“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Mul on tunne, et naistena me pidevalt häbeneme midagi. Oma välimust, kehakaalu, vanust, isegi meigita poodi minekut. Noore tüdrukuna häbeneme menstruatsiooni ning mulle tundub, et veidi vanematena ka menopausi 🤫 Just see viimane tundub olevat eriline tabu, sest see tähendab justkui, et naine on vanaks saanud. Pean ausalt ütlema, et menopausist ei tea ma midagi, ka ei teadnud ma midagi perimenopausist ning kui mulle sooviti saata näohooldustooted, mille sees on sõna “perimenopaus”, siis esimese hooga mõtlesin, et oot, kui vana ma nüüd siis tundun, et kas tõesti juba tundub, et ma olen menopausiealine. Siis aga mõistsin, et asi pole üldse minu jaoks minu vanuses. Asi pole ka selles, et ma tunnen end 20aastasena. Asi oligi ehk pigem valehäbis. Et kui ma midagi sellist kasutan, siis järelikult ma tunnistan, et olen vana? Aga miks seda häbeneda? Fakt on ju see, et ma vananen ja vanusega toimuvad kehas/nahas muutused. Kunagi ma solvusin kui mulle keskealine öeldi, täna mõtlen, et aga miks ma solvusin. Ma olengi keskealine. Ja ma ei pea tundma ka häbi, et pean mõtlema… ei, mitte veel menopausi peale… vaid küpsema naise nahahooldusele. Võib-olla oleks pidanud seda tegema juba siis kui noorem olin, aga kes siis selle peale mõtleb, et kortsud ja muu selline ☺️ Niisiis võtsin ma hea meelega vastu #VichiEesti poolt saadetud #Neovadil Peri-Menopaus taaspinguldava ja vormiva päevakreemi, mis peaks parandama naha välimust, nii et see on tihkem, pringim ja rohkem pingul. Ja öökreemi. Muidugi ütlen ma, et ma ainult kreemide võlutoimesse enam (oma vanuses) ei usu, küll aga usun ma, et need aitavad pidrdada naha ealisi muutusi. Ja kui sellised tooted on juba välja mõeldud, siis miks mitte neid ka kasutada?
📌Rääkige kaasa (siin, instagramis või Facebookis), mis tunded teil tekivad seoses sõnadega «menopaus» ja «perimenopaus»? Ma ei oota, et keegi oma isiklikke kogemusi jagab kui ei taha, aga pigem, et millised on teie mõtted ja (on olnud) hirmud? Kas vanemaks saamine ja sellega kaasnevad muutused on tabu? Kõikide kommenteerijate vahel loosin välja ühe samasuguse kinkekomplekti.
Auhinna loosin välja laupäeval 20.11.2021. Instagrami postituse leiate siit.
Ma ei ole alati armastanud isadepäeva. Ma ei ole ka alati armastanud oma isa. Lahutatud vanemad, uued pered ning paratamatult tundsin ma lapsena, et ma ei mahu võrrandisse, olin ühel ja teisel pool justkui ülearune, see igavene teine. Seega ei olnud isadepäev ja emadepäev kunagi mu lemmikpüha, tundsin nende päevade vastu salaja trotsi. Mul oli nende päevadega armastan-vihkan suhe.
Samad tunded on mul olnud ka isa suhtes. Armastan-vihkan. Lapsena ma mäletan, et rääkisin teistele, et käisin isal külas, aga tegelikkuses tähendas see seda, et olin isa õe juures ning käisin isale “tere” ütlemas. Ega me kumbki midagi rääkida ei osanud, aga ma mäletan, et mulle oli see oluline, et sain tal nö külas käia. Isegi kui see tähendas enne bussile minekut ukse vahelt kohmakalt “tere” ütlemist. Ma idealiseerisin oma isa. Vaatasin oma beebipilte ja tundsin uhkust, et mul on maailma parim isa. Mis sellest, et teda ei olnud kunagi olemas. Ma olin endale võtnud pähe, et mul on maailma parim isa. Ise teda tundmatagi.
Teismelisena tekkis mul isa vastu viha. Ma otsustasin oma isa vihata. Ma ei ole isegi päris kindel, miks, aga võimalik, et ma olin kade, et tal oli teine pere. Mina olin see teine. Ma mäletan, kuidas ma oma päevikusse kirjutasin kui kohutavad vanemad mul on, et nad üldse ei hooli minust. Puberteedi värk, nii palju tundeid ja oli selline faas. Õnneks läks see üle. Isaga ikka palju ei suhelnud, aga ta oli olemas ja mul oli selle üle hea meel. Mul oli alati nii hea meel kui isa helistas või külla tuli. Hilisteismelisena sain ma aru, et ma mitte ei vihka oma isa, vaid hoolimata sellest, et vanemad olid lahutatud, ma armastasin oma isa. Ma olin oma vanematele tänulik, et nad suutsid minu pärast ka suhelda ning vajadusel ühes seltskonnas olla. Koolilõpp ja muud sellised sündmused. Mis iganes põhjustel mu vanemad kunagi lahku läksid, see ei huvitanud mind. Mulle meeldis see, et ma ei mäleta kunagi, et nad teineteise kohta midagi halba rääkinud. Vähemalt mulle. Mida nad enda sees tundsid või teistele rääkisid, see mind ei huvitanud. Ma olin tänulik.
Isaga rohkem hakkasin ma suhtlema peale ülikooli lõppu. Ilmselt tänu vennale. Ka vend tuli mu ülikooli lõpetamisele ning naersime oma vahel, et kui oleksime teadnud, et me mõlemad nii lahedad oleme, oleks juba varem suhtlema hakanud. Suhtlema me hakkasime ja suhtlema me oleme jäänud. Ja mu vend on megalahe. Vastand minule – rahulik, tasakaalukas ning asjalik, aga huumorisoon on meil sarnane. Mustemast mustem. Suhtlema jäime me ka isaga. Esimest korda elus tundus mulle, et meil tekkis isa-tütar suhe Ida sünniga. Isa oli kuidagi olemas. Rohkem olemas kui kunagi varem. Ta ei ole selline isa-isa, pigem tüüpiline Eesti mees, kes väga välja ei näita, et hoolib ja armastab, kuid ma olen õppinud oma isa hindama. Muidugi ei tähenda see, et ma teda enam idealiseeriks nagu lapsena, aga ma arvan jätkuvalt nii nagu lapsena, et mul on hea isa. Inimese, abikaasa, onu, venna, töökaaslase, sõbrana ma ei tea, milline ta on. Aga isana ta meeldib mulle. Ta annab oma parima, et olemas olla ja mulle meeldib see. Sellest piisab.
Ja dämn, kui ma arvasin, et olen oma jonnaka iseloomu saanud emalt, siis tegelikult on mul hoopis isaloom. Jonnakas ja kange. Mul peab alati õigus olema. Ja öelgu teised, mis tahes, mul on õigus kui ma ütlen, et mul on parim isa.
Ilmselt on kõik majaomanikud mingil hetkel tundnud, et krt tahaks korteris elada, oleks poole lihtsam. Või noh ma ei tea, mina mõtlen mõnikord nii, sest mul on vaid üks Marek, kes kas a) on liiga aeglane, et ei saa kõigega valmis, b) liiga laisk, et ei saa kõigega valmis või c) on asju liiga palju ja ühel Marekil ei ole kõigeks lihtsalt aega ja jaksu. Oi, ma juba tean, kuidas tal neid ridu lugedes üks närv näos tõmblema hakkab. Alati kui ta närvi läheb mu “issand, see ka veel tegemata” naljade peale, hakkab tal see närv tõmblema. Õnneks ta väga mu blogi ei loe. Mõistlik, selle ajaraiskamise asemel saaks remonti teha.
Olgu. Nali naljakas. See ei tule kellelegi üllatusena, et mina ei ole kõige suurem töötegija, st ehitusasjades. Iga kord kui Marek mult abi palub, et ma midagi hoiaks või kinnitaks või tõstaks, siis see lõppeb sellega, et tema ütleb, et ma teen valesti, mina lähen vihale ja puhisen, et ma esimest korda teen üht või teist asja oma elus, aga no Marek on Marek – tema jaoks on kõik ehitustööd koos kõige sinna juurdekuuluvaga elementaarne. Minu jaoks ei ole. Ma mäletan, et kui läksin hiljuti uude kohta tööle, siis kaks nädalat hiljem tulin koju ja kilkasin, et ma nüüd tean, mis roovisamm peab olema. Marek vangutas pead ja ütles, et seda teab igaüks, et see on kaasasündinud teadmine. Nojah.
Ühesõnaga. Kuna meil on kodus nii palju poolikuid asju, siis seekord mõtlesime, et teeme nii, et Marek lõpetab õues asjad ära. Mind kõige enam (nüüd) häirib see, et meie majal pole liistud paigas (kusjuures, ainus töö, mida ma ka Mareki standardite järgi peaaegu oskan teha, on värvimine, nii et ma isegi lubasin, et võõpan ise need liistud ära) ja trepp on selline nagu ta on. Ja sokkel. See, et maja sokkel on ikka veel selline nagu ta on. Püüa siis instagrammable nunnut maakodu fotot teha kui igalt polt hakkab kole tuhablokk silma. Sokliga läks lihtsalt, tegin sellele tootele tellimuse ja nüüd on vaja vaid piisavalt Mareki ajudele käia, kuniks tal kopp ees on mu vingumisest ja ta selle ära teeb. Tegelikult oli meil ketserlik plaan, et MINA paigaldan seda soklit, et vaadata, kas see on siis nii lihtne nagu väidetakse, aga olgem ausad, te tunnete mind. Ma ei viitsi. Ja tõenäosus on, et Marek peab ikkagi üle tegema. Selle ajaga, mis ta minu tööd peaks üle tegema, jõuaks ta juba garderoobi remondiga pihta hakata. Ta ise lubas!
Mina samal ajal lubasin, et davai, mina võtan Ida toa remondi käsile. Ei! Hullud olete, mitte ise. Lubasin, et võtan hinnapakkumise ja maksan selle eest ka ise. Esimene hinnapakkumine, mis ma sain, oli minu jaoks ulmeline. Teised küll ütlesid, et kuule, vaata mis aeg hetkel on, pole ehitusmeest saadagi ja kui tahad kohe, siis maksadki, aga ma olen nii palju koi ja harjunud poolikus majas elama, et ma ei raatsinud. Nii lihtne ongi. Vaatasin seda tuba ja vihkasin iga keharakuga, et see poolik on, aga nagu Tõnisson oma sajalisi luftitada ka ei tahtnud. Õieti polegi teisi. Seda enam, et hambaremont ootab juba kuu lõpus suuremat väljaminekut.
Vaene laps peab oma poolikus toas hakkama saama.
Aga siis ümberringi kõik igal pool kolisid ja remontisid ja kõikide Instakontod (pagan, ma neid ilusaid kodukontosid Instas jälgin üldse) olid nii ilusad, et otsustasin uued pakkumised võtta. Esimene pakkumine oli päris hea. Nii mulle tundus, sest mida ma ka hindadest teadsin. 40 eur/h. Ma olin üsna lähedal selle pakkumise kinnitamisele. Paar päeva hiljem sain uue pakkumise. 25 eur/h. Kas ma oleks enda peale vihane olnud kui oleks esimese kinnitanud või kas ma oleks enda peale vihane olnud? Kuidagi aga läks nii, et Marek andis mõista, et see remont tuleb ikka 100% minu taskust ja Tõnisson minus tõstis jälle pead. No ikka ei raatsinud.
Samas tahaks ju ülemist korrust lõpuks ka kenaks saada. Aga mulle tuli mõte. Ma tean üht meest, kes ilma töörahata selle remondi ära teeb. Ma pean vaid kuidagi mulje jätma, et ta ise tahab seda teha või teesklema, et ma ise samal ajal teen ka mingit tööd. Marekil on vapustavalt loll komme töö tegemises võistelda. Kunagi võtsime koos tapeeti maha ja kui ta oli minust tunduvalt rohkem tapeeti maha kakkunud, hüüatas ta rõõmsalt “Vaata, kui palju mul juba tehtud on!” Tol hetkel ma taipasin, et oluline pole kui palju mina teen, vaid et ma näitaksin, et ka teen. Koos temaga. Nii ma siis nokkisin üht seina, samal ajal kui Marek kolm seina tapeedist vabastas.
Aga enne ma ikka tahan, et ta teeks sokli ja garderoobi ära, paneks liistud ja võõpaks üle ahju. Ahjaa, terassi uksepiit oleks ka vaja ära pahtledada, sest muidu on väga raske head Instapilti teha, kogu aeg on näha, et see on poolik. Ja tegelikult oleks vaja kõik elutoa seinad ka heledaks värvida ja esik uuesti üle värvida ning vannitoa kapp ootab riiulit. Tea, kas ta jõuab enne detsembrit kõik need tööd tehtud?
(huumor. ikka huumor. me oleme tegelikult kokku leppinud, et võtame täiesti vabalt. ei taha nii, et vaid teeks tööd. puhata ja mängida on ka vaja. samas Marek võiks ju puhata peale neid töid?)
Kuidagi dejavu tunne on. Nagu oleks seda kodus istumise asja ja majast mitte väljas käimise asja juba teinud. Kuidagi veider tunne on. Ise ka ei saa täpselt aru, mis toimub. Oleks nagu kodukontor, et istun pleed varvastel diivanil ja saadan e-maile laiali. Oleks nagu haige, sest vahepeal on halb olla ja pean puhkama. Oleks nagu kodukool, sest Idaga on vaja õppida. Oleks nagu puhkus, sest Marek on ära ja keegi ei tee tööd 24/7. Oleks nagu tavaline argipäev. Oleks nagu pühapäev.
