Avameelselt.Narkootikumidest.

Ma ei tea, kuidas ja mille peale, aga sattusime täna hommikul sõbrannadega (netituttavatega?) rääkima kanepi ja muude narkootikumide teemal ja mulle tuli meelde, et kunagi kui ma ühe teise blogija samateemalise postituse kommentaare lugesin, läksin ma närvi. JÄLLE. Ja kirjutasin, mida mina arvan. Kui te arvate, et ma selle postituse peale ei saanud vihakirju, siis te eksite. Üks vihane kommentaar on mu Facebooki lehe seinalgi veel üleval.
NB! Allolev lugu on kirjutatud 1,5 aastat tagasi, võib olla on ka postituses mainitud inimese arvamus muutunud, ajendatud tänasest vestlusest kopeerisin selle vanast blogist siia.
wtbyj
Ma võiksin kirjutada vaid: “Kanep on narkootikum!” ja sellega oleks öeldud minu seisukoht kanepi legaliseerimise kohta, kuid ei, ma kirjutan pikemalt. Avameelselt. Sest üks samateemaline postitus ja seal all olevad kommentaarid ajasid mind närvi.
Ma ei ole kanepi peale kunagi väga sügavalt mõelnud, minu maailmas pole seda vaja, sellele pole seal kohta, kanep ei ole absoluutselt minu teetassike, mu meelest kuulub see natuke wannabe kunstiinimeste või isegi teise Eesti (ma ei pea silmas mingeid asotsiaalidest maakaid, vaid selliseid “lihtsaid jõmme”, naissoost jõmme) pärusmaale, ja ma pean tunnistama, et natuke ehmatav oli seda postitust lugeda. Mulle on alati meeldinud, et Mallukas julgeb välja öelda kõik, vahet ei ole, millise tormi teetassis see tekitada võib, või kuidas keegi temast pärast seda arvab, kuid see postitus…
Mulle jäi kusagilt silma tiitel “staarblogija”, ehk siis see tähendab ju, et inimene on tuntud, omab (teatud määral) mõjuvõimu ning on ehk ka paljudele eeskujuks. Parandage mind kui ma eksin, aga ma usun, et Marianni lugejate hulgas on palju ka nooremaid inimesi, kes päris täpselt veel ehk ei teagi, kes nad on ja kelleks saada tahavad. Nad otsivad eeskujusid. Ja nüüd on justkui eeskujuks, et “aegajalt kanepit suitsetada on hea, sest see aitab kaasa loomingulisusele ja muudab meid chill’iks”. Noorte jaoks on oluline chill olla. Ma isegi ei tea täpselt, mida see tähendab, aga mul on meeles, et mu ristitütar üritas seda meile kunagi selgeks teha. Mina olevat “enam-vähem chill” ja see ei kõla ju nagu kompliment. Mallukas oleks kindlasti chill (või mis sa ütled, Laureen?). Novot ja nii see postitus mu jaoks juba eos vale oli.
Ma ei viitsi isegi süveneda argumentidesse, et ravi eesmärgil ja bla bla blaa. Vastu ma ei vaidle, sest selles väites võib tõepõhi all olla, ma tõesti ei ole uurinud. Ja Body Shopi kanepikreem ja huulepalsam on minu lemmikud olnud juba aastaid (kas see teeb minust tegelikult nüüd kahepalgelise inimese/narkomaani või on need kanepitooted midagi muud?). Igatahes jääb mulle mulje, et terve Eesti on täis haigeid inimesi, keda saaks ravida vaid kanepiga ja seetõttu peaks selle ka kindlasti legaliseerima. Naljanumber, ausõna.
Et mu postitus ei läheks romaaniks, siis ma jätan vahele ka võrdlused suitsu ja tubakaga. Ütlen vaid seda, et kuigi mul on soe suhe veiniga, siis minugi poolest võiks  alkoholi-ja tubakaaktsiisi tõsta palju tahetakse, sest need ei ole igapäevaeluks vajalikud (erinevalt kütusest, mille hind kogu aeg tõuseb).
