“Linnu lood” kingiloos

December 25, 2016December 25, 2016 / Eveliis / 28 Comments

Eelmisel nädalal tõi Apollo raamatupäkapikk meile uue raamatu – Evelin Ilvese “Linnu lood” (LINK). Ida on nüüd jõudnud ikka, kus ta viitsib ja tahab päriselt ka, et me talle raamatuid loeksime ja otseloomulikult teeb see mulle kui suurele raamatusõbrale rõõmu, et ehk kasvab lapsest ka lugeja. Mina ja mu pinginaaber vedasime algkoolis kilode kaupa raamatuid endale koju lugemiseks, aga nagu ma aru olen saanud, siis tänapäeval on raamatuid armastav laps pigem haruldus.

Ida haaras “Linnu lood” kätte ja kukkus seda hoogsalt lehitsema. Cathrine Zaripi tehtud illustratsioonid paelusid teda täitsa pikaks ajaks. Ma ei tea, kas ajendatuna raamatus nähtud karupildist, kuid ühel hetkel kutsus Ida ka oma suute kaisumõmmi meiega kaasa lugema. Nii me siis seal kolmekesi voodis vedelsime ja lugema hakkasime.

Et täiesti aus olla, siis esimesi peatükke oli mul väga raske lugeda. Evelin Ilves ei kuulu just minu lemmikisikute hulka ja iga dialoog kõlas mu peas tema häälega, see häiris mind tohutult. Ma peaaegu tahtsin raamatu pooleli jätta, kuid Ida nõudis mingi pildi juures selgitust, et mis see on ja mis too on ning ma mõtlesin, et ma olen ikka nõme küll, et eelarvamuse pärast raamatut edasi ei loe. Sest vaadake, Evelin Ilves võib ju inimesena mulle ebameeldiv olla, kuid (ka kirjapandud lugude järgi) on ta oma lapsele väga hea ema ning ühest emast ja lapsest see raamat just räägibki. Kui ma olin peast eelarvamuse lahti lasknud, läks lugemine palju libedamalt. Muidugi ei lugenud me tervet raamatut korraga läbi, kuid kui Ida juba magas, lugesin ma selle ise lõpuni.

Ja mis ma teile ütlen? Äärmiselt armas ja lihtne raamat ühest mõnusast lapsepõlvest, mille Linnu veetsin oma emme ja issiga sügavas metsas talus elades. Tal ei ole seal mängimiseks teisi lapsi ja nii peab ta kasutama fantaasiat. Ta õpib tundma linde ja loomi, parimateks sõpradeks Toonepulk ja koer Luddu, ta õpib emmega leivategu, unistab “ödeventist”, ehitab linnumaja ja käib aegajalt emmega linnas. Kusjuures ma nägin ka üht intervjuud, kus Evelin Ilves ja Kadri Keiu seda raamatut tutvustasid ning Kadri Keiu jättis endast nii sümpaatse mulje, et raamatut lugedes tuli mulle kogu aeg silme ette see päris Linnu, kellest lood inspireeritud on, ja muutis ka raamatu vägagi sümpaatseks.

Lõpuks saab Linnu issist president ja nad kolivad perega suurde roosasse majja. Sinna, kus “Pehmed ja Karvased” elavad. Kas Linnu nendega ka kohtub, sellest lubab ta jutustada järgmises raamatus.

Raamatu suureks plussiks lisaks vahvatele joonistustele on see, et keel on lihtne ja peatükid paraja pikkusega, täpselt sellised ühe unejutu pikkused. Mina loodan, et see raamat avab lugejate silmad. Selles mõttes, et see näitab kui loomingulised, teravad ja huvitatud maailmaasjadest on lapsed tegelikult. Kui ma vaid laseme neil seda olla. Ja leiame nende jaoks aega, et maailmaasju selgitada. Nagu täiskasvanutele. Samuti ei tasu alahinnata loodust, loodus pakub lapsele nii palju avastamist ja mängurõõmu, kordades rohkem kui iPad või nutitelefon. Muidugi oleks hea, kui lapsel oleks ka “ödevent”, kellega koos mööda põlde ja metsa joosta, kuid pole ka hullu kui õde-venda pole, tegevusi jagub ka üksinda. Näiteks võib proovida suudelda konna ja vaadata, kas see muutub võluvaks printsiks.

Tahad teada, kas konn muutub printsiks ja mida Linnu sellest arvab? Ühe raamatu loosin ma ka lugejate vahel välja. Selleks kirjuta kommentaaridesse, millised on Sinu lapse leidlikud lemmikmängud. Võitja loosin välja kolmapäeval 28.12

Liiklushuligaan & jõul(ustress)

December 25, 2016 / Eveliis / 13 Comments

Lille julaftenil ehk reedel tuli Taanist koju tädi Pepe ja kuna Ida oli mulle 9887 korda pinda käinud, et tema tahab OMA tädi Pepe juurde, siis me otsustasime talle vastu minna. Autoga. Olgugi et ma tean, et auto õhkpadjad võivad aegajalt alt vedada. No ja tundes minu õnne autodega, siis täpselt nii ka juhtus. Tädi Pepe oli kenasti kätte saadud ja me liikusime vooluga kaasa otse liiklusummikusse, mis ei liikunud grammigi. Ja just seal samas, keset seda kaost, läksid autol õhkpadjad tühjaks. See tähendab vaid seda, et mul tuleb leida korraks koht, kus peatuda ja lasta autol taastuda. Aga kus? Keset seda kaost, kus närvilised inimesed niikuinii tuututasid? Panna üks rida kinni? Teha olukord veel hullemaks? Ma otsustasin vastassuunas natuke edasi “trügida” ja ma ei imesta, kui keegi mind selle eest YouTube’i üles riputas.

