seal värskeid silmi, mitte paistes silmalaugusid. See on nii imeline tunne! Ja otsmikku on ka mõnus kergitada ilma, et näeks välja nagu inglise buldog. Muidugi ei ole ma ka varem kott peas ringi käinud ja hiilinud mööda majaservi vaid siis kui on piisavalt pime, aga pagan võtaks kui palju üks väikene korrigeerimine juurde annab.

“Odavam on end armastama õppida,” räägivad sotsiaalmeediastaarid ja influencer´id. See on mu meelest naljakas, sest laias laastus on nende #bodypositivity sõnumite eestvedajad just need samad inimesed, keda saabki otseseslt või kaudselt süüdistada väärastunud iluideaalides. Need on inimesed, kes ise on end juba kohendada lasknud või kes päevad läbi “paastuvad” et säilitada oma sale piht ning kelle iluarsenali hoiustamiseks on vaja eraldi tuba. Eratreener ja Orgu toitumiskava on must have. Seega, andke andeks, kui ma ootan ka selle #lovemybodyasitis hashtagi´iga kuniks olen oma kõhurasvast ühel või teisel moel lahti saanud. Muide, ma käisin ka peki külmutamise konsultatsioonis ja kui töötaja mind seal mudis, tundsin ma, et tahaksin maa alla vajuda, sest uskuge mind, mul on mida mudida. “Siin on mida võtta,” ütles temagi ja lisas, et ega ühest korrast siin piisagi.

Mulle ei pea soovitama, et ole endaga rahul ja õpi end armastama. Ma armastan end. Rohkem kui kunagi varemgi, aga fakt on ka see, et ma ei kavatse endale valetama hakata, et olen rahul teatud osadega endast. Kui neid muuta ei saaks, siis loomulikult ei hakkaks ma nende osade varjamiseks edaspidise elu kandma vaid burkat, aga kõike saab muuta. Mõned lihtsalt lähevad üle piiri ja ei oska õigel ajal lõpetada.

Kui nädalavahetus on lääääbi

February 19, 2019February 19, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Reede.

Minu plaan oli Idaga Norra minna. Seepärast olin ma vastanud ka, et Napsie peole ei lähe. Ilmselgelt ei ole mul mõtet plaane teha, sest iga kord kui ma midagi plaanin, läheb teisiti. Norra jäi ära ja kuna ootamatult, ent meeldivalt tuli meile külla “Ida Merle”, kes sundis meid Marekiga vahelduseks välja minema, vedasin ma Mareki tollele samale Napsie peole.

Alguses lubas Marek, et see läheb mulle kalliks maksma, et ma ta mingile tüdrukute peole vedasin, aga kui ta peo lõpu poole koristama sai hakata, leebus ta veidi. Kuigi laupäeva õhtul kiusas ta nö kättemaksuks mind “oma aja muusikaga” ja ma pidin kuulama Bad Boys Blue´d, Modern Talkingut ja Blue Systemi.

Napsie peo fotod: Martin Dremljuga

Laupäev.

Laupäeva sobiks kõige paremini kirjeldama Chalice´i laulusõnad: Täna on nii selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev, Miksin toidujääke, väldin väljaminemist, asotsiaalne nagu viis Illi see linn.

Ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Okei, põranda pesin puhtaks, aga ülejäänud päeva veetsin ma 90% diivanil Netflixi vahtides. Jube mõnus oli vahelduseks. Marek oli suuremeelne ja lubas Idal OMA mängurongiga mängida. Eile õhtul panime selle siiski karpi ära, sest Mareki närvid ei pidanud vastu kui TEMA mängurongiga valesti mängiti. Poisid jäävad poisteks.

Mulle on viimasel ajal jäänud erinevates poodides silma ZinuZ küünlad. Huvitavate lõhnadega ja taskukohase hinnaga. Ütleme nii, et minu lemmikutega (jah, ikka Costany omad!) ei anna võrrelda, aga halvad ka ei ole. Ja Eesti lipuvärvides küünlad on nunnud. neid peaks nüüd soetama!

Õhtul elasime Victorile, Ingerile ja Ingale kaasa. Üle pika aja võin ma öelda, et jumala hea finaal ja esikolmik oli. Kõik kutid olid head ja oleks Eurovisioonile sobinud. Victori võidu üle oli mul muidugi ääretult hea meel! Hea lugu ja hea esitaja! Naljakas ja tiba piinlik oli pärast lugeda kommentaare, et oh seda häbi otsa, et Eestit ei esinda eestlane, Armeenia kutt ei oska eesti keelt ja midagi oli selle Uku kohta ka öelda. Kusjuures mind üllatas Uku Suviste esimest korda positiivselt. Ta stiil ja kõik muu ei ole absoluutselt minu teetassike, aga see laul ja esitus oli ülikõva. Armeenia kutt on lihtsalt äärmiselt sümpaatne, loodetavasti avas see (esi)kolmas koht talle nii mõnedki uksed.

Pühapäev.