Mis mu meelest aga oli palju kohutavam kui see postitus, olid kommentaarid, kus selgus, et pea iga teine teeb aegajalt ühe “jointi” (jumal, kus ma vihkan juba seda sõna), inimeste tutvusringkonnad koosnevadki kanepisuitsetajatest  ja kõik tunduvad selle üle uhked olema. On hirmuäratav kui lihtsalt kättesaadav on Eestis siiski keelatud narkootikum. Mulle tundub, et kui ma nüüd ühel kenal päeval peaksin kanepit vajama, siis ma võiksin lihtsalt minna Viru väljakul bussipeatusesse ja küsida seal suvaliselt inimeselt, kus on lähim koht, kust kanepit saaks. Kui tema ise ei tea, siis ta kindlasti teab soovitada kedagi, kes teab.
Mu meelest on naiivne öelda, et kanep on “vaid süütu taim”. Nii nagu ka seal kommentaariumis mõned mainisid, siis ka minu esimene mõte oli, et kui kanepit suitsetanud inimene istub autorooli, kas ta oleks siis adekvaatne või ohtlikult chill?
Kanepit suitsetanud inimesed ei ole adekvaatsed. Ma tean inimesi, kelle puhul ma julgen öelda, et mida rohkem nad kanepit tarbisid, sest siis oli mõnus ja rahulik olla, seda juurviljamaks nad muutusid, nende jutt oli seosetu ja selge peaga ei suutnud nad mu meelest üldse reaalses maailmas elada. Tõsi, ma ei saa sajaprotsendiliselt kuidagi öelda, et see vaid kanepi süü oli, võib-olla nad olidki lihtsalt debiilikud, mida ma alguses tähele ei pannud, kuid seos kanepiga on olemas.
Mulle jäi silma ka kommentaar, et kui te vaid teaksite kui paljud edukad inimesed Eestis kokaiini (ja muid mõnuaineid) tarbivad. Tean. Ma võiksin erinevatesse kõmulehtedesse saata isegi pilte tuntud nägudest ja nende “saladustest”. See on selline avalik saladus, mida paljud teavad.  Ma võiksin teile rääkida, mida mõnuained on teinud ühe või teise Eesti mõistes kuulsa inimesega, ma võiksin rääkida erinevatest pidudest, ma võiksin rääkida palju. Nagu te aru saate, siis ei ole ka mina mingi ingel (mitte et keegi kunagi seda arvanud olekski, eks) ja oskan sel teemal kaasa rääkida erineval tasandil isiklikele kogemustele tuginedes. Ma näen muidugi nüüd vaimusilmas, kuidas minu sõnu on võimalik väänata ja kusagil kirjutada, et “no mida oligi arvata, narkomaan kah veel lisaks kõigele muule”, kuid mis seal ikka, aga tõesti…igasugu narkootikumide tarbimise põhjuseks on minu arvates:  1) soov kuhugi gruppi kuuluda, vahet ei ole kas gruppi “kõik, kes on edukad, teevad aega-ajalt kokaiini, see ei ole sõltuvus”  või gruppi “me oleme kamp kunstiinimesi, kes teevad aeg-ajalt kõigest ühe süütu jointi, see ei ole kindlasti mitte sõltuvus” 2) sisemised probleemid ja madal enesehinnang ning 3) eskapism.
Ma ei tea, kas see teema ärritaks mind ka siis sama palju kui ma ei oleks ema, kuid nüüd emana tundub mulle ausõna kohatu leida isegi mõnd poolt-argumenti kanepi laiatarbekaubana kättesaamiseks. Põhjus. Vaadake statistikat. Inimesed ei oska piiri pidada. Ei alkoholi, suitsu ega narkootikumidega. Milleks meile veel vaja juurde legaalseid aineid, mis mis meid “kunstiliselt avavad”.
Absinth oli ka vaid aperitiiv, eriti populaarne kirjanike ja kunstnike seas. Mõni neist lõikas endal kõrvagi peast.

