Facebook tuletas täna üht vana postitust meelde. Mulle meeldib see FB meenutuste värk kui aus olla. Vanainimese värk vist. Tuleb aegajalt peale soov heietada. Või siis lihtsalt meeldib mulle vanu pilte vaadata. Need on nii naljakad. Kodus ka kipun ma aegajalt mingeid vanu albumeid sirvima. Minu kiiks vist, et mulle meeldivad vanad pildid ja lood. No ja kui Facebook seda meelde tuletas, siis tuligi soov nagu vana albumit vaadata. Vanad ja sadu kordi nähtud-vaadatud-näidatud pildid, aga mõni asi ja mõni inimene on nii oluliselt hinge pugenud, et nendest võibki heietama jääda. Nagu see sama postitus siin. Ei jaga ma seda enda pärast, et appike vaadake, ma olen keskkooli lõpetanud ja välismaal elanud – uuu, mis saavutus. Siin olid pildid inimestest, kelleta ma ei oleks täna see, kes ma olen. Nii nagu on erinevad arusaamad edukusest ja vedamisest ja “raskest” tööst ja vaevast, on erinev arusaam ka minust. Meeldin või ei meeldi. Aga mina ise julgen öelda, et need inimesed on minust Inimese teinud. Ja neid inimesi, keda enam ka meie seas ei ole, jään ma kogu aeg meenutama ja nendest lugusid rääkima.
****
Hakkasin otsima üht vana videot Norra Britt- Idast, tekkis selline tahtmine üks tänapäevasem filmijupike kokku panna oma Norrast. Ma leidsin nii palju huvitavaid videosid, nii umbes 15 aasta taguseid. Naljakad olid.
Esimene video oli keskkooli lõpetamisest. Ütleme siis nii, et see oli neist ehk kõige emotsionaalsem. Seal on koos kõik mulle kallid inimesed. Noh välja arvatud Marek, sest tema oli ilmselt sel ajal hoos pidutsemisega mõnes Tallinna lokaalis, ja Britt Ida, sest ilmselgelt tema peale ei osanud ma aastal 1999 kuidagi mõelda.
Ma peaks seda videot näitama oma anonüümsetele “sõpradele” – siin te alles näeksite vingumist. Ma mäletan küll, miks ma rahulolematu olin, aga las ta jääb.
Tillukesest Stenist, kes enam nii tilluke pole, on üsna palju huvitavaid kaadreid. Kui ta kunagi abiellub, siis ma panen nendest tema pulmapeoks ühe lõbusa loo kokku. Mul on ideegi juba olemas. Nüüd on vaid vaja Steni pulma ootama jääda.
Tädi Helju ütles alati, et tema tahab seda meest näha, kes minuga abiellub. Vihjates sellele, et ma ei oska korraliku naise kombel õmmelda, heegeldada ega kududa, siis ei osanud ma tegelikult ka süüa teha. Ta nägi Mareki ära. Aasta peale meie pulmi ta suri.
Tädi Thea, kes ka kaadrisse jäänud, oli kõige suurem proua, keda ma üldse teadsin. “Tema tunneb arste ja professoreid,” räägiti mulle. Tal oli ainukesena tädi majas telefon.
Kõikidel neil vanadel videotel rippus Marian mul kaelas. Ilmselgelt saab sellest teha vaid ühe järelduse – ma olen alati imeline suur õde olnud:)
Ja näete. Siin on tunnistus sellest, et ma kallistan. Juba aastal 1999. Seega see kallistamise värk ei ole mulle kunagi võõras olnud;)
On täitsa naljakas vaadata, kui väiksed mu õde ja onupoeg olnud on. Mina pole grammigi muutunud. Nemad aga küll.
Emme ja onu Tarmo tulid mulle Lillehammerisse järgi, sest ma ei oleks suutnud kõiki kokku ostetud asju lennukisse kaasa võtta. Terve aastajagu elu pidi mahtuma onu Tarmo tookord üliägedasse BMW-sse. Norrakad imestasid, kuidas ida-eurooplastel selline auto olla saab.
Minu riietumisstiil 15 aastat tagasi on täiesti müstika. Vaatasin pilte ja videosid ja ei saanud aru, kas keegi sundis mind relva ähvardusel neid riideid valima.
Weidemann on üks mu lemmikkunstnikke. Enne Norras elamist ei olnud ma temast muidugi midagi kuulnud. Pärast Norras elamist rääkisin ma temast nii nagu see oleks iseenesestmõistetav, et kõik teavad, kellega tegu. Norra-sündroom, ütlen ma:)
Päris Britt Idale jäi meelde kui väga ma nautisin esimesi Norra jõule. Ma ütlesin tookord, et tahaksin, et mu ema ja õde ka seda kogeda saaks. Nad saidki. Britt-Ida korraldas meile ehtsa Norra jõululaua kesest suvist juunikuud.
Kingitustega. Ma sain omale kranse-kake vormid. “Nüüd oled sa pärisnorrakas,” ütles Britt-Ida mulle vorme ulatades.
Just Norras elades hakkasin ma hindama ühise laua taga söömist. Britt õpetas mulle lauakatmist ja söögitegemist. Siit sai alguse minu armastus kokanduse vastu. Esimesel Norra aastal ei osanud ma kartuleidki keeta, teisel aastal oli minu ülesandeks leiva küpsetamine.
“Õpi hoolega, siis saad ka Norra õppima tulla nagu Lissü (nii nad Liisut hääldasid),” ütlesid Britt ja Arne Marianