blogija

Väike väänik anna asu, et ma suureks eal…

/ Eveliis / 13 Comments

Ma olen viimaste päevade jooksul nii palju mõelnud. Karma peale. Et lõpuni aus olla, siis ma ei ole mitte kunagi karmasse uskunud, mu meelest on see vaid lollide inimeste lohutus. Tegelikult on tegudel ja tagajärgedel alati hoopis muu põhjus kui mingi sõnaseletamatu karma. Olgu selleks siis meie lollus, laiskus või naiivus. Karmat kui sellist ei ole ma uskunud kuni selle hetkeni kui kõik hakkas rahakoti vargusest peale viltu kiskuma. Karma, öeldi mulle ka kommentaarides. Lõpuks hakkasin isegi nii mõtlema. Kirjutasin ka ühele sõbrannale, kes mind alati maa peale tagasi toob ja ta vastas mulle – Miks sa arvad, et karma sind defineerib, kas sa ei arva, et asi on hoopis selles, et aeg on täiskasvanuks saada. Mõtle nende naistel peale, kes meile “Mad Men´is meeldivad. Millest nad õpivad? Oma vigadest!

See vastus jäi mind kummitama. Selles mõttes, et mu sõbrannal oli õigus. Ma olen elanud nagu Pipi Pikksukk, muretut elu, kus probleemidel on kombeks iseenesest või teiste abiga laheneda. ma ei ole ise pidanud rohkem tegema kui natuke nutma ja end haletsema kui ikka on olnud keegi, kes on appi tulnud. Mina ISE ei ole pidanud probleeme lahendama. Küll on probleemid lahendanud minu eest Marek, emme, issi, vanaema, tädi Helju, õde, sõbrannad, aga mina ise olen ikka olnud Pipi Pikksukk. Või muretu suveliblikas. Tööalaselt ma ei ole kunagi tahtud olla Pipi Pikksukk ega liblikas, aga eraelus on see alati olnud justkui minu lahendus. Ma olen naernud teiste üle, kes on metspardina tegelikkuse eest põgenenud, saamata aru, et ma ise olen kõige suurem haavatud metspart. Ma olen ise valinud elada eluvales, et saan ISE hakkama, aga tegelikult ei saa. Ma olen alati vajanud kellegi tuge, et hakkama saada.

Mul on hetkel võrratu töökoht. Töökoht, kus ma olen (ja pean olema) täiskasvanu. Sarm ja inimeste tundmine aitab kindlasti kaasa, kuid see ei ole mäng, see ei ole selline mäng nagu blogi, kus ma ütlen välja kõik, mida tahan ja sellel ei ole tagajärgi. Valedel väljaütlemistel võivad olla väga valed tagajärjed. Tööalaselt oskan ma end (üdldjuhul) kontrollida. Oskan olla täiskasvanu ja oskan võtta vastutust.

Miks ma ei oska seda eraelus? Miks ma ei oska seda blogijana? Eraelust ma metspardina ära põgeneda ei saa. Ma pean õppima elama. Aga kas ma pean blogima? Kas ma pean olema see vuhatud Gregers Werle, kelle “hingeõhk haiseb ja kes ei saa piisavalt keppi, et rahul olla eluga”? Üks on selge. Blogimist ma jätta ei saa. Ma jumaldan seda totakat hobi.  Suud kinni ma hoida ka ei oska, blogijana. Aga kuidas elada nii, et mu blogi ei kahjustaks mind isikuna, ei kahjustaks minu ettevõtmisi ega tuleks mulle tagasi (oletatava) karmana, mis mu rahakotist tuhandeid eurosid viib? Siikohal olen ma ikka nagu Pipi Pikksukk, väike väänik, kes ei taha suureks kasvada, aga samas tahab elada nagu täiskasvanu. Siia valemisse on viga juba eos sisse kirjutatud.

Ma olen omadega nii (karmast) löödud, et masendus läheb aina suuremaks. Nädalavahetusel oli mul muide vestlus ühe inimesega, kes küsis, kas ma olen õnnelik. Vastasin jaatavalt, sest jah, hoolimata kõikidest nendest jamadest ja (sisemistest) kriisidest olen ma õnnelik ja ka tänulik kõige selle üle, mis mul olemas on. Kui ta küsis minult, mida ma elult tahan, vastasin, et ei midagi muud, kui olla õnnelik. Selle peale vastas ta, et ahhhaaa, sa siis ei olegi ikka õnnelik, sa tahad õnnelikuks saada.

Mu  aju läks errorisse. Totaalselt. Ma ei tea enam, kes ma olen ja mis ma olen,

 

 

 

Kümme aastat blogimist

/ Eveliis / Leave a comment

Blogipostituste reklaamimise grupis küsiti kaua keegi bloginud on. Vaatasin siis ka järgi, kaua ma bloginud olen. Täiesti sürreaalne, et ma olen seda kohe kohe teinud kümme aastat. Saate aru, kümme aastat olen ma avalikult (okei, mõnda aega alguses siiski anonüümselt) netis ringi jauranud ja oma arvamust avaldanud igasugu teemadel.
Üks esimesi postitusi 2009. aastal oli selline:

Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias /…/:

Jaga kõike.

Mängi ausat mängu.

Ära löö inimesi.

Pane asjad tagasi sinna, kust sa nad võtsid.

Korista enda järelt.

Ära võta asju, mis ei kuulu sulle.

Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks.

Pese käsi enne söömist.

Tõmba WC-s vett.

Soojad küpsised ja külm piim on head asjad.

Ela tasakaalustatud elu – iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke.

Tee igal pärastlõunal uinak.

Kui sa lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidu kellegi ligidale.

Märka imesid.

Ära unusta väikest seemet lillepotis: juured lähevad allapoole ja taim kasvab ülespoole ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas või miks, kuid me kõik oleme sellised.

Kuldkalad ja hamstrid ja valged hiired ja isegi väike potilille taim – kõik nad surevad.

Ka meie sureme.

Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said – tähtsaimat sõna – VAATA.

Võta ükskõik missugune neist teemadest ja ekstrapoleeri see täiskasvanute mõistetesse ja rakenda seda oma pereelus või töös või valitsemises või maailmas ning see kehtib õigesti ja selgelt ja kindlalt /…/Ja siiski on tõsi, ükskõik kui vana sa ka oled – kui sa lähed välja maailma, siis hoia kellegi käest kinni ja hoidu ta ligidale.

(Robert Fulghum, ”Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias“ )

Miks ma üldse blogima hakkasin? Sugulane soovitas. Endalegi ootamatult sai sellest minu hobi. Aegajalt  tõesti mõtlen, et enam ei taha blogida, sest mida head see endaga ikka kaasa toob, siis aga taipan, et päris palju head on kaasa toonud. Muide, kasvõi kriitika taluvuse. Ja inimesel peab ju hobi olema? Midagi muud asjalikku ma niikuinii ei oska.

Aitäh, Perekool! Siiralt aitäh!// This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35

/ Eveliis / 32 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama kaugemalt. Läheme ajas tagasi nii umbes 17-18 aastat. See oli aeg kui popp oli olla pruun. Ja mitte saada pruuniks teiseks juuliks, vaid olla pruun. Kogu aeg. Päike oli mu parim sõber. Ma olin igal vabal hetkel päikse käes siruli. Päikesekaitsekreemi ei ole ma oma elus kunagi kasutanud. Tädi Helju (tark naine!) ütles mulle kogu aeg – Eveliis, ära päevita, see ei ole kasulik, nahk läheb vanaks ja kortsu. Kas ma kuulasin teda? Ei, muidugi mitte. Lisaks hakkasin ma hoopis solaariumis käima.

Umbes 18-aastaselt hakkasin ma suitsetama. Suitsetasin kuni ma rasedaks jäin. Lihtne matemaatika ütleb, see teeb 15 aastat. Ülikooli ajal olin ma kõva pidutseja. Kõik olid. Kolmapäeval, neljapäeval, laupäeval klubis. Nädalast nädalasse. Kõik käisid. Varahommikuni klubis. Natuke magada. Loengusse. Ja nii see trall kestis aastaid.