Prangli puhkus 2013

GtQwiUQeUlHwtaNQ0gD_p9x4x-_abFij9TmX4GqGgMw

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Ja, vi elsker

Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt. Nii vastaks teile iga teine norrakas kui te julgeksite küsida, kes on see Bjørnstjerne Bjørnson, kellest nad räägivad erilise uhkuse tundega hääles. 

16-aastasena ei julgenud ma öelda, et mina polnud Bjørnstjerne Bjørnsonist midagi kuulnud. Ma noogutasin kaasa ja veel enne kui ma sain selgeks norra keele sain ma selgeks, et on asju, mida ei küsita, sest seda teavad kõik.  Ma sain ka teada, kes on Bjørnstjerne Bjørnson ja juba paar aastat hiljem kui ma külla tulnud onule Norra hümnist hakkasin rääkima, sain ma seda nime öeldes kasutada samasugust uhkesetunnet hääles. Sest Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt.

Kes see Bjørn Bjørnsen on?” küsis onu. Ma turtsatasin. 

Bjørnstjerne Bjørnson,“ parandasin ma teda kõiketeadvalt, „ta oli silmapaistev Norra kultuuri-, kirjandus- ja poliitikategelane. Ta kirjutas artikleid, romaane, jutustusi, luuletusi, näidendeid, rääkis aktiivselt Norra ühiskonnas kaasa, kõige paremini on ta aga tuntud Norra hümni „Ja, vi elsker“ ja talupojajutustuste kaudu.“

1903.aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia,“ lõpetasin ma uhkelt. Ma rääkisin seda kõike nii nagu oleks kõige loomulikum asi maailmas teada kõiki maailmakuulsaid norralasi, nende tegusid ja saavutusi, nii nagu mulle endale esimest korda tutvustati kõiki maailmakuulsaid Norra suurkujusid, kellest vaid norralased ise olid kuulnud. Norralastele meeldis rõhutada, et nii väikese rahvuse seast oli tulnud nii palju maailmakuulsaid ja silmapaistvaid isiksusi, kuid kui tagant järele mõelda, siis kasutasid nad sõna „maailmakuulus“ iga vähemgi tuntud norralase kohta. Kahe Norras veedetud aastaga olin ma ise sama tegema hakanud. Lisaks rohkem maailmakuulsate lillehammerlaste nagu Sigrid Undset tutvustamisele, said külla tulnud emme ja onu teada, et Lillehammeri kandist on pärit veel palju teisigi maailmakuulsaid norralasi: minu kirjanikest tuttavad Britt ja Oddvar, Maihaugeni rajaja Anders Sandvik, juustuhöövli-Thor, maavanem Knut ja otse loomulikult üks kuulsamaid tänapäeva kunstnikke Jakob Weidemann.

Sel nädalavahetusel käisime me läbi ka Aulestadist – maailmakuulsa kirjandus ja -kultuuritegelase kodumuuseumist (LINK). Ma oleksin tahtnud tegelikult ka muuseumi sisse minna, aga selleks ajaks kui me sinna jõudsime, oli Ida juba nii “vil ikke”-tujus, et see ei oleks mõistlik olnud. Niimoodi leppisime me jalutuskäiguga väljas ja olgugi, et ma oleksin VÄGA tahtnud maja ka seest näha (kui tahate põhjust teada, siis vaadake siit), aga päikesepaistelises pargis/aias jalutamine oli ka juba edusamm. Paar kuud tagasi püüdsime me seda kohta üles leida, kuid sõitsime valele poole ja nagu ma nüüd aru sain, siis umbes paar km enne õiget kohta andsime me alla ja sõitsime tagasi.  Nüüd ma vähemalt tean, kus muuseum asub. Ka see on üks neist kohtadest, kuhu ma soovitan teil minna, kui siiakanti satute (Gausdal asub 20km Lillehammerist). Ja mitte sellepärast, et siin elas maailmakuulus norrakas, vaid kasvõi sellepärast, et see on lihtsalt võrratult kaunis paik.

Pilet majamuuseumisse: 130NOK täiskasvanu, 65NOK lapsed (6-15a)

IMG_0992IMG_0980IMG_0983IMG_0977IMG_0978IMG_0988IMG_0967

Aulestad is beautifully located on the sunny side of Gausdal approximately 20 kilometres from Lillehammer. Experience the farm as it was when Karoline and Bjørnstjerne Bjørnson lived there, and get a look into their lives during an important time in Norwegian history. Together the couple created an urban European home in the country. Here we step back in time over 100 years, but the involvement of Bjørnson is always modern.

 

“The best in life is not peace, but wanting to do something” – Bjørnson  lived like the line in his poem. He spoke up for freedom and fairness – at home in Norway and in Europe, The word and his pen were his weapons. He was a builder of the nation and a Nobel laureate. Bjørnstjerne Bjørnson wrote stories, novels, historical plays and contemporary drama and approximately 400 poems that have inspired many musicians. He wrote thousands of letters, speeches and articles. Bjørnstjerne Bjørnson lived at Aulestad from 1875 until his death in 1910. 

Aulestad is open during the summer. Find the opening hours here. In high season there is a conducted tour of the home every hour  from 10.30 – 15.30.

More information: http://eng.aulestad.no/

Minu teine Norra

Mida selga panna,“ nuputasin ma enne esimest koolipäeva peegli ees seistes. Ma tahtsin hea välja näha, aga mitte kohe silma torgata kui välismaalane. Pärast umbes kolmveerandtunnilist peegli ees seismist otsustasin ma tagasihoidliku valge topi ja musta miniseeliku kasuks, otse loomulikult kuulusid sinna juurde kõrge kontsaga kingad. Tänaste stilettodega võrreldes oleks neid küll võinud lausa sussideks nimetada, kuid Norra mõistes oli tegemist killer-kontsadega. Minu katse mitte silma torgata ja sisse sulanduda kukkus kolinal kokku. Tenniste, teksade ja kapuutsiga dressipluuside keskel paistsin ma silma nagu valge vares. Juba esimese minutiga olin ma reetnud oma mitte-norra päritolu. Ma tundsin kuidas tüdrukud mind pika pilguga mõõtsid ja poisid harjumatut vaatepilti uudistasid. Juba esimesel vahetunnil võeti mind „pihtide vahele“, et teada saada, kes ma selline olen ja kust ma tulen ning vastama kohustuslikule küsimusele, kuidas ma nii hästi norra keelt oskan.

