“Pealtnägijas” oli eile lugu, kus traagilises õnnetuses surma saanud noore naise vanemad Eesti Autoliidu kohtusse kaebasid. Lugu siis lühidalt selline, et turvalindi taga pealtvaatajateks olnud noored said surma kui ralliauto teelt välja sõitis. Nüüd oli vaja leida süüdlane. Keegi peab noorte surmas vastutama, keegi ei teinud oma tööd piisavalt hästi, keegi ei osanud arvestada, et see koht, kus noored seisid, oli ohtlik, keegi ei osanud võtta õppust sellest, et ka varem on autod rajalt välja sõitnud ja ei planeerinud/organiseerinud rallit ja pealtvaatajate ohutust piisavalt.
Leinal on võimas jõud ja ma ei oska ette kujutada mitte midagi hullemat kui lähedase inimese kaotust. (nagu te ilmselt teate) Minu esimene armastus sai surma autoõnnetuses ning väga pikki aastaid kandsin ma endas viha ja tahtsin, et keegi süüdi oleks, kas inimene, keda ma süüdistasin, ka tegelikult süüdi oli, ma ei teadnud, kuid mul oli vaja süüdlast ja selleks sobis ükskõik kes. Keegi (teine) pidi süüdi jääma! Ma olen õppinud ka leinapsühholoogiat ja saan selles mõttes nendest vanematest aru, kuid sellest hoolimata pean ma ütlema, et nende “sõda” oli ja on mõttetu. Tütart ja väimeest see tagasi ei too, ka hingel ei hakka tegelikult kergem kuigi nii tundub. “Me tahame, et tõde tuleks päevavalgele,”ütlesid nad ja olid pettunud kohtuotsuses, kus süüdlast siiski ei leitud ning jõuti järeldusele, et tegu oli õnnetusega, mida ei olnud võimalik ette näha. Nii kahjuks õnnetustega ongi. Eriti selliste autoralli õnnetustega. Auk teekattes, kivi ratta all, üks vale rooliliigutus, sada pisiasja ja õnnetut kokkusattumust võivad sellise õnnetuse põhjustada.
“Aga alles eelmine ralli lõppes ka õnnetusega,” rääkis keegi ralliekspert, “miks sellest õppust ei võetud?” Tartu-Tallinn maanteel on ka toimunud rohkem kui üks või kaks autoõnnetust, ma julgeks öelda, et Tartu-Tallinn maantee on väga ohtlik, kuid ometi ei ole ka mina sellest õppust võtnud. Kui mul on vaja Tartusse sõita Tallinnast, siis ma sõidan ja ei mõtle nendele õnnetustele ja avariidele, mis on juhtunud, vaid sõidan ise nii korralikult ja ettevaatlikult kui võimalik. “See on ju absurd, et oled lindi ees või lindi taga, ikka oled ise süüdi,” pahandas hukkunud noore naise isa. Ma ei taha kõlada julmalt või kalgi südamega, kuid laias laastus see ju nii ongi. Me võtame ise teatud riske ja vastutame tagajärgede eest. Olgu selleks siis autoralli pealtvaatajaks olemine, Tartu-Tallinn maanteel sõitmine, benji-hüpe, halvaks läinud seenesalati söömine. Ja kahjuks ei ole õnnetustes alati kedagi süüdistada, kuigi nii väga tahaks.
Hukkunud naise vanemad väitsid mõlemad, et nende soov ei ole leida süüdlast, vaid nad soovivad, et võistluste turvanõudeid tugevdatakse. Sellisel juhul, kallid inimesed, ei kaeba te kohtuotsust edasi Riigikohtusse, vaid astute Autoliidu liikmeks, hakkate ise turva-ja ohutusnõuetega tegelema või mida iganes, aga te asute aktiivselt tegutsema, et püüda ennetada võimalikke õnnetusi nii nagu teile tundub, et oleks pidanud tegema, et ära hoida ka teie lapse surma, aga te ei raiska oma aega kohtuskäimisele ja edasikaebamisele. Kohtuotsus ei muuda võistlusi turvalisemaks, vaid leiab süüdlase.
“Kohtuotsusest võib järeldada, et autoralli on legaalne moodus inimesi tappa,” ütles saates kas ralliekspert või isa, ma tõesti ei mäleta, see lause jäi mind kriipima. Milleks ometi midagi nii tobedat õhku visata? Täiskasvanud inimesed saavad ju mõistusega aru, et tegu oli õnnetusega, kuid lein ja viha, sest kedagi ei ole ametlikult võimalik süüdlaseks teha, on nii suured, et ei lase normaalselt elu edasi elada. Need inimesed vajavad hoopis psühholoogi abi, mitte kohtuskäimist. Keegi peaks seda neile soovitama. Leinaga on raske hakkama saada. Minul läks aega umbes viis aastat.
“See on ju absurd, et oled lindi ees või lindi taga, ikka oled ise süüdi,” pahandas hukkunud noore naise isa. Minu jaoks on see üks kui mitte rumalamaid, siis vähemalt asjatundmatumaid lauseid. Küsimus ei ole lindis, lint ei kaitse inimesi auto eest, mis juhitavuse kaotab. Mina ei näe selles õnnetuses süüdlasi, see oli täiesti koletu õnnetus. Autoralli on ohtlik ala, see on ohtlik nii sportlastele kui ka pealtvaatajatele. Üks põhjus miks ma seda haruharva raja ääres olen vaatamas käinud, on tõsiasi, et juhtuda võib kõike. Ükskõik, kui ohutus kohas sa enda ja ka korraldajate meelest seisad, võib auto just seal juhitavuse kaotada (rehv lõhkeb vms). Aga keda siis süüdistada? Sportlast, kes autot juhtis? Korraldajaid, kes ei näinud ette, et auto just seal teelt välja sõidab? Noori inimesi, kes ei võtnud ohte arvesse? Muuseas varasemad sarnased õnnetused on näidanud, et ka see kui mõnes kohas seismine on keelatud, ei takista see pealtvaatajaid sinna ronimast. Inimesed on surma saanud ka F1 võistlustel, sest vormelil lendab ratas alt ja otse tribüünile. Kes seal süüdi on? See ei ole koht kus otsida süüdlasi, arvan mina. Seda nimetatakse “freak accident”, see ei olegi oodatud, seda ei saagi oodata. Samal ajal saab, sest autosport on ohtlik.
Minu kõige kurvem päev, mis seotud autoralliga, on ilmselt alatiseks see päev kui hukkus Michael Park, ma vist nutsin täiesti võõra inimese pärast, sest see oli nii kohutavalt kurb. Aga keda siis oleks pidanud süüdistama? Markko Märtinit? Tema oli ju roolis, kui see õnnetus juhtus. Markko ise end süüdistas ilmselt, aga tema ei olnud süüdi. See oli ralli, sportlane teadis oma riske. Samamoodi peab oma riske teadma pealtvaataja, kes rallile läheb, sest oma elu eest vastutame me kõigepealt ise.
Just. See on kuidagi ju täiesti mõistetav, et sellistel üritustel juhtub õnnetusi ja me peame ise oma riske teadma. Kõike ei saa ette ennustada, kõike ei saa läbi mängida ja mõnda õnnetust lihtsalt ei osatagi oodata. Kurb on muidugi, et selliseid asju juhtub, aga palju kurvem on, et need kurvad inimesed telekasse läksid ja muidugi edasi kaebasid kohtuotsuse, sest keegi ju valetab ja lint oli vales kohas.
Nats teemast kõrvale, aga ma tahan uisutama minna. Ma pole seda aaaaaaastaid teinud, keda ma süüdistaks kui ma kukun ja nt käeluu murran?
Ma inimlikult saan nendest inimestest aru, nad kaotasid oma lapse, keegi peab ju süüdi olema. Isegi kui nad ütlevad, et ei otsi süüdlast vaid ootavad muutusi, siis tegelikult otsisid ja otsivad nad ikka süüdlast. Keegi tuleb vastutama panna, isegi kui ei ole kedagi, keda vastutama panna. Aga Pealnägijas olen ma juba mõnda aega pettunud, kisub ka natukene põhjakoristamiseks ja skandaalide otsimiseks/puhumiseks.
