Kas nad kondoomist ei ole midagi kuulnud?

/ Eveliis / 14 Comments

Mulle meeldib “Kodutunne”, kohe päriselt ilma igasugu irooniata on mul hea meel, et selline saade olemas on. Esiteks sellepärast, et see avab mu silmad ja näitab tegelikult Eesti elu ja olusid sellisena nagu need on, ilma klantspiltide glamuurita. Teiseks sellepärast, et see tuletab mulle meelde kui õnnelik ma ise peaksin olema (ja, ma tean, et see on klišee ja ammu ära leierdatudki, kuid), ausalt, mul ei ole õigust millegi kallal viriseda, suur osa minu muredest on need nn first-world-probleemid. Kolmas ja peamine põhjus, miks saade mulle meeldib on see, et inimesed, kes elavad täiesti uskumatutes tingimustes, saavad abi. Sellist abi, mis neil endil ilmselgelt üle jõu käiks. Ma ei kujutaks ette, kuidas on elu majapidamises, kus vesi tuleb kaevust, kui mu oma vanaema ei oleks veel paar aastat tagasi vett kaevust toonud. Asi, mis meile tundub elementaarne, on teistele suurimaks sülle kukkunud õnneks. Pesumasin. Kas te kujutaksite oma elu ette ilma pesumasinata? Või et laste pesemiseks tuleb soe vesi pesumasinast? Mina pidin aasta tagasi Idale pudru tegemiseks sooja vee saamiseks kohvimasinat kasutama, see oli juba piisavalt õudne, kuid minu oma valik – ma oleks võinud käega lüüa ja Eestisse tulla, kus mul on soe vesi ja elektripliit ja kõik muu heaks ning mugavaks eluks vajalik. Aga käia külmas ja lagunenud välikempsus? Teha süüa lagunenud puupliidil? Magada katkises ja kitsas voodis? Mina ei suuda selliseid tingimusi endale ette kujutada, kuid paljude jaoks on see täiesti tavaline argipäev.

Mõnikord inimesed kritiseerivad, et miks üks või teine pere abi sai, et kas ta ikka oli selle ära teeninud. Minu meelest ei olegi see nii väga oluline, sest 99,9% juhtudel elavad neis kohutavates tingimustes lapsed ja iga laps väärib inimväärseid elamistingimusi, ka siis kui vanemate kohta võiks mõelda, et aga miks nemad. Abivajajaid on palju ja rohkem kui me arvatagi oskame ning kui kasvõi käputäis saab abi, siis mul on hea meel. Jah, mulle meeldib see saade ja mul on alati eluhammasrataste vahele jäänud inimestest kahju. Ka sellest pargipingil magavast odekolonni joovast “parmust”, sest me ei tea kunagi kogu tema lugu, miks ta sinna sattus. Seda, et oma viga, tehku midagi, iga inimene on oma saatuse sepp, ütlevad vaid küünikud ja südametud inimesed. Igal lool on mitu tahku.

Mis mind aga “Kodutunde” juures alati ärritab ja isegi vihastab on see, kui palju lapsi need inimesed vaesusesse sünnitavad. Näiteks viimane saade. Naine, kes oli kehvade elamistingimuste pärast ja selleks, et lapsele tagada mingigi stabiilne elupaik, pannud oma lapse lastekodusse ja lootis, et saab kiiresti jalad alla, et laps lastekodust koju tagasi võtta, sai vahepeal (vist oli kahe aasta jooksul!) veel kaks last. Ma saan aru, et inimene on üksik, otsib armastust ja hellust, astub ämbrisse ja satub elu jalgadele saamise asemel alkohoolikust maniaki kaissu, kuid pagan võtaks, mis toimub su peas kui sa saad veel kaks last samal ajal kui su üks laps on ikka veel lastekodus ja sa oled vaesem ja kehvemal järjel kui kirikurott.Miks sa tahad sellist kurba elu oma lastele? Miks sa ei mõtle? Seksige mu pärast nagu jänesed, aga iga inimene, ka isegi alghariduseta inimene, teab, et olemas on kaitsevahendid. Ja ärge tulge mulle ütlema, et võib-olla mees keelas. See näide ei ole erand, vaid pigem reegel.

Lisaks nendele lastele sai ta veel kolm last. KOKKU UUS LAST! Ma mõtlen, et okei, said kolm last, aga sa ju pidin nägema, millistest tingimustes sa elad ja mida sa oma lastele suudad/ei suuda pakkuda. Kas unistus suuremast toimetulekutoetusest on tõesti nii mõjuv põhjus sünnitada lapsi vaesusesse. See on laste suhtes lihtsalt julm! Öelge, mis tahate, aga mulle tundub ka, et pigem on reegel, et vaesus sünnitab vaesust juurde. Selle saate peategelane oli ise lastekodus olnud, sinna sattus tema enda esimene laps, kelle esimene laps omakorda pea sama saatuse osaliseks sai. Ema läks minema, laps jäi vanaemale kasvatada, okei, parem ikka kui lastekodu, kuid mõte jääb enam-vähem samaks. Sama muster, samad probleemid, sama vaesus. Kokku ikka jälle palju lapsi.

Ma vaatan neid saateid, inimestest, kes seal virelevad on kahju, aga siis vaatan ma seal virelevaid lapsi ja mul läheb hari punaseks, et keegi nii vastutustundetult sigib. Muidugi on kõige olulisem armastus, kuid tihti on nendes vaestes peredes lisaks halbadele elamistingimustele ja rahamuredele ka alkoholiprobleemid, teinekord ka narkoprobleemid. Miks peaks üks ema tahtma, et ta lapse lapsepõlv mööduks sellises keskkonnas? Jah, okei, ma saan täiesti aru, et said üks-kaks-kolm last, jäid tööst ilma, mees jättis maha, majanduslik olukord kehvenes järsult, elukoht laguneb ja tahab remonti, siis ma saan aru, et püüad anda endast parima, et halva mängu juures head nägu teha ja hakkama saada. Lihtsalt mulle ei mahu pähe, kuidas sellises olukorras saab veel teist samapalju lapsi juurde soetada, ka pole reegel, et lapsed on sama mehega!

Ma ei tea, kas linnadesse ja küladesse tuleks panna üles tasuta kondoomiautomaadid, et vaesust kontrolli all hoida või tuleks need inimesed uuesti kooli, terviseõpetuse tundi saatma – seal õpetatakse, et seksida saab ka nii, et ei jää rasedaks!

Mr.Poppins in da action

/ Eveliis / 10 Comments

Mr. Poppins oli mõnda aega ilmselt puhkusel, kuid nüüd on ta tagasi ja hullem kui varem. Ida on tõeline printsess, istub diivanil, pleed täpselt tema kõrval, kuid ta ei võta seda ise vaid ütleb: “Issi,anna!”. Issi annab. Sama kehtib iga muu asja kohta. Ida ütleb issile “hüppa!” ja Mr.Poppins küsib “kui kõrgele?”. Mõnikord aga juhtub, et Mr.Poppins tahab uudiseid vaadata, süüa, minuga rääkida, samal ajal kui printsess oma nõudmisi esitab. “Oota korra!” käratab issi ja ehtsa naisena hakkab Ida nutma. “Jumal hoidku, juba toon!” hüüatab Mr. Poppins ahastades ja lisab “ära vaid nuta!”. Ja kas te usute või mitte, aga Mr. Poppins ei saa ise arugi, KUI ümber pisikese näpu ta Idal on. Ma olen püüdnud seletada, kuid Mr.Poppins astub pidevalt samasse ämbrisse ja ma lihtsalt ei viitsi enam. Mind Ida ei kamanda, ta küll mõnikord proovib, aga kui ma vastan “too ise”, vaatab ta alahuul torus issi poole ja ütleb: “Issi toob!”

Samuti magab Ida ikka meie voodis MEIE keskel. Eile kui ma voodilinu vahetasin, asetasin ma Ida teki ja padja ühele servale, sest noh kui ta just peab Mr.Poppinsi kõrval magama, siis magagu tema pool ja nügigu teda oma pisikeste jalgade ja kätega. Täna öösel ärkasin ma 789 korda selle peale, et mingi asi (ei, mitte Ida, aga Idaga koos on meie voodisse kolinud ka pool mänguasjakastist) mulle vastu nägu lajatas ja mingi väike jalg kogu aeg mu tagumikku nügis. Ma küsisin ka Mr. Poppinsilt, et miks Ida peab just meie vahel magama ja teate, mis ta vastas. “Sest tal on nii turvatunne!” Püha issand jumal! Küll kuulsin ma, et Ida kolib meie magamistoast välja kui ta saab 6kuuseks, 1aastaseks, 2aastaseks, kui me kolime koju tagasi. Lillehammeris oli meil üsna kitsas voodi ja põhimõtteliselt pool aastat magasid Ida ja Mr.Poppins koos ja mina köögis diivanil, KUIGI Idal oleks olnud oma tuba ja oma voodi. Nüüd on mul tunne, et kui see oleks vähegi Mr.Poppinsi teha, siis magaks Ida meie vahel kuni ta 38-aastane või vanem.

Ma peaks õige abielunaisena oma mehele ultimaatumi esitama, et ma ei seksi temaga enne kui Ida on meie voodist välja kolinud. Samas…see on selline riskantne mäng. Mul on tunne, et ta võib ka seksi asemel Ida valida.

Mr.Poppins on täiesti käsitlematu, kontrolli alt väljas, hullem kanaisa kui kunagi varem.

IMG_6011.JPGIMG_6021.JPGIMG_6008.JPG

Aga mul endal on ka Idaga üks probleem. Või Hugoga. Või mõlemaga. Hugo pole kunagi väga minu sõna kuulanud, kuid nüüd tänu Idale ei kuula ta üldse enam mu sõna. Ida ka mitte. Me ei luba üldiselt Hugot tuppa vaibale, sest ta ajab metsikult karvu ja vaibale jääb koeralõhn juurde. Mida aga teeb Ida? “Hugo, tule, tule, tule!” Ja Hugo tuleb, vaatab minust mööda ja viskab vaibale mõnusalt pikali, sest Ida ju ütles nii. Ja nii nad seal mängivad. Ida paneb Hugole tekki peale ja mängib, et Hugo on beebi. Hugo kannatab selle kõik ära kannatlikult. Miks? Sest ta teab. et varsti järgneb toit. Täpselt nii ongi. “Ida tahab vorstisaia!” nõuab ta mingi hetk ja lisab, et Hugo tahab ka. Ma seletan, et Hugo ei saa vorstisaia. “Anna Idale siis!” nõuab väike printsess. Ma annan talle saia ja peale paari ampsu tuleb sealt lause: “Ma enam ei taha, ma annan Hugole!”. Ma hammustasin selle kavaluse läbi ja enam talle saia ei anna niisama. Aga Ida pole rumal laps. Ta läheb siis ise külmkapi kallale ja hakkab sealt Hugole sobivaid toite välja tirima. Nii on ta Hugo täiesti ära rikkunud ja kui ma köögis süüa teen, passib Hugo laua kõrval ja ootab, sest ta teab. Eile nägin ma, kuidas minu keeldudest hoolimata, Ida SALAJA Hugot laua tagant toitis.

Ma ei suuda neid dressuurile allutada. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab, et maja on koerakarvu täis. Mina saan pahandada. Samamoodi on kassidega. Kassid elavad meil õues, kuid Ida nõuab, et ma nad aegajalt tuppa laseks. “Ei tohi,” ütlen ma, “issi saab pahaseks!”

“Ei saa!” vastab Ida ja jõlgub juba ukse vahel, et Skype ja Orkut tuppa lasta. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab toast kassid. Mina saan pahandada.

#firstworldproblems

/ Eveliis / 10 Comments

Kas teil on mõnikord nii, et mõni mööbliese hakkab kodus nii häirima, et ajab hulluks? Mind ajab juba mõnda aega hulluks meie diivan. Diivan on ostetud vist mingi kuus aastat tagasi, kuid ei näita mitte ühtegi vananemisemärki, ilmselt on see üks sedasorti diivaneid, mis lihtsalt on sellise kvaliteediga, et selle katki minemiseks peaksin ma vist lihtsalt talle mõne suurema tööriistaga kallale minema. Või noh ütleme nii, et tegelikult ei häiri mind niivõrd diivan, kui selle kangas ja see, et tal ei saa külgi vahetada. Ma tahaks, et see oleks vahelduseks akna all ja kuigi ta minu arvates sobib sinna ka niimoodi, siis teleka vaatamise mõttes on diivan valesti. Kuid seda ei anna ümber tõsta ja nii see diivan mind häiribki.

img_5986IMG_5996.JPG

Mingist hetkest hakkas mulle pinda käima ka meie vana diivanilaud, kuigi ka see on täiesti korralik ja tegelikult ei vaja absoluutselt välja vahetamist. Lihtsalt enam ei meeldi ja ma ei tea, mis temaga peale hakata. Ma sain küll Lauad.ee-st päris hea pakkumise uue laua jaoks, kuid siis hakkas koi minus mõtlema, et aga tegelikult häirib mind kõige rohkem see, et meil pole köögis kappe, vaid on riiulid. Ja ma tahan kappe. Ma tahan, et kogu mõttetu pahn oleks silma alt peidus ja ma ei peaks Marekiga kogu aeg vaidlema selle üle, mis seal riiulil olla võib. No ja siis ma leidsin mingi Mareki vanaema vana laua, mis tegelikult on ülišeff ja muutis mu rahutu hinge tiba rahulikumaks, sest kahest häirivast asjast üks sai (ajutiselt?) silma alt ära. Panin sinna ahju kõrvale peitu.

IMG_5994.JPGIMG_5999.JPGIMG_6007.JPG

Diivanipatjadest, kardinatest ja põrandast ei hakka ma isegi rääkima. Rasked on need “firstworld-probleemid”.  Aga kuusega (mis sellest, et kunstkuusk) olen ma sel aastal rahul. Mul ei olnud meeles, et meil on terve hunnik retrokuuseehteid ja ma ei pidanudki neid koledaid-igavaid-vanu kuuseehteid, mida me viimased sada aastat kasutanud oleme, kasutama. Kõik polegi nii kole. Ma ei tea, mis retrolainel ma olen, aga ma tahaks veel neid paberringidest vanikuid ka kuusele teha. Teate ju küll neid, lasteaedades tehakse neid minu meelest siiani. Kui ma veel suudaks üles leida tädi Siiri tehtud ehted, siis ma oleks veel rohkem rahul.

Glitter-võtmehoidja-kuusehe on Ida selle aasta kingitus meile Lillehammeri lasteaiast.

IMG_5987.JPG

Sometimes I just laugh about myself how simple and not important things can get to my nerves. Like this sofa we have. I really don´t like it, but it is one of these good quality sofas, that will not die, unless we kill it and we have no reason to do so. Siz years old, but still god as new. But I don´t like the colour and pattern, I would like to have something more stylish.

The same with our old coffee table. Also more than 10 years old, but made of quality wood and will probably stay young forever. I got a very good deal from an Estonian company for new table, but then I remembered that I also hate that we don´t have kitchen cabinets, only shelves and I want cabinets more than anything in our house right now. Okay, the blankets, and pillows and carpets too, but I can manage with those.

I found an old coffee-table that belonged to Mareks grand (or greatgrand) mother and I thought to replace the old one with this vintage table. I think it is pretty cool, so at least for a while I am semi-satisfied.

Yes, these are the first world problems I sometimes deal with. I know, I know, lame.

 

Miks Eesti lapsed nii haiged on?

/ Eveliis / 46 Comments

Ma saan aru, et ilmselt iga kord kui ma panen ühte postitusse sõnad “eesti”, “norra” , “Ida” ja “lasteaed”, siis see on pooltele lugejatele nagu härjale punane rätik, aga seekord ma isegi ei oska kedagi ega midagi kritiseerida, vaid mul on üks lihtne küsimus. Miks on Eesti lapsed kogu aeg haiged?

Ma viisin eile Ida lasteaeda ja rühmas, kus muidu on maeiteamingi 20 last, oli vaid neli-viis last. Sest teised olid haiged. Palavikuviirus. Ja see ei ole vaid Ida lasteaias, vaid igalt poolt kuulen ma, et lapsed on haiged. Ma mäletan juba sellest ajast kui mul endal last ei olnud, siis pidevalt oli üks või teine töökaaslane haige lapsega kodus. See ajas mind tookord nii närvi, sest lastega töötajatel oli alati nagu mingi eelis – laste haigus oli selline mugav ettekääne vabadeks päevadeks. Ja see arvamus, et kui on laps, siis järelikult on töötaja poole ajast lapsega kodus,sest me kõik teame kui palju lapsed haiged on, kumab läbi ka töövestlustest. See häirib mind ka.

Kindlasti on nüüd juba palju neid, kes tahavad mulle öelda, et kas ma ei saa aru, kuidas mul on vedanud, et Ida tugeva tervisega on. Saan küll, aga kuidas need teised siis kõik nii kehva tervisega on? Muidugi tekib siin ka küsimus, et mis on haigus, millega lasteaiast kodus olla. Ida lastehoius oli keelatud lasteaeda viia nohune laps, mis tähendaks laias laastus seda, et pooled lapsed oleksid terve talve kodus, sest neil on nina kogu aeg nohune. Ja ma ei pea silmas sellist tugevat nohu, vaid lihtsalt veidike märga nina. Mina ise olen muide kõige rohkem audis just nohuga, nii et ma ei naeruväärista üldse selle haiguse tõsisust, kuid millegi pärast mulle tundub, et selle nohu suhtes ollakse natuke ülitundlikud.

Nüüd on kindlasti juba palju neid, kes mind vannuvad, et mida sa vead oma nohust last lasteaeda, ta nakatab ju minu last ka. Siit on mul jällegi küsimus, kuidas nad on nii kehva tervisega, et iga väiksemgi külmetus neid ka nakatab? Ma ei suuda sellest aru saada.

Muidugi oli ka Ida Lillehammeri lasteaias aegajalt mõni laps haige ja minagi pidin ükskord palavikus Idale järele minema, kuid nii et terved rühmad oleks mingi viiruse või külmetuse tagajärjel kodus, ei olnud kordagi. Üleüldse ei ole ma ei Norra ega Rootsi laste kohta kuulnud, et nad nii palju haiged on. Ometi jooksevad nad talvel õues kurgud paljad, mütsid peast ära ja meie mõistes lausa “poolpaljalt” ringi. Kas põhjus on selles, et nad on rohkem karastunud? Et neid ei riietata üle? Kliima on ju sama. Ma vaatan vahepeal ka Idat, kes eelistab “poolpaljalt” ringi joosta  ja mul hakkab külm, kuid ma ei saa teda sundida toas sukkpükse kandma, kui ta lihtsalt ei taha. Meil on külm põrand, väga külm põrand, aga ka ma ise ei kanna sokke, kuidas ma siis saan last sundida. Kas põhjus ongi selles, et ta on külmaga harjunud minu mugavuse ja laiskuse tõttu ning tema immuunsussüsteem on sellevõrra tugevam?

Kusjuures. Ma ise olin varem IGAL sügisel ja IGAL kevadel haige, viimased kaks aastat ei ole ma külmetunud olnud (ptüi, ptüi, ptüi). Peale seda kui ma hakkasin rohkem väljas käima ja teadlikumalt riietuma, olen ma tervem ja vähem stressis. Kas minu enda parema tervise põhjus saab olla vähemas stressis? Kas see võib olla ka laste pidevate haiguste juutres võtmesõna. Stress! Ja vähe värskes õhus viibimist? Ma ei pea silmas lasteaedades õues olemist, sest ega siis lasteaed pole ainus koht, kus laps õues saab olla. Aga paljud meist viitsivad nädalavahetusel lapsega õue minna, niisama jalutama või mängima? Minu meelest tormavad pooled vanemad nädalavahetuse saabudes lapsed näpuotsas hoopis ostukeskustesse.

IMG_5104.JPG

Kui laps on gay

/ Eveliis / 11 Comments

Mul on päris mitmeid gay-tuttavaid ja tegelikult mulle isegi ei meeldi selline sildistamine, sest mis vahet seal tegelikult on, millise seksuaalse orientatsiooniga mu sõbrad-tuttavad on. Ei huvita mind, mida teevad oma magamistoas mu heterosõbrad ja ei huvita mind ka mida teevad seal samasoolised paarid.

Hoolimata sellest, et ühiskond on siiski grammikese tolerantsemaks muutunud ja enam keegi päris ära ei minesta kui mees ja mees/naine ja naine käest kinni hoiavad, aga mulle tundub siiski, et teooria ja praktika on kaks eri asja. Me oleme siin ikka nalja teinud omakeskis, et aga no mis sa siis teed kui tütar tuleb ühel päeval koju ja teatab, et hakkab Mariga koos elama või poeg teatab, et hakkab Martiniga elama. Ka siin on naised rohkem tolerantsed ja kuigi ka mina eelistaksin teoorias võib olla, et Ida elaks pigem Martini kui Mariga, siis saan ma ju aru, et tegelikult pole see minu asi ja minu pärast olgu ta koos kellega tahab peaasi, et tema on õnnelik. Saagu temast maadleja, postiljon, kassapidaja, müügidirektor, president – nii kaua kui ta teeb oma tööd hästi, olen ma rahul ja ei hakka mingeid oma täideviimata unistusi talle peale suruma. Mehed on alati sellel teemal veidike agressiivsemad ja käratavad, et no mis, kui poeg ikka mehe majja tahaks tuua, siis ma ütleks pojast lahti. Ma olen täiesti veendunud, et 99% neist tegelikult nii ei arva, kuid ega siis kõva häälega saa igat “lollust” heaks kiita.

Aga siis on see 1%, kelle jaoks ei ole midagi õudsemat kui see, et laps on gay. Mul on üks tuttava tuttav, kellel on 14-aastane poeg ja tahes tahtmata on näha, et talle ei meeldi olla mees, ta on naiselik, tema liigutused, jutt, soeng, isegi riided on naiselikud, ta on väga hea stiili ja maitsega ning teda huvitavad kõik asjad, mis huvitavad naisi. Me ei tea, kas talle meeldivad poisid või tüdrukud ja see pole ju üldse oluline, oluline on see, et ta on õnnetu. Õnnetu puberteedieas poiss, sest ta isa vihkab teda. Ja miks ta vihkab? Sest ta kardab, just kardab, et poeg on gay. Ta püüab seda varjata, ta püüab poega sundida tegelema “mehelike” spordialadega, tassib teda autorallidele ja jumal teab veel kuhu, et poeg jumala eest telekast ANTM või Project Runwayd ei vaataks. Isa ja poeg ei saa omavahel läbi,sest isa ei aktsepteeri oma last sellisena nagu ta on.