Plaanisin matkale minna, aga Paunküla tundus liiga kaugel. Ma lihtsalt ei viitsinud kaks tundi autoga sõita. Selle asemel tulid Marimellid külla. Oma toiduga ja valmistasid mõnusa brunch´i. Parimat sorti külalised on need, kes oma toiduga külla tulevad ja siis veel süüa ka teevad. Ülimõnus laisk pühapäev otsa laisale laupäevale. Nagu allolevalt pildilt ka näha on, siis ma isegi viitsinud juukseid kammida. Aga emad võivadki ju kodus “kasimata ja dressides” olla, kas pole nii? Ma vähemalt mäletan, et olen sel teemal palju kirjutanud ja saanud kriitikat, et no kuule, ei pea end ju sättima. Oled nagu oled. Ma siis ka olin.

Pühapäeva pildid: Marimell.eu

Milliseid tundeid tekitab lastekaitsespetsialisti külaskäik?

January 26, 2019 / Eveliis / 2 Comments

Teate kui kummaline tunne on aru saada, et oled loll. Ma olen liialdamata saanud sadu kirju seoses oma skandaalse “lapsepeksu” looga ja nagu ma ka juba maininud olen, siis ma ei oleks ealeski osanud aimata, mida see endaga kaasa toob. Nendest sadadest kirjadest on paljud kirjutanud, et “see on teema, millest ei tohi rääkida, sest see toob kaasa lastekaitse” ja mu oma sõbrannad on öelnud, et hull oled peast, et midagi sellist kirjutasid, selle peale saadetakse sulle lastekaitse. Ma arvasin, et see on sõnakõlks, sest minu peas nägin ma halva ema ja “lapsepeksja” vahel päris suurt vahet ega osanud aimatagi kui halb ema ma tegelikult olen. Ma lootsin, et ma olen sama halb kui sajad teised emad, aga võta näpust.

Lastekaitseliit sai vihje/kaebuse, et Ussipesas on selline perekond, keda tasuks kontrollida. Väidetavalt oli küll inimene öelnud, et on üks pere, kellele võiks koolitusi soovitada, aga olgem ausad, see on lihtsalt viisakas moodus öelda, et nad ei saa ise hakkama. Ja ei, ma ei ole tänulik, et keegi reageeris mu “appikarjetele” (mida siin blogis olla piisavalt), ma ei karju appi, ma olen emotsionaalne, sellest ei pea tonti välja lugema, vaid mind tundma. Ma oleksin oodanud, et kaebaja võtaks minuga otse ühendust. Oleks olnud kuidagi ausam. Minu jaoks. Aga tema otsustas minust teada anda Lastekaitseliitu, kust see kaebus suunati edasi kohalikule spetsialistile. Lastekaitsespetsialist reageeriski kaebusele ja käis meil külas.

Mis tundeid see tekitas?

Esiteks ei saa ma üle häbitundest. Ma saan aru, et ma ei peaks häbi tundma ja ma ei oleks pidanud sellest teemast isegi kirjutama, nii ei saaks ju keegi teada, aga mulle endale tundus, et kui ma sellest teemast ei räägiks, siis ma justkui varjaks midagi. Mingit musta saladust. Meil ei ole pereelus ega lapsekasvatuses ei musti saladusi ega luukeresid, nii et häbitunne silmis, räägime siis ausalt ja avalikult ka sellest külastusest.

Kõigepealt tahan ma öelda, et spetsialist, kellega ma vestlesin esialgu telefonis ja siis ka näost näkku meie kodusel diivanil, oli äärmiselt meeldiv ja mõistev inimene, ei arvanud ta, et keegi siin last väärkohtleb või et meie pere oleks erinev igast teisest perest, kus laps(ed) kasvavad. Ta isegi ei leidnud, et peaks kodukülastusele tulema, aga mulle endale tundus, et on õigem kui ta meil ka külas käib. Juba selle pärast, et kaebaja rahule jääks. Enne külaskäiku jõudsin ma mõelda tuhat mõtet. Kas kodu läikima lüüa? Aga äkki ta siis vaatab, et ahah, ekstra tema pärast. Kas Ida mänguasjad laiali jätta? Aga äkki ta siis vaatab,et ekstra tema pärast. Kas küünlad põlema panna nagu igal teisel talvepäeval? Aga äkki ta siis vaatab, et ekstra tema pärast. Kas…? Ma mõtlesin nii palju mõtteid ning jõudsin lõpuks järeldusele, et kõige õigem on lihtsalt olla. Ja ei saa öelda, et meie kodu niikuinii kunagi eriline seapesa oleks. Kui ta tahab siit midagi negatiivset leida, leiab ta seda niikuinii, ka siis kui ma maja läikima lööks nagu prillikivi.

Me vestlesime erinevatest vaatenurkadest, probleemidest, põlvkondadest, koolitustest. Koolitusi on mulle varemgi soovitatud ja ma ei ole kunagi koolituste vastu olnud, on olnud erinevad põhjused, miks ma ühele või teisele koolitusele jõudnud ei ole. Nüüd pani ta meid kirja kahele koolitusele. Selle üle on mul hea meel. Mulle meeldib end koolitada ja täiendada tööalaselt, miks mitte koolitada end ema ja partnerina. Võib olla saan ma sammukese lähemale ideaalseks emaks olemisele? Just kidding. Mööda külge ei jookse aga maha ükski koolitus, nii et kui ma püüan lastekaitsespetsialisti külaskäiku vaadata häbitunde asemel sellest vaatenurgast, siis pole selles külaskäigus midagi halba. Ma püüan tegeleda sellega, et mul ei oleks häbi ja ma püüan keskenduda selle külaskäigu kasulikkusele. Ma oma mõistusega saan sellest isegi aru, aga minu ego ütleb midagi muud. See on raskem kui tunduda võib. Pange end minu olukorda, ega te ka esimese hooga lakke ei hüppaks rõõmust kui lastekaitse teid külastama tuleks.