Loomulikult ei lasknud mind keegi vahele, sest noh olgugi, et minu auto ei ole mingi luksusliikur, saab teda siiski nimetada maasturiks ja maasturi roolis blond saab tähendada vaid kahte asja. Idioot või paadunud liiklushuligaan. Või kolmanda variandina idioodist paadunud liiklushuligaan. Ma panin ohutuled põlema, et ehk see aitab aru saada, et ma ei trügi niisama, kuid no ei aitanud see ka – vihased pilgud ja rusikaviibutused saatsid mu püüet vahele trügida. Lõpuks ma lihtsalt pidin tugevama õigusega vahele trügima ja mind ei tahetud ikka sinna lasta, ma mõtlesin, et noh järgmine hetk ma olengi risti kahe sõidusuuna vahel ja panen liikluse kinni, mida ma ei tahtnud, ning trügisin edasi. Üks vend tuli isegi autost välja, et mind sõimata ja kui ma oleks mees olnud võib olla ka pasunasse anda. Kui ma siis talle samamoodi seletasin, et mu auto on katki, et ma ei ole idioot, siis vastas ta lihtsalt rahulikult “aa okei” ja lasi mind vahele, aga enne oli vaja lärmata. Muidugi käitusin ma valesti ja liiklusreegleid rikkuv maastur käivitab inimestes mingid refleksid, kuid enne ausalt, teinekord võiks enne hinnangute andmist mõelda, et ehk on mingi põhjus selliseks ülbuseks. Sest olgem ausad isegi ükski idioodist liiklushuligaan ei oleks nii nagalt trüginud, aga oh well…kui te mind YouTube´is näete, siis teate, miks ma seal trügisin.

Lõpuks jõudsime me läbi selle liikluskaose bussijaama. Kell oli alles 12, kuid te ei kujuta ette KUI suur kaos kesklinnas valitses ja KUI närvis ja stressis inimesed olid, ma pole nii palju signaalitamist pikka aega näinud ja kuulnud. Tuttavad, kellele helistasime, närvitsesid, et “issand jumal, mul on vaja õhtul seda ja seda teha, aga kõik kingid veel ostmata ja ma olen nii närvis“. Pooled tuututajatest tundusid olevat samasugused viimase hetke ostlejad olevat. Ma ei suuda neid jõulustressis inimesi mõista. Esiteks, no kui sa ikka kinkide ostmisest nii närvi lähed, siis ära jäta seda viimasele minutile ning kui sa oled teel maale/poodi/koju, siis kas see tuututamine ja närvitsemine aitab kuidagi liikluskaost leevendada. Pool tundi siia-sinna ei mängi ju mingit rolli? Aga inimesed tõmblesid närviliselt. Kas jõulud ei peaks olema rahulik aeg? Ometi lähevad inimesed just jõulude ajal ilgelt stressi. Jube naljakas. Ja veider.

Tädi Pepe bussi peale pandud, hakkasime me Idaga kodu poole liikuma. Ja otseloomulikult juhtus maanteel, mitte kaugel kodust, see sama, et õhkpadi tahtis puhata. Ma tõmbasin end tee äärde,et paar minutit oodata ning kui ma siis otsutasin edasi liikuda ei teinud auto ÜHTEGI häält, mingil müstilisel moel oli auto aku tühjaks saanud. Äge! Seal ma siis seisin maanteel ja mõtlesin, et kurat, mida ma nüüd teen. Marekile ei tahtnud ka nagu helistada, sest ta oleks pahandama hakanud, et mida ma üldse linna ronisin, kui ma teadsin, et see viga VÕIB juhtuda. Ma oleks muidugi vastanud, et just nimelt VÕIB, aga EI PEA, kuid kammooon, me kõik teame, et kui minu ja autodega saab midagi juhtuda, siis see juhtub. Mul ei jäänud muud üle kui hääletama hakata, et keegi mu autole voolu annaks. Loomulikult ei peatunud jälle keegi, sest kõigil oli kiire, kes viibutas rusikat, kes lehvitas ja kes lasi signaali, kui lõpuks üks tore ja rahulik mees pidama jäi, ütles ta, et ta aitaks küll, kuid tal pole krokodille. Aga NEED OLID AUTOS OLEMAS MUL! Ja nii, kallid lugejad, õppisin ma seal samas ära, kuidas kasutada krokodille! Tuli välja, et see on lihtsam kui ma arvasin:) Me soovisime üksteisele häid jõule ja suundusime uuesti liiklusesse. Viis minutit hiljem olime me õnnelikult kodus. Nii vähe ongi vaja, et ellu särtsu tuua. Aga liiklusummikute ajal ma enam selle autoga linna ei lähe, sest nüüd ma tean, et kui saab juhtuda, siis juhtub. Samas tean ma autodest tänu nendele seiklustele juba sama palju kui kehvemapoolne automehaanik.

Jõuludest ma kirjutada ei viitsi, sest noh… mis seal muud oli kui traditsiooniline “söön end paksuks, et 1.jaanuarist dieeti alustada”. Sheerin parem paar pilti, muuhulgas ka vanaemast,et näidata, kust mu kehvad geenid alguse on saanud. See viimane oli muidugi nali, sest mu meelest on mul üliarmas ja kena vanaema, ma oleks hea meelega vanana tema moodi. Mulle meeldivad kortsud.

Rahutu hing /Restless soul

December 23, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Me oleme nüüd peaaegu kuu aega kodus olnud ja kui ma tegelikult ütlen, et vahelduseks on väga meeldiv oma kodus elada ja näha oli ka, et Ida on rahul – muudkui jooksis mööda maja ringi ja avastas aina uusi mänguasju ning “kiusas” Hugot ja kasse, siis nüüd ma näen, et ta on rahutu. Juba mõnda aega pakib ta jälle mängult kohvreid, sõidab lennukiga ja käib mulle pinda, et tahab tädi Satu juurde minna. “Lähme Rootsi!” ütleb ta mulle, justkui sellisel toonil, et no kui mujale ei saa, siis lähme vähemalt sinna. Eile vaatasime “Meie aasta Austraalias” ja Ida arvas, et ta tahaks issi ja emmega sinna minna. Mängu on tulnud uuesti Lillehammeri lasteaed ning aegajalt räägib Ida minuga eesti-norra segakeeles.

Samas ei ole selles mitte midagi imelikku, et ta reisida tahab. Alates kuuendast elukuust on ta kogu aeg ringi rännanud, tõsi küll Eesti-Rootsi-Norra vahet, ei midagi eksootilist, kuid mingi reisipisiku on see temasse päris sügavale süstinud. Päris naljakas on vaadata.

Õnneks vist töö viib mind jaanuaris uuesti Norra ja Lillehammer võib asenduda Osloga, nii et me saame Idaga jälle seljakotid selga tõmmata, kuid sellest juba pikemalt kui asi tõesti ka teoks saab. Täna suudan ma Ida rahutut hinge natuke rõõmustada sellega, et lähme rongiga linna. TEMA tädi Pepega kohtuma. Seegi väikene reis;)

We have been in Estonia now almost a month and I actually think it is quite nice to stay at home for a while and Ida seemed to enjoy it too, but now I see she is getting restless and confused. Why are we notr packing? Why are we not going anywhere? She is playing her travel games, packing suitcases and insists on visiting “tädi” Satu when we play. “Let´s go to Sweden,” she told me one day, like saying if Norway is too far, let´s just go somewhere. “To Australia,” she told yesterday we watched a TV show about Australia. “One day,” we promised her.

It is of course understandable that she misses travelling and is confused. Since she was 6months old, we have been travelling quite a lot. Not any exotic places, but in Sweden and Norway. She is a demanding child, but becomes totally different – nice and cool kid- when we travel. It is obvious she likes it. And now I see she misses Lillehammer a bit, she even talks in her own Estonian-Norwegian language the me.

If everything goes well, my work takes me to Oslo from January and me and Ida can pack our backpacks again, but I do not want to talk about this assignment more before it actually happens.

Today me and Ida will take train to town to meet HER “tädi” Pepe. At least a bit of travelling;)

Kui kõik kiskus viltu /When all started wrong

December 22, 2016December 22, 2016 / Eveliis / 56 Comments

Me käisime nädalavahetusel Pärnus Kurgo Villas (LINK) ja see on üks selline nädalavahetus, kus kõik kiskus viltu, kuid lõppkokkuvõttes lõppes siiski hästi. Esiteks oli mul oma juuksedraama pärast paha tuju ja nii ma hommikotsa mossitasin, teiseks olin ma Marekil palunud 867 korda, et nad hakkaksid end riidesse panema, aga alles kui me pidime 20 minuti pärast majast väljuma avastas ta, et tal ei ole midagi selga panna, et ta peab minema duši alla ja üleüldse olen mina kõik oma paha tujuga pahasse tujusse ajanud, et tema ei taha kuhugi minna.

Kusjuures see on iga kord nii, et kui me kuhugi minema peame, siis ta avastab viimasel minutil, et pole midagi selga panna. See ajab mind hulluks. Selle asemel, et hommikul kell kaheksa kraamima hakata, oleks ta võinud proovida, kas tal on midagi selga panna. Igatahes, kui meil oli plaan end õhtusöögi puhul üles lüüa, siis suure stressiga unustasin ma maha pluusi ja kingad, nii et see plaan tuli meil kohale jõudes maha matta.

Kui me kohale jõudsime ja meid suurima sõbralikkusega vastu võeti suutsime me aga oma mossitamise ja paha tuju autosse maha jätta ning otsustasime ühisest perepuhkusest võtta maksimumi. Kehvasti alanud päev muutus 180 kraadi.

Meielikult alustasime me oma jõulupuhkust väljas istumise ja glögi joomisega. Ilm meenutas muidugi veidike rohkem kevadet, kuid sellegi poolest oli mõnus ja pärast oli hea sooja tuppa minna.

Idale oli tädi Mariani nimeline jõuluvana saatnud ka kingituse, nii et Ida kippus võimalikult ruttu tuppa, et saaks teada, mida head ja paremat kingipakk endas sisaldas.

Plusspunktid hotellile pisikeste detailid eest. Ma olen seda pidevalt soovitanud, et võimalusel võiks hotellid panustada pisidetailidesse ja nii oli tehtud selles hotellis. Tuppa saabudes põles toas jõuluhõngulisel laual teeküünal ning selle kõrval personaalne tervitus väikese maiusega. Sellised pisisasjad jäävad meelde!

Jõululõuna- ja õhtusöögi pidasime me Kurgo villa kohvik-restoranis Piparmünt. Toit viib Piparmündis ilma liialdamata keele alla. Lõunaks sõime me põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga ning kuumsuitsuparti puravikukreemi, forellimarja ja hapukapsa vinegretiga. Mõlemat julgen ma siiralt soovitada. Vähimajoneesi ja krevettide tartari maitsekooslus oli jumalik. Läila kirjeldus, ma tean, kuid täpselt nii ma iga suutäiega tundsin.Lõunastades arvasin ma, et toit enam paremaks minna ei saa, kuid ma eksisin. Gratineeritud avokaado koorese maapähkli ja tomatiga on üks paremaid roogasid, mida ma söönud olen. Kui te Piparmünti külastate, siis proovige seda kindlasti, see on midagi nii ootamatut ja head, et ainult mõte sellest toidust paneb mu süljenäärmed jälle tööle.

Ida supp pidi samuti väga hea olema, sest enne õhtusööki kommikoti kallal korralikku tööd teinud laps, suutis väga isukalt üle poole supist ära süüa.

Õhtul käisime me veel natukene Pärnu peal kondamas ja kui me naiivselt lootsime, et Ida jääb magama, nii et me saame natuke veel ka omavahel rahulikult juttu ajada ja telekat vaadata, siis lõppes õhtu nii, et meie magasime mõlemad enne Idat.

PS: Alumisel pildil olevad puitu meenutavad (vahtkummist?) mänguklotsid on parim ost üle pika aja. Ida on nendega mitu päeva maju ja torne ehitanud.

Selline meie jõulupuhkus, mis valesti algas, saigi. Kurgo Villasse läheme me kindlasti tagasi. Uskumatult toredad on sellised perekondlikud minipuhkused.SUUR TÄNU KURGO VILLA HOTELLILE meid võõrustamast!

This year we thought that we will celebrate Christmas a bit differently and so we decided to drive to Pärnu to have a Christmas vacation at Kurgo Villa Hotel & Restaurant. The morning started all wrong. I was disappointed with my new hairdo and was in a bad mood, when we were supposed to leave the house my husband realized he has nothing to wear and had to shower. I got angry, because he had all morning to do that, but decided to clean the house instead, Ida got angry, my husband got angry and we all felt that it is better to stay at home in separate rooms and not talk to each other.

Leaving in hurry and stressed I forgot to take with me fancy clothes, or do be more spesific I had with me the skirt, but had forgotten the shoes and shirt, so planned fancy dinner was replaced with “normal” cozy yet romantic dinner. In jeans and sneakers.

Luckily the saying “all well that ends well” is true and our day turned 180 degrees when we arrived to Kurgo Villa. It was such a romantic and cozy little hotel and we felt most welcomed. Hot drinks were waiting for us outside, the candles were lit in our room, there was a personal greeting waiting for us plus Christmas lunch and dinner which both were divine. I know it is a cliché to use words like this to describe food, but really the food was absolutely fabulous.

There was no sign of morning stress and quarells. It was a perfect little getaway to celebrate Christmas.

Blogijate jõulupakk

December 22, 2016 / Eveliis / 2 Comments

Jõulude eel tuli ühel blogijal mõte, et võiks üksteisele loosiga kingitused teha. Tegelikult ma esimese hooga mõtlesin, et ei osale, sest kuigi kinke saada on tore, siis ma ise ei oska väga hästi kinke teha. Ma ei taha, et teine kingituses pettuks, aga mida rohkem ma “enda blogija” blogiga tutvusin, seda rohkem mulle tundus, et ma ei saa hakkama. Noh, oma kingi ma lõpuks siiski teele panin ja loodan, et väga ei pea kingisaaja pettuma. Mind ennast ootas pakk paar päeva tagasi pakiautomaadis. Ma olin nii meeldivalt üllatunud kui paki lahti tegin. Sest…tegelikult on mul ka loosipakkidega alati ebaõnn – kas unustatakse see ära või on seal sees, midagi mis kohe üldse ei meeldi. Ma tean küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, kuid mul on mingist kooli loosipakist meeles, et kõik said komme ja värke, aga mina sain taskurätiku. Praegu ma muidugi oleks taskurätiku üle õnnelik, aga siis ei olnud.

Aga. Mida ma jauran. Ma parem näitan teile, mis armas Elisabeth (tema blogiga saate tutvuda siin) mulle kokku oli pannud. Ma olen täiega impressed. Eriliselt hea meel oli mul tee üle, sest mul sai just tee otsa ja mul ei ole olnud meeles poest seda osta. Igal õhtul kui ma teed hakkan tegema, tuleb mulle meelde, et deem, mul on ainult musta teed alles.

Kuigi ma ju igal pool ja alati räägin,et kingid ei ole olulised, siis selliseid kinke võtaks ma hea meelega tihedamini vastu. Nii armas ja läbimõeldud. Aitäh! Ja ilusat jõuluaega (mis sellest, et mul endal on null pühadetunnet).

Minu tassike teed

December 22, 2016December 22, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Mõnda aega tagasi leidsin ma oma meilboksist kirja ühelt pikaajaliselt blogilugejalt, kes soovis mulle kingituse teha tänutäheks, et pakun huvitavat lugemist ja kutsus mind vaatama Theatrumi etendust “Isa”(LINK). Ei pakkunud ta seda välja sellepärast, et ma etendusest kirjutaks, sest olgem ausad, ma vaatasin Theatrumi kodulehelt, et etenduse piletid on kuni veebruarini välja müüdud, nii et reklaami etendus ei vajagi, vaid ta arvas, et see oleks minu “tassike teed”. Ja kuna see tõepoolest seda oli, siis ma otseloomulikult pean oma muljeid jagama. Mu kursakaaslased olid püüdnud sellele etendusele pileteid saada, kui te kiirustate, siis hetkel märtsi etendustele veel oli pileteid.

“Isa” jutustab loo dementsust põdeva peategelase silmade läbi ja paneb vaatajat pidevalt küsima, mis on päris ja mis ettekujutus. Tüki autor Florian Zeller on võrrelnud etendust puslega, kus üks tükk kogu aeg puudu on. Kahe tunni vältel panebki peategelane – dementsust põdev André – vaatajaid puslet kokku panema. Kas tütar kolib Londonisse ja jätab isa maha Pariisi? Või mõtles isa selle välja? Kes on see mees (kanaga), kes korteris ringi jalutab? On ta päriselt olemas? Kas korter on tütre või isa oma? Miks ei külasta isa noorem tütar, keda isa jumaldab? Mis temaga juhtus? Kas põetaja Laura on tegelikkus või väljamõeldis? André elus valitseb kaos ja ta püüab leida inimesi, kes räägiks talle tõtt. Aga mis on tõde? Ja kas André mäletab seda?

Pusle-etendus on nii hästi lavastatud, et kogu aeg püsib pinge ja põnevus. Tükki on nimetatud tragifarsiks, naerda saab palju, jaburad ja humoorikad seigad (nt mees kanaga) muudavad tüki kergemini vastuvõetavaks, sest tegelikult on etendusel vägagi kurb alatoon. Kurvaks teeb selle loo just see, et see ei ole väljamõeldis, see võib juhtuda meie kõigiga. Me tunneme kaasa vanale mehele, kes ei saa aru, mis on päris ja mis väljamõeldis, kes kohati muutub lapseks ja kohati püüab ikka olla see suur perepea, kes ta kunagi olnud on. Ta on “iseloomuga, aga võluv”. Lembit Peterson mängis isa rolli nii hiilgavalt, et vahepeal oli väga raske uskuda, et tegu on näitlejaga, mitte päriselt Altzheimerit põdeva vana mehega. Paremat osatäitjat oleks ilmselt raske siia rolli leida olnud. See väärikus ja iseloom, mille Peterson isale andis, on minu meelest auhinda väärt.

Ja siis on teine peategelane Anne, kes on olukorras, kus ta peab valima isa ja elukaaslase vahel. Ta armastab neid mõlemaid, kuid dementse isa eest hoolitsemine tekitab pingeid ja tülisid. Kumma teie valiksite? Kas isa või mehe? Mida sellises olukorras teha? Mis on õige? Liina Olmaru andis suurepäraselt edasi hooliva ja armastava, kuid kurnatud ja teinekord meeleheiteni viidud, tütre tegelaskuju. Meie, pealtvaatajad, naersime tragikoomiliste olukordade üle, mis aset leidsid, kuid Anne´i viisid need olukorrad juba nii kaugele, et ta nägi unes, kuidas ta isa ära kägistab. Ma ei ole dementsusega ise kokku puutunud, kuid ma tean mitmeid inimesi, kes on ning kõik nad räägivad, kuidas mõnel hetkel tahaks lihtsalt eemale minna, kõik unustada, kui haiget see teeb kui inimene, keda sa armastad, sind ära ei tunne või sõimab, kuid teisalt ei lase armastus eemale minna. Nii nad, nagu ka Anne toimetavad meeleheite ja armastuse piiril.

Ühtepidi oli see etendus tõesti naljakas, kuid teisalt nii kurb ja kriipiv. Kui ma õhtul peale etendust rongiga koju sõitsin, tuli mulle ikka ja jälle silme ette André, kes voodis lamades ootas, et ta ema talle külla tuleks, ja põetaja sõnad “Kõik saab korda, kõik saab korda, kõik saab korda…” Korda saavad kahjuks sellised lood vaid ühe lõpuga.

Ma igatahes soojalt soovitan teil märtsi-ja maikuu etendustele piletid hankida. Fantastiline etendus.

Peegelpilt ehk kaaluteemadel vol miljon

December 20, 2016December 20, 2016 / Eveliis / 7 Comments

Triin ajendas oma postitusega (LINK) mind kirjutama või pigem üht vana lugu sheerima. Enne rasedaks jäämist raiskasin ma aastaid vaevates pead selle üle, kas ma olen piisavalt peenike, palju ma kaalun või kas ma olen piisavalt hea välimusega. Kummaline on see, et nüüd mind ei koti see laias laastus üldse, isegi see kui mind “halbade geenidega kaltsakaks” nimetatakse (LINK).

Üks minu lemmikblogijaid on Janka Polliani – “vanem” naisterahvas (36), kahe lapse ema ja moeblogija. Minu arvates ääretult stiilne, särav ja inspireeriv naine, juba kasvõi sellepärast et olgugi et moeblogija, siis tema ei redigeeri oma pilte.

“Käod” on õelad ka väljaspool Eestit ja nii juhtuski, et keegi anonüümne ka seda naist paksuks nimetas. Olgu, oleme siis ausad ja ütleme, et ta tõepoolest ei ole kondine ja tal on vormid, kuid on see paks? Ja mis on üldse paks? Ka siin Eestis on blogijate välimust ja kehakaalu piisavalt kommenteeritud. Välimus ja stiil on üks asi – maitse üle ei saa vaielda, vaid kakelda, kuid kas kaal on kõige olulisem asi maailmas? Kas ilmtingimata peab olema “supervormis” selleks, et endaga rahul olla või end hästi tunda? Kas väikene “muffin top” on midagi, mis tuleks piltidelt ära redigeerida või on see okei, et me oleme sellised nagu me oleme?

Seda paksu- kommentaari lugedes mõtles Polliani, et võib-olla oleks pidanud enne pildi avaldamist pilti natuke kohendama, kuid mõtles siis, et olles kahe lapse ema ja aastaid anoreksiaga võidelnud, on tema mõte näidata end moeblogijana just sellisena nagu ta on. “Sest elu ei ole vaid täiuslikud pildid,” kommenteeris ta.

Ma ei saaks temaga rohkem nõus olla. Jah, loomulikult me kõik avaldame endast blogides ja FBs või Instagramis pildid, kus meil pole topeltlõuga või tagumik ei tundu sama suur nagu maakera, kuid on ju okei olla see, kes sa oled. Kaal ei ole kõige tähtsam.

Oluline on rahulolu iseendaga. Minugi välimust ja kehakaalu on siin mingi aeg tagasi kommenteeritud, eks seal oli ka õigeid märkusi, kuid seoses Polliani kommentaariga tuli mulle meelde üks kommentaar, mis minu kohta kirjutati kui panin blogisse pulma-aastapäeval pildid “täna” ja “seitse aastat tagasi”. See kõlas midagi sellist, et kunagi on ju täitsa kena olnud, aga nüüd...

Aga kas te teate, et tihti ei vasta peegelpilt hoopiski sellele, mida inimene endast ise arvab? Allpool on ports pilte minust erinevates eluetappides. Ei, see ei ole selline kiida-mind-postitus. Iga pildi all on kommentaar, kuidas ma end tegelikult tundsin. Eks vaadake ise, kas pilt ja hinnang lähevad kokku. Poole oma elust olen ma paks olnud.

Pilt tehtud eelmisel aastal. Sain palju kommentaare, ka tuttavatelt, et olen suur, kõht ka veel ees.

Jah, ma tundsin ka ise, et peaksin kaalus alla võtma. Ma nägin vaeva, et raseduskilodest (AASTA hiljem!) lahti saada, kuid asjatult. Mitte midagi ei muutunud. Samas ei saa ma öelda, et oleksin end koledana tundnud.

Kui me sõbrannadega (10 aastat?) peale keskkooli lõppu koolilõpukleitides end pildistamas käisime, olin ma “paksu-perioodis”. Ma hoidsin kogu aeg kõhtu sees, et jumala eest mitte paks välja paista. Kui keegi oleks mind siis paksuks nimetanud, oleksin ma hakkanud meeleheitlikult dieeti pidama.

25-aastaselt pidasin ma kogu aeg dieeti. Sest ma olin paks.

Ma võtsin mõlemal korral kui ma Norras elasin juurde ca 10kg. Kuigi võrreldes eelmise pildiga olengi ma umbes kümme kilo kogukam, siis ma ei tundnud end sugugi paksuna. Ma kandsin liibuvaid pükse ja seelikuid, nabapluuse ja kitsaid toppe rohkem kui kunagi varem või hiljem.

Umbes aasta enne Ida sündi olin ma jälle paks. Ma pidasin ikka dieeti, et kaalust alla võtta. See ei õnnestunud, ma jäin püüdlustest hoolimata sama paksuks nagu sel pildil näha

Kom kuud rasedana tundsin ma end suurena nagu maakera.

Kuuendal raseduskuul hakkasin ma päriselt maakera mõõte võtma (ma ju võtsin siiski 30kg juurde) ja mul oli nii kuradima raske olla, riided ei mahtunud selga ja kõik pitsitas, ometigi leidsin ma ise, et ma olen vägagi kena rase. Ma olin endaga rahul.

20-aastasena pidasin ma end vastupandamatuks. Saledaks ja kauniks. Igas olukorras ja igal hetkel.

Kuna ma liikusin palju seltskonnas, kus oli nii paganama palju stiilseid ja kauneid naisi, siis enesekindlana ma end sel ajal ei tundnud.

Ülikooli lõpp on üks neist perioodidest, kus ma iseendaga väga rahul olin. Ma arvan kusjuures, et kehakaal ja välimus ei mängi siin mingit rolli, õnnelik inimene ongi endaga rahul.

Täpselt sama võin ma öelda keskkooli lõpu kohta. Ma pidasin end vastupandamatuks. Ja kõhnaks.

Marekiga tuttavaks saades jõudsin ma päris päris tibi faasi. Loomulikult pidasin ma kogu aeg dieeti, sest ma olin paks ja nägin vaeva, et kena välja näha. Põhjus selleks oli madal enesehinnang, sest ma olin just lõpetanud suhte, mis mu enesehinnangule hästi ei mõjunud. Ma käisin ringi seltskonnas, kus luges vaid välimus ja tundsin end kogu aeg teistest kehvemana. Ma olin väsinud teistest koledam olema ja tahtsin uues suhtes kena olla. Ma uskusin, et juuksepikendused on üks moodus selleks.

Pool oma elust olen ma kodust väljunud vaid korraliku meigikihiga, ikka vaid selleks, et ilus olla. Jah, mulle meeldib ka täna tõmmata põskedele põsepuna ja värvida huuled (see liigutus toimub mul lausa automaatselt), kuid ma usun, et ilusaks ei tee inimest mitte meik, vaid rahulolu ja õnnetunne. Ka emadus teeb naise üldjoontes minu meelest kaunimaks. Naiselikumaks ja õrnemaks.

Selline olen ma täna. Kuigi siin pildil meigiga kaetud, on näha et mu silmade all on kotid, mul on kortsud siin ja seal ning magamatus on teinud oma töö. Ma kaalun ikka veel TUNDUVALT rohkem kui oma “paksu-perioodil”, mul on ees pisike punu ja ma ei ole absoluutseltki mitte vormis. Ma ei saa ka kedagi süüdistada, sest ma ei tee selle heaks mitte kui midagi (vähemalt siiani pole teinud, nüüd käime me küll palju jalutamas, kuid seda ei tee ma eesmärgiga, et kaalu langetada).

Kõige veidram kõige selle juures on aga see, et just sellisena nagu ma olen praegu, olen ma oma välimusega kõige rohkem rahul (maniküürimata küüned välja arvata, ma lihtsalt ei oska seda ise teha ja see häirib mind). Ma olen terve oma elu vihanud oma hambaid ja püüdnud neid varjata. Enam mitte. Ma ei saa sinna mitte midagi parata – selline ma lihtsalt olengi. Ei parem ega halvem.

Ja ma mõtlengi, et võib-olla see ongi normaalne? Võib olla ongi okei, et “vanem naisterahvas” nagu mina ei soovi enam olla keegi teine, pidada eluaegset dieeti ja stressata tühiste asjade pärast. Hoolitsetud välimus on üks asi. Kehakaal aga hoopis midagi muud. Tihti ei vasta ka pilt tegelikkusele. Väikese kõhu või tillukese tselluliidiga naine, keda paksuks sõimatakse võib tihti olla palju enesekindlam ja kaunim kui ideaalseks tuunitud naine, keda taevani kiidetakse.

Lõppkokkuvõttes – oled sa paks või peenike, kellelegi jääd sa jalgu ikkagi, kõigile meeldida ei saa, Mul on hea meel, et aina enam blogijaid julgevad end näidata just sellistena nagu nad on. Sest tahame või mitte blogijad on paljudele eeskujuks. Ajal,mil 14-aastased guugeldavad “kuidas selles vanuses seksi saada” pole vaja, et nad hakkaksid ka end piltidel redigeerima või veel hullem juba põhikooli lõpetamisel silikoonrindu või maovähendusoperatsioone kingituseks paluma.

Mulle on räägitud, et ma olin maailma kõige ilusam laps. Millegi pärast on mul tunne, et võib-olla see siiski ei ole tõele vastanud?

Naiivsed mõtted olukorrast

December 20, 2016December 20, 2016 / Eveliis / 13 Comments

Mina istun siin oma “kodukontoris” diivanil ja loen uudiseid. Aleppost, Saksamaast, Türgist. Osa minust tahaks silmad kinni pigistada ja mitte nendele õudustele mõelda . – “see on kusagil seal, kusagil kaugel, see ei puuduta mind”. Kahjuks aga ei toimu sõda enam ammu “kusagil seal kaugel ja ei puuduta mind”, kohad, kus terroriaktid toimuvad, tulevad aina lähemale.Kui ma kõnnin Stockholmis, siis ma mõnikord mõtlen, et see pole ammu enam see linn, mida ma mäletan lapsepõlvest. Ma olen tähele pannud, et metroosse astudes ma teinekord kardan. Me olime Idaga hiljuti kolm tundi öises Stockholmi bussijaamas. Ma ei saa öelda, et ma end turvaliselt tundsin. Ma nägin viha ja vaenu teise nahavärviga inimeste suhtes, üleolekut. Ma saan aru inimeste vihast ja emotsioonidest, kuid rünnata, kedagi vaid teise naha värvi pärast ja teda alandada, kuna ta töötab wc-s uksehoidjana? Stockholm ei ole mu lapsepõlve näoga, see on sõja ja hädade näoga. Kui rongile astub järjekordne inimene korjanduskarbikesega, mõtlen ma, et kas tal tõesti “on kodus viis last, kellele pole süüa anda” või jkas ta kogub “raha, et minna tagasi Rumeeniasse” või on see lihtsalt laiskus ja mugavus. Inimesed vaatavad neid tülpinult, keeravad pea ära. Mina keeran ka pea ära, ei näe neid. Kui mul juhtub taskus olema mõni ülearune kroon, siis ma annan selle tihti küll ära, kuid kolmandale ja neljandale ei ole mul enam midagi anda, ma keeran pea ära ja mõtlen, et aga mis siis kui nad tõesti ongi hädas ja keegi neid ei aita. “Ah, pagulased,lihtsalt laisad,” kuulen ma kedagi ütlemas.

Jah, kahjuks on ka palju neid, kes tõepoolest ei ole põgenenud otseselt sõja eest, vaid on tulnud mujale elama lootuses lihtsamini hakkama saada, muidugi muudavad sellised inimesed, kes ei viitsi õppida, tööd teha ega teist kultuuriruumi austada, meid vihasteks, aga siis ma mõtlen jälle Aleppo peale. Mis siis kui see “pagulane”, keda me põlglikult vaatame ongi üks neist, kel õnnestus sõja käest pääseda, kas on siis tema süüdi, et sündis vales piirkonnas, kas on tema süüdi selles, et mina seal metroos istudes end temast paremaks pean, leian, et mul on rohkem õigusi eestlasena Rootsis olla. Uudised Aleppost, kus 40% linnast on hävitatud, kus inimesed on lõksus ja näljas, kus inimesed ei tea, kas tänane või homne öö jääb neile viimaseks, panevad mind mõtlema, et me ei tohiks pagulastesse suhtuda vaenulikult. Me ei tea nende tausta, kuid juba sõna “pagulane” on minu jaoks halva ja vaenuliku kõlaga. Siis aga loen ma uudiseid järjekordsest terrorirünnakust, kahtlustatavana on jälle kinni võetud “pagulane”, ma loen uudiseid vägistamistest ja ma ei tea enam, kas olukord ongi nii hull või püütakse meid meedia abil manipuleerida. Ma olen segaduses.

Ja kurb. Kurb sellepärast, et me püüame näidata end diipidena, kuid tegelikkuses oleme me lihtsalt tühised inimesed. Jah, ma ise olen ka naernud selle üle kui keegi ütleb, et no kuidas sa saad praadi ja magustoitu süüa ning veel alles jätta, kui samal ajal Aafrikas lapsed nälgivad, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, et meie maailm keerlebki “prae ja magustoidu” ümber, me ei näe oma ninaotsast kaugemale. Ma ei ütle, et me kõik peaksime tormama Süüriasse appi või pakkuma oma majas elamist sõjapõgenikele, kuid meie mured on nii naeruväärsed. Mida kinkida lapsele, mehele, koerale, kust saada uus diivan, me tarbime ja kogume nagu pöörased ning kritiseerime minusuguseid “hulle”, kes püüab inimestele selgeks teha, et liigses tarbimises ei peitu õnn. Asjad ei tee meid õnnelikuks. Raha mingil määral teeb, aga ka siin on mingid piirid, millest üle ei tohiks astuda. Kuid aina enam näen ma inimesi, kes raha ja asjade pärast on end nõus maha müüma ja lolliks tegema.

Istun siin oma koledal diivanil ja mõlgutan selliseid naiivseid mõtteid. Aga mul on vähemalt diivan. “Kusagil seal kaugel, seal, kus käib sõda ja terror, mis minusse ei puutu” on kole diivan viimane asi, mis inimestel meele mõrudaks teeb.

Hullumaja puhvet või lõbus lasteaiapidu?

December 19, 2016December 22, 2016 / Eveliis / 8 Comments

Mul ei olnud lasteaia jõulupeole mingeid erilisi ootusi, selles mõttes, et ma olen küll kanaemastunud ja fännan kõiki lastega seotud üritusi (laias laastus pole ka vahet, kas seal on mu oma laps või võõrad), kuid ma ei oodanud, et seal oleks mingi jube sisukas programm või tegevus. Jooksevad ringi, karjuvad, on kärsitud – umbes nii ma seda ette kujutasin.