Ma ei suuda seda isa mõista. Kas ta isana tahab tõesti pigem, et ta laps oleks õnnetu allasurutud kapi-gay, peaasi, et isal naabrite ja tuttavate ees häbi ei oleks? Miks ta ei taha, et ta laps oleks eneseväärikas ja uhke sellisena ja sellena kes ta on. Kas iga vanema suurim soov ei ole see, et laps oleks õnnelik? Mis sellest, et ta on gay. Vanema kohus oleks oma lapsele sellises situatsioonis õpetada, et see on okei ja et vanemad toetavad teda. Krt, selle asemel, et oma poega vedada autorallit vaatama, mis last ei huvita, vii ta Tallinn Fashion Week´ile – kui rääkida ei julge, siis näita žestiga, et toetad teda.

Päise pildi võtsin oma tädipoja Facebookist. Miks? Mulle meeldib see, kuidas ta on täpselt see, kes ta on ja on selle üle uhke. Intelligentne ja vaimukas ning enesekindel ka.

Loe ka SEDA postitust, kus tädipoegTanel Jan oma arvamust avaldab.

Miks me Eestisse kolisime?

/ Eveliis / 15 Comments

Nagu te aru olete saanud, siis me oleme nüüd mõneks ajaks vähemalt Eestis Ussipesas tagasi, ma olen kuulnud nii palju naljakaid kuulujutte, viimane neist näiteks see, et Marek elab praegu üldse kusagil välismaal, et ma mõtlesin siis ka oma versiooni, mida ma ise julgen lausa tõeks kutsuda, ära rääkida.

Mida paljud ilmselt ei tea on see, et mingil hetkel kolis meie juurde Norra ka Marek. Me otseselt ei varjanud seda, kuid hoidsime seda rohkem enda teada. Seda juba põhjusel, et Ussipesa oli niiöelda omapäi ja et hoida eemale mitteoodatud külalisi, siis me seda teemat väga ei puudutanud. Mõnikord oli küll tahtmine mõnele kommentaatorile, kes jälle torkas, et miks see mees tööl ei käi, mis ema see lapse isa juurest minema viib jne jne jne, midagi otse lajatada, kuid näete, isegi mina oskan keelt hammaste taga hoida. Marek sai omale töö ja mina tegelesin poega. Poel ei läinud kehvasti, kuid ei saa ka kuidagi öelda, et see oleks midagi sisse toonud, naljaga pooleks ütlesime me, et see on mu kallis hobi. Kallis hobi aga leiba lauale ei too ja nii leidsin ma endale kõrvale lisatööd, mida väga kenasti andis poepidamise kõrvalt teha. Ma pakun turundusteenust paarile Eesti ettevõttele ja veidral kombel olen ma tagasi jõudnud ühe oma esimese tööandja juurde ehitusvaldkonda, tänu kellele ma tegelikult Norra ehitusmaastiku ja -seadused ning reeglid endale selgeks tegingi (ja mis veel hullem kus see mehelik valdkond  mind ka huvitama hakkas) ja teen neile lisaks turundusele ka Norra objektidele vajaminevaid dokumente.

Poepidamine on äärmiselt kihvt, kuid ma pean ka ausalt tunnistama, et väikse lapse ja pereelu kõrvalt oli väga raske IGA PÄEV KOGU AEG KELLAST KELLANI poodi üksi pidada. Nii jäid mul paljud olulised üritused ja käigud vahele, kuid abilise palkamiseks mul vahendeid ei olnud. Siis tekkis võimalus kolida pood naaberpoe teisele korrusele, mis andis meile mõlemale poepidajale natuke hingamisruumi. Tema asendas mind ja mina teda, minu poe käive kukkus muidugi, sest inimesi teisele korrusele meelitada oli keerulisem kui ma oleksin arvanud, kuid sellest hoolimata kõik toimis, uniselt ja Lillehammerile omaselt. Kulud kontrolli all ja vaba aega ka pere jaoks. Mulle see sobis. Selle aasta suve alguses sain ma pakkumise kolida paremasse (et mitte öelda lausa ideaalsesse) asukohta, riskija minus tahtis seda pakkumist nii vastu võtta, kuid midagi hoidis mind tagasi. Mingi sisetunne ja ma ütlesin pakkumisele “ei”.

Ma tänan siiani jumalat või ma ei tea keda, et seda pakkumist vastu ei võtnud, sest kolm päeva hiljem sai Marek tööpakkumise Eestisse. Töö, mis talle meeldib, töö, mida ta oskab ja töö, mis tähendab kodus elamist. Oma kodus elamist. Meil oli aega otsustada, kas see pakkumine vastu võtta, täpselt üks päev. Mis te arvate, kas see oli minu jaoks lihtne. Üks, mis oli kindel, oli see, et pere peab koos olema. Kas koos Norras või koos Eestis, aga selline mööda ilma laiali ja vaid heal juhul kuus korra kokku saamine ei sobinud meile kellelegi, peale selle on Ida ja Mareki suhe nii eriliselt tugev, et neid lahus hoida oleks juba lapse suhtes patt. Mina olin just psühholoogi juures käies jõudnud “sisemise rahuni”, et nüüd on meie elu Norras. Ja siis tuli selline ootamatu pakkumine, mis kõik peapeale keeras. Aga mis me siis teeme? Mis saab poest? Perest? Kas jääda Norra või minna Eesti?

Ma ütlen täiesti ausalt, et mina oleksin tahtnud jääda Norra ja mingil määral tahtnud, et Marek tööpakkumisest loobub, kuid abielu tähendab kompromisse ja teinekord ka oma soovide ja ego alla surumist. Ma nägin, kuidas Marek tegelikult tahtis nii seda tööd kui ka koju Eestisse tulla. Me võtsime vastu ühise otsuse, et kolime Eestisse. Perekonnana.