Natuke sõna otseses mõttes musta huumorit ka külaskäigust. “Ida, mis sulle kõige rohkem joonistada meeldib?” küsis meid külastanud spetsialist. “Libikaid ja losse,” vastas Ida. “Kas sa joonistaksid mulle ühe pildi?” küsis naine. Ida noogutas ja läks joonistama. Kui ta siis oma pildi valmis sai ja naisele ulatas, pidin ma südamerabanduse saama. Ma olen ülikoolis laste joonistusi õppinud, aga selleks ei pea isegi õppinud olema, et saada aru, et Ida oli täiega hullu pannud. Pilt oli joonistatud musta vildikaga ja pildi nurgas oli suur süsimust õhupall. Ooookei, mõtlesin ma endamisi, nüüd on meil varsti oodata ka lastepsühholoogi külastust, kes tahab välja uurida, mis see lapse elu siis nii mustalt varjutab. Kui naine oli lahkunud, küsisin ma Idalt, miks ta pildile musta õhupalli joonistas. “See oli puu,” vastas Ida. “Aga must, miks sa musta joonistasid?” küsisin mina. “No ta oli selline väga vana puu.” Nojah. Selgitus selgituseks. Süsimust õhupall-puu ei tähenda midagi head selle külastuse valguses.

Päev hiljem, kui ma olin musta õhupalli pildiga ka oma ema paanikasse ajanud (Issand, nüüd nad jäävadki teid kontrollima ja analüüsima ja koolitama), palus Ida, et ma temaga koos joonistaksin. Tõi sama paberi ja vildika millega ta lastekaitsespetsialistile oli joonistanud. Paber oli punane ja vildikas tumeroheline. Ausalt, mul oli tunne, et ma pean joonistamisest video tegema, sest paberil tundub see tumeroheline vildikas süsimust. Noh et tõestaks, et meil ikka ei ole peres musti õhupalle, mis losse ja liblikaid varjutaks. Ida oli meie lastekaitse külastust vürtsitanud täieliku musta huumoriga.

Lõppkokkuvõttes võin ma öelda, et vestlus lastekaitsega ei olnud midagi sellist, mida peaks kartma või isegi häbenema (ma tean, ma tean, miks ma siis häbenen, eks), pigem võiks nende poole isegi ise oma murede ja küsimustega pöörduda, aga teate ise – avalik hukkamõist ja hirm, et mida teised ikka arvavad. Samas blogimisega on see risk ju niikuinii juba võetud? Nagu ka näha, siis on mul fenomenaalne oskus asju hullemaks kirjutada kui nad on. Õppetund iseendale. Vähem emotsioone avalikus veebipäevikus. Teistele võib kasu olla küll, et olen avameelne ja räägin ka probleemidest, aga kas mulle endale on sellest rohkem kasu või kahju. Selles on küsimus.

Lõpetuseks natuke random mõte: miks oma kogemusest lastekaitsega ei kirjuta need kõige suuremad sõrmeviibutajad ja hukkamõistjad?

Mul on häbi!

January 23, 2019January 23, 2019 / Eveliis / 17 Comments

Kirjutasin eile õhtul emaga, kes küsis, millal lastekaitse meile külla tuleb ja tundsin ühtäkki, et mul on häbi.

Mul on häbi, et ma panin muretsema oma ema, kes tänu tollele “skandaalsele” loole on lugenud erinevaid lastekaitse juhtumeid, et ega ometi ei ole ju nii, et mind saaks ebaadekvaatseks emaks pidada ja laps “vägivaldsest” perest ära võtta.

Mul on häbi, et olen ka oma elu negatiivsed hetked teistele meelelahutuseks lugeda andnud. Paljud probleemid oleks olemata kui ma keskenduksin vaid ilusatele hetkedele ning räägiks, kuidas 365 päeva aastas on meie peres täidetud vaid naeru ja rõõmuga.

Mul on häbi, et ma olen kirjutanud, et teatud hetkedel tunnen ma end halva emana.

Mul on häbi, et inimesed on minu blogist välja lugenud, et oleme probleemne perekond, kus mees ja naine peaksid lahutama ning laps kannatab süstemaatilise (vaimse) vägivalla all.

Mul on häbi, et ma olen ausalt rääkinud depressioonist. Mul on kõrini kommentaaridest “rohud võtmata ja sa ju oled haige inimene, seepärast sa nii käitudki”.

Mul on häbi, et ma olen näidanud, et minu elus käivad asjad üles-alla, on tõusud ja mõõnad. Ma olen oma tüübilt ilmselt selline, et näen ühel hetkel kõike mustades värvides ja järgmisel hetkel mõtlen, et põrgusse kõik raskused, elu on lill. Ma olen teinud vea, et olen blogis “kõikuv”. “Ebastabiilne” kui lugeda kommentaare.