Üks on selge, et oma soovidega tasub ettevaatlik olla. Alles ma siin kurtsin, et olen väsinud ja kurnatud. Küsi ja sulle antakse. Nüüd olen kodus. Puhkan kogu sellest virr-varrist ja jooksmisest. Nii palju kui puhata saab, sest eranditult iga kord kui ma viskan diivanile pikali, et filmi vaadata, jookseb beebikoer ukse juurde ja nõuab välja. Saab välja ja jääb terrassile seisma. Silmapilk hiljem on toas tagasi. Kaks minutit hiljem kordame seda rutiini. Jumal, kuidas üks koer saab tüütu olla. Aga tüütult nunnu, eksju.
Kui Marek laupäeval Pranglisse läks, naersime Idaga, et nüüd saamegi omavahel rahulikult kakelda. Tegelikkus on aga see, et oleme vaid korra naaatukene tülitsenud ja kui te mind ja Idat tunnete, siis tavapäevadel kakleme me päevas vähemalt kaheksakümmend kolm korda. Ida on olnud fantastiliselt hea laps (kas ma sõnusin nüüd ära?). Ta on toonud mulle hommikusöögi voodisse. Ta on käinud koeraga jalutamas. Ta on mind sundinud rohtu võtma ja sellega ühtlasi mulle selgeks teinud kui tüütu ma emana võin olla kui Ida haige on. Kas sa rohtu võtsid? Ega sa ei unustanud? Kas sa oled end kraadinud? Vaata, et sa jood? Rollid oleks nagu vahetunud. Ta on teinud süüa. Ta on küpsetanud kooki. Ja siis nagu muuseas küsinud, et kas ma talle Toca Bocas (või mis iganes selle nimi on) ühe maja võiksin osta. “Ma olen ju hea olnud?” küsib ta ja pean vastama, et ega see 6,90 mind tõesti vaesemaks ei tee.
Baymax on nag tõeline isiklik tervishoiukaaslane. Ma ei ole teda näinud veel niimoodi nurrumas ja kudrutamas, noh et kohe ronib kaissu ja nurrub. Muidu ta ikka pigem vaatab mulle pahase näoga otsa, et miks süüa ei ole juba antud. Jumal, kus see kass sööb! Ausalt sama palju kui Dexter. Ta oli elanud maal ühe vanema inimese juures ja mul on tunne, et ta on harjunud saama rammusat kodutoitu. Ma ükspäev katsetasin ja ta pani isegi makaronid pintslisse. Ei, ma muidugi ei toida teda makaronidega, lihtsalt tahtsin näha, kas ta sööb ka kodutoitu. Kui ta allkorrusel käiks, siis ta ilmselt istuks vaid külmkapi ees.
Sellel pildil on ta pahane, sest ma võtsin öösel talt ära paberkoti, millega ta mängida tahtis. Mina tahtsin magada. Tugevama õigusega otsustasin ma, et mängimise asemel me magame kõik öösel. Baymax ei olnud otsusega rahul.
Ida koolitöödega ree peale saamine on omaette väljakutse. Selles mõttes, et mul läks ikka aega, et aru saada, kust neid kodutöid leida ja kuidas neid teha ning mida on vaja teha, et hindelisi töid peab ta alles koolis tegema ja nii edasi ja nii edasi. Mul ei ole ju siiani selliste asjadega kokkupuuteid olnud. Saa siis täpselt aru, mis see Opiq on ja kuidas ning kas see peab e-Kooliga olema seotud. Siduskirjast ei hakka ma rääkimagi. Enda kooliaeg tuli meelde kui ma muudkui uuesti ja uuesti pidin kirjutama, sest tähed olid liiga pikali. Veab lastel, et nüüd saavad ise valida, kuidas kirjutavad.
Kas teile tundub ka uskumatu, et Ida on juba nii suur, et käib koolis? Ma vaatan seda pilti ja mõtlen, et vau… Enne kui arugi saan lahendame laua taga 8.klassi keemia ülesandeid? Ma ei saa öelda, et seda väga ootaksin. Ma olen reaalainetes päris kehv. Kuigi kui tagasi mõelda, siis keemia oli ainuke, millega ma hakkama sain ja mis mulle meeldis. Sama ei saa ma öelda füüsika ja matemaatika kohta. Karma, et praeguses töös mõlemat omajagu vaja läheb.
Eile süüa tellides, tellisin ka hunniku puuvilju. Pidin Marekile lausa pildi saatma, sest seda tõesti juhtub väga harva. Parimal juhul ostan ma suvel arbuusi ja viskan selle siis paar nädalat hiljem minema, sest ma ei viitsi seda lahti lõigata ja nii ta kapis halvaks lähebki. Ja nüüd siis ostsin puuvilju. Keegi soovitas, et tehku ma puuviljasalatit jäätise või vahukoorega. Pidin vastama, et ei söö jäätist ega vahukoort. Ja siis lisama, et tegelikult ei söö ma ka puuvilju ega puuviljasalatit. Samas kooliajal sõin ma kogu aeg banaanivõileiba. Panin leivale soolast võid ja viilutasin sinna peale banaani. Banaan cornflakes ide ja keefiriga oli mu teine lemmik. Veidrik. Ma tean. Aa, ärge mulle soovitage puuvilju ka pudru peale panna. Ma ei suuda süüa magusaid pudrusid. Mu meelest on need kohutavad. Puder peab olema tehtud veega ja soolane.
No vot. Nii me siin olemegi. Kodus. Ootame Marekit koju. Nagu oleks meremees, keda mandrile ootad.
Kas teil on ka nii, et kui te tööd ei otsi, siis tuleb igasugu pakkumisi ja siis kui otsite, on selline tunne, et pole olemas ühtegi kohta, kuhu te sobiks, sest absoluutselt ühtegi pakkumist ei tule, isegi kutset vestlusele. Mul on täiega tihti nii. Lisaks veel on tihti nii, et kui siis pakkumisi tuleb, siis tuleb mitu korraga ja tee siis see õige valik, eksju.
Mäletate ju seda korda kui ma kuupäevad sassi ajasin, viimasesse vooru ei läinud ega vastanud ka telefonile, sest mu telefonil olid kõik teavitused “mute” peal ning mul polnud aimugi, et mind taga aeti. Pole siis ime, et nad 2.kohale jäänud inimese ehk “safe choice” nagu nad ütlesid, valisid. Ma oleks vist ka valinud. Lakkusin päris korralikult haavu, et nii loll olin, aga kuna mul oli samal ajal kaks pakkumist veel, siis sain suhteliselt kiiresti üle, et nii loll olin olnud. Täna tundub mulle, et pidi nii minema, aga noh ikka mõnikord mõtlen, et huvitav, kuidas ma oleks tolles rollis hakkama saanud.