Tädi rääkis mulle, et oota kuni 35 saad, siis hakkad vananema ja nägema, mida päike ja vähene magamine teeb. Mis te arvate, mis ma talle vastasin? Pähh, suva, 35-aastaselt ma olen nii vana, et vahet enam pole, milline ma välja näen. Tunnistage ausalt, 20-aastaselt tundus teile ka, et 35-aastane on ikka jõhkralt vana.

Ootamatult sai 20-aastasest minust 37-aastane. Peegel on mul olemas ja kuigi ma enam ammu ei päevita, ei suitseta juba neli aastat, pidutsemisest ei tea ma suurt midagi, on mul nagu öeldud kodus peegel ja ma näen, et kõik see on oma jälje jätnud. Lisaks ilmselt ongi mul ka selline nahk, mis kiiremini kortsu läheb. Rasked silmalaud olen ma isapoolselt suguvõsalt pärinud. Just eile vaatasin isa pulmapilti ja kuigi ma leian, et mu isa on täiega kena mees, siis ma nägin ka oma silmalaugude tulevikku. Kortsudest ja silmalaugudest hoolimata ei ole mul enesekindlusega kunagi probleeme olnud ja nii ei ole ma end kordagi veel vanana või koledana tundnud. Muidugi olen ma mõelnud, et ühel hetkel ei välista ma ei süste ega võib olla isegi lõikusi, aga ma mõelnud selle peale veel väga. Ei lasknud end häirida. Avaliku blogijana, kelle mõnikord teravaid arvamusi loevad päevas tuhanded inimesed, kuulub minu ellu ka kriitika. Aastatega on mulle paks nahk (sõna otseses mõttes ka) selga kasvanud, suur osa asjadest läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid osa kriitikast paneb ikka mõtlema. Ja kui päevast päeva kuulda kommentaare oma välimuse kohta, siis see hakkab ikkagi mõjutama. Hakkadki mõtlema, et aga kui vana ma siis tegelikult teiste arvates välja näen?

Läksin ekstra õhtul Perekooli foorumisse, et mõned näited leida. Ei pidanud palju otsima, sest üks viimase aja populaarsemaid arutelusid Malluka autokooli kõrval oli just minu välimus:

  • Eks ta sellepärast on vanusest 15a vanem välja näebki, ma tõsimeeli arvasin, et tegu on 45+ inimesega, aga et 35a seda ei arvaks elus.
  • Pidev ving, irin, negativism, rahulolematus kõige ja kõigiga muudab ka inimese vanemaks.
  •  Tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada.
  • Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe.
  • Nii kaugelt näeb mu vanaema ka 35a välja
  • Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.
  • Kaldun arvama, et Seljakoti kiire visuaalne vananemine on tulnud sellest, et ta on oma näolihased “kandnud” selliseks. Hoidnud pidevalt nägu pinges, krimpsus, mossis ja üleüldine rahulolematus – selline näolihaste hoiak ongi nüüdseks jätnud püsiva jälje näkku. Ma teeks tema asemel kodus näkku kupumassaaži või tavalist massaaži, lõdvestab lihaspinget näos.

See on vaid üks lehekülg kommentaare. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma ütlen  aitäh kõikidele Perekooli kägudele, sest kui te poleks mu välimust järjepidevalt kommenteerinud, ei oleks ma Medemis Clinic´u poole pöördunud. Esialgu konsultatsiooni sooviga, aga kõik läks nii kiiresti, et juba esimesel kohtumisel üleeile panime me paika, mida minu näoga teha võiks ja juba eile käisin ma esimesel protseduuril – otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas. Teate, mis on naljakas? Kui ma konsultatsioonile läksin, anti mulle kätte peegel ja küsiti, et mis sind siis kõige rohkem häirib. Ma pidin ausalt vastama, et tegelikult ei häirigi mind otseselt midagi, aga kuna tänapäeval on olemas kõik võimalused, et parem välja näha, siis miks kannatada kommentaare ja näha (väidetavalt) vanem välja kui 37. Kokku sai konsultatsioonil lepitud, et teeme kolm protseduuri: botuliinisüstid, korrigeerime ülalaud ja protseduuride vahele teeme ka IPL fotonoorenduse kuuri, et eemaldada pigmendilaigud ja parandada naha üldist toonust. Ajaraamiselt peaksin ma saama teile enne ja pärast pilte näidata veebruaris.

Süstide mõju peaks avalduma näha olema kahe nädala jooksul, kuid teate, ma tundsin end juba eile kuidagi uuesti sündinuna. Mul oli hea meel, et ma selle sammu ette võtsin. Marek naeris kodus, et ju mul ikka kusagil mingi silmarõõm on, et no kelle nimel ma siis nüüd pingutan, et ega ju ometi oma mehe jaoks. Osaliselt on tal õigus, et jah, esimese asjana mõtlesin ma loomulikult enda peale. Oma enesekindluse tõstmise peale. Aga võimalikest silmarõõmudest on mul ükskõik ja teine osa minust mõtles just oma mehe peale. Küllalt on neid naisi, kes keskea saabudes oma välimuse käest ära lasevad ja siis pärast krokodillipisaraid valavad, et mees teisi vaatab. Ei, minu abikaasa ei ole selline, kes vaid inimese välimust hindab, tema esimene reaktsioon oli “aga mind ei ole ju sinu kortsud kunagi häirinud?”, kuid kui silmarõõmude ja muud naljad kõrvale jätta, siis sai temagi aru, miks ma Medemisse pöördusin.

Hoidke siis nüüd pilk peal blogil kui tahate samm-sammult näha, mis edasi toimuma hakkab. Kogu teekond saab teoks tänu koostööle Medemis nahakliinikuga.

*Pealkiri on siiski kerge sarkasminoodiga öeldud. Ega see välimuse kallal tänitamine midagi tänuväärset just pole.

//

To be completely honest with you, I have to go back in time, about 17-18 years. That was the time when being tanned was pop. And not being tanned only in summer time, but to be proper dark. ALL the time. The sun was my friend. I used to sunbathe whenever I could. I was never using sun lotion. Aunty Helju (a wise woman may I add) told me all the time – Eveliis, don’t sunbathe, it’s not good for you. Your skin will get old and wrinkly. Did I listen to her? No, of course not. Instead, I started to visit sun beds more often.

At the age of about 18 I started smoking and I was doing that until becoming pregnant. Simple calculation says that was 15 years all together. In uni I was also a party animal. Everyone was. Wednesday, Thursday and Saturday night was about clubing. From week to week. Everyone was. Dancing in nightclubs until early morning. You had a couple of hours nap, then rushed into lecture. And like that for years.

Aunty warned me to wait until I turn 35, when I will start getting older and see the results of what sun and lack of sleep can do. What do you think I replied to her? Heh, I don’t care, at 35 I’m so old that it doesn’t matter how I look. Be honest, even you felt at the age of 20 that 35 is seriously old.

Before I realized, 20-year old me had turned 37. I do own mirrors and though I haven’t sunbathed for a long time, have lived smoke-free life for four years, and don’t know the meaning of the word partying, like I said I have mirrors at home and I can see the outcome of all the above. Probably I also have the sort of skin that wrinkles quicker and easier. Heavy eyelids are inheritance from my dad’s side of the family. I was actually looking at his wedding picture recently and I must admit, though my dad is a gorgeous looking man, I could see the future of my eyelids. Despite the wrinkles and the heavy eyelids, I have never had problems with self-confidence and I have never felt old or ugly. Of course I have had thoughts about injections or operations, but never too deep or serious. I wasn’t bothered. Being a public blogger, whose sometimes very sharp opinions are read by thousands of people a day, criticism has become a part of my life. Over the years I have become thick skinned (literally), so majority of it all just comes and goes. But there are some sayings that make me think and if you hear comments about your looks on a daily basis, it will start to effect. And you start to think HOW old do I look then?