IMG_4334

Kõrgetest kontsadest hoolimata sulandusin ma ajapikku seltskonda, kuid ometi jäi mulle terveks kursuseks tunne, et mind ei võetud päris omaks. Isegi siis, kui ma kontsad madalamate jalanõude vastu vahetasin, et raha kokkuhoiu mõttes teiste üliõpilastega sarnaselt jalgrattaga või jalgsi kooli käia. Ma jäin ikka võõraks, sest ma ei elanud üliõpilaslinnakus nagu teised, vaid „Elvegatal“, mis kõik alati ahhetama pani. „Ah sa elad seal? Kuidas nii?“ küsiti mult pidevalt justkui eeldades, et Ida-Euroopast tulnuna peaksin ma elama kättejuhtunud asjadest kokku klopsitud hütis Lillehammeri ääremail. „Nende juures? Jaa, nendest oleme me kuulnud,“ lisasid kohalikud üliõpilased alati, isegi õppejõud, „nad on ju meie linna ühed jõukamad inimesed.“ Ma ei osanud sellele lausele kunagi reageerida, noogutasin vaid kohmetult. Võib-olla kujutasin ma seda endale ette, aga mulle tundus, et mind kardeti sellepärast ja peeti ära hellitatuks ning uhkeks.

Võõraks jäin ma ka seetõttu, et ühiste pubi-tuuride asemel valisin ma sageli hoopis lugemise. Mitte et ma poleks tahtnud rohkem väljas käia ja oma kursakaaslastega rohkem tuttavaks saada, kuid esialgu osutusid õpingud minu jaoks siiski raskemaks kui ma olin arvanud. Aasta Lillehammeri keskkoolis oli selle kõrval olnud nagu lapsemäng. Ma oskasin küll norra keelt, kuid loengus konspekteerimine ja kõigest arusaamine valmistas mulle piisavalt peavalu. Ma kartsin läbi kukkuda ja alt vedada nii oma norra kui eesti peret. Nad kõik olid mu üle ju nii uhked, see ei oleks sobinud, kui ma oleks tunnistanud, et kunstiajaloo õppimine norra keeles käib mul üle jõu. Ei, ma pidin sedavõrd rohkem pingutama. Selleks ajaks kui loengus konspekteerimine mulle enam raskusi ei valmistanud, oli kursus omavahel juba liiga hästi tuttavaks saanud, et ma ei osanud ise õigesti seltskonda sulanduda. Terve kursuse vältel jäin ma „selleks Eesti tüdrukuks, kes nii hästi norra keelt oskab“. Tagantjärele mõeldes olin ma mingis mõttes nagu tsirkuse atraktsioon, keda teistele näidati.

Saage tuttavaks, see on Eveliis, ta on Eestist,“ tutvustasid mu kursakaaslased mind oma sõpradele. „Kas pole tõsi, et peaaegu ei saagi aru, et ta pole norrakas?“

Ja sellele järgnes peaaegu alati teine kohustuslik lause: „Ütle midagi eesti keeles, see on nii naljakas! Aga see meenutab kuidagi soome keelt, kas see ei peaks vene keele moodi kõlama?“

Aaaaah! Jälle see sama lugu. Kui palju kordi olin ma juba pidanud seletama, et eesti keel kuulub soomeugri keelkonda, vene keel slaavi keelte hulka ja läti ning leedu keel hoopis balti keelte hulka.

Ei, ma ei saa läti ja leedu keelest aru,“ pidin ma aru andma. See ärritas mind, mingil kummalisel põhjusel eeldasin ma, et kõik peaks teavad, mis keelt Balti riikides räägitakse ning et vene keel on hoopis midagi muud. See kõik oli minu jaoks nii iseenesest mõistetav. Common knowledge! Täpselt nagu norrakate jaoks oli iseenesest mõistetav, et kõik teavad nende hümni autorit.

Kui kummaline, et te üksteisest aru ei saa,“ vangutasid mu kursakaaslased ja nende tuttavad pead. „Nii tillukesed riigid ja omavahel ühes keeles suheldud ei saa. Võta näiteks siis Norra, Rootsi ja Taani, me saame omavahel küll ühes keeles ilma probleemideta suheldud.“

Me saame ka, vene keeles,“ oleks ma tahtnud lisada, kuid ei saanud, sest tol ajal ei mahtunud mulle kuidagi hinge, et Eestit Venemaaga võrreldi. See veel oleks puudunud, et ma oleks neile rääkinud, et kolme maa omavaheliseks suhtluskeeleks võiks pidada vene keelt. Ma ei tea, miks ma seda ikka veel niivõrd häbenesin ja pidasin palju trendikamaks omavahelist suhtlust inglise keeles.