Mul on häbi, et ma osad kommentaarid lasen endale naha alla. Osad sõnad, mida minu kohta öeldakse, on teinud rohkem haiget kui ma tahan endale tunnistada.

Mul on häbi, et ma ei oska käega lüüa ja järgida põhimõtet: ” anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma saan muuta,
ja tarkus nende vahel vahet teha.” Siis ma ei peaks enda kohta lugema “igasugu seljakotiga mutid, kes on kadedad ja kibestunud”.

Mul on häbi, et ma olen endast jätnud mulje kui kade ja kibestunud blogija, kes tahab kas ära panna, klikke või skandaale. Ma ei ole kumbagi. Ma olen lihtsalt loll.

Mul on häbi, et ma ei mõtle enne kui ütlen.

Mul on häbi, et ma olen nii sõnakas, et selle tagajärjena on minu “sõdadesse” kistud ka mu laps ja ma pean inimestele selgitama, kas ma tõesti kutsun oma last igal hetkel ja kõigi kuuldes sõnadega, mida ei sobi kasutada.

Mul on häbi, et minu “personaalküsimust” lahati Postimehes nurga alt, mille peale ma poleks iial tulnud.

Mul on häbi, et see päädis sellega, et mind poodi virtuaalselt üles võitluses lastevastases vägivallas. Mul oli vastik lugeda kommentaare, kus tuntud inimesed mõistsid hukka laste väärkohtlemist ja tõid näiteks mind.

Mul on häbi, et ma olen “vana aja inimene”/ ajale jalgujäänud inimene, kes tunneb, et sõnapaar “lapse väärkohtlemine” on minu loo kontekstis ebaaus.

Mul on häbi, et ma pean lapsele selgitama, mis on lastekaitse ja miks ta meid külastab ning vastama ta küsimusele, et ei, sa ei pea end ära peitma, keegi ei vii meid ära.

Mul on häbi, et kogu Dagmar Lampi poolt üles keerutatud lugu mulle nii mõjus, et ma tunnen end üksinda. Kuigi ma olen saanud ilma liialdamata sadu toetavaid kirju ja kommentaare tunnen ma end üksinda. Üksinda Halva Emana.

Mul on häbi, et ma tunnen end selle kõige tõttu masenduses ja idioodina. Idioodina, kes ühel ilusal päeval arvas, et kõige õigem asi maailmas oleks hakata blogima ja ei oska sellest loobuda kuigi probleemide ära hoidmiseks oleks see ainuõige samm.

Mul on häbi, et ma ei oska keskenduda ainult positiivsele.

2018 lemmikud

December 22, 2018August 21, 2025 / Eveliis / 6 Comments

Ma olen ikka teinud aastate kokkuvõtteid oma lemmikutest, aga siiani hotellidest. Sel aastal ei ole mul hotellide jaoks lihtsalt aega olnud. Ma olen küll aasta jooksul külastanud mõnda pärli, kuid päris palju on olnud ka “klassikaliselt igavaid” hotelle ja sellise lemmikute kokkuvõtte jaoks oleks see liiga igav. Seega sel aastal veidike teistsugune lemmikute kokkuvõte.

