Tänane ajastagasirännak on jällegi inspireeritud “Vikerraadiost”, seekord intervjuust Argo Aadliga, kus ta rääkis oma meenutustest üheksakümnedatest, et kui palju veidraid asju oli. Näiteks see, et jooksumaratonil sai ta auhinnaks telefonikataloogi ja selleks ajaks kui nad kaks aastat hiljem telefoni said (peale 20 aastat järjekorras) oli kataloog tal peas, sest see oli nii põnev lehitsemine olnud. Ma mäletan neid katalooge. Meil oli siis küll juba telefon olemas, aga need paksud kollased kataloogid olid täielik meelelahutus. Üks põhjus oli muidugi see, et sai järgi vaadata, kellel tuttavatest ka telefon on ja siis nendele niisama helistamine oli üheksakümnendate üks ägedamaid meelelahutusi, aga ma mäletan, et need tõesti olid megapopid ka niisama lappamiseks. Mis seal küll nii põnevat oli? Anna täna lapsele mängimiseks (lugemiseks!) kätte telefonikataloog…
Ja see 20 aastat telefoni ootamist. Kas te kujutaks täna seda ette? 1997. aasta tundub mulle nagu oleks see eile olnud, aga kui nüüd tagasi vaadata, kas pole veider mõelda, et veel 23 aastat tagasi käis suur osa suhtlusest KIRJA teel. Ma olin Norras vahetusõpilane ja mäletan kui palju kirju ma sain ja ise saatsin. Hiljem sai juba helistama ka hakata, sest nagu lugeda saate – kõigest 20 aastat ootamist ning 1997.aastal sai mu tädi endale kauaoodatud lauatelefoni.
Kle 1997 lauatelefon saada oli ikka väga haruldaselt hilja. Mul oli 1999 juba mobiil ja ma ei olnud ärikas vaid tavaline keskklassi perest pärit 9.klassi õpilane ja ma ei olnud klassis ainus mobiiliomanik. Tegemist oli väikese maakooliga. Lauatelefonid olid meie väikeses alevikus ikka kõigil, kellel oli soovi juba 80ndatest saadik. Seega ei käinud küll 23 aastat tagasi suur osa suhtlusest kirja teel…
Aga näed, mõni sai lauatelefoni nii hilja! Muidugi hilja, aga paljudes peredes siiski nii oli. Ilmselt saidki viimasena just need, kes mingist vanast ajast järjekorras olid vms…
Kuna ma elasin 1997/1998 aastal Norras, siis meie ringkonnas käis SUUR osa suhtlusest ikkagi kirja teel. Sõbrannadele samas linnas jah ei kirjutanud enam, aga välismaale siiski pigem kirjutati.
Mul oli ka esimene mobiil1999 (vbla isegi 1998 ei mäleta enam), aga ei saa nüüd öelda küll, et mul jubedalt paljudele helistada sellega oleks olnud. Lauatelefonile ei helistatud (see oli ikkagi üsna kallis) ja mobiili Tartus küll kõikidel taskus veel ei olnud.
1997-1999 saadigi juba esimesi mobiiltelefone, aga lauatelefonid, mille järjekorras olid jõudsid kohati palju hiljem või siis ei tulnudki üldse, sest polnud enam vajadust, mobiilid tulid juba peale.
Erinevad piirkonnad on ses osas ka väga erineva arenguga.
1999 sai juba kasutatud telliskive 1-krooniga koos paketiga. 🙂
1997 ei olnud minu vanematel Tartu kesklinna servas veel mingit lauatelefoni, kuigi järjekorras olid nad vist aastast 1978. Paljudesse eramajadesse pandi telefon sisse eiteamillal. Meil igatahes tekkis varem mobiiltelefon, telliskivisuurune Nokia. Lauatelefon tuli vast 1998 sügisel või umbes nii.
Minu vanaema on alles hoidnud kirjad mida nad kirjutasid vanaisaga kui oli sündinud nende esimene laps(minu ema) ja vanaema oli Tallinnas sünnitamas aga vanaisa Tartus koolis. Neid oli nii armas ja liigutav lugeda ja enam ju ei kujutaks sellist asja ettegi 🙂
Meil oli telefoniga ja telefoniraamatuga (kataloogi eelkäija) sama lugu 70-ndate lõpus, kui kolisime uude majja, saime küll telefoni (mingi tavapärane nõukaomane sussamussa käis ilmselt sinna juurde), aga kaablikraavi tänavast majani pidime ise kaevama . Oh, mina ja vend (8 ja10) polnud ilmselt iial ühtegi majapidamistööd nii suure innuga teinud. Ja paari päeva pärast oli telefon olemas. Oh seda klassikaaslastele helistamist siis (umbes 10 klassikaaslasel vast oli kodus telefon). Samas, 97 aastal käisin sõbranna juurest e-maile saatmas (mul polnud internetti) ja 98 sain üheaegselt lapse ja interneti. Mobiiliomanikuks sain ka veidi enne lapse sündi (number kusjuures siiamani sama) ja oma ema sundisin ka mobiili hankima, sest äkki ma tahan heistada (oli tal siis ja on nüüd “noh, seal köögi aknalaual”).