Poega otsustasime me vaadata, kas see suudab üksinda ilma minuta toimida. No ütleme nii, et see toimis, aga mitte nii, et sel oleks mingit mõtet. Poe eesmärk on siiski kasumit teenida. Jah, ma oleks võinud Idaga edasi jääda Norra ja Eesti vahele seiklema, mulle see oleks sobinud, sest esiteks mulle meeldib selline natuke kohvrite otsas elamine ja teiseks oleks Ida saanud käia edasi Norra lasteaias, kuid…maksta kahe lasteaia eest ja kanda erinevaid kulusid, mida kahe riigi vahel reisimine kaasa toob, ei tundunud kuigi mõistlik. Olime jälle otsustamise kohas.

Enne kui ma suutsin üldse midagi otsustada ja mõelda, juhtus aga minu naaberpoe omanikuga õnnetus ning ta sattus haiglasse, haiguse tõttu võttis ka tema paar nädalat tagasi vastu otsuse oma poe uksed sulgeda. Ehk siis kui ei ole poodi esimesel korrusel, siis ei ole poodi ka teisel korrusel ning esimesele korrusele ma kolida ei saaks, sest 1) see on niiiiiiiiii üüratu suur ruum ja 2) siis oleks ma jälle üksinda ja pere lahus. Seega panid mõlemad poed oma uksed kinni.

Mul on ääretult kahju, et mu naaber haiglasse sattus, kuid mul on natukene hea meel, et asjad kõik nii läksid, et meie Lillehammeri-periood otsa sai. Juba selle aasta sügisest (eriti peale Oslos messidel käimist) olen ma otsinud mooduseid, kuidas pood Oslosse üle kolida. Ma ei taha seda teha uisapäisa, ma ei taha seda teha üksinda. Ma tahan, et see oleks hea asukohaga, mitte röögatult kallis ja mida me saaksime pidada mitmekesi. Selleks, et see plaan toimima saada, on nii palju pisiasju, mis on vaja klappima ja tööle saada, ma ei tea, kaua see aega võtab ja kas me sellega hakkama saame, kuid olles poodi pidanud 1,5aastat, siis ma tean kindlalt väita, et sellisel poel on väga suur potentsiaal, mul on väga selge pilt silme ees, mis Norras müüb ja millega sinna turule minna tasub.

Vot. Nii lihtne meie lugu ongi. Ei mingeid skeeme, ei mingeid põrumisi, ei mingit salapära, loomulikult sai tehtud vigu ja võib-olla ka valesid otsuseid, loomulikult jagus ka probleeme kuhjaga, kuid kui ma mõtlen kui minimaalsete vahenditega alustatud ja hakkama sai saadud, siis kõik on võimalik. Hetkel aga oleme me koos Ussipesas. Ja kuigi ma tunnen Norrast puudust, siis mul on hea meel OMA KODUS olla. KOOS OMA PEREGA. Kõigel muul ei ole tähtsust. Ma ei tea, kas me suudame Oslos poe käima panna ja kuna, kuid isegi kui ei suuda, siis poe pidamine on igal juhul minu elu kõige õpetlikum ja põnevam kogemus. Siiani.

img_1680

Britt Ida tuba

/ Eveliis / Leave a comment

Kuna ma täna ei viitsinud Idat lasteaeda viia, siis kasutasime me hommikupoolikut selleks, et Ida tuba Norra mälestustega täita. Mu meelest on nii tore selliseid armsaid mälestusi silma all hoida, mitte mõnes kapis peidus.

IMG_5972.JPGIMG_5968.JPGIMG_5977.JPGIMG_5967.JPGIMG_5965.JPG

Ja teate, ei oleks ma kunagi uskunud, et minu külmkapil saavad rippuma lapse asjad, aga siin nad on. Ei häirigi. Kuigi ma tahan neile ikkagi Ida tuppa koha leida;)

IMG_5985.JPG

Blogimine ja eeskujuks olemine

/ Eveliis / 12 Comments

Aegajalt ma leian end huvitavatelt mõtetelt – näiteks mida blogimine mulle ja teistele, nii blogijatele kui lugejatele annab; milleks blogida, kas blogimine on pigem positiivne või negatiivne nähtus.

Ma olen varasemaltki blogimise suhtes pigem kriitiline olnud ja saan tegelikult ka ise aru kui kahepalgeliselt või ennastkiitvalt see kõlab, aga minu meelest võiksid rohkem kui pooled blogid üldse olemata olla, sest nad võtavad lihtsalt ruumi (ja me teame, et internet võib otsa saada), ei paku midagi lugejale ning jätavad kirjutajast lihtsalt rumala mulje. Jah, maitsed on erinevad ja nii nagu ma olen ka ise n+1 korda kuulnud, et palun lõpeta blogimine, sa ei oska kirjutada ja ei paku midagi, et tee endale teene ja tõmba blogimaailmast uttu, kuid (ebaadekvaatselt) enesekindlalt arvan ma, et mul siiski on midagi öelda. Aga siinkohal ma jõuangi oma pointini.

Blogid on nagu moodsad ajakirjad, erinevatele sihtgruppidele, erinevate lähenemistega. Suurematel blogidel on palju jälgijaid ja mulle tundub, et üks, mida blogijad teha võiks, oleks oma lugejatele eeskujuks olemine. Paratamatult lugejad tahavad oma lemmikutega samastuda. Ma ei tea kui palju see Eestis paika peab, st ma ei tea, kas kodumaistel blogijatel on fänne nii nagu omal ajal oli “Kättemaksukontoril” ja praegu on “Padjaklubi-Laural”, aga kui ma, natuke teemast kõrvale kaldudes, mõtlen, milline eeskuju on noortele seesama Laura, siis hakkab ikka natuke piinlik küll. Kurb, et tootjad leiavad, et see on parim, mida nad nii suure austajaskonna jaoks teha saavad. “Aga ma ei tahagi eeskujuks olla!” võivad teised blogijad mulle öelda. Jah, eks ta tõsi on, kuid paratamatult mulle tundub,et mingist hetkest tuleks lihtsalt oma ninaotsast kaugemale mõelda, ei taha olla küll, kuid tahes-tahtmata on blogijatel päris korralik võim. Mind häirib kohutavalt Eesti blogidest silmatorkav tarbimiskultus, kõike on vaja, kohe, uuena, läbimõtlemata, palju. Mulle ei meeldi selline suhtumine, mulle tundub, et see saadab edasi vale signaali. Liigtarbimine ei ole okei. Ma ei ütle ka, et inimesed peaksid minema teise äärmusesse ja merikäsna vms tampoonide asemel kasutama, kuid mingi kuldne kesktee seal vahel oleks okei.