Ja mäletate seda hiljutist pakkumist, kus potentsiaalne tööandja mu peale solvus, sest ma tõtt rääkisin. Et unustasin ära, et samal päeval oli mul üks kohtumine. Kui ta mind tunneks, siis ta oleks mõistnud, et see on nii minulik. Kui kalendris meeldetuletust ei ole, siis ma tõesti võin samale päevale neli erinevat asja organiseerida ja siis avastada, et oih… Sülitan kolm korda üle õla, aga vot tööalaseid kohtumisi ei ole ma veel suutnud ära unustada. Ai, kurat, valetan. Ühe lõunasöögi olen küll unustanud. Samas, mind on ka unustatud. Olen ekstra teise riiki kohale sõitnud ja avastanud, et kedagi ei ole. Ei olnud lihtsalt meeles. Ühe korra olen nagu tropp seisnud maja ees vihmas oma kataloogiga ning üritanud uksest ja aknast sisse saada, aga ei saanud. Mu meelest oleks viisakas olnud öelda, et kuule, ma otsustasin ümber, mitte ignoreerida, aga mida mina ka viisakusest tean.
Mõnda aega tagasi tuli mulle jälle üks huvitav pakkumine. Tuleb ju tunnistada, et on ikka egopai küll kui keegi ütleb, et vot vaatasime seda ja toda ning meile tundus, et me peaksime lähemalt rääkima. Meelitatult suhtled edasi ja flirdid mõttega ning siis ühel hetkel tunned, et teine pool vajub ära. Mis värk on? Saad vastuseks, et oih, me ei pannud tähele, et sulle vist su praegune töö meeldib, et me siis ei hakka rohkem pingutama. Eem.. mida? Tunnetad kuidagi järjekordset solvumist. No kas mina olen süüdi, et te oma kodutööd paremini ei teinud enne kui oma pakkumisega lehvitama tulite ning mu kõrvale praakisite, sest “tundub, et praegune töö meeldib”.
Iga kord kui ma julgen kirjutada teemal lapsed ja internet, siis leidub inimesi, kes peavad mulle ütlema, et mis ema ma selline olen, kes ei suuda oma lapsega nii palju tegeleda, et teda eemal hoida nii TikTokist kui muudest kohtadest, mis temavanuse lapse jaoks pole mõeldud. Teate, tegelikult oli ka mul endal romantiline ettekujutus sellest, milline on elu tütrega. Et me kõnnime romantilistest kleidikestes mööda põldu, korjame lilli ja maasikaid, vaatame nunnusid multikaid, loeme Astrid Lindgreni raamatuid ja ma isegi mäletan seda aega kui ma ütlesin, et nutitelefoni ja iPadi ta endale küll ei saa. Siis naerdi mu üle, et oodaku ma natukene, et kui kõikidel teistel on, et mida ma siis teen, ütlen, et võtku oma krihvel ja kriit ning öelgu, et me oleme niipalju ägedamad kui teised ega vaja moodsaid vidinaid.
Seega nii palju ma vanemana “feilisin”, et internetti ei ole ma talle kunagi keelanud. Juba selles mõttes, et kõik on niikuinii internetis – mängud, laulud, multikad. Ilma internetita aastal 2021 ei saa. Nii palju diip kunstiinimene ma ei ole, et ütleks, et saaks. Ei tahagi. Elekter ja internet on leiutatud selleks, et neid kasutada. Beebieas kasutasin ma väga vähe seda “ah, võta telefon, ma ei viitsi taktikat”, aga mida aeg edasi, seda rohkem internet ja nutimaailm meie ellu tuli. Samas ei saaks ma öelda, et Ida oleks nutisõltlane, ta oskab väga hästi ise mängida, tal on metsikult hea fantaasia ning tal on olemas lapsepõlvemängumaa, mida paljud võivad ehk juba eksootikaks nimetada.
Milles siis probleem? Ma olen moodsatest äppidest täitsa valgusaastate kaugusel. TikTokist ei olnud ma midagi kuulnud enne kui sõbrannade lapsed sellest rääkima hakkasid ja nii nende mõjutusel see ka Ida telefoni jõudis ning ma teada sain, millega tegu. Ausalt, ei keelanud, sest milleks – kui teistel on. Ma ei saa teda hoida teadmatuses. Varem või hiljem avastab ta selle ikka.
Olen nii palju kui võimalik talle sotsiaalmeedia ohtudest rääkinud, aga ega see ka nüüd kõige lihtsam ei ole. Teha lapsele selgeks, kes on “pervert”, mis on enesetapud, netikius ja nii edasi, kui tema maailm on veel nii rikkumata, et ta aju ei registreeri neid teemasid, on üsna raske, aga jonnakalt ma sel teemal ikka räägin ning loodan vaid parimat. Olen teda ka korrale kutsunud kui minu arvates rumalustega tegelesid ja kui üks nende sõpradest ropendas, ütlesin, et keelan suhtluse ära kui Ida oma sõbrale ei ütle, et niimoodi ei käituta. Minu kuuldes ja nähes ei ole nad enam lollusi teinud. See aga ei tähenda, et nad salaja kukupaid oleksid. Me kõik oleme lapsed olnud ja teinud asju, mida vanemad ei lubanud. Te pole? Mina küll olen. Isegi ühe üheksakordse maja katuselt teisele oleme roninud. Ei tundu väga adekvaatse teona, aga ronisime. Praegu tuleb kananahk peale.
Edasi tuli “Squid Game”. Ka sellest ei olnud ma midagi kuulnud. Sain teada alles siis kui meile tulid sõbrad külla ja lapsed “Netflixist” selle käima panid ning üks meie sõpradest ütles, et see pole lastefilm ning keelas vaadata. Selgitas mulle ka, et pidi olema selline roosa ja värviline seriaal, aga jõhker ja tapmist täis ning juba pidid lapsed sellest ajendatult eluohtlikke mänge korraldama. Selge. Sellest mulle piisas. Seekord otsustasin ma olla hea ja korralik vanem ning ütlesin Idale, et see on üks seriaal, mida vaadata ei või, sest ma ei luba. Minu õnnetuseks on selles seriaalis üsna hea taustamuusika, st Ida maitse järgi muusika ning nii käis see paganama kalmaarimängu muusika meile ikka kodus taustaks. Naiivne mina arvas, et sellega ka kõik piirdus. Kuniks siis Ida tuli ühel päeval sõbranna juurest koju, nad olid koos linnas poes käinud, ning ta koolikoti küljes oli kuju, mille ma tundsin ära “Squid Game” muusikavideost. Pagan noh!
Ma ei tahtnud seda seriaali vaadata, aga kuidas ma keelan, kui ma ei tea, millega tegu. Tuttavad rääkisid jälle, et tegelikult jube hea seriaal, kuid kindlasti ei tohiks seda lapsed vaadata. Vastumeelselt hakkasin ma seriaali vaatama. Pean tunnistama, et ka mulle meeldis. Vägivaldne ja verine, kindlasti mitte lastele, kuid ma mõistsin selle võlu. Aga mitte seda, miks Idal ripub koolikoti küljes üks nondest roosadest killerfiguuridest. Tulin reisilt koju ja otsustasin, et peame sel teemal rääkima. Ütleme nii, et minu naiivsus oli ikka olnud piiritu ja selgus, et Ida teadis “Squid Game’ ist” ikka kordi rohkem kui ma arvasin ja eeldasin. Poisid koolis olid rääkinud, siis keegi oli soovitanud You Tube’ ist vaadata, kellegi pool külas vanemad olid lubanud vaadata…Ups, eks. Ütlesin, et olgu, aga mulle ei meeldi see roosa killer koti küljes. “Aga ma olen fänn, kõik on fännid!” hüüatas Ida. Ma pidin pikali kukkuma ja mu naiivsus kukkus mulle kolin selga. Kuidas saavad lapsed fännata sellist seriaali? Kaheksa-aastased? Mitte 16-aastased?
Pahandamise ja targutamise asemel otsustasin ma tal lasta rääkida, et mida ta siis seal fännab. “No see tüdruk, see 067 tema on täiega hea ja ta aitab teisi ja see mees…, ” selgitas ta õhinal. Kuna ma olin seriaali vaadanud, siis sain ma aru, millest ta räägib ning mulle tundus, et see on isegi täiesti mõistlik selgitus. “Aga need roosad ei ole ju head, neid ei saa fännata, sa ei saa fännata inimesi, kes tapavad õnnetuid ja vaeseid inimesi?” küsisin ma. Võib olla olen ma jälle naiivne, kuid mulle tundus, et sellest sai Ida aru ning me leppisime kokku, et roosa killerfiguur kaob koolikotiküljest. Millegi pärast kahtlustan ma, et see läheb sinna tagasi, kuid mulle tundub, et päris keelamisega teeksin ma asjad veel hullemaks. Ma ei tahaks, et ta midagi sellest seriaalist teaks, aga nagu aru saite, siis ta teadis sellest juba tunduvalt varem kui ma üldse midagi teada sain. Seega isegi kui mina oma rumaluses hoiaksin teda nendest asjadest eemale, siis ta käib koolis, trennis, huviringis, sõprade juures ning ma ei saa kuidagi teada, millest lapsed räägivad või mida nad vaatavad. Saan vaid loota, et ta räägib mulle ise ning niikaua kuniks ma tean, kes ta sõbrad on, olen ma enam vähem rahulik.
Aa muide, netis jäi mulle silma, et keegi juba pakkus müügiks neid killerfiguure heegeldatuna. Nagu mis teil inimestel viga on? Kas te pole ka seriaali vaadanud ja ei tea, millega/kellega tegu või teile tunudb nunnu kinkida teisele inimesele heegeldatud mõrtsukas? Seda minu aju ei võta.
Rääkisime siis edasi “Squid Game ist” ja ma sain aru, et Ida on seda juba piisavalt näinud. Kogu oma naiivsuses sain ma aru, et isegi kui mina olen keelanud, siis kusagil ta ikka seda ka edasi vaatab. “Olgu,” tegin ma otsuse, “vaatame seda koos. Mulle tundus see ainuke loogiline otsus, et ma saan seda koos temaga vaadata, selgitada ja leppisime kokku, et kui keegi peaks teda kutsuma mõnda tobedasse mängu või ta kuuleb, et keegi midagi sellist mängib, siis ta annab mulle teada. Kas ma oleks veel paar aastat tagasi uskunud, et pean lapsega koos killerfilme vaatama ja rääkima internetiohtudest. Samas ma tunnen Idat, ta on selline väike rebel, et kui ma midagi kategooriliselt keelaks, siis ta juba kiusu pärast leiaks võimaluse mu keelust üle astuda. Ta on leidlik.
Kõik, kes te nüüd tahate öelda, et meie lapse seltskonnas küll keegi ei vaata selliseid asju, siis teil on vedanud. Või et vaata, kellega su laps läbi käib. Ida sõbrad on korralikest peredest ja vägagi tublid lapsed, kes käib balletis, kes ratsutamas, kes teatrikoolis, rahvatantsus… Ei ole nii, et ma olen tal lubanud sõbrustada suvaliste teismeliste kaakidega, kes koolis ei käi ja poe taga suitsetavad ning “Squid Gamei” vaatavad. “Squid Game`i” vaatas ta koos minuga. Minu suureks üllatuseks ta ei viitsinud seda lõpuks enam vaadata. Võib olla ei olnud enam põnev kui lubati? Ma ei tea, aga ma jätkuvalt olen seda meelt, et keelamise asemel ma pean püüdma teda ja tema huvisid mõista. God knows, see ei ole üldse lihtne.
Raske on mõista, mida mõtleb kaheksa-aastane. Või meenutada, mida ma ise selles vanuses mõtlesin, et teda paremini mõista. Muidugi olid ka ajad ja vahendid teised. Võimalik, et mina oleks ka lapsena tahtnud “kalmaarimängu” vaadata. Õnneks või kahjuks ei olnud siis selliseid seriaale olemas. Aga õudukaid vaatasime me küll salaja kui kellelgi VHS ja mängija juhtus olema. Ma ei tea, kas meid just keelati, aga millegi pärast vaatasime me neid salaja. Ma lugesin salaja “Lolitat” ka. Vaevalt see 10-11aastaselt lubatud oleks olnud.
Ja nüüd koolitööks joonistama. Virmalisi. Õnneks mitte kalmaare.
See on ikka omamoodu naljakas kui saamatuks mehed muutuvad kui nad korraga üksinda lapsega koju jäävad. Kõigepealt läksin ma paariks päevaks Norra ja Marek pidi olmega hakkama saama. Juba esimesel päeval sain ma kõne, et kuule, kas Idal on telefoninumber ka või ma peangi talle vaid messengeri helistama. Aasta isa tiitlit vist loota ei ole? Hiljem muidugi selgus, et tal on tegelikult Ida telefoninumber, aga ta oli selle nimeks kogemata pannud “Ida kell” ja kuna Idal toda nutikella enam ei olnud, siis ta ka ei hakanud uurima, et mis number see siis on. Järgmisena sain ma kõne, kust mul küsiti, kus Ida sukkpüksid on. Mis sellest, et meil on vaid üks kapp, kus on pesu ja sokid ning suhteliselt lihtne oleks olnud selle kapi sahtlid läbi vaadata. Edasi sain ma kõne, et kuule, mis Ida riiete suurus on, me peame minema talle sukkpükse ostma.
