“Pealtnägijas” oli eile lugu, kus traagilises õnnetuses surma saanud noore naise vanemad Eesti Autoliidu kohtusse kaebasid. Lugu siis lühidalt selline, et turvalindi taga pealtvaatajateks olnud noored said surma kui ralliauto teelt välja sõitis. Nüüd oli vaja leida süüdlane. Keegi peab noorte surmas vastutama, keegi ei teinud oma tööd piisavalt hästi, keegi ei osanud arvestada, et see koht, kus noored seisid, oli ohtlik, keegi ei osanud võtta õppust sellest, et ka varem on autod rajalt välja sõitnud ja ei planeerinud/organiseerinud rallit ja pealtvaatajate ohutust piisavalt.
Leinal on võimas jõud ja ma ei oska ette kujutada mitte midagi hullemat kui lähedase inimese kaotust. (nagu te ilmselt teate) Minu esimene armastus sai surma autoõnnetuses ning väga pikki aastaid kandsin ma endas viha ja tahtsin, et keegi süüdi oleks, kas inimene, keda ma süüdistasin, ka tegelikult süüdi oli, ma ei teadnud, kuid mul oli vaja süüdlast ja selleks sobis ükskõik kes. Keegi (teine) pidi süüdi jääma! Ma olen õppinud ka leinapsühholoogiat ja saan selles mõttes nendest vanematest aru, kuid sellest hoolimata pean ma ütlema, et nende “sõda” oli ja on mõttetu. Tütart ja väimeest see tagasi ei too, ka hingel ei hakka tegelikult kergem kuigi nii tundub. “Me tahame, et tõde tuleks päevavalgele,”ütlesid nad ja olid pettunud kohtuotsuses, kus süüdlast siiski ei leitud ning jõuti järeldusele, et tegu oli õnnetusega, mida ei olnud võimalik ette näha. Nii kahjuks õnnetustega ongi. Eriti selliste autoralli õnnetustega. Auk teekattes, kivi ratta all, üks vale rooliliigutus, sada pisiasja ja õnnetut kokkusattumust võivad sellise õnnetuse põhjustada.
“Aga alles eelmine ralli lõppes ka õnnetusega,” rääkis keegi ralliekspert, “miks sellest õppust ei võetud?” Tartu-Tallinn maanteel on ka toimunud rohkem kui üks või kaks autoõnnetust, ma julgeks öelda, et Tartu-Tallinn maantee on väga ohtlik, kuid ometi ei ole ka mina sellest õppust võtnud. Kui mul on vaja Tartusse sõita Tallinnast, siis ma sõidan ja ei mõtle nendele õnnetustele ja avariidele, mis on juhtunud, vaid sõidan ise nii korralikult ja ettevaatlikult kui võimalik. “See on ju absurd, et oled lindi ees või lindi taga, ikka oled ise süüdi,” pahandas hukkunud noore naise isa. Ma ei taha kõlada julmalt või kalgi südamega, kuid laias laastus see ju nii ongi. Me võtame ise teatud riske ja vastutame tagajärgede eest. Olgu selleks siis autoralli pealtvaatajaks olemine, Tartu-Tallinn maanteel sõitmine, benji-hüpe, halvaks läinud seenesalati söömine. Ja kahjuks ei ole õnnetustes alati kedagi süüdistada, kuigi nii väga tahaks.
Hukkunud naise vanemad väitsid mõlemad, et nende soov ei ole leida süüdlast, vaid nad soovivad, et võistluste turvanõudeid tugevdatakse. Sellisel juhul, kallid inimesed, ei kaeba te kohtuotsust edasi Riigikohtusse, vaid astute Autoliidu liikmeks, hakkate ise turva-ja ohutusnõuetega tegelema või mida iganes, aga te asute aktiivselt tegutsema, et püüda ennetada võimalikke õnnetusi nii nagu teile tundub, et oleks pidanud tegema, et ära hoida ka teie lapse surma, aga te ei raiska oma aega kohtuskäimisele ja edasikaebamisele. Kohtuotsus ei muuda võistlusi turvalisemaks, vaid leiab süüdlase.
“Kohtuotsusest võib järeldada, et autoralli on legaalne moodus inimesi tappa,” ütles saates kas ralliekspert või isa, ma tõesti ei mäleta, see lause jäi mind kriipima. Milleks ometi midagi nii tobedat õhku visata? Täiskasvanud inimesed saavad ju mõistusega aru, et tegu oli õnnetusega, kuid lein ja viha, sest kedagi ei ole ametlikult võimalik süüdlaseks teha, on nii suured, et ei lase normaalselt elu edasi elada. Need inimesed vajavad hoopis psühholoogi abi, mitte kohtuskäimist. Keegi peaks seda neile soovitama. Leinaga on raske hakkama saada. Minul läks aega umbes viis aastat.
You accepted their request.
Ida oli ninapidi juures nagu ikka toidutegemise juures, seekord muidugi üsna omapärasel moel, ja kõik tundus minevat nii nagu peab. Allolev pilt on parim, mis toidust välja tuli, sest järgmisel hetkel oli köök täitunud kirbe kõrbelõhnaga ja kastrul täitunud süsimusta karamell-suhkruga. Kuidas see pott puhtaks saada, mina ei tea. Okei, julienne jäi tegemata, kuid ma mõtlesin, et vahu teen ikka ära, et teeme praesaiu ja saab ka vahva magustoidu. No, ka see ei õnnestunud, sest sekund peale seda kui ma olin kilganud, et oo saabki vahukoore vahtu ka ilma mikserita, oli mul potitäis piparkoogimaitselist võid.
Külalised jäid niisiis magustoiduta. Aga teate ju ütlust, et mis sitasti, see uuesti. Nii me proovisime täna uuesti. Kõigepealt tegime kõrvitsasuppi. Ma jumaldan igasugu püreesuppe.
Ja siis läks jälle julienne´i katsetamiseks. Ma mõtlesin natuke loominguliselt läheneda roale ning lisasin ka liivataignapõhja. Vahele läks julienne ja peale piparkooguvaht valge šokolaadiga. Ütleme nii, et kook sai natukene liiga piprakoogine ja oleks vajanud natukene ehk sidrunit ja võib olla ka törts konjakit, kuid ma ausalt olin siiralt üllatunud, kui maitsev ja jõulune magustoit välja tuli.
Retsept on lihtne:
