Mis värk nende paljulasteliste perede toetustega nüüd lahti on läinud?

Alustame algusest, et keegi ei väänaks mu sõnu. Ma ei arva, et 3+ lapsega perede emad on sarisigijad, et suuremad pered on saanud lapsed vaid toetuste pärast ja sellest ära elavad ja ma ei kritiseeri perekondi, kus on rohkem lapsi kui üks-kaks. Vastupidi, omamoodi olen ma ehk isegi kade, ma näen Ida pealt kui igav … Continue reading Mis värk nende paljulasteliste perede toetustega nüüd lahti on läinud?

Lugu sellest, kuidas teised emad mind taga rääkisid

See on nüüd tegelikult üks vana lugu juba, ammu siin mustandite all rippunud, aga eile lugesin üht vahvat meili ja siis tuli jälle see seik meelde ja ka põhjus, miks ma igasugustest emmegruppidest eemale hoian. Seal läheb alati mingiks kätsiks ja keegi saab alati valesti aru, keegi teeb rohkem, keegi teeb vähem, keegi on parem … Continue reading Lugu sellest, kuidas teised emad mind taga rääkisid

Enda halvaks vanemaks pidamine on meisse sisse kodeeritud

"Ma ei pea üldse kaua ootama ja üldiselt üks õpetaja laseb meid sisse," ütles Ida eile kui jälle ta enne kooliukse avamist kooli ees välja lasin autost. Automaatselt tundsin end halva emana. Enne seda olime tanklast läbi sõitnud, sest huviringi/pikapäeva toidu olen talle unustanud juba septembrist tellida (või pigem jätnud tellimata, sest ikka pole veel … Continue reading Enda halvaks vanemaks pidamine on meisse sisse kodeeritud

Lugu sellest, kuidas üks asi viis teiseni ja nutmise asemel hoopis rõõmust lakke tahtsin hüpata

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et laupäeval helistas mulle mures emme ja küsis, mis Idaga juhtus. Vaatasin tuppa, kus Ida midagi joonistas-kleepis ja mõtlesin, et nagu midagi ei oleks tohtinud juhtunud olla. Aga tundes Ida draamageeni, siis mõtlesin, et ehk on vildikad tühjad või mõni muu samas suuruses häda juhtunud, et … Continue reading Lugu sellest, kuidas üks asi viis teiseni ja nutmise asemel hoopis rõõmust lakke tahtsin hüpata

Lugu sellest, kuidas ma alla tahtsin anda ja lihtsalt nutta

See on üks selline lugu, kust ma ei teagi, kust pihta hakata. See on üks selline lugu, kus ma lubasin endale, et never again. See on üks selline lugu, kus ma mingil hetkel tundsin, et tahaks lihtsalt alla anda, See on üks selline lugu, kus ma tundsin, et mul on tugevamaid vererõhu rohtusid vaja. See … Continue reading Lugu sellest, kuidas ma alla tahtsin anda ja lihtsalt nutta

Nõmedad mardid ja ägedad halloweeni-jooksjad

Ausalt? Mul on nii Mardipäevast kui Kadripäevast ükskõik. Halloweenist veel rohkem. Viimane jääks meie majas kindlasti tähistamata märkamata isegi, sest ma lihtsalt ei viitsi selliste asjadega tegeleda. Aga kuna siin majas kasvab ka üks laps, siis ilma Halloweenita ei saa. Ja see on okei. Ajad muutuvad, kombed muutuvad, asju, mida mina ei mõista, tuleb juurde. … Continue reading Nõmedad mardid ja ägedad halloweeni-jooksjad

Lugu sellest, kuidas ma ilusalongi peale solvusin

Alles ma olin üsna õnnelik, et leidsin töökoha lähedale hea salongi, kus maniküüris-pediküüris käia. See tähendab ma olingi rahul - teenuse, asukoha ja hindadega. Kõik klappis. Siis ühel ilusal päeval kui mul oli aeg pediküüri kinni pandud ja jalad juba karjusid uue geellaki järgi, sain ma ilusalongist kõne, et kahjuks peavad nad aja tühistama, et … Continue reading Lugu sellest, kuidas ma ilusalongi peale solvusin

Aga miks meil pole šokivangistust?*

Mul on laias laastus kaks nõrka kohta. Lapsed ja loomad. Ma ei taha, et ükski laps peaks kannatama ja kui lastele tehakse liiga, siis mul on selline tunne nagu keegi pussitaks mind otse südamesse. Kõik need kiusamised, pedofiiliajuhtumid, peksmised. Kõlab küll jube klišeena jälle, aga päriselt mul iga kord kui sellistest teemadest loen, süda puruneb … Continue reading Aga miks meil pole šokivangistust?*