Aasta eeskuju: Panen kõik ühte patta. Nii blogija Herlingi, tema pere, Mesi Tare kodumajutuse kui Sibulatee. Nende tegevuslust ja pealehakkamine on täiesti fenomenaalne, enneolematu ja nakkav. Herling, nii vähe või palju kui ma teda tean, on oma ettevõtlikkuse ja omanäolisusega üks suurepärane eeskuju. Mitte et ma tahaks ja oskaks teda kopeerida, aga just oma olekult. Selline soe ja siiras, rõõmsameelne, positiivne, energililine. Ehe Eesti naine. Kas te ta pulmapilte olete blogist näinud? Pühaissamumeie, millised kaadrid ja milline pulm! Ma olen neid pilte kümneid kordi vaadanud ja ahhetanud. Ma tänan teda siiralt, et ta mulle Peipsiäärseid külasid ja oma muinasjutulist kodumajutust tutvustas. Sellest saati olen ma selle piirkonna tõeline fänn. Ma panin meid Mareki ja Idaga just kirja Varnjast Kolkjasse viivale jalgsimatkale.
Aasta restoranikogemus: Võib olla natuke vildakas, sest tegu ei ole ju otseselt restoraniga ja keegi meile midagi ei serveerinud, aga maitselamus ja kogemus oli kinldati seda erilisem. Loodusvägi sünnipäev Anni Arro stuudioköögis. Esiteks imelised uued maitsed, kooslused ja retseptid. Teiseks Anni Arro stuudioköök ja Liisu Arro keraamika. Viimane on mu meelest midagi nii geniaalset, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Kunst. Puhas kunst. Uus kollektsioon “Muusad” on nii mõnusalt boheemlaslik ja sürreaalne, ent siiski kaunis. Loomulikult erinev “Linnud kollektsioonist, mis peaks olema iga nõude-hooliku kollektsioonis, aga lihtsalt omapäraselt lummav.
Aasta uustulnuk: Tuduluu lasteriiete pood. Selle eestvedaja Miramii blogi on Eesti mõistes täielik välismaa. Selles mõttes, et kui see poleks kirjutatud mu emakeeles, oleksin ma veendunud, et tegu on välismaa sisustusblogiga. Nii stiilipuhas ja maitsekas. Pole siis ime, et järgmiseks oli oma e-poe avamine. Kui teile meeldib skandinaavia stiil ja sooneutraalsus, siis see on pood teile. SleepyFox, BlaFre, Monokind ja miniMilla muuhulgas esindatud.
Aasta ost: Muna saun. Oleme seda nüüd paar kuud testinud ja peab tunnistama, et on ikka üks hüva leil küll. Mulle tuli sõber külla, kes oli sauna suhtes skeptiline, et õues ja vett pole. kui ta siis KOLM tundi hiljem saunast tagasi tuli, ütles ta vaid “vau! võtan sõnad tagasi, see oli üks hea saun!” Jah, oleme leidnud ka mõned miinused (uks käib külma ja kuuma koosmõjul kehvasti ja osa viimistlust võiks parem olla) kuid plussid kaaluvad selle sada kora üle. Peamised plussid minu jaoks: hea leil, lai lava ja aken, disain. Mulle meeldib eriti selle sauna välimus. See on cool.
Aasta pood: Tuba ja Taburet Keilas (jah, Keilas!) Maakodu hõng, pitskardinad ja piparkoogid on märksõnad, mis seda poodi iseloomustavad. Põhimõtteliselt võiks need sõnad iseloomustada ka meie kodu Ussipesas. Ma olen sellest poest soetanud kolm kappi ja nii mõnedki nipsasjakesed. Ma loodan väga väga väga, et see poeke tegutseb veel kaua. See toob Skandinaavia teise ringi maakodu mööbli mulle praktiliselt koju kätte.
Aasta raamat: Jõuame jälle otsaga algusesse. Peipsiäärde. Raul Oreškini “Kui ma vananen” on universaalne ja nutikas nagu kirjutab ka “Sirp”. Auhinnad auhindadeks, nendest ei teadnud ma lugema hakates midagi. Mina lugesin raamatut kui sümpaatset fantaasiat ja armastuslugu.
Aasta galerii: Andke mulle andeks see Peipsiäärse poole kallutatus, kuid sel aastal üllatas ja imponeeris just see piirkond mind enim. Voronja Galerii on midagi sellist, kuhu lihtsalt peab minema. See on süreealne unenäoline maailm, just kui paralleeluniversumis, ent kõigest mõnikümmed kilomeetrit Tartust. Ja nende rabarberivein ning vahvlid – palun proovige ise, saate aru, millest ma rääkida ei oska.
Aasta üllatus: Ma ei saa öelda, et ma oleks vähe hotelle ja mõisaid külastanud, aga iga jumala kord kui ma satun uuesti mõne mõisahoone lähedusse, õhkan ma kui imeline see kõik on. Ma lihtsalt jumaldan mõisaid nii metsikult. Kernu mõis pakkus jälle mulle seda tunnet, mis aegajalt meelest kipub minema: kõik meid ümbritsev on imeline!
Aasta kook: Vanasti kuulus iga meie sünnipäeva või muu ürituse juurde suur Brita kook. Lõpuks sai sellest üle söödud ja Britat ei tahtnud enam keegi näha, aga Werneri koogid jäid. Siis tuli erinevatel põhjustel paus. Aastaid ei olnud me tema kooke söönud. Kuni nüüd Mareki sünnipäevani. Kurat! Hea oli. Väga hea oli. ja mis veel? LÕPUKS ometi oli üks tort, millel oli ilus alus, st et võtsid plastikust ümbrise ära ja said tordi kuldsel paberil tordialusele tõsta. Mitte ei pea koledal plastalusel lauda panema. 100 punkti selle eest! Gustavi soolased koogid on fenomen omaette!
Aasta blogi: Mis blogija ma oleks, kui tooks välja ka oma selle aasta lemmikuid. Liisi Väli kodu piltidest ei ole ma veel väsinud, kuidas saakski! Vaadake ise. Uustulnukana läheb minu hääl ka uue aasta auhindade jagamisel kindlasti Paksukesele. Muide, ma olen jummmmmala kindel, et ta on sama paks kui mina, aga tema kehakaal ja isik mind üldse ei huvita, mulle meeldib suur osa ta mõtetest ja arvamustest, samuti on ta instagram nauditav ja inspireeriv. Samuti on mulle sel aastal meeldima hakanud Jane blogi. No offense, Jane, aga see, et kodusest elust pärapõrgus on ikka midagi loetatavat kirjutada, on mu meelest päris hea oskus. See on selline lihtne meelelahutus, asendus TV-le, mis minu peakski olema (hea?) blogi tunnusteks.

Ma võiksin asjadega jätkata, aga kümme tundus selline sobiv number lõpetamiseks:) Mis on teie 2018 aasta lemmikud?