Selle jätame vahele, et Kaari Sillamaa kooli logistikaga ei hakanud ma Mareki pead üldse vaevama. Põhiline, et ta lapse õigeks ajaks kooli sai ja koolist koju. Ka seda pidin ma kordama üle, mis päeval ja mis kellaajal mis tunnid on, kuigi ma olen saatnud Ida tunniplaani Marekile nii meilile kui selle ka seina peale välja printinud. Ja siis ta ütleb, et mina ei süvene. Kõik, mis puudutab sellist olmet ja logistikat, on Mareki jaoks nagu taustamüra, mida ta ignoreerib sel hetkel kui ma seda selgitan. Alles siis kui häda käes, siis pean ma uuesti üle rääkima. Kui tüütu!
Kui ma päevaks Rootsi läksin, sujus neil vist kõik enam-vähem normaalselt. Telefoninumber oli teada, riiete suurus ka, isegi tundide algused ja lõpud. Vaid see läks natuke errorisse, et ma tundsin end tagasitulles tõbisena ning olin vähe maganud ning tahtsin Marekile tooliga virutada, kui ta ütles, et viiks lapse ise kooli, aga tal on töökäsud tegemata ning ma ei öelnud ju, et haigeks jään. Nojah. Mehed ja nende loogika.
Edasijõudnute tasemel jõudsime me nüüd kui ma Taanis olin. Ida on haige ja Marek pidi kodukontorist tööd tegema. Kui ma koju jõudsin, oli kodust nagu sõda üle käinud. Ida meisterdused olid igal pool laiali, rääkimata kõigest muust, mis laiali vedeles. Küsisin nii muuseas, et kas nad on koristamisoskuse kaotanud ja Marek vastas ahastuses, et issand jumal, ma ju tegin tööd kodust, mitte ei olnud niisama kodus. Karma! Karma ma ütlen. Kui ma kodust tööd teen, siis ta iga kord mainib mulle, et kui mul on aega, siis ma võiksin pesu kuivama panna/kokku korjata/jms teha. Sai nüüd siis tunda, et kodukontor ei tähenda seda, et oleks rohkem vaba aega, vaid lihtsalt seda, et kõik töö tuleb kodus olles ära teha. “Kodus töötamine on õudne,” ütles ta. “Tahaks ju ausalt kaheksa tundi arvuti taga istuda, aga see ajab hulluks!” Muidugi ajab. Õpetasin talle siis, et selle pärast kodukontoris olles tasubki päeva jagada töö ja muude tegemiste vahel. Muidu lähedki hulluks.
Kui ma siis reedel diivanil puhkasin läks Marek demonstratiivselt nagu kangelane kassiliiva vahetama. Noh et näidata, et ta ikkagi on multifunktsionaalne, et oskab teha kodukontorist tööd, tegeleda haige lapsega ning samal ajal ka olmega. “Noh, mis, ühe korra vahetad liiva?” naersin ma. Marek oli solvunud. “Ma olen kõik need kolm päeva liiva vahetanud!” vastas ta sellise uhkusega nagu oleks ta millegi erakordsega hakkama saanud.
Ja mida nad sõid need päevad kui ma ära olen? Alati on kõik need asjad, mille ma olen kappi jätnud ja millest saab süüa teha, alles. Kapp on täiesti tühi. Ma ei mõista, aga kahtlustan pelmeene ja makarone hakklihaga. Et nad ka jaksavad.
Sellel hetkel kui Marek kassiliiva vahetama läks, sain ma aru, miks me abielupaarina tegelikult hästi toimime. Mina teen ära kõik need “tillukesed” olmeasjad, mis mu meelest ei ole märkimisväärsed. Seda ka kodukontoris, haige lapsega või ise haige olles. Marek teeb ära need asjad, mida mulle ei meeldi teha. Koristab kööki ja peseb pesu. Ainult mitte siis kui ta on haige lapsega kodukontris.
Kuna Marek oli kodukontorist ja olmest kurnatud, kupatasime me ta Idaga mõneks ajaks Pranglisse komandeeringusse. Saame rahulikult multikaid vaadata ja keegi ei käi pinda, et noh, mis täna plaanis on. Midagi ei ole plaanis. Lebo on plaanis. Parim osa nädalavahetusest.
(Igaks juhuks ütlen jälle, et see kõik on huumoriga kirjutatud.)
Emme sünnipäeva puhul natuke vana aja lugusid ja seiklusi.
I osa
Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha leidmine kesklinnas just köige lihtsam ülesanne. Pool tundi kokku lepitud ajast hiljem jöudsin ma teatri trepile, emme jäi parkimiskohta otsima.Alles siis vaatasin ma telefoni ja nägin sönumit Camillalt, mis ütles, et nad on juba Ruffino restorani ees ära läinud. Küsigu ma teed Ibseni-muuseumi juurde. Ma vandusin end maapöhja ja hakkasin Ida süles tormama lossi poole. Ma ei tea, miks, aga ma olin veendunud, et Ibseni muuseum asub just sealpool. Ma küsisin teed neljalt inimeselt ja MITTE KEEGI neist ei olnud sellest muuseumist kuulnud.
Kui mul poleks olnud kiire ja ma poleks närvis olnud, et me niipalju hiljaks olime jäämas, oleks ma sellest shokis olnud. Mis möttes norrakad ei tea Ibseni muuseumi? ¨Mis möttes?Igal juhul jooskin ma Ida (kes enam ei ole köige kergem!) lossi poole, lootes et ma näen kusagil Ibseni muuseumi ja Itaalia lippu, kus Britt ja Camilla juba AMMU ootasid. Emme otsis kusagil täiesti vales kohas parkimiskohta.Ja nii veider kui see ka pole, ma leidsin ISE üles restorani. Seal nad olidki. Ma ei olnud Camillat näinud nii-nii-nii ammu! See oli uskumatult tore löpp ühele pikale aga edukale päevale.
Selle jätan ma rääkimata, et Ida lammutas selle imearmsa restorani laiali, määris rasvakriitidega ära valged laudlinad, ajas oma südantlöhestava nutuga (sest tal ei lubatud taldrikut maha visata) hulluks köik külastajad.Ruffino restoran on aga jälle üks selline koht, mida ma julgen soovitada. Te ei kujuta ette kui hea oli sealne tiramisu. Keele viis alla.
Ja nii meie Norra reis selleks korraks läbi saigi. Kella üheks oleksime me pidanud kodus tagasi olema. Ma arvasin, et meie seekordse reisi seiklusteks oligi see hullumeelne Ibseni muuseumi tagaajamine. Te ei kujuta ettegi, KUIDAS ma eksisin.
