Tartlasena ei ole mul Linnahalliga seoses erilisi nostalgilisi tundeid, seega minu arvamus ei ole “nostalgiline heietus”, vaid pigem mõtted avalikust linnaruumist ja arhitektuurist.Olengi seal vist vaid ühe korra käinud muusikali vaatamas. Pakun, et see oli “Helisev muusika”, aga pead ei või anda. Muusikal nagu aru saada kustumatut elamust ei pakkunud. Küll aga pakkus elamust hoone ise, just välisilmelt. Midagi selle massiivse betoonmonumendi juures oli korraga nii võõrastav kui ka kummaliselt ligitõmbav. Need lõputud betoonastmed ja vaated. Hoone omamoodi robustsus, aga ka elegantsus, treppide geomeetriline rütm ja mere lähedus lõid koos mingi täiesti oma atmosfääri. Kuigi muusikal, mida ma seal kunagi vaatasin, piletihinda ei väärinud, siis Linnahalli välisilme avaldas muljet. Kutsus ka hiljem tagasi.

Nii nagu kutsub mind Oslos olles iga korda tagasi Oslo ooperimaja. Selles on midagi meditatiivselt ligitõmbavat. Ooperimaja katus on avalik linnaruum, kuhu võib minna lihtsalt istuma, jalutama või merd vaatama. Valge marmor, mis ulatub otse fjordi kaldalt üles katusele, loob tunde, nagu kõnniksid üle vee. See helge, lauge kaldtee tõmbab kõrgemale, lähemale taevale ja avaramatele vaadetele. Ja need vaated… Need on kindlasti üheks põhjuseks, miks ma sinna ikka ja jälle tagasi lähen, kuid sama palju paelub mind ka selle hoone olemus. See on nagu arhitektuurne paus koht, kuhu minna hingetõmmet võtma, mõtteid koguma või lihtsalt vaadet nautima, ilma et peaks midagi muud tegema.