Päisefoto: Mesi Tare

Meeleheide, segadus, uued tuuled// Desperation, confusion and new breeze

December 19, 2018December 24, 2018 / Eveliis / 18 Comments

Mäletate seda lauset, mis mu tuttav mulle ütles, et “tuleb leida üles, kes sa oled, mitte olla see, kes sa arvad, et sa oled”? Pikkadel lennureisidel ja ajavahe tõttu keset ööd üleval passides olen ma selle peale palju mõelnud. Teine tuttav lisas sellele lausele, et minu puhul on olemas kolm mina – pärismina, töömina ja blogimina, viimane neist erinev sellest, kes ma olen, ja need kolm mina paratamatult hakkavad teineteist segama. Ma ise ei ole ausalt kunagi arvanud, et blogimina on pärisminust erinev, kuid see ei ole siiski esimene kord kui ma kuulen, et endast läbi blogi teise mulje jätan. Kus suitsu seal tuld.

Lisaks pani mind mõtlema üks tuttav, kes on nii sügaval oma mugavustsoonis ja meister leidmaks vabandusi, et ta ei jõua ilmselt oma elus kunagi oma unistuste ja mõtete täitmiseni, lihtsalt kulgeb ja raiskab oma elu seda maha magades, sõna otseses mõttes. Temaga juhtuvad pidevalt igasugu äpardused. Äpardused juhtuvad selleks, et inimene midagi oma elus muudaks, eksju? Kellega veel asju juhtub? Eriti viimasel ajal. Minuga muidugi. Märk, et ma teen midagi valesti ja peaksin midagi muutma? Ilmselt küll, sest vähe sellest segadusest, mis valitseb mu peas, ei ole viimasel ajal olnud meile võõras ka meeleheide.

Minu suurim viga on olnud see, et olen sel aastal olnud egoistlik. Arvanud, et minu mured on kõige suuremad ja mitte pööranud tähelepanu teistele. Eelkätt oma abikaasale. Kui tema on tahtnud oma muredest rääkida, olen ma talle nähvanud ja ta peale vihastanud, see kõik on lõppenud tülidega ja ilmselt me mõlemad oleme oma peas salaja mõelnud, et ega see kõik siin hästi ei lõppe. Asi poleks selles, et me ei armastaks teineteist, vaid selles, et mina olen murede ja probleemide eest tahtnud pea liiva alla peita, Marekit üldse kuulamata. Ma olen ise tahtnud kõike otsustada. See ei ole olnud ei aus ega õige.

Minu teine suur probleem on uhkus. Kui ma olen haiget saanud, siis ma ei suuda seda alla neelata, vaid tahan tõestada, et aga mulle tehti liiga. Saamata aru, et kedagi ei huvita see. Igaühel on oma vaatenurk. Mõlemad võib olla võrdselt õiged. Miks muidu see paja ja katla vanasõna. Mul on näiteks väga raske inimestele andestada. Ma ei saa öelda, et uhkus on halb iseloomuomadus, aga mõnikord oleks lihtsam ja õigem uhkus alla neelata ning näiteks abi paluda. Abi paluda on minu jaoks viimasel ajal olnud nii raske. Ma ei ole tahtnud endale tunnistada, et mul on seda vaja ja kuidas sa siis abi küsid. Peidad lihtsalt pea liiva alla ja loodad, et probleemid kaovad. Täiskasvanulik? Isegi mitte lõbusalt pipipikksuklik. Pipi leidis lahenduse. Kõik leiavad lahenduse. Mina pigistasin silmad kinni ja lootsin, et kõik läheb iseenesest mööda. Mõned nädalad tagasi, pidin ma oma uhkuse alla neelama ning abi paluma. Teate kui piinlik see oli? Mul oli korraks tunne, et olengi 40-aastane läbikukkuja. Ema, abikaasa, ettevõtja ja inimesena. Aga ma pidin, sest ma olin mures ja enam mitte enda pärast, vaid selle pärast, kuhuni ma olen viinud oma abikaasa. Minu depressioon hakkas tekitama temas depressiooni. Ma pidin silmad lahti tegema.

“Sa oled nagu Kiir Venemaal, kellega juhtub,” ütles see inimene, kelle poole ma pöördusin. Pagan, jällegi ju õigus. Minuga juhtub. Viimasel ajal. Sest et? Ma olen valesti elanud. Kuigi ma siiani arvasin, et olen end, oma põhimõtteid, eluviisi üsna palju muutnud. Mitte piisavalt. Esimene samm suuremate muutuste poole oli oma ego ja uhkuse alla surumine. See võib tunduda nii naeruväärselt lihtne, aga mitte mulle. Mulle oli see raske. Ma sisimas loodan, et sellest saab uus algus. Ma tegelen selle nimel, et sellest saaks uus algus.

Ma olen olnud mugav ja ma olen elanud eluvales arvates, et ma olen keegi, kes ma ei ole. Näiteks? Ma ei ole blogija. See, et panna oma instapiltidele hashtag #influencer ei tee minust influencer´it. Ma võin ise arvata, et kirjutan jube hästi ja kõigile peaks see meeldima, aga tegelikult kirjutan ma sama keskpäraselt nagu kõik need teised kümned ja sajad #influencerid. Ma olen pidanud ennast planktonist paremaks. Mis mind nendest paremaks teeb? Kõrgharidus (kõigest baka, mis on uus keskharidus juba ammu!) ja firmamärgiga käekott? Oma maja ja hea maitse (alati kaheldav!)? Hea töökoht ja reisimine? Kammoon, hea töökoha võib saada igaüks, kes seda tahab! Ja pealegi – inimeste ambitsioonid on erinevad. Mitte midagi ei tee mind paremaks Soome ehitajast või Norra koristajast. Kellegi jaoks olen ka mina plankton. Kõik on vaatenurga küsimus.

