Kuna ma veetsin hiljuti jälle oma Lõuna-Eesti päritolu, tuli mulle meelde üks aastate tagune sünnipäev. Rääkisime keelest ja murrakutest ja sõnadesest ja oli vaid ajaküsimus, kunaS (!) lõunaeestlased vähemuses oleva(te)le põhjaeestlas(t)ele korrektset eesti keelt õpetama asuvad.
Alustasime millestki lihtsamast nagu pürst ja putsu. Täiesti normaalsed eestikeelsed sõnad, mille kohta mingil arusaamatul põhjusel põhjaeestlased ütlevad hari ja …. Ma ei saanudki aru, mis sõna nad „putsu“ asemel kasutavad, aga ma sain aru, et samal ajal kui minu „pluus muutub pärast pesemist putsuliseks“ , siis nende oma muutub topiliseks.
Järgmiseks tulid müre piim vs tilgastunud piim ja puks vs spikker. Otseloomulikult tegid lõunaeestlased põhjaeestlasele 7:1 vastu selgeks, et ainukesed normaalsed sõnad on „müre“ ja „puks“. Ometigi ei tahtnud põhjaeestlasest Marek neid sõnu kuidagi tunnistada ja see vaidlus oleks olnud üpris sama lõputu kui tookord, kui vaidlesin Marekiga, et „uka-uka“ asemel on õige öelda „trihvaa“. Kes ütleb midagi nii väärastunud nagu “tilgastunud piim”?
Vahepeal kaotasin mina enamusele veel sõnaga „poikvil“, sest arusaamatul kombel kasutas ka enamus lõunaeestlasi selle asemel sõna „irvakil“ ja Dagne kaotas enamusele sõnaga „suurdestuba“, sest arusaadaval kombel kasutas enamus selle sõna asemel sõna „elutuba“.
Ja siis jõudsimegi eesti keele kõrgema pilotaažini – „see“ ja „too“. Kas saab olla veel midagi võimatumat, kui püüda põhjaeestlasele selgeks teha, kuna „sellest“ saab „too“? Ei ole meetrilise täpsusega paika pandud, kuna sellest saab too; kõik mis on lähedal,kõrval,juures on „see“ ja kõik, mis on kaugemal,eemal on „nood“ (MITTE „tood“ nagu rumal põhjaeestlane naeris).
„See“ on siin, „too“ on seal ja „nood“ on „too“ seal mitmuses . Loogiline! Mingil põhjusel aga ei taha põhjaeestlased seda loogilist reeglit tunnistada ja Manek püüdis ikka selgitada, et kõik asjad, olgu nad siin või seal, on ikkagi „see“ – „see tool siin“ ja „see tool seal“. Selle asemel oleks palju lihtsam ja arusaadavam kasutada „see tool“ ja „too tool“, aga jonnakas põhjaeestlane kohe ei taha aru saada. „Too too tool!“ itsitas vähemuses olev Marek ja püüa talle mõistmatule selgeks teha, et „Too too tool!“ on Lõuna-Eestis täiesti normaalne ja toimiv lause. Räägi siis sellistega! Nad ei tea isegi seda, et riided pandi koolis „rõivistusse“, mitte „garderoobi“!
Ja püha jumal asjad lähevad ju puru. Mitte puruks.
„Luu“ vs „kont“ vaidlus on tegelikult sama klassikaline nagu „ see“ ja „too“, aga tuleb tunnistada, et seekord suutis Põhja-Eesti raudsesse Lõuna-Eesti loogikasse väikese mõra lüüa. 7:1 Lõuna-Eesti kasuks oli tulemus, et „kalal on luud“, mitte „kondid“. Iga kord, kui ma kuulen Marekit ütlemas „kalakont jäi kurku“ tekib mu silme ette õõvastav pilt üüratu suurest säärekondist, mis kurgust välja turritab, mitte tillukesest-tillukest „kalaluust“.
7:1 oli tulemus ka Lõuna-Eesti kasuks, et „inimesel on kondid“, mitte „luud“ nagu väidab Põhja-Eesti. Aga nüüd tuligi koht, kus Põhja-Eesti Lõuna-Eesti kahtlema pani. Okei, Lõuna-Eesti inimestel on „luude asemel kondid“, aga ometigi ei ütle me mingil põhjusel, et „mul oli kondimurd“, „kont on katki“ , „käekondimurd“. Nii nagu põhjaeestlasel on ka meil neil hetkedel „luumurd“, „luu katki“ ja „käeluumurd“. Miks? Sellele küsimusele me vastust ei saanud…
Ühes olime me kõik siiski ühte meelt. Kõige veidramad inimesed tulevad Pärnumaalt, kellel „lumi pakib“. Mis mõttes „pakib“? Lumi “hakkab kokku“ või „jääb kokku“, aga ei „paki“!
Kerge kõrvalepõige: Kas te olete mõelnud sellele, KUI vägivaldne keel on eesti keel – surmigav, tapvalt igav, verinoor, verivärske, „laseme inimesed bussipeatuses maha“, „lööme aega surnuks“, „lööme end üles, et lüüa külge“, „peksame segast“ ja „sööme verikäkke“ .
Millises eesti keeles teie räägite?
