Ma võiksin kirjutada vaid: “Kanep on narkootikum!” ja sellega oleks öeldud minu seisukoht kanepi legaliseerimise kohta, kuid ei, ma kirjutan pikemalt. Avameelselt. Sest üks samateemaline postitus ja seal all olevad kommentaarid ajasid mind närvi.
Ma ei ole kanepi peale kunagi väga sügavalt mõelnud, minu maailmas pole seda vaja, sellele pole seal kohta, kanep ei ole absoluutselt minu teetassike, mu meelest kuulub see natuke wannabe kunstiinimeste või isegi teise Eesti (ma ei pea silmas mingeid asotsiaalidest maakaid, vaid selliseid “lihtsaid jõmme”, naissoost jõmme) pärusmaale, ja ma pean tunnistama, et natuke ehmatav oli seda postitust lugeda. Mulle on alati meeldinud, et Mallukas julgeb välja öelda kõik, vahet ei ole, millise tormi teetassis see tekitada võib, või kuidas keegi temast pärast seda arvab, kuid see postitus…
Mulle jäi kusagilt silma tiitel “staarblogija”, ehk siis see tähendab ju, et inimene on tuntud, omab (teatud määral) mõjuvõimu ning on ehk ka paljudele eeskujuks. Parandage mind kui ma eksin, aga ma usun, et Marianni lugejate hulgas on palju ka nooremaid inimesi, kes päris täpselt veel ehk ei teagi, kes nad on ja kelleks saada tahavad. Nad otsivad eeskujusid. Ja nüüd on justkui eeskujuks, et “aegajalt kanepit suitsetada on hea, sest see aitab kaasa loomingulisusele ja muudab meid chill’iks”. Noorte jaoks on oluline chill olla. Ma isegi ei tea täpselt, mida see tähendab, aga mul on meeles, et mu ristitütar üritas seda meile kunagi selgeks teha. Mina olevat “enam-vähem chill” ja see ei kõla ju nagu kompliment. Mallukas oleks kindlasti chill (või mis sa ütled, Laureen?). Novot ja nii see postitus mu jaoks juba eos vale oli.
Ma ei viitsi isegi süveneda argumentidesse, et ravi eesmärgil ja bla bla blaa. Vastu ma ei vaidle, sest selles väites võib tõepõhi all olla, ma tõesti ei ole uurinud. Ja Body Shopi kanepikreem ja huulepalsam on minu lemmikud olnud juba aastaid (kas see teeb minust tegelikult nüüd kahepalgelise inimese/narkomaani või on need kanepitooted midagi muud?). Igatahes jääb mulle mulje, et terve Eesti on täis haigeid inimesi, keda saaks ravida vaid kanepiga ja seetõttu peaks selle ka kindlasti legaliseerima. Naljanumber, ausõna.
Et mu postitus ei läheks romaaniks, siis ma jätan vahele ka võrdlused suitsu ja tubakaga. Ütlen vaid seda, et kuigi mul on soe suhe veiniga, siis minugi poolest võiks alkoholi-ja tubakaaktsiisi tõsta palju tahetakse, sest need ei ole igapäevaeluks vajalikud (erinevalt kütusest, mille hind kogu aeg tõuseb).
Mis mu meelest aga oli palju kohutavam kui see postitus, olid kommentaarid, kus selgus, et pea iga teine teeb aegajalt ühe “jointi” (jumal, kus ma vihkan juba seda sõna), inimeste tutvusringkonnad koosnevadki kanepisuitsetajatest ja kõik tunduvad selle üle uhked olema. On hirmuäratav kui lihtsalt kättesaadav on Eestis siiski keelatud narkootikum. Mulle tundub, et kui ma nüüd ühel kenal päeval peaksin kanepit vajama, siis ma võiksin lihtsalt minna Viru väljakul bussipeatusesse ja küsida seal suvaliselt inimeselt, kus on lähim koht, kust kanepit saaks. Kui tema ise ei tea, siis ta kindlasti teab soovitada kedagi, kes teab.
Mu meelest on naiivne öelda, et kanep on “vaid süütu taim”. Nii nagu ka seal kommentaariumis mõned mainisid, siis ka minu esimene mõte oli, et kui kanepit suitsetanud inimene istub autorooli, kas ta oleks siis adekvaatne või ohtlikult chill?
Kanepit suitsetanud inimesed ei ole adekvaatsed. Ma tean inimesi, kelle puhul ma julgen öelda, et mida rohkem nad kanepit tarbisid, sest siis oli mõnus ja rahulik olla, seda juurviljamaks nad muutusid, nende jutt oli seosetu ja selge peaga ei suutnud nad mu meelest üldse reaalses maailmas elada. Tõsi, ma ei saa sajaprotsendiliselt kuidagi öelda, et see vaid kanepi süü oli, võib-olla nad olidki lihtsalt debiilikud, mida ma alguses tähele ei pannud, kuid seos kanepiga on olemas.
Mulle jäi silma ka kommentaar, et kui te vaid teaksite kui paljud edukad inimesed Eestis kokaiini (ja muid mõnuaineid) tarbivad. Tean. Ma võiksin erinevatesse kõmulehtedesse saata isegi pilte tuntud nägudest ja nende “saladustest”. See on selline avalik saladus, mida paljud teavad. Ma võiksin teile rääkida, mida mõnuained on teinud ühe või teise Eesti mõistes kuulsa inimesega, ma võiksin rääkida erinevatest pidudest, ma võiksin rääkida palju. Nagu te aru saate, siis ei ole ka mina mingi ingel (mitte et keegi kunagi seda arvanud olekski, eks) ja oskan sel teemal kaasa rääkida erineval tasandil isiklikele kogemustele tuginedes. Ma näen muidugi nüüd vaimusilmas, kuidas minu sõnu on võimalik väänata ja kusagil kirjutada, et “no mida oligi arvata, narkomaan kah veel lisaks kõigele muule”, kuid mis seal ikka, aga tõesti…igasugu narkootikumide tarbimise põhjuseks on minu arvates: 1) soov kuhugi gruppi kuuluda, vahet ei ole kas gruppi “kõik, kes on edukad, teevad aega-ajalt kokaiini, see ei ole sõltuvus” või gruppi “me oleme kamp kunstiinimesi, kes teevad aeg-ajalt kõigest ühe süütu jointi, see ei ole kindlasti mitte sõltuvus” 2) sisemised probleemid ja madal enesehinnang ning 3) eskapism.
Ma ei tea, kas see teema ärritaks mind ka siis sama palju kui ma ei oleks ema, kuid nüüd emana tundub mulle ausõna kohatu leida isegi mõnd poolt-argumenti kanepi laiatarbekaubana kättesaamiseks. Põhjus. Vaadake statistikat. Inimesed ei oska piiri pidada. Ei alkoholi, suitsu ega narkootikumidega. Milleks meile veel vaja juurde legaalseid aineid, mis mis meid “kunstiliselt avavad”.
Absinth oli ka vaid aperitiiv, eriti populaarne kirjanike ja kunstnike seas. Mõni neist lõikas endal kõrvagi peast.