Vaatenurga küsimus on ka see, milline mina olla. Viimasel ajal on mind kõige rohkem hakanudki häirima blogimina. See on hakanud mu elu segama. Don´t get me wrong – ka mulle meeldivad need sülle kukkunud kingitused ja kutsed, mis panevad mind mõtlema, et ää, ikkagi #influencer, aga mind on hakanud häirima tähelepanu. See, et inimesed teavad, mida ma teen, mida ma söön, mida ma arvan paksude käivartega naistest, miks ma olen depressioonis (olnud), mis on mu pereelus valesti, miks mu laps mind aegajalt närvi ajab (lapsele mõeldes, siis selle reisi ajal on mu süda murdumas, et ma ei saa tema juures olla. Vaeseke sai endale just enne jõulupidusid tuulerõuged ja peab nüüd kodus piinlema.) Mind on hakanud häirima, mida inimesed, minust arvavad, sest mulle tundub, et see ei ole minu suhtes aus. Kuigi ma pean tunnistama, et olen selle tõepoolest ise endale kaela kutsunud.

Ma olen vastu võtnud otsuse, et 2019 saab olema uute tuulte aasta. Isiklikest eesmärkidest ma rääkima ei hakka. Ma ei taha, et inimesed, kellele ma ei meeldi, saaks ilkuda või oodata, kuna saab midagi halvasti öelda. Küll aga võin ma rääkida blogi vaatenurgast. Ei, nii suuri lubadusi, et blogi panen kinni, ma tegema ei hakka. Ma ei suuda seda niikuinii, ega ka ei taha, aga ma olen püüdnud välja mõelda, mis suunas edasi minna. Mulle tundub, et ma olen selle enda jaoks välja mõelnud. Suures osas pean ma selle eest tänama oma blogi lugejaid ja ka neid, kes mind blogipõhjustel foorumites kritiseerivad. Mulle jõudis peale kaheksat aastat blogimist kohale, et minu blogilugeja on minust targem. Mul ei ole piisavalt teadmisi, et pakkuda oma lugejale intellektuaalset lugemist, mul ei ole mõtet seda arvata. Mul ei ole mõtet ka kirjutada teemadel “kus-ma-käisin-mida-sõin”, sest see vihatud plankton ei tule siia blogisse kunagi seda lugema. Nendel on teised blogid, kust nad seda meelelahutust pakuvad. Mina neile mahlakalt seda pakkuda ei oska. Ma ei püüa enam olla blogija. Ma jätkan virtuaalset kritseldamist vaid seepärast, et see on mu hobi. Ja võib olla saab sellest ka teekond egost lahtilaskmiseni ja oma pärismina leidmiseni.

Naljakas, et ma siiani arvasin, et ma tean päris hästi, kes ma olen. Tundub, et siiski mitte.

Remember that sentence I was told that “you need to find WHO you are not who YOU THINK you are”? As I have been on long flights and struggling with time differences recently I have given a lot of thought about this. There was another sentence from an acquaintance “that there is three me – the real-me, the professional-me and the blog-me whereas the latter is different from me and these three will start to interfere to each other one way or another.” I have never thought that blog-me is that much different from real-me, but then again this was not the first time when somebody told that in real life I am so much different compared to the one I appear in blog. Where there is smoke, there is fire.

One person I know made me think – he is so into his comfort zone and master in making excuses, that most likely he will never reach his dreams and goals, but rather just exists and waists his life on sleeping, literally. There is constantly something going wrong for him as well. Mishaps happen to the person to change something is his life, isn’t it so? Who else has had misfortune in her life? Especially recently? Me of course. Is this a sign that I am doing something wrong and should make some changes? Probably, because not only am I confused in my head, but also the feeling of desperation is becoming familiar again.

The biggest mistake I have made this year, is being way too selfish. Thinking that my problems are the worse and not paying attention to others. Specially to my husband. Whenever he has wanted to talk about his problems, all I have done is snapped and become angry at him which all lead to arguments and probably made us both worry that this is not going to end well. It’s not that we don’t love each other, but when it comes to problems, all I have wanted to do, is hide my head under the sand and not listen to Marek at all. I have wanted to make all the decisions. That has not been fair and right on him.

Another big problem I have been struggling, is pride. If I have been hurt, I cannot let it go, but instead want to prove that I have been hurt. Not realizing that nobody really cares. Everybody sees things differently and all views can be equally right. For example I find it very hard to forgive. I cannot say that having pride is bad, but sometimes it would be better to swallow your pride and ask for some help. And asking for help has been very challenging for me recently. I haven’t wanted to admit to myself that I need help or even how to ask for it. Instead I have hidden my head in hope that problems will disappear. Acting like a grown-up? Not even close. Everybody around me seemed to try and find a solution, I closed my eyes and hoped that everything will pass. Couple of weeks ago I had to swallow my pride and ask for help. Do you know how embarrassing it was? For a moment I felt like 40-years old failure. Failing as a mother, a wife, an entrepreneur, and a person. But I had to and not even for myself anymore, but because where I had driven my husband. My depression had started to make him feel depressed. I had to open my eyes.