Ma loen päris palju Norra ja Rootsi blogisid, minu vaieldamatuks lemmikuks on kujunenud Jenny Skavlan (LINK), kes näiteks kasutab oma tuntust ja mõjuvõimu blogijana, et propageerida taaskasutust ja keskkonnasäästlikkust, ka heategevust. Päisepilt on tema blogist, kus ta õpetab noortele, et kooliballi kleitidele ei pea kulutama metsikult raha, et palju omapärasem on kleit ise disainida, tuhlata ema, vanaema kapis ja leida sealt midagi, mida saab ümberteha. Väga kihvt naine, kes on heaks eeskujuks oma lugejatele. See on mõttega blogimine, mis annab lugejatele midagi ja ei võta niisama ruumi.

Teine mu lemmik on Polliani (LINK), tavapärasest veidike vormikam (aga äääärmiselt naiselik) moeblogija, kes näitab, et on okei olla “väljaspool standardmõõte” ja naiselik ei tähenda piitspeenikest. Väga hea eeskuju!

Samuti loen ma Caroline Berg Erikseni blogi (LINK), kelle suhtes on mul küll vastakad tunded, sest mu meelest on ta osaliselt just üks neist blogijatest, kes liigset tarbimist reklaamib, AGA mulle meeldib, kuidas ta “koduse pereema” on teinud nii meeldivalt soojaks ja justkui maailma kõige tähtsamaks ametiks, et rõõmustab sellega kindlasti paljusid “tavalisi kodukanasid”, keda mõttetuteks nimetatakse, sest nad ei keskendu karjäärile ja ei ole ülikooli lõpetanud. On okei olla “tavaline kodukana”, sest need, kes seda kunagi ei ole olnud, ei tea, kui raske amet see tegelikult on. Ja lõpetuseks on tema hea eeskuju avaliku imetamise teemadel.

Untitled.png

Kuna siin avaliku imetamise teemadel mulle igaüks omale sobivad sõnad suhu pani, siis ma olen (avaliku) imetamise poolt, seda ei pea häbenema, kuid seda saab teha diskreetselt ja mitte vulgaarselt. Jah, minu jaoks on olemas ka vulgaarne avalik imetamine ning esimesena tuleb mulle kohe silme ette palja ülakehaga Irja Tähismaa. Eeskujuks olemine  selles teemas ei tähenda uhkelt vastu (paljast) rinda tagumine, et “nibu ei tapa, vaata mujale, laps tahab süüa, no mis siis on kui paljast rinda näed, ära minestad või”, eeskujuks saab olla nii, et “hundid söönud ja lambad terved”, sest selles teemas jagunevad inimesed niikuinii kahte leeri ning teineteise poolt ja vastuväiteid ei kuulata niikuinii.

Mulle tundub, et me, blogijatena, võiksime või lausa peaksime mõtlema, kuidas oma blogisid ära kasutada, nii et meist ka kasu oleks, et me oleks eeskujuks ja ei raiskaks lihtsalt internetiruumi. Või siis kui me kategooriliselt eeskujuks olemisele vastu protesteerime, siis me võiksime endale lihtsalt teadvustada, et tahes tahtmata võetakse meist (mõnest rohkem mõnest vähem) eeskuju.

Viimane päev “barnehages”/Last day in “barnehage”

/ Eveliis / 3 Comments

Eelmise nädalaga sai Idal Norra lasteaed läbi, sest me kolisime (vähemalt mingiks ajaks) Eesti tagasi ja kuigi ma tahaks väga, et Ida käiks Norra lasteaias, ei ole eriti mõistlik kahe lasteaia eest maksta, lihtsalt et koht säiliks. Miks me tagasi kolisime ja mis sai poest, sellest kirjutan ma eraldi postituses, ma tean, et paljusid see teema huvitab.

Aga see viimane lasteaiapäev tehti Idale (ja mulle) nii meeldejäävaks, et me tõesti hakkame nendest inimestest, kes seal töötavad, ja lastest puudust tundma. Viimasel nädalal õppis Ida ka Kennethi (üks õpetaja) nime ära, siiani ütles ta kogu aeg “Denne” (norra keeles “see”). Mind ennast pani imestama kui populaarne Ida teiste laste seas oli, kohe kui Ida lasteaeda tuli, jooksid lapsed teda tervitama ja nii praktiliselt iga päev, ma natuke muidugi loodan, et ta sellisest tähelepanust ära rikutud ei saa, et hakkabki arvama, et maailm keerleb ümber tema ning kooli minnes saab temast üks “mean girl”. Kõige hämmastavam oli aga minu jaoks selle lasteaia kogemuse juures, kui kiiresti ta norra keele selgeks sai, rääkimisel kasutab ta küll pigem eesti-norra segakeelt, kuid arusaamisega ei tundunud tal mingeid probleeme olema. Nüüd on minu asi teha nii, et tal keel ka säiliks. St et ma saan ju aru, et eks see ikka ununeb, kuid ma usun, et norrakeelseid multikaid ja laule kuulates talletub see siiski kuhugi ajusoppi ja kunagi kui ta vanem on ning tahaks keelt õppima hakata, siis peaks see tunduvalt lihtsam olema. Ei? Jaa? Kas kellelgi on kogemusi sellise situatsiooniga? Kuulan hea meelega näpunäiteid ja nõuandeid, kuidas keel  alles jääks.