Ma eksisin. Vägagi vahva lugu oli välja mõeldud ja Ida rühma õpetajad oleks nagu lavakas käinud, või on nad lihtsalt nii profid, et jäneseks ja karuks kehastumine tuli väga tõetruult ja kaasahaaravalt välja.

Samuti oli välja mõeldud vahva liikumiskava ja laulud. Lapsed olid nii tublid ja tegid kõik asjad kaasa püüdlikult. Ei olnud mingit peata jooksmist ja kisa. Kisa tuli hiljem, siis kui kingipakid käes olid ja lapsed lihtsalt ringi tohtisid joosta. Rõõmukisa, mängivate laste kisa kui te aru ei saanud.

Ja no on ilmselge, et ma võin vabalt “paha emme” olla, kes midagi kaasa ei vea nendele pidudele, sest selle lauaga, mis seal vanemate poolt kaetud sai, oleks pool Ääsmäed ära saanud toita.

Ma ei tea, millised teiste lasteaedade jõulupeod on, aga kui Ida lasteaiapeod kõik sarnased nagu see oli, siis ma käin nendel pidudel küll hea meelega ja vabatahtlikult.

I didn´t have too high expectations to Ida´s kindergarten Christmas party. I mean I have become one of these moms who enjoy events with children, but I was prepared for a lot of screaming, crying and running around without meaning.

I was wrong. The children behaved so well, dancing and singing and doing the best they could, being smiling and laughing and just having fun. And the teachers had made up a very sweet story which was enjoyable for both children and adults. They were like professional actresses. Very well done! I was impressed. Honestly.

In my previous post I said I am like one of the “bad moms” (from the movie with Mila Kunis), who screws up cakes she is supposed to bake, her daughter´s hair is never braided and she has a stain on her dress all the time. As far as for the baking and bringing food to parties, I do not have to worry about that anymore, I can without any guilty conciousness be the bad mom who brings just herself. There was enough food to feed the whole county.

But the party really was cool. I can go to her parties volunteerily;)

Photos: Lille Laura Halliste

Pahad emmed

December 19, 2016December 19, 2016 / Eveliis / 13 Comments

Teate seda filmi? Mila Kunisega peaosas. Ma pean ausalt tunnistama, et mulle meeldivad sellised tüüpilised Ameerika komöödiad, kus lugu on tegelikult etteaimatav, kuid naerda saab. Nii ka selle filmiga. Aga tegelikult ei taha ma üldse filmist rääkida.

Idal on täna lasteaias jõulupidu ja mingil hetkel läks jubedaks meilivahetuseks, et kes jõululauale ja mida kaasa võtab. Kui keegi ütles, et tema poolt on kodune õunamahl, siis mul oli nii kiusatus kirjutada, et davai, ma võtan siis viina, kuid ma suutsin end tagasi hoida. Sest noh jumal teab, mis huumorisoonega need inimesed on ja ajalugu näidanud, et minu terav huumor ei ole alati ja kõigile arusaadav. Hakka siis veel kusagil vallas mõnele lastekaitsetöötajale selgitama, et tegu oli naljaga. Igatahes.

Ma ei tea, MIS mu peas toimus, kuid ma lubasin kaasa võtta koogi. Poekoogid mulle üldiselt ei meeldi, vähemalt need, mida tavapoodidest saab ja kuhugi linna ma ekstra minema ei hakka, niisiis oli ilmselge, et ma olin lubanud ISE koogi teha. Tore ja vahva, kuid välja arvata see, et MA EI OSKA KOOKE TEHA. Jah, mõnikord juhtub, et need tulevad välja, kuid üldjuhul on need ikka pigem sellised käkid. Aga nüüd olin ma lubanud teha kooki. Ei, jumala pärast mitte quiche´i või midagi muud sellist, millega ma une pealt hakkama saan, vaid kooki. Paar kuud tagasi avastasin ma kohupiimakoogi retsepti, mille järgi on mul kook kaks korda järjest välja tulnud. Ma otsustasin täna sama retsepti kasutada, ise veel tegin nalja, et niikuinii keeran pekki. Ütleme, siis nii, et ma tegin nalja ja sisimas ikka lootsin, et saan hakkama. Kui ma aga praegu vaatan neid “kooke”, mis ma ahju küpsema panin, siis paljutõotav see lugu pole.

Okei, ma võiksin ju valetada, et see on mingi Norra spetsialiteet, sest no hallooo, kui Norras niikuinii süüakse mädanenud kala, eksju, siis miks ei võiks ka jõulukook olla midagi sellist, mida ma praegu valmistan. Ma võiksin ka ajada midagi ahju kaela, et see ei küpseta korralikult või jumal teab, mida veel välja mõelda, kuid fakt on see, et ma feilisin. Mina, kallid kaaslapsevanemad, olen teie seltskonna “paha emme”.

Ja teate, mis veel, mul tuleb kananahk peale kui ma vaatan tuttavate pilte erinevatest lasteaia laatadest, kuhu eeskujulikud emmed linikuid heegeldavad, põllesid õmblevad, makroone küpsetavad, moose ja õunamahla keedavad, vildivad, ristpistes patju teevad. Miks mulle kananahk peale tuleb? Sest ma kardan, et sellised laadad ootavad mind ka ees, aga mina ei oska peenemat näputööd. Mina oleks see ema, kes Mila Kunise moodi lihtsalt istuks seal kaunite küpsetiste vahel poest ostetud vahvlitordiga.

Aga igas lasteaias peab üks “paha emme” ka olema. Kelle lapse kleidil on plekk, kelle lapse juuksed ei ole laitmatult patsis ja kelle koogid nässu lähevad. Saage tuttavaks, siin ma olen!

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”