Seiklused alles algasid. Me olime Stockholmist 300 km kaugusel. “No näed, kell üks oleme juba kodus,” arutasime me. Järgmisel hetkel tegi auto väga imelikku häält, önneks oli tee ääres just koht, kus peatuda ja me tömbasime sinna körvale.Jumal tänatud, et me seda tegime, sest auto surigi välja ja enam uuesti käima ei läinud. Me oleks nibin nabin autoga seisma jäänud keset maanteed (veidike hiljem sai ka aku tühjaks, nii et ka ohutuled enam ei töötanud), keset metsa, keset pilkast pimedust.Auto ei andnud mitte mingeid elumärke. Väljas hakkas sadama lund. Autos hakkas minema külmaks. Ma keerasin Ida paksu pleedi sisse, tömbasin meile peale minu mantli ja nii me sinna autosse istuma jäime. Kaks tundi hiljem oli autos juba päris jahe. Mu tagumik külmetas, sest ma olin lühikeses seelikus (ma ei osanud ju aimata, et me keset metsa autoga seisma jääme).Ida magas. Emme nuttis. Mina mötlesin, et ei tea, kas selles metsas ka karusid on. “Kui siin on karusid,” küsisin ma emmelt, “kas nad siis saavad autosse sisse?”Emme arvas, et ei saa.”Kust sa tead?” ei jätnud mina. “Sul ei ole ju karudega kogemust olnud!””No sellisel juhul peaksid nad hakkama kohe autot lammutama, aga ma ei usu, et karud nii targad on,” ütles emme.Sönakuuleliku lapsena jäin ma teda uskuma, kuigi ma ei olnud selles päris kindel. Ma jäin lihtsalt lootma, et metsas ei ole karusid. Vähemalt nii tarku, kes autosse sisse oskaks tulla. Ma mötlesin, et kui me just surnuks ei külmu, siis ma koju jöudes guugeldan, kuidas nende karudega ikka on. Ja jääkarudega. Kas jääkarud äkki on targemad? Svalbardil oli jääkaru just ühe inimese ära söönud.
Auto aknad hakkasid samal ajal juba jäässe minema.
II osa
Mu tagumik oli tegelikult juba täitsa külmanud, aga ega ma seda ei julgenud köva häälega öelda, sest ma ei tahtnud emmet veel rohkem nutma ajada (mingil pöhjusel ta muudkui soigus seal rooli taga, et see on tema süü ja mida köike veel). Ja no ma mötlesin, et juhul kui me nüüd peamegi seal autos öö veetma, siis suue töenäosusega läheb ju aina külmemaks, et kui ma juba praegu lödisema hakkan, siis mida ma nelja-viie tunni pärast tegema hakkan.Me olime küll rahulikud, aga ma pean tunnistama, et ega see olukord just koige lillelisem ei tundunud. Ainuke lootus, kuidas sealt minema saada, oli järgi kutsuda emme söbranna. Stockholmist. See, et ta kohale jöuaks, olekski vähemalt 4-5 tundi aega vötnud, nii pikk aeg külmas autos ei tundunud just köige toredam tegevus. Eks me mölemad muretsesime ka Ida pärast, kuidas me teame, et temal külm ei ole. Ma olin ta küll paksult teki sisse mähkinud ja hoidsin teda hästi enda ligi, aga ikka oli ju natuke hirm.Samal ei saanud ma ikka ka karusid peast ära. Kas me ikka saame kindlad olla, et karud EI saa autosse sisse? Aga kui neid on mitu? Terve kari? Kui nad korraga ründavad? Ja kui nad on väga näljased? Me oleks neile ikka üks paras köhutäis olnud. Emme Stockholmi söbranna oleks ilmselt kohe autosse istunud ja meie poole söitma hakanud, kuid temagi sai aru, et pisikese lapsega autos oodata on tibake keeruline. Peale pikka helistamist siia ja sinna leidis ta löpuks puksiirabi, kes oli nöus meid sealt metsa vahelt minema toimetama. Kaks ja pool tundi peale seda kui me olime seisma jäänud, hakkasimegi me löpuks puksiirautos edasi liikuma.
Me küll lootsime, et puksiirauto juht saab auto käima, kuid me unustasime ära, et ega see polnud miski eesti mees, kes igasugu asju teha oskab (etteruttavalt voin ma öelda, et järgmisel hommikul kahetsesime me VÂGA, et me olime tal palunud autot käima saada). Nii me siis söitsimegi 10 km kaugusel asuvasse teeäärsesse motelli, sest midagi muud meil enam teha ei olnud. Kogu see nali läks meile maksma 200 eurot + ööbimine 85 eurot. Me hakkasime hirmuga arvutama, et kui 10 km puksiirabi maksis 200 eurot, siis palju maksaks auto vedamine Stockholmi. Ilmselt nii palju, et keegi meist oleks pidanud enda maja maha müüma. Enda müümisest poleks ilmselgelt piisanud. Selles imelikus motellis, kuhu me ööbima sattusime, vaadati mind küll nagu ma olekski prostituut. Seda ilmselt selle pärast, et kuigi sadas lund olin mina seelikuga. Ma vaatasin neid vastu sellise näoga, et kuulge inimesed, kui pervert ma pean olema kui ma 1,5-aastase lapse “tööle” kaasa vötaksin. Igatahes läksime me igaksjuhuks kiiruga tuppa ära peitu.
Me olime küll lootnud, et hommikuks on juhtunud ime ja auto läheb iseenesest käima, aga see seisis tuima näoga parklas ega andnud lootustki nagu hakkaks midagi muutuma. Nädalavahetusel ei olnud meil loota ka, et möni autoremonditöökoda lahti oleks. Puksiirabi me tellida ei julgenud, sest ei saa öelda, et me just rahas suplemas olime. Ega me tegelikult ei teadnudki, mida peale hakata vöi mis meist edasi saab.Eemal parklas nägime me rekkasid seismas. “Mine igaks juhuks uuri, et äkki nad oskaksid aidata?” ütles emme. Ma läksin. Eesti numbriga autosid ei paistnud ja nii läksin ma esimeste suvaliste autode juurde uurima. Poolakád kehitasid mu jutu peale ölgu, sest nad ei saanud sonagi aru, mida ma rääkisin. Siis tekkis ka mul esimest korda ahastus. Ka mina hakkasin nutma. Olukord ei olnud naljakas. 300 km Stockholmist eemal, katkise auto, kohvrite ja väikese lapsega. Motellist pidime me kell 12 välja minema, ega neid ei huvitanud, et me hädas olime. Oma mure.Ja siis märkasin ma tagumises parkla nurgas Eesti numbrimärgiga rekkat. Ma tormasin sinna. “Kas te räägite eesti keeles?” küsisin ma pisarsilmil. Mehed noogutasid. Korraga ei osanud ma enam ise eesti keelt. “Meil auto sai…me söitsime tangi tühjaks,” kogelesin ma, “me ei oska midagi teha…” Enne kui ma arugi sain, oli erinevatest autodest välja tulnud kolm meest, kes kohe olid nöus mind aitama. Neil ei olnud mingi probleem meie auto enda autode juurde lükata,et seal akut laadida ja auto korda teha. “Pole probleemi, me saame auto korda!” ütlesid nad positiivselt. “Kui ta ei taha käima minna, siis me paneme ta käima!”Ma ei suutnud meie vedamist ära imestada. Ma ei suutnud ära imestada, kui abivalmid need inimesed olid. Eestlane ju pigem parastaks sellise asja peale?”Me ei ole eestlased,” naersid rekkajuhid, “me oleme autojuhid. Me olemegi teistsugused.”