I extra went to internet forum to find some examples, which wasn’t really that hard as one of most popular discussion was actually about my looks:

  • This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35.
  • Constant whining, negativism, dissatisfaction with everything and everyone makes people look older as well.
  • She is definitely one of those, who appears older than she really is. She knows it and that’s why she is usually wearing sun glasses on photos.
  • I am the same age as her, but don’t look an oldie as she does.
  • From a distance even my grandmother looks 35.
  • Tough. Life is so un-fare to some people. Or maybe she has done everything she can to look so bad. I don’t believe the latter, so it must be total lack of luck.
  • I think that the visual quick aging of Backpack is because she “has worn” her facial muscles like that. Having her face constantly tensed up, wrinkling, sulking and general resentment – the facial muscles remember this position and have now stayed like this. If I was her, I would give my face cup massage at home. Or even normal massage would help to ease the tensions in face.

This is only one page worth of commentaries. I would have never thought this, but I sincerely have to say THANK YOU to you all in the forum. If you hadn’t constantly criticized my looks, I would never have gone to Medemis Clinic. At first I went there only to have a simple consultation. But everything moved so fast, that on the first appointment on Wednesday we came up with the plan on what to do with my face and already on Thursday I went for my first procedure – botulinum injections into forehead. You know what is funny? When I went for my consultation, they gave me a mirror with a question – what is bothering me the most? I had to be honest and say that nothing is really bothering, but as now days we have the possibility to look better, then why put up with the comments and (supposedly) look older than 37. We agreed on the consultation to do three procedures – botulinum injections, correcting eyelids and in between these two procedures also carry out IPL photorejuvenation cure to remove pigmented spots and improve the general health of my facial skin. In theory I should be able to show you before and after pictures in February.

The effect from injections should be visible in two weeks, but I felt like a new born already on the same day. I was so glad to have decided and do this. Marek was laughing at home that I must have feast for eyes somewhere, because of whom I am doing all this as obviously I am not doing this for my husband. He is right, partially, as first and foremost I was thinking about myself to raise the level of my self-confidence. And of course I was thinking about my husband. I don’t care about any feasts for eyes. There is far to many women, who stop taking care of themselves when mid-life arrives and cry later, because the partner/husband is looking at other women. No, my husband is not one of those, who only appreciates the look. His first reaction was “but I have never been bothered by your wrinkles”. In the end though, if we leave out all these jokes about feasts for eyes, then even he understood why I went to Medemis.

Keep an eye on the blog now if you want to see step-by-step what is going to happen. All this journey will be happening thanks to the co-operation with Medemis.

* The title is written with sarcastic tone in it. In the end of the day, it is not nice to hear criticism about you and your looks.

Järjekordne blogikriis

/ Eveliis / 33 Comments

Ei, ärge kartke või lootke, et see on üks nendest postitustest, et ma enam KUNAGI ei blogi ja palun kirjutage mulle nüüd kommentaaridesse, et palun ära lõpeta, sest sa kirjutad nii hästi ja muidu pole meil enam midagi lugeda. Eip. Üldse mitte. Ma lihtsalt mõtisklesin paar päeva. Asjade kokkulangevus.

Ühelt poolt mind nii rõõmustab, et seda blogi külastab aina rohkem ja rohkem inimesi ning ausalt on nii tore kui inimesed julgevad juurde tulla ja öelda, et tere, sa mind ei tunne, aga ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et loen su blogi. See on ausalt inimestest nii armas. Teisalt aga tekkis mul mingi hirm. Et ma olen kuidagi alasti liiga paljude inimeste ees. Et liiga palju inimesi teab mind läbi blogi. Aina enam on juhtunud, et saan kellegagi kokku, hakkan midagi rääkima ja vestluspartner juba noogutab, et jajah, sa sellest kirjutasid jah. See on kuidagi nii hirmus. Aga ikka tore ka kui inimesed teretavad. Alles hiljuti tuli minu juurde üks naine, kes naeratas ja tere ütles, ma naeratasin ja teretasin vastu, siis hakkasin mõtlema, et aga ma ju ei tunne seda inimest…Tema mind tundis.

Siis on mind häirinud mingid kommentaarid. Selles mõttes, et kui elad blogis, siis peaks iga oma liigutuse läbi mõtlema, et see ei oleks mitmeti mõistetav või ei tekitaks jutte. Esiteks need meie maja loomad. Ausalt noh, ei tulnud ma selle pealegi, et kui kasside elust ja olust ei räägi, siis on nad jumala poolt hüljatud, väärkoheldud ja näljas. Kui siis natuke kasside toidust rääkida, siis hiljuti soovitas loomapoes müüja mingit uut toitu proovida, et praegu hea hinnaga ja nii edasi. Orkut sõi seda toitu nii ahnelt, et talle enam ei mahtunud ja oksendas selle õhtul teistpidi välja. Ma ei teagi nüüd, kas seda toitu veel osta või mitte. Kassile (ühele) meeldis, aga samas kui ta nagu buliimik sööb, siis pole ju ka mõtet. Hugole leidsin ka lõpuks mingid maiused, mida ta ei neela tervelt alla või ei kaeva lillepeenrasse, vaid närib, nii nagu nende maiuste eesmärk olla võiks. Suured kiidusõnad Keila Selveri loomapoe müüjale soovituste eest!

Kommentaarid, et appike jälle sul on veiniklaas käes, et mina ju tean, et sa ei joo nii palju, aga mida teised küll arvavad. No me ju juba ammu teame, et teadjamad kommeteerijad teavad, milline joodik ma olen. Mis sa maanaisest ikka muud tahad. Kibestunud ja õnnetu pealekauba. Aga ma ikka mingil põhjusel eeldan, et inimesed on normaalsed ja ei arva, et sotsiaalmeedia võrdub päriselt elu sajaprotsendiliselt. Samas – kasside ja koera kommentaarid näitavad ju just, et täpselt nii nad arvavad.

Sain eile juhuslikult kokku kahe inimesega, keda ma polnud aastaid näinud. Pläkutasime natukene ja muuseas rääkisime natuke ka blogidest. Ühe blogija kohta ütlesid nad, et no ja vaata tema blogi, ei peegelda ju väga tema tegelikku elu. Tõsi. Samas kelle blogi peegeldaks kogu elu selle tegelikkuses? Ma näiteks istun praegu diivanil aluspesus, pleedi all peidus, juuksed sassis ja uneliiv ka veel silmas. Aga seda tegelikkust ei kavatse ma kunagi kellelegi näidata. Parem see veiniklaasi tegelikkus.

Kommentaarid, et appikene, sa ei pannudki lapsele kiivrit pähe kui ma lihtsalt teen maja ees proovisõitu uue rattatooliga, mille ma leidsin Sõbralt Sõbrale poest sel samal päeval kui ma olin töö juures rääkinud, et tahaks kusagilt soodsa hinnaga tooli leida. Ma ei oska poliitkorrektne olla, ma ei tahagi seda olla, aga mulle tundub aina enam, et mida rohkem on mul lugejaid, seda rohkem ma peaksin? Ma ei taha. Ma protestin poliitkorrektsuse vastu!

Ja kui üdini aus olla – millist turvavarustust me lapsena kasutasime? Jajah, olid teised ajad ja teised majad, aga mulle natukene tundub, et me läheme igasugu reeglite ja keeldude ja ettekirjutustega natuke liiale. Ei, ma ei ütle siinkohal, et turvavarustus poleks vajalik, lihtsalt…

Veel rohkem häirivad mind kommentaarid, et sa turundad oma blogi valesti või muud sarnased soovitused, et kui sa tahad oma blogile rohkem publikut, siis sa peaksid tegema seda ja teist ja kolmandat. Ma ei taha. Ma tahan teha natukene. Nii nagu mulle sobib. Ma ei ole mingi blogiturundus-guru ega tahagi seda olla. Mulle meeldib, et ma EI PEA olema blogija, sest sellest sõltub midagi. Mulle meeldib, et ma SAAN olla blogija. Mul on karjäärialaselt hetkel hoopis teised plaanid kui olla elukutseline blogija.

Ühesõnaga lihtsalt üks lambikas kriis, sellest kuidas ma tahan olla blogija, aga ei taha olla blogija. Makes sense!