Uisutama ei julge mina ka minna, ma käeluu murdmist ei karda, kardan jala välja väänamist vms, aga kuidas ma siis jooksen? Ja siis peaks veel alla neelama tõsiasja, et ise olin loll ja ronisin sinna. Tead tegelikult ei peaks kartma! 😉 Elada tuleb, kartmisel ei ole mõtet, siis läheb kõik niikuinii pekki.
Peale seda kui ma ise autoõnnetuse põhjustasin, kartsin ma mõnda aega autoga sõita, kohe paaniline hirm oli. Siis võtsin end kokku, sest tegelikult olen ma väga vastutustundlik liikleja, kah aga kahjuks sada asja jooksid kokku ja lõppes see sõit kehvasti, samas siiski väga õnnelikult, et keegi suurt viga ei saanud peale minu enda auto. Ei saa kartma jääda!
Enamiku selliste õnnetuste puhul ei ole kasu ei turvanõuetest, lintidest, ohutusprotseduuridest ega muust ennetavast. Õnnetused käivad ikka inimesi mööda. Kui pealtvaataja on veendunud, et just sellel kurvil või nokil on parim vaade siis seal tema ka vaatab. Vahet pole, et on keelatud ja ees on lint ja turvatöötaja on juba neli korda sealt ära ajamas käinud…
Kui inimene istub teadlikult purjus juhiga sõidukisse siis tema õnnetuse puhul milleski süüdi pole?
Aga eks on inimlik süüdlast otsida ja võibolla tõesti tunnevad need vanemad end paremini kui fikseeritakse kellegi “süü”. Kuigi hukkunuid see tagasi ei too. Ja õnnetusi juhtub ka edaspidi niikuinii…
Jp, ma inimlikult ja oma kogemusest saan neist vanematest väga hästi aru, et nad otsivad süüdlast, kuid “Pealtnägija” ei tohiks selliseid lugusid teha, kus on tegelikult ju igale terve mõistusega inimesele selge, et siin ei saa olla süüdlast, sest kas me tahame või mitte, õnnetusi juhtub. Lähedase kaotus on valus, kuid pigem tulekski püüda leida moodus sellega leppida, mitte Riigikogus õigust (ja millist siis? kui süüdlast nad ei otsi) otsida. Mul on neist kahju
Süüdlaseotsimisega meenub mulle alati see lugu, kui laps lasteaias ronimisagregaadi vahele rippuma jäi ja ära lämbus. Ikka oli kasvataja süüdi. Ainult et kui sama lugu samal mänguplatsil oleks juhtunud nii, et valvajaks oleks olnud lapse enda vanemad, siis oleks süüdi olnud ilmselt mänguväljaku haldaja, linn, või kes iganes… Sul on jumala õigus, õnnetusi juhtub ja kõiki õnnetusi ei saa ära hoida, isegi kui me väga tahame.
Jah, ma olen ka tolle õnnetuse peale mõelnud ja täpselt samast vaatenurgast
Ma nt kukkusin aasta tagasi kodu aias puu otsast alla ja murdsin jalaluu. Ilmselgelt ma ei lähe ju aeda paljaks saagima, vaid pigem mõtlen, kas kahe lapse emal ikka on sobilik mööda puid turnida 🙂
Kui ma poleks ühte väga sarnast postitust ühe “Pealtnägija” pisarakiskuja kohta juba kirjutanud, oleks see antud saate kohta ka minu blogisse ilmunud. Lühikese aja jooksul juba kaks kättemaksuhimulist, lapse kaotanud pere kohtusaagat – how low can you go, “Pealtnägija”?
Oleme vist jõudnud ajastusse, kus õnnetused ei ole enam õnnetused, vaid nüüd peab ka õnnetuses keegi süüdi olema. Ja kindlasti ei ole kunagi mingitki süüd ohvril endal, sest tema ei saa pärast surma ennast kohtus kaitsta, järelikult langeb see variant ära. Aga kohtusse peavad kõik õnnetused jõudma, sest süüdlane peab üles leitama.
Nagu keegi siin juba ka kommenteeris, siis “Pealtnägija” on oma aja vist ära elanud, sest kui vanasti oli sisu, siis nüüd on järjest vaid lood, mis sobiks “Reporterisse”. Sama küsimus – how low can you get?