No vot. Selline meie 1,5aastat Lillehammeri lasteaias oli. Fantastiline kogemus, mille eest ma väga tänulik olen. See õpetas meile mõlemale palju.

IMG_5791.JPG

Tavaline hommikune segadus rühmas

IMG_5803.JPG

Ida & Magnus – sukk ja saabas

IMG_5822.JPG

Tavapärane segadus riietusruumis

IMG_5824.JPG

Kilesussid seinal. Kui rühma viies ei viitsi jalanõusid ära võtta

IMG_5826.JPG

Kolm korda nädalas soe toit – juurviljasupp veiselihaga, juurviljalasanje ja kaerahelbepuder nt.

IMG_5828.JPG

Ülevaade päeva tegevustest

IMG_5833.JPG

Ida esimene ja lemmikõpetaja Olaug, kes aitas Idal lasteaeda sisse elada kui kõik natuke hirmus ja võõras tundus

IMG_5843.JPG

Rühmapildilt

IMG_5856.JPG

Sünnipäeva diplom

IMG_5858.JPG

Igaõhtune kohustuslik toolilsõit enne riidessepanekut

IMG_5861.JPG

Ülevaade esimesest perioodist lasteaias – Idale meeldis üle kõige olla õues ja rattaga sõita.

IMG_5864.JPG

Mõned õpetajad. Kajast sai Ida teine lemmikõpetaja.

IMG_5868.JPG

Magamisvanker kuuri.

img_5869

Viimane “piu” barnehages

Ida had her last day in Engesve barnehage in Lillehammer. It was such an amazing experience for both of us and thought me and Ida so much. I am so proud of how she learned Norwegian so fast, when she speaks she uses more of her own language containing words from both languages, but she had no trouble understanding the language. It is now up to me to try to keep the language, I know she will forget it, but I hope that by watching Norwegian cartoons and songs, we will keep it in her head, that when she one day would like to learn the language it would be easier.

I am so happy that she was so liked in the barnehage, both by kids and teachers, was such a cool active kid, having so much fun, sharing laughter. She got her own book with some memories from kindergarten and every child had drawn her a picture. That is a sweet memory to take with us home.

Thank you Engesvea for making us so welcome. Thank you for the fun and experience!

Lugusid rubriigist “Reisile minuga”/ When I travel things happen vol1000

/ Eveliis / 5 Comments

Niisiis. Mina ja Ida reisimas. Mis saaks viltu minna eks? Kui lauses on need neli sõna, siis ilmselgelt saab viltu minna palju. Esiteks olin ma Lillehammerist Oslo lennujaama ostnud pileti hilisemale rongile kui planeeritud. Ei midagi traagilist iseenesest, me oleks võinud ka tund aega hiljem minna, kuid kuna eile sai õhtusöögiks liiga palju vedelal kujul viinamarju tarbitud, siis ma lihtsalt tahtsin hotelli nii kiiresti kui võimalik. Ühesõnaga oli mul esiteks vaja ära moosida konduktor. Laps, tuhat kohvrit ja hale nägu aitasid.

Ja siis jõudsime me hotelli. Ma hakkasin maksma. Mu kaart ei toiminud. Või ei olnud seal raha. Igatahes seal ma seisin Ida ja oma miljoni kompsuga ega saanud hotellitoa eest maksta. Korraks leidsin ma end mõttelt, et me veedame öö lennujaamas. Kusjuures algselt oligi mul see plaan, sest lennuk läheb homme nii vara, et Lillehammerist ei tule rongi. Aga ma sain nii hea pakkumise ühest Gardermoeni lähedal asuvast hotellist, et otsustasin selle kulutuse teha, et Ida ei peaks kusagil põrandal magama. Mul endal oleks suht suva olnud.

Siis tuli mulle meelde, et mul on ligipääs Mareki kontole. Et ma võiks ju sealt varastada. Ma teadsin, et seal on raha. AGA selgus, et pool tundi enne oli ta sealt raha välja võtnud ja konto oli tühi. Tagasi lennujaamas põrandal magamise juures?

Ma ei tea, kas laps ja tuhat kompsu mõjus, aga hotelli vastuvõtus töötanud meesterahvas maksis toa eest ise ära. Täiesti uskumatu mu meelest, aga äärmiselt abivalmis. Ma ei tea, kuidas need lood ikka minuga alati juhtuvad. Reality missugune!

img_5944

What could go wrong when I travel? If you know me, almost everything is possible: I never seem to travel without adventures. Today I first had bought ticket to a later train than planned. Not actually a problem, but as I had way too much liquid grapes yesterday, I just wanted to get to the hotel. I hoped that we are allowed to take the earlier train with the wrong ticket. I don´t know if child, a sad face and thousands of bags did the trick but we were allowed on board.

We arrived at hotel and all I was thinking about was bed. When I tried to pay for the room it turned out my card was either not working or I had not enough money, anyway there I was with my bags and Ida. Not being able to pay. We´ll sleeping in the airport it is then. It actually was the original plan, because the flight goes so early that no trains come from Lillehammer. At the last moment I got a very good offer from a hotel near Gardermoen that for Ida´s sake I chose the hotel.

So. Then I thought I can transfer money to hotel´s account from Marek´s. I knew he had miney, I have access to his account. BUT it turned out that 30 minutes earlier he had taken out the money. Back to sleeping in airport.

And you know what happened. The person working in the reception paid  for the room. Of course I will have to transfer money to him, but this kind of kindness really surprised my socks off.

This is what can happen when I travel:)