Kas blogija/vlogija on kuulsus?//Wake me up when I´m famous

/ Eveliis / 49 Comments

Käisin hiljuti ühel üritusel, kus oli palju minust nooremaid inimesi. Vanuses 13-18. Korraga hakkasid nad mingeid nimesid pilduma, et kas sa tead, kus see käis ja mida ta tegi ja palju ta teenis ja nii edasi. Küsisin siis, et kes see Maria Rannaväli on. See pilk, millega nad mulle otsa vaatasid, peegeldas õudu. Kuidas on võimalik, et keegi ei tea, kes on Maria Rannaväli. Sain kiirkursuse vlogimisest ja ülevaate tuntumatest vlogijatest, keda noored fännavad. Ja kui ma ütlen fännavad, siis ma mõtlen fännavad. Tuleb välja, et vlogijad, kellest mina kuulnudki polnud, on Eestis tõelised kuulsused.

Ma seekord peatun vaid põgusalt sellel teemal, et minu meelest on tegelikult natukene kurb, et kui küsida lastelt/noortelt, kelleks te saada tahate, siis üsna kiiresti tuleb vastuseks blogija/vlogija. Kui mina noor olin ja rohi rohelisem oli, siis tahtsid lapsed saada arstiks, tuletõrjujaks, müüjaks, emaks. Kõik ei saa ju vlogida? Ja kas vlogimine/blogimine tõesti on selline karjäär, mis elu aeg toidab? Eestis. Oled 24-aastaselt (vaid) blogija ja teenid kommiraha, aga kümne, kahekümne aasta pärast? Ma päriselt mõtlen, et kas need, kes hetkel blogijana/vlogijana leiba teenivad, teevad seda elu lõpuni?

Tagasi kuulsuse juurde. Mul on üks sõbranna, kellega me nö vaidleme blogijate teemal. Tema arvates ei ole blogijad mingid kuulsused, sest nad pole midagi saavutanud ja on tuntud vaid mingis ringkonnas. Tema arvates on kuulsused Lemmy Kilimster, Solstafir, Amon Amarth. Mina pidin neid guugeldama. Okei, jah kui ma sain teada, et esimene on Motörhead´i bassimängija ja laulja, siis Motörhead´i ma muidugi tean, aga lauljat nimeliselt mitte. Pole minu teetassike muusikat. Aga see ei vähenda muidugi fakti, et nad ei ole kuulsad ja hinnatud. Minu arvates on sama blogijate/vlogijatega. See, et mina või keegi teine ei tea üht või teist populaarsemat blogijat, ei tähenda, et nad ei ole kuulsad. Minu sõbranna näiteks aga keeldub leppimast sellega, et näiteks Mallukas on staar. Ja me vaidleme. Mina räägin, et vahet ei ole, mida mina või tema arvab Malluka/Marimelli/Porgandi/ tegemistest, kui nad pidevalt kusagil pildis on ja näiteks kollane ajakirjandus vorbib neist uudiseid, siis järelikult ON nad nii palju tuntud, et uudise “Mallukal pole aluspükse jalas”, “Marimellid korteriotsingutel”, “Porgand kallimast lahus” kirjutamisel on mõte. On piisavalt palju inimesi, kes neid teavad. Kui kirjutada uudis “Eveliis Kund-Zujevi koer on näljas”, siis vaid viis kõiketeadjat-kägu teavad, kes krt on Eveliis Kund-Zujev.

Ühesõnaga me jääme selle sõbrannaga alati eriarvamusele küsimuses, kes on kuulsus. Kim Kardashian & Co on ka mõttetud, aga ometi teab neid terve maailm. Ja see kui kolm üliintelligentset inimest neid ei tea, ei vähenda fakti, et nad on kuulsused.

“Kas Jüri Ratas või Donald Trump on kuulsused?” küsis sõbranna. Ma ei kasutaks nende puhul sõna “kuulsus”, ma ei oska seda isegi seletada miks, aga mulle tundub, et poliitikud ei lähe kuulsuste alla. Lihtsalt iga inimene, kes koopas ei ela, teab neid ja tunneb nad ära. Selles mõttes ilmselt siis ikkagi kuulsus?

Või mis on siis kuulsuse kriteeriumid. Blogija, kellest ülepäeva kollaseid uudiseid vorbitakse, ei ole kuulsus, aga Kosmikute trummar bassimängija, kes surma sai, on? Mis neil vahet on? Sihtrühm? Kas Anu Saagim on kuulsus? Kas Sünne Valtari on kuulsus? Või pole nad kuulsad, sest mina ütlen, et ma ei tea nende tegemistest suurt midagi. Aga kuulus on Mae Lender, Misjöö Voronin või Mesitare-Herling, sest ma olen nende tegemistega kursis, neid telekast näinud, nende raamatuid lugenud?

Ma ei taha sugugi öelda, et KÕIK blogijad on kuulsad või kuulsused, aga tuntud on neist küll mitmed ja tahame me või mitte mõni tuntum ja kuulsam kui teine. Ma ei usu, et kuulsaks saamise kriteeriumid on vaid Nobeli preemia saamine. Vändra-Aveli oli ka kuulus. Ja Tupe-Kristi. Ja Push-up. Meie mees. Kuulsusi on lihtsalt erinevatest kategooriatest. IMHO.

ja lõpetuseks. Mina pean oma blogi VÄGA VÄIKESEKS ja mitte mingiks oluliseks mõjukanaliks, aga sain eile Herlingult sõnumi, et peale minu saunapaadi postitust sai ta rohkem kui kaks broneeringut. Tahame või mitte, aga blogidel ja vlogidel on tänapäeval jõud. Mina ei taha blogikuulsust, aga mul on pagana hea meel kui blogist ka mingi kasu on. Inimestele ja kohtadele ja asjadele, kelle/mille käekäik on mulle südamelähedane. Peipsiäärne idüll (ILMA jooksva vee ja eurowc-ta) võitis eelmisel aastal mu südame ja tundub, et sel aastal jõuan ma veel 1-2 korda sinna tagasi. Peipsi Toidu Tänav ja Sibulatee puhvetite päev tundub liiiiiiiga ahvatlev, et vahele jätta.

img_2435

Postskriptum: Eile rääkisin blogidest ka ühe teise blogijaga, kes ütles, et mu blogis võiks reklaami teha küll, et omamoodi huvitav, aga et kas mu lugejaskond on ostujõuline. Ma ei kavatse oma blogi reklaamiga üle kuhjata, aga kui teil tükki küljest ei võta, siis võib-olla viitsite kirjutada kommentaaridesse, kes te olete ja kust te tulete;) 

Blogimaailma taga//Blogs are whatever we make them. Defining ‘Blog’ is a fool’s errand.

/ Eveliis / Leave a comment

“Öed” laulu teate? Et ma pole linnabeib, maakas everyday ja nii edasi. Laias laastus oleme me just maakad everyday oma ligadi-logadi segasummasuvilas, mis mittttttteeeee kunagi valmis ei saa. PS: Kust teie soovitaksite osta aiamaja/saunamaja? Me ei jõua selle palktare restaureerimisega ilmselt kuhugi, aga järgmiseks suveks on meil siiski plaan airbnb jaoks eraldi maja püsti panna. Külalistel mugavam. Ja loodetavasti tuleb neid siis veelgi rohkem kui sel suvel. See suvi on ikka täitsa lõpp olnud külaliste poolest. Mulle teeb nii siiralt rõõmu, et inimestele siin meie juures keset mittemidagit meeldib. Ja meile meeldivad inimesed, kes meie juurde tulevad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

img_2234img_2236

Ma olen siiani arvanud, et mu blogi on üsna selline nagu meie elu. Väga vähe ilustamist ja väga vähe teesklust. On paremaid ja halvemaid aegu, mida ma üsna (võib olla liigagi) avameelselt olen blogis alati jaganud. Ma ei oska filtreerida. Ma ei tahagi filtreerida kui aus olla. Eile sain ma aru, et tegelikult on see minu blogimaailm ikka üks paras teesklus.  Perekoolgi teab paremini, kuidas meie pere loomad hoole ja armastuseta on, aga seegi pole kõige olulisem.