“You are just one of those people to whom something constantly happens”. Again, so true. Things happen to me, especially recently. Why? Because I have lived my life wrong even though I thought to have changed myself, my principles and my lifestyle a lot. Well, not enough. First step towards bigger changes was to suppress my ego and pride. It might sound so simple to others, but not for me. For me it was hard. Deep inside I hope, that this is the new beginning. I am working for this to be the new beginning.

I have been comfortable and living in a lie thinking to be somebody I am not. You want an example? I am not a blogger. Just because I post a photo in Instagram with a hashtag #influencer doesn’t make me one. I might think that I write really good and everyone should like it, but all I do is writing average texts like others, all these hundreds #influencers. I have thought to be better than majority of followers in the blog world. What makes me better than them? Higher education (only a bachelor degree that is the new higher education) and a branded handbag? Own house and good taste (always debatable!)? Good job and possibility to travel? Seriously, anyone can get on a good position if they want it! Besides – people have different ambitions. Nothing makes me better from Finnish builder or Norwegian cleaner. I am just another follower to somebody else. It’s all about your standpoint.

Also. it’s just about the point of view when you ask who am I? Recently I have been really disturbed by the blog-me. It has started to disturb my life. Don’t get me wrong – I do like the presents and invitations that make me feel like #influencer, but I have been annoyed by the attention. The fact that people know what I do, what I eat, what I think about women with fat arms, why I am (have been) depressed, what is wrong in my family life, why my child gets on my nervs every now and again (thinking of her now, my heart is broken that I cannot be with her now. She has picked up chicken pox just before Christmas and has to suffer at home now). I have started to feel uncomfortable by what people think of me, because I don’t think it is fair on me. But again, I have to admit that I caused all this myself.

I have decided that 2019 will bring new breeze. I am not going to talk about personal goals. I don’t want the people who dislike me, to have a go at me or wait for their opportunity to insult. But I can reveal the blog point of view. No, I won’t give as big promise as shutting this blog. I wouldn’t be able to do it anyway and I don’t want to, but I have tried to figure out which way to move on. I think I have figured it out. All in all I have to be thankful to my readers for that and for those who have criticized me in different forums. After eight years of blogging I have finally understood that my readers are smarter than me. I lack in knowledge to provide intellectual texts for my readers, I shouldn’t kid myself here. There is also no point in writing posts about “where-I-went-and-what-I-did” because nobody will ever come to read these. We have other bloggers for this, who can spice up their texts. I am not trying to be a blogger anymore. I am only continuing to scribble virtually because it’s my hobby. And maybe it will help me to let go of my ego and find real-me.

It’s funny how I thought that I know pretty well, who I am. I guess I don’t after all.

Siis kui ma korraks end tõelise naisena tundsin

December 10, 2018December 10, 2018 / Eveliis / 7 Comments

Ega ma täpselt ei teagi, kuidas või miks mina ja Ida Wild Woman poe avamisele neljapäeval sattusime, aga see polegi tegelikult oluline. Mul on väga hea meel, et sattusime. Glamuuri, tõeliste naiste, täielike kunstiteoste keskele. Täitsa piinlik kohe tunnistada, et ma ei olnud sellest poest ega brändist midagi varem kuulnud, tuttavad ja sõbrad küsisid hiljem Facebookis, et kuidas ma neist midagi ei tea, no ei teadnud, ju ikka liiga kaua ema olnud. Igaks juhuks kohe ütlen, et see ema osa oli nüüd nali,et keegi ei hakkaks ütlema, et ma tahan väita. et emadus ja kaunid ehted ei käi kokku. Ma pean silmas seda, et ma olen viimased viis aastat rohkem keskendunud lasteasjadele (aah, ja kuidas ma lubasin, et minust küll ei saa sellist ema, kes lapsele rohkem kulutab kui endale!).

Aga et siis Wild Woman. Hõbe, kuld, kristallid. Üks ehe ilusam ja isikupärasem kui teine. Ma ei liialda kui ütlen, et oleksin vabalt võinud pool poodi tühjaks osta. Ma pole ammu juba kullalaine olnud, kuid see pood ja sealsed ehted pani mind jälle kord ka kulla peale mõtlema. Klassikaline ja kaunis. Ja kristallid, ikka kisub hetkel ka kristallide poole. Vaatasin hetkel huvi pärast, et mis see kivi siis on, mis hetkel kõige rohkem kõnetas. (ma olen hästi kehvasti kursis kristallidega.) Selgus, et ametüst. Huvitav vaimne mõju ja võime tervisele. See tähendab huvitav valik minu poolt. Keda huvitab, siis tähtkujude järgi saab ka poest sobiva ehte valida (kingivihje meestele!)

Kui mina oleksin pool poodi tühjaks ostnud, siis Ida muidugi arvas, et me peaksime kõik asjad ära ostma. Ma arvasin, et äkki on okei kui me jõuluvanale teada anname, et see on pood, kust ta võib sisseoste teha. Ida nõustus. Te võite oma jõuluvanale ka vihje teha. Kood estonianwithbackpack10 tagab alati -10%.