Mõnus meenutuslugu.
Mäletan ise, et olin suviti maal koos vennaga vanatädi juures, aga ema ja isa olid linnas. Siis ema saatis meile kirja esmaspäeval, meie saime kolmapäeval või neljapäeval kätte ja siis reedel tulid vanemad ise. Aga see üks päev varem saadud kiri leevendas seda ootust kõvasti.
Saime telefoni 1994. aastal. See oli nii suur rõõmupäev, et lausa uskumatu. Sõbranna oli ka nii rõõmus, et meie suhtluskvaliteet tõusis. Siiani pidin naabrite juures käima, kui näiteks haige olin ja õppimist oli vaja küsida. “Tere! Kas ma tohiksin helistada?” Ja siis rääkisin ruttu ära. Vaesed naabrid, pidevalt käisime neil, aga nemad said meie käest vastutasuks igasugu kaupa, sest mu emal oli mõned tutvused kauplustes.
1998. aastal saime telefoni maakoju, see oli nii uskumatu juba, et igalt poolt on võimalik kogu pere kätte saada.
Telefonikataloog oli nii oluline ja ärikataloog oli kallis asi. Ema töölt tõi laenuks, siis otsisime vajalikud numbrid välja ja järgmine päev viis tagasi. Näiteks sai otsitud mööblipoode või ehitusfirmade kontakte vms. Hiljem sai juba päris endale kataloogid. Seal oli väga tähtis ka linnakaart. Selle järgi sai orienteerutud. Kõigepealt otsid tänavanime välja, leiad selle koordinaadid kaardil (A5 näiteks) ja siis otsid kaardil reast A veerust 5 selle tänava välja.
Kõik nimed sai üle vaadatud ka, et kus samanimelised elavad ja et mis imelike nimesid on. Öngo-Oengo oli kõige kummalisem perekonnanimi ja see siiani meeles.
Meie külas minu varases lapsepõlves oli telefone väga vähe, postkontoris sai taksofoniga helistamas käia ning sinna sai lasta endale helistada. Ja telegramme saadeti… 1994 kolisime korterisse, kus oli telefon sees. Sai klassikaaslastele helistada ja hiljem sõbrantsidega naljakõnesid teha 😀 Tundus lahe 😛
Kui põhikoolis käisin (nii 96. aastast edasi) siis oli popp omada väljamaa kirjasõpru. Õpetaja inglise keele tunnis tõi mingi sõpruskooli laste aadressid ja jagas laiali. Mõnega sai päris mitu aastat kirjasõprust peetud. Lahe oli nii kirju oodata kui saata. Need väljamaa kirjad olid sageli ilusal paberil mida mina maalapsena näinudki polnud ja vahel olid mingid lahedad kleepsud kaasas… Esimese mobiiltelefoni sain aastal 2000, olin oma klassis ikka esimeste seas. Kusjuures sama numbrit kasutan ikka veel 🙂
Praegu turgatas pähe, et kuskil 93-94-95 aasta sai hakata otsevalimisega välismaale helistama. Vaat oli see alles asi – mitte, et mul väga oleks kellelegi helistada olnud, aga oli üks Kanada sõbranna ja ega ma ikka ei uskunud, et saab – esimene proov sai tehtud pigem selleks, et saada kinnitust, et ega ikka ei saa küll – aga sai.
Meenus, kuidas kord koolist tulles tahtsin hirmsat moodi sõbrannaga metsa tigudega (ära küsi :D) mängima minna, aga vanaema polnud kodus. Kirjutasin talle siis ka kirja: “Läksin õue. Tulen kella nelja ajal. Võti on potis kilekoti sees.” Kiri ise oli asetatud kenasti lugemiseks poti ette. Et vanaema elas suures korrusmajas ning kirja näevad teisedki, sellele ma toona mõelda ei osanud.
Mäletan, kuidas isegi raha sai jäetud naabritele kilekoti sisse pakitult ukselingi külge, kui neid kodus ei olnud. Mille eest ja miks, ei mina tea.
Kui ma oma esimese mobiili sain (2000), siis vanaemal oli ikka lauatelefon. Ma jäin pärast kooli pikemaks välja ega saanud hiljem aru, miks vanaema kuri on. Ma ju saatsin smsi, et jõuan hiljem. Lapse aru.. 🙂
Tere, Eveliis,
Kas ja kuidas saab sinu blogi kaitstud postitustele ligipääsu? Kas lihtsalt küsides? Või ei jagagi sa võõrastele parooli?
Tänan!
Tere! Saada mulle meil, vaatame õunte pealt;)