Kõik selle postituse pildid on tehtud 15 minutit peale seda kui Ida ärkas ja jonnima kukkus. See ei ole erand. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi ei istu ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi istub ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi…ma ei tea, mis ja ta jonnib. Reaalselt kruvib end nii üles, et nutabki nagu maailm oleks kokku kukkunud.  Midagi ei meeldi ja karjub, et issi või emme tuleks tema juurde, isegi kui emb-kumb meist läheb, ei jäta ta jonni, vaid kiunub edasi, seni kuni me uuesti minema läheme, sest närvid…Eile ei läinud kumbki meist – 15 minutit nuttis ta, et ta ei taha üksi olla, aga keeldus ka ise meie juurde tulemast. Ja ta ei olnud üksi, vaid ta teadis, et issi on maja ees õues ja mina olin ülemisel korrusel. Mulle on nii palju öeldud, et ole rahulik ja ära ärritu ja ta on laps ja püüa ikka heaga. Ma ei ole idioot ja täielik imbetsill – me proovime ALATI kõigepealt heaga, agata lihtsalt kruvib nii kaua, et isegi kõige rahulikum inimene läheb endast välja. Ma ei taha oma lapsele liiga teha ja jätta muljet nagu kasvaks meil kodus mingi monster, Ida on tegelikult äääääääärmiselt taibukas ja terane laps, temaga saab metsikult pulli ja koos naerda, ta tahab alati aidata ja on  hästi südamlik, aga…ta on täielik egoist. See teeb mulle muret. Ma saan aru, et “üksiku lapse sündroom”, aga see ei saa ju olla vabandus. Ja EI, ma ei kavatse veel kord rasedaks jääda, vaid selleks, et oma last kasvatada.

Ida tujud ja kangekaelsus on täielik õudusunenägu. Nagu ilmselt ka minu omad.

img_2229img_2233img_2232img_2228img_2231

Ja siis läheb jonn üle. Ma ei räägi vaid Idast. Meil kõigil siin on aegajalt oma jonn. Ka Marekil tuleb ette (täiega tööstress julgen ma saladuskatte all öelda). Aga see läheb üle. Ma klõpsin paar suvalist pilti (kuhu raudselt “kogemata” jäi peale ka Hugo) ning kui ma ei kirjutaks juurde ühtegi sõna Ida tujudest või muudest probleemidest, siis jääks mulje, et me elame siin maailma kõige idüllilisemat elu. Isegi vikerkaar tuleb päeva lõpuks välja.

img_2230img_2227

Mis ma selle postitusega öelda tahan? Blogid peegeldavad päris paljus blogija päriselu, kuid siiski mitte igat detaili. Samas ei ole see teesklus. Kõike lihtsalt ei jaksa jagada. Ei tule selle pealegi, et see võiks lugejat huvitada. Blogi on nagu elu oma tõusude ja mõõnadega. Pisarate ja vikerkaartega. Üks hetk üks ja teine hetk teine. Kõike ja igat detaili ei jaksa jagada. Tihti tähendab see seda, et loetakse välja midagi hoopis muud, sest taust on teadmata. Blogija viga, et sellele ei mõtle. Ja isegi kui mõtleb, kirjutab ja taust on teada, siis ei tähenda see, et kusagil on keegi, kes teab paremini. Lugesin kusagil kommentaari enda kohta, et “isegi võõraste inimeste ees karjub lapse peale”. Andke mulle andeks, et ma nii ei oska, et avalikus kohas olen üks ja kodus teine. Kui laps teeb pahandust avalikus kohas, siis saab ta pahandada avalikus kohas. Ma ei mõtle, et äkki keegi nägi. See on elu. Blogi on ka elu. Aga mitte kogu elu.  Lugege, vaadake, mõelge kaasa, kritiseerige, arutage, aga kasutage natuke ka kainet mõistust.

//

There is a popular song in Estonia at the moment. talking about living in the country side. Sometimes I think we are really living a life from a picture book.  “PS: Where would you recommend to buy a house / sauna house?  For the next summer  we have a plan for setting up a separate house for airbnb. It’s more comfortable for the guests, and hopefully they will be even more than this summer.This summer has been fullybooked and this is so coooooool. I am so  happy that people like it here. And we like the people who come to us.

But I did not want to talk about it.

I have so far thought that my blog is reflecting our life as it is. There are better and worse times that I quite (perhaps overly) openly have always shared in the blog. I can not filter. I do not want to filter to be honest. Yesterday I realized that in fact my blog world is perhaps misleading sometimes. I complain, but this does not mean I am not in love with my life and family in general. And I show beautiful photos sometimes, which does not mean there was not another story behind the photos.  

All pictures of this post are made 15 minutes after Ida woke up and was in a bad mood. This is no exception. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her … I do not know what she may not like.  

But then the bad mood disappears. I take random photos and if only looking at the photos one could get the  impression that we are living the most idyllic life in the world. Even the rainbow comes out by the end of the day.

What do I want to say with this post? The blogs do reflect the  nature of the blogger, but not every single detail. The blog is like life with its ups and downs. Tears and rainbows.  Everything and every detail can not be shared. Read, review, think, criticize, discuss, but use a little common sense.

Ma olen nii retro//La la la la la la tonight

/ Eveliis / 15 Comments

Kuulasin Retro FM raadiost New Kids On The Block lugu. “Tonight“.  See oli üks mu lemmiklaule kui ma väike olin. Ma olin väike aastal 1990. Siis lugesin Jane blogist, et ta vaatas väiksena juba õudukaid. “Jeepers Creepers”. Jane oli väike aastal 2001. Õhtul nägin pilti, kus keegi näitas oma lapsele floppy disk´i ja laps ütles, et “vau sa oled 3D printeriga endale “Salvesta” ikooni printinud.” Minul olid ülikooli kodutööd floppy disk´il. Umbes 2001.aastal. Esimesed aastad tegime ettekandeid ikka kenasti grafoprojektoril.

Ma olen nii retro, kas pole?

Ma andsin eile ühe tibatillukese intervjuu blogimisest. Pärast seda intervjuud jäin ma end võrdlema teiste blogijatega. Populaarsete blogijatega. Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ka teha midagi ägedat ja jagada ägedaid ettevõtmisi, aga kõik need ägedad asjad, mis ma korda olen saatnud, on jäänud sinna floppy disk´i aega. Ma olen kõik need asjad, mida nemad teevad, avastavad ja kogevad, juba ära teinud ja elangi nüüd täitsa tavalist keskmise eestlase elu. Selles mõttes pole ju isegi ime, et mu blogi on ühe “näägutava vanadaami” blogi, sest mul ei ole lugejatega midagi põnevat ja ekstraordinaarset jagada.

Miks siis üldse blogida? No vot. Siia see koer ongi maetud. Mulle meeldib kirjutada. Raamatute kirjutamiseks ei ole mul piisavalt annet. Ai, kus ma selles mõttes kadestan Maed, kelle sulg lihtsalt lendab ja kes paneb kõik nii kaasahaaravalt kirja! Ma tahan ka kirjutada. Ja nii ma kirjutangi. Arvamusblogi. Sest kui enda elus midagi väga põnevat ei toimu, siis asjadest arvama jään ma midagi kogu aeg. Selle asemel, et mõtted endale jätta, panen kirja ja jagan teistega. Mõnikord inimestele meeldib, enamus ajast ei meeldi. Aga ma ikka kirjutan. Saan ennast nii välja elada. Muud hobi peale kirjutamise ja lugemise mul ju ei ole.

Reisimine oleks. Peaks reisiblogi. Aga selleks oleks vaja reisida. Ja selleks oleks vaja kaamerat. Enda oma viisin Fotoluksi juba sada aastat tagasi, et nad vaataks, kas sellesse saab veel eluvaimu sisse puhuda, aga nad ei ole mulle isegi tagasi helistanud. Ma ei liialda kui ma ütlen, et varsti olen kuu aega oodanud. Paljast kaamerast ei ole ka kasu, sest pilte tuleks osata teha.

Mood oleks. Peaks moeblogi. Sekkarileidudest, disainileidudest, ägedatest inimestest ägeda stiiliga. Samas tähendaks see jutu asemel rohkem pilte ja ka ei sobiks, sest 1) kaamera ja pildistamise oskus ning 2)ma ei saaks rahuldatud oma vajadust kirjutada.

Kodusisustus oleks. Peaks kodublogi. Samas jällegi nii palju takistusi. Raha, aeg, anne ja viitsimine vanakraami restaureerida, kaamera, pildistamise oskus. Vaatan näiteks Miramii blogi ja suren kadedusse. Vaatan Höme blogi ja suren kadedusse. Vaatan…issand mulle ei tule selle blogi nimi hetkel meelde…ja suren kadedusse.