Kusjuures, ma pean ausalt ütlema,et mind on alati häirinud kui rekkajuhtidesse halvustavalt suhtutakse. Ma olen autojuhtidega palju kokku puutunud ja ma pean ütlema, et nad on alati esimesed, kes on nöus aitama, üksköik, mis murega. Kui välismaal hätta jääd, siis¨ma soovitan köige pealt proovidagi leida möni Eesti autojuht. Kui välismaal sind keegi veel aitab, siis on need just nemad. Me olime köik lootusrikkad. Me olime kindlad, et saame auto käima ja edasi liikuda enne kui meid motellist välja visatakse. Kui kaks tundi hiljem auto siiski koostööd teha ei tahtnud hakkas mul lootus kaduma. Meestel ka.
Nii juhtuski, et üks neist saadeti mulle halbu uudiseid edastama. “Te olete eilse käivitamisega auto starteri läbi pöletanud, selle autoga pole praegu enam midagi teha. Kahjuks,” ütles üks neist. “Me saaksime selle¨korda küll, aga meil ei ole nädalavahetusel kusagilt uut varuosa vötta.” Ma ohkasin. Ja vandusin end maapöhja, et me rootsi totul olime lasnud proovida autot käima saada. KUI me ei oleks seda teinud, oleks me nüüd juba edasi liikunud. Nüüd aga istusime me keset Rootsi pärapörgut läbipölenud starteriga. Kell hakkas kaksteist saama. Kohe taheti meid toast välja visata. Aga mida kuradit me siis nüüd peale hakkame. “Meie oleme veel homse öhtuni siin, seniks saate te meie juures soojas olla, aga praegu vist peaks hakkama vaatma, kas siit möni buss läheb Stockholmi, et te saaksite ise koju minna,” ütlesid abivalmid autojuhid. See köik oli tore, et me oleks saanud nende juures olla, aga see polnud ju lahendus.
Meie auto said nad önneks lükata ühe ettevötte hoovi, aga mis edasi. Seiklus ei tahtnud kuidagi otsas saada. Me kutsusime järgi emme Stockholmis elava söbranna. Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas sellest seiklusest juba natuke körini saama.
III osa
Emme söbranna jöudis meile Rootsi pärapörgusse järele just hetk enne seda kui meid oleks motellist välja visatud. Mul oli selle üle nii hea meel, sest ega mul ei oleks küll olnud tahtmist kusagil bensiinijaamas kohvri otsas istuda koos lapsega ja oodata. Emme hakkas jälle nutma. Ma ei saanud aru, mis seal enam nutta. Meie olime ju päästetud! Muuhulgas ka karude käest. Ma ikka ei saanud seda karu-küsimust peast. Kas keegi oskab mind aidata? Et ma teaksin, et kui me järgmine kord keset metsa seisma jääme, kas me vöime muretseda vaid selle pärast, kuidas mitte surnuks külmuda vöi peame me ikka karude pärast ka valvel olema.
Meie olime päästetud, emme sinine Land Rover tuli aga tublidel Eesti rekkajuhtidel lükata ühe ettevötte aeda. Hea et see ka juhtus seal nii käepärast olema, sest nagu selgus tegutses selles piirkonnas palju toredaid inimesi, kes varastamisega aega surnuks löövad. Jube nadi oleks olnud kui me löpuks oleksime autole järele tulnud ja leidnud eest vaid haigutava tühjuse. Neli tundi hiljem olime me surmväsinuna löpuks ometi tagasi Stockholmis. Kokkuvöttes köigest 16 hiljem ja veidike rohkem ära külmununa ning väsinuna kui planeeritud.”Sind ei julge enam kuhugi reisile lastagi,” ütles emme söbranna. Nad leppisid omavahel kokku, et maksimum reisiraadius, kuhu emme tohib minna, on 300km Stockholmist. “Aga ei grammigi kaugemale,sest kes see viitsib sulle kaugemale järele söita!”
Emme hakkas jälle nutma. Jumala eest, kui palju üks inimene jöuab nutta. Ma tuletasin talle meelde, et me peame olema tänulikud, et karud meid ära ei söönud. ûhtlasi tuli mulle ka üks äriidee – “Ekstreemturism ûllega”. Pakkuda on erinevad paketid – tühja “tangiga”, kas diisli vöi bensiiniautoga, kas kiirteed pidi vöi tundmatuid külavaheteid, kas otse vöi ringiga, tagavararaha ja tagavarasöbrannaga vöi ilma… Meil oli küll hea meel koju jöuda, aga seiklus ei ole ju sellegi poolest läbi. Täna hommikul algas uus vaatus – kuidas saada töökorda auto, mis asub meist 300km kaugusel, ilma et me peaksime selle eest tasumiseks maja maha müüma.Emme rootslastest naabrid tulid meile appi helistama ja uurima erinevaid vöimalusi, aga neil tuli väga hoolega silm peal hoida, et nad vale koha peal “ja” ei ütleks. Noh näiteks küsimuse peale, et kas tellime puksiirabi, mis auto Stockholmi veaks. Abivalmid naabrid olid “jah, muidugi” ütlemas, sest nad ei saanud aru, mis möttes ei ole raha selle eest maksmiseks.”No ei ole,” laiutasime meie käsi. Nemad pööritasid silmi.
Pärastlöunaks jöudsime me nii kaugele, et köige soodsam oli Mr. Poppins auto varuosadega siia transportida. Mulle see sobis. Esimest korda elus pakkisin ma kaasa minimaalselt asju, sest me pidime juba täna kodus tagasi olema, mul on juba vaja puhtaid riideid.Ja Idal talvejopet, sest ootamatult jöudis siia talv ja me oleme nagu kaks Londoni suvitajat keset talvist Rootsit. Mina oma kingakestega muidugi annan juba korraliku moeblogija möödu välja;)
Hetkel on köik meie lootused Mr.Poppinsi peal. Ma loodan, et see seiklus saab homme löpuks ometi läbi. Ma päriselt enam ei viitsi seigelda.
Eveliisi eluviis 