Mis alles jääb? Arvamusblogi. Mida ma pean hobiks. Mitte selleks, et end blogi kaudu paremaks teha ja end paremana tunda (Perekooli vanasõna). Kuidas see üldse välja peaks nägema? Ma ei oska. Mina oskan end läbi blogi pigem halvemaks teha.

Uhhh…ma ei tohiks enam Retro FMi kuulata. See paneb mind end liiga retrona tundma. Eriti blogijana.

//

I heard “Tonight” by New Kids On The Block in the radio. It was one of my favorite songs when I was little. I was little in 1990. Then I read from one blog, how the author was already watching horror movies when she was a kid, “Jeepers Creepers”. She was a kid on 2001. In the evening I saw a picture where somebody was showing floppy disk to a child who was then amazed how “the SAVE button was printed out with 3D printer.” I saved my university homework on floppy disks that was around 2001. The first years we used graphical projectors for presentations of course.

I am so retro, aren’t I?

I gave a tiny interview yesterday about blogging. After that I started comparing myself to other bloggers. The popular bloggers. Sometimes I wish I would do something awesome and share awesome things, but I have already done this awesomeness, around the floppy disks’ time. I have already done everything what they are discovering and doing now, which leaves me to live my normal average Estonian life. In that sense it cannot be a surprise that my blog is by “an old nagging lady” because I have nothing existing and extraordinary to share with my readers.

Why blog then? Well … this is the truth. I like writing. I am not talented enough to write a book. I really envy Mae in that sense, because she can write page after page after page and still keep the excitement. I want to write too. So I write. An opinionated blog. Even if anything special is not happening in my own life, I will always remain having an opinion. Instead of keeping my thoughts to myself, I write them down and share with everybody. Sometimes people like them, most of the times they don’t. But I keep writing. I can get things off my chest this way. Like you know, I have no other hobbies beside writing and reading.

Travelling could be. What if I start writing a travel blog. But would need to travel. And I would need a camera. I took mine to repair ages ago to see if it can be fixed. I still haven’t heard back from them. I am not exaggerating when I say it’s been nearly a month. Having a camera is not everything as you also need to know how to take pictures.

Fashion could be. What if I start writing a fashion blog. Tell about findings from second hand stores and new design discovers, talking about cool people with cool style. But this would still mean more photos and less writing which wouldn’t be suitable for me, because a) it needs a camera and skill to shoot b) I wouldn’t be able to satisfy my need to write.

Home design could be. What if I start writing blog about home. Again, too complicated. Money, time, talent and will to restore old things, camera, skill to take photos. Sometimes I go to Miramii blog and die of envy. I check Höme blog and die of envy. I look at … oh dear, I cannot even remember the name to that blog … and I die of envy.

So what is left? An opinionated blog. Which for me is a hobby. Not to show myself better via blog and feel myself better (a saying in our infamous forum). How one does that anyway? I don’t know how. If anything, I know how to show myself worse via blog.

Hm … I shouldn’t listen to retro music anymore. It makes me feel too retro. Especially as a blogger.

“Koolitunnistus ei tähenda midagi – alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.” (Karl Ristikivi)

/ Eveliis / 20 Comments

Teate, mis mind aegajalt tohutult häirib? Edukultus. Samas võib olla see ei ole päris õige sõna, sest iseenesest ma leian, et olla omal alal edukas ja teha seda hästi, olla oma valikutega rahul, on igati sobilik eesmärk. Võib olla oleks õigem öelda, et mind häirib tohutu võrdlemine ja võistlemine, mis hakkab juba maast madalast peale. Alustame ikka sellest, et lasteaed peaks kohustuslik olema, see teeb lihtsamaks sissesaamise “õigesse” kooli, sealt edasi tuleb “õige” ülikool, “õige” töökoht. Ja.Nii. Edasi. Aga kelle jaoks see kõik õige on? Meie endi või ühiskondlike normide jaoks?

Mulle on sada korda öeldud, et oota oota, kuni Ida kooli läheb, küll sa siis ka hakkad närveldama, et saaks ta ikka parimasse kooli sisse, et tal ikka kõik “viied” oleks, vead teda ühe eraõpetaja juurest teise ja ühest trennist ja tunnist teise, et ta ei oleks teistest kehvem. Jumala eest, ma siiralt loodan, et minust ei tule sellist ema, kuigi ühiskond tõepoolest liigub minu arvates kahjuks sinnapoole, et kui laps “õiges” koolis ei käi ja vanem selle nimel ei pinguta, oledki rongaema ja lapsest tuleb luuser.  Ma ei taha, et see nii on. Ma tahaksin, et mu laps saaks käia kodu lähedal koolis, et ta saaks kooli käia jalgsi, rattaga, koolibussiga. Ma tahaksin, et ma ei hakkaks oma last defineerima läbi hinnete ja saavutuste. Ma tahaksin, et mu lapsel püsiks uudishimu ja loovus ning julgus olla tema ise ka peale kooli lõpetamist. Ma tahaksin, et mu lapse koolis oleksid väikesed klassid, kus õpetajal oleks aega individuaalselt läheneda õpilastele.

Võite jälle mulle öelda, et oota oota, kuni ta kooli läheb. Ega ma ei ütlegi, et panen siin, ilma kogemuseta kirja absoluutse tõe. Ma räägin lihtsalt, milline on mu unistus ja mis oleks minu arvates ideaalne kool. Kahjuks aga ei ole selliseid koole palju. Riik ei toeta väikeseid kogukonna koole, lihtsam on need sulgeda, lihtsam on nende asemele ehitada hotellid ja restoranid.Meie maal kipub olema suhtumine, et suurest linnakoolist saab õigema hariduse kui väikesest maakoolist.

Ei ole harv lugeda uudiseid maakoolide sulgemisest, lapevanemate, õpetajate ja õpilaste võitlustest koolide ja õpilaskodude püsimise eest. Argumendiks ikka üks ja see sama – ei ole piisavalt lapsi, ei ole piisavalt hea haridus, ei ole õpetajaid. See on selline nokk kinni – saba lahti teema. Pole kooli – kolivad lastega pered linna, pole elanikke – pole põhjust kooli lahti hoida. Kogu selle “pole piisavalt hea haridus” taustal unustatakse ära üks väga oluline aspekt, mis maakoolide kasuks räägib. Koolitunnistus ei tähenda midagi. Alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. Väikestes maakoolides õpivad lapsed suhtlema, õpivad teineteisega arvestama. Nad ei saa massi ära kaduda, sest õpetajal on kõigi jaoks silmi. Nad ei saa tunniks õppimata jätta, sest nad on liitklassis ainsad, kes vastata saavadki. Nad saavad kaasa teised väärtused ja teised alustalad elule.

Aga moodsam ja kasulikum on mõelda, et milleks kodukool kui koolis saab käia ka kaugemal kus on suurem ja parem kool. Parem mille suhtes? Millega võrreldes? Ma julgen väita, et vahet ei ole, millises koolis sa käid, kas oled koolis viieline või kolmeline, elus kuhugi jõudmine sõltub vaid meist endist. Ajal kui me kõik istume vaid ninapidi arvutis, ei liigu looduses ja lapsed teavad koduloomigi vaid raamatu ja loomaaia kaudu on mu arvates nii oluline püüda säilitada väikesed koolid maakohtades. Seda enam, et maal elamine on muutunud populaarseks. Inimesed tahavad maale kolida.

Lääne-Nigula valla lehel on kirjas “Tule meile elama! Ootame sind, päriselt!” Koolid ja lasteaiad kenasti ära toodud, sealhulgas ka põhikool, mis asub Nõva männimetsade vahel imekaunis mõisahoones. Ma külastasin seda kooli hiljuti. Ma ei ole ühtegi väikest kooli oma elus külastanud ja osa minust on alati mõelnud, et võib olla ma idealiseerin neid üle, kujutan ette, et elu sellistes koolides on hoopis midagi muud, aga ei…mu sisetunne ei ole mind petnud. See kool oli täpselt kõike seda, mida ma olen arvanud.  Looduskaunis asukoht ning armas 9-klassiline kool on viimastel aastatel piirkonda pidevalt toonud uusi peresid, kes tahavad eemale linnakärast ning soovivad oma lastele paremat koolikogemust väikeses stressivabas maakoolis, kus igaüks on märgatud ja toetatud ning kus kõik löövad aktiivselt koolielus kaasa. Loodusõppe kallakuga kool paistab silma mitmekülgse projektitegevuse ja heade akadeemiliste tulemustega. Isver, milline rõõm, et selliseid koole veel leidub!

Oot, kerime tagasi.

Rõõm ei olnud tegelikult see põhjus, miks ma kooliga tutvuma läksin. Nõva kooli ähvardab sulgemine. Kuulates peamisi sündmusi, mis seal juhtunud on, tuli mulle kohe meelde Varstu kooli lugu, lisaks Laupa ja Käru koolide juhtumid ning paratamatult tekib küsimus, kas haldusreformi käigus on kellegi lauale antud juhtnöörid ükskõik kuidas väikesed maakoolid sulgeda. Me kutsume inimesi elama maale, päriselt, ja samal ajal töötame selle vastu, et maaelu säiliks. Ma kuulasin Nõva kogukonna muret kooli pärast ja osa minust tundis rõõmu, et kõik kinnitasid minu arvamust maakoolide plusside kohta ning et on inimesi, kes ei lase endast teerulliga üle sõita, vaid võitlevad, kuid teine osa minust tundis kurbust, et nad koolielu arendamise asemel peavad tegelema sellega, et kool üldsegi püsima jääks.

Kui ma oleksin lapsevanem, oleksin mina (nagu olid ka Nõva kooli laste vanemad) õnnelik, et mu lapsel on võimalus käia sellises koolis. Kui ma oleksin selle valla vanem tunneksin ma uhkust, et minu vald on selline, kus inimesed ei pea muretsema vahemaade pärast kooli ja kodu vahel. Kui ma oleksin Eesti riik, siis ma toetaks väikeste maakohtade elu ja koolide ning lasteaedade säilimist. Ma oleksin nii palju tark, et ma mõistaksin, et kõik ei saa ega peagi käima Tallinna kesklinnas eliitkoolis. Ma oleksin nii palju tark, et ma saaksin aru, mida tähendab võimalus käia väikeses koolis. Ma ei peaks maakooli halvemaks. Ma ei vähendaks nende koolide tähtsust. Ma toetaks neid koole.

Aga ma ei ole Eesti riik. Ma olen lihtsalt üks tavaline inimene, kes hoolib väikestest kohtadest. Kui sina ka hoolid, ja mitte vaid Nõva koolist, vaid tahad aidata  luua pretsedenti ka teiste maakoolide tarbeks, et seista maaelu säilitamise eest Eesti Vabariigis pead tõstvate tsentraliseerimise protsesside kiuste, siis ole hea ja aita meil sõna levitada, et rohkem inimesed teaksid ja kuuleksid, millised on maapiirkonna inimeste võitlused. Ja et maakohtades elavate laste vanemad ei taha oma lapsi saata “paremasse” kooli, et saada paremaid hindeid, et saada parem töö, et saada parem elu. Nad teavad, et nende lapsed saavad ise oma soovide, püüdluste ja pingutustega need hinded ja tööd ja elud. Isegi kui nad käivad väikeses maakoolis.

MTÜ Nõva Koolikogukonda aitavad advokaadibüroo Sorainen partnerid Allar Jõks ning Carri Ginter. Esimesed lahingud on edukalt peetud, kuid pikk tee seisab veel ees. Palun aidake meid meie võitluses:

1. Rahalise abi palume kanda:
Saaja: MTÜ Nõva Koolikogukond
Arveldusarve: EE107700771002710261 
Viitenumber: 5005
Selgituseks võib märkida: “Annetus Nõva Kooli toetuseks.”
Igasugune abi on teretulnud, sõltumata selle suurusest!
2. Palun levitage meie sõnumit, et aidata meil laiemat üldsust kaasata!
3. Tulge Nõvale elama ja tooge oma lapsed siia lasteaeda ja kooli!

Päästame Nõva Kooli Facebooki lehega saate liituda siin.

EBA2018 ehk Tootsi tahaks maha lüüa!

/ Eveliis / 18 Comments

Ütlen ausalt- mulle meeldis selleaastane blogiauhindade jagamine. Võrreldes selle korraga kui ma kaks aastat tagasi kohal käisin, oli areng paremuse poole silmnähtav, korraldus professionaalsem ja üritus paremini jälgitav. Põhirõhk oli laval ja auhindade kättejagamisel.

Kui oli arvamusblogide kategooria nominentide ülesloetlemine, oli mu ainus palve, et palun mitte mina esimeseks, palun mitte mina…Auhinda ja esikohta on tore saada küll, aga ma päriselt päriselt siiralt ei armasta intervjuusid. Läks aga nii, et laval olevale diivanile ma potsatama pidin. Ära ei surnud, aga intrigeerivatele küsimustele vastuseid ka väga anda ei tahtnud (ja halloo, kui on teada et Saagim juhib show’d, siis on ka teada, et oodata on krõbedaid küsimusi). Kõik ju teavad niikuinii, et minu ja Malluka “sõjajala” põhjus on puhas minupoolne kadedus, mis seal enam selgitada.  Aga noh kui natuke valgustada teemat, siis tema tundis, et mina tegin talle haiget ja mina tundsin, et tema mulle. Siiamaani ilmselt tunneme täpselt nii. Võite öelda, et pada ja katel. Ilmselt teil on ka õigus. Ja nüüd (olles Mallukast ju tunduvalt vanem ka ) ma lihtsalt ei mõista paljusid tema otsuseid ja tegusid, me ei saakski sõbrad olla, sest mina jääks kogu aeg näägutama, et omg miks sa ometi seda teed ja tema kurtma, et omg, miks sa ometi ei lase mul elada.

IMG_7262_filtered

Tagasi ürituse juurde.

Ainus asi, mis mind tõeliselt võib olla häiriski oli see, et kogu üritus keskendus vaid esikohale. Mulle meeldiks kui ka teine ja kolmas koht saaksid tähelepanu. See oleks minu meelest lihtsalt aus. Ja ka huvitav. Mulle näiteks meeldiks kui nominentide kohta oleks väike tutvustav videoklipp. Kui paljusid blogisid ei tunne, võib olla isegi ka võitjat, siis see teeks ürituse põnevamaks jälgida. Ma ei tunne nägupidi ilmselt 97% blogijatest, aga tahaks teksti ja inimest kokku viia küll.

Mul oli hea meel, et ma Agnese endaga kaasa sain, sest mulle üldse ei meeldi üritustel üksi olla ja kuna ma kedagi nii väga ei tunne ka, siis…no ma ei tea, mulle lihtsalt ei meeldi üksinda käia sellistel üritustel. Agnes on ka tõestus sellest, et blogi võib toimida ka nagu sõbrannade leidmise Tinder. Väga cool tšikk, isegi hoolimata sellest, et talle mu Skype (üks mu kassidest)-karvadega kingad ei meeldi.

IMG_6729_filteredIMG_6730_filtered.jpg

Tegelikult peaks ka afterparty ikka olema samas kohas. Ei teki võimalust laiali joosta inimestel. Me läksime peale auhindade jagamist Triinu juurde ja siis sealt edasi Sesselisse, aga metsikut möllu me eest ei leidnud. Samas ega see meid ka ei kurvastanud, sest meis endas oli metsikut möllu piisavalt. Mul ei ole vist pikka aega nii lõbus olnud. Sessel muide üllatas väga positiivselt. Ma ei olnud sellest kohast midagi kuulnud, miks peakski kui ma vanalinnas ei käi üldse ja ega ma suurt midagi head sellest ka arvata ei osanud, aga tõesti väga kihvt koht oli. Öine/varahommikuna vanalinn aga samas üldse mitte minu teetassike. Kohutav džungel. Ma olen täiega rohkem Loomelinnaku inimene.

Ma oleks tahtnud natuke teiste blogijatega ka suhelda, õnne soovida võitjatele, aga eks see mu enda süü ka, et me saalis kuhugi üles peitu pugesime ja oma juttudega nii hõivatud olime. Pärast oleks tahtnud kasvõi Manjanale öelda, et hästi panid, head show´d tegi laval.  Ütlen siis nüüd blogi vahendusel palju õnne võitjatele. Olid nad suured või väikesed blogijad, suuuuuvvvaaaaa, sellel ei peaks mitte mingit  tähtsust olema.

Vanalinnast koju jõudsin ma kell KUUS HOMMIKUL. Sõime Viru tänava Hesburgeri ees pingil burksi ja ajasime kõige lollimat loba, mida üldse ajada saab. Kui ma kolm tundi hiljem kodus silmad esimest korda lahti tegin, tundsin ma end nagu Kiir, kes tahaks Tootsi maha lüüa “Lati Pac” joomise eest. Aint, et Kiire asemel oli Triin. Mõtlesin, et kurat küll, oli meil vaja nii kaua linna peal laaberdada, et nüüd on ilus pühapäev raisus, kuid teate kui mõnus oli vahelduseks täiesti hullu panna. Jah, ma olen juba selles vanuses, et pargipingil kell kuus Hesburgeri söömine on “täiega hullu panemine”. Marek vaatas mind koju jõudes nagu ma oleks kolm nädalat ära olnud.

Ja lõpetuseks lugu sellest, kuidas oma vitsad peksavad. Eile sõitsime Idaga ujulast mööda ja Ida muidugi ütles, et homme läheme sinna. Ma vastasin jajah, sest ma ausalt ei viitsi kogu aeg ta juttu süveneda. Ei süvenenudki. No ja nii juhtuski, et ma olin lapsele lubanud, et läheme täna ujuma ja kuidas sa oma lubadust siis täitmata jätad. Kloppisingi lõunaks end kokku ja ujuma me läksime. Maidla veehoidla vesi oli megakülm, aga olgem ausad, mõjus värskendavalt. Seda oli mulle vaja.

Vot nii hull pidu oli sel aastal EBA. Mulle meeldis. Turblissi kinkekott meeldis ka, sest…Turbliss ju! Teeb “s…st saia”. Vähemalt minu puhul. Kui ma tunnen end loppis või väsinud, siis pole midagi paremat kui Turblissi 24k kullaga turbamask. Minu inimeseks tegemiseks läheb küll harilikult ohtralt meiki vaja, aga teinekord piisab ka vaid turbamaskist. Lähengi maski tegema.

Ja päriselt – aitäh teile, kes te mu poolt hääletasite. Nii armas on vahelduseks saada aru, et mitte kõik ei vihka sind ja su blogi, vaid lausa peavad seda endale sobivaks meelelahutuseks!

Fotod: Anton Klink ja Martin Ahven

Käisin-olin-tegin-nägin-tundsin-sainteada

/ Eveliis / 7 Comments

Ma käisin täna üle pika aja trennis. Trenniks on seda võib olla natukene liig nimetada, sest 50 minutit pikutasin ma roosa pleedi all, aga siiski. Mu EMS treenigutes käimist mäletate? Sügisel jätsin ma selle pooleli, sest ma olin rohkem ajast Norras ja absoluutselt ei tundunud mõtekas käia kord kolme nädala tagan trennis. Nüüd aga tuli soov mul uuesti alustada. Mõtlesin ja kaalusin diivanil, et kuna oma suur tagumik trenni vedada kui Enely ilmselt luges mu mõtteid ja kutsus mind katsetama nende uut salendavat lihastoonusprogrammi.

Väga lihtsalt selgitades on see nagu EMS trenn, kui välja arvata see, et sa ei tee ise MITTE MIDAGI. Lebad pleedi all ja lased programmil toimetada. Väidetavalt on võimalik keskkohast kaotada tervelt neli (kuni kümme) sentimeetrit pekki. Ma ennast seekord ei mõõtnud, aga esmaspäeval kui uuesti minek, kavatsen ma end enne ja pärast ka üle mõõta.  Muidugi ei usu ma, et tegu on mingi imeriistaga, et laman vaid ja salenen, küll aga usun ma, et kui seda teha 1-2 korda nädalas, kombineerida EMS-i või jumpinguga (või jumala eest üks kõik millise trenniga) ning jälgida toitumist, on tulemused ilmselt üsna kiired tulema. Kui ma EMS trennis käisin, siis ma ei jälginud absoluutselt toitumist ja ajasin endale sisse ka veini ja antidepressante (tean, tean, ei tohi, aga palju asju ei tohi), ometigi tekkisid mulle kõhulihased.  Nüüd ma olen talvega need kenasti jälle peitu söönud, aga mul on uus eesmärk sel aastal – tervislikum ja tervem mina, nii et vaatame, kas ja kui kiiresti need kõhulihased tagasi tulevad.

Mis puudutab veel uut salendavat programmi, siis “surakaid” kartma ei pea, impulsid keeratakse peale nii tugevad kui ise tunned, et tahad. Mina lasin alguses üsna nõrgad impulsid keerata, ent peale 10 minuti möödumist, keerasime impulsse julgelt juurde.  Eks see ongi natuke katsetamise asi, et oma keha tunnetada. Praegu on programmil ka soodushind – 29 eurot (lisaks klubiga liitumine tasuta). Teate ju küll, suvi on tulekul, aeg on end peenikeseks saada. Nii nagu igal kevadel. Aga ok, nali naljaks, minge proovige järele. Nii põnev oleks teada, kas ja kuidas teil programm toimib?

Veider samas. Pool oma elu olen ma unistanud trennist, mida saaks teha diivanil pikali olles. Nüüd on see võimalus olemas.

Trennis käidud suundusin ma Kriss Sooniku stuudiosse. Oli asja. Minu kirg pesu vastu ilmselt ei üllata kedagi, aga Kriss Sooniku stuudios läksin ma hulluks. Mida jätta, mida võtta. Nii palju ilusaid musti asju. Ometigi juhtus nii, et koju tulid minuga kaasa värvilised asjad. Kimonot olin ma piltidelt vaadanud ja mõelnud, et nii cool, enda seljas samas ma seda ette ei kujutanud. Mingil põhjusel proovisin siiski selga ja rohkem polnudki sõnu vaja. Wings pusa tuli ka koju kaasa. Kuna ma kiirustasin töövestlusele, siis unustasin ma maha oma täieliku lemmiku – Jo glitter seeliku. Ma nägin seda nende blogis Lilit Kirsil seljas ja teadsin kohe, et täpselt see asi peab ka minu garderoobi saama. Et ma saaksin seda samamoodi kanda.

IMG_6300IMG_6309IMG_6315IMG_6323

Pesumaailm ja Eesti käsitöö on minu täielik kirg! Ja kui see on öeldud, sukeldusin ma tööintervjuusse hoopis teises valdkonnas. Valdkonnas, mis veidral kombel samamoodi on mulle hästi südamelähedane. Istusin vestlusel ja sain kaasa noogutada, et jah, sellega olen ma koos töötanud, seda tean ma hästi, see probleem on mulle tuttav, seda tean ka. Üldiselt olen ma iga töökohaga pea ees tundmatusse vette hüpanud ja seepärast oligi see vestlus nii veider. Ma tundsin end nii kogenuna. Sõelale ongi jäänud minusugused kogemusega ja noored entusiastlikud. Naljakas oli see, et kuigi inimene, kellega ma vestlesin, tunnistas ausalt, et ta kutsus mind vestlusele eelarvamusega, sest naine, ent ometi lähen ma teisipäeval uuesti nendega vestlema. Mis mulle meeldis oli (minu jaoks Eestis) ennekuulmatu töökorraldus – ületunde ei tee, keskendu töövälisel ajal perele ja üldse reedel mine kell 12 kontorist ära, leia aega iseendale. See oli nii värskendav. Isegi kui see töökoht ei saa minu omaks, siis oli tore kuulda ja näha, et selliseid ettevõtteid, kes Skandinaavia töökultuuri hakkavad üle võtma, ikka on.

Ma pole umbes viis aastat “päristööl” käinud. Rongiga koju sõites mõtlesin, et aga tegelikult täitsa tahaks tööl käia. Ja tegeleda selle valdkonnaga, et teadmised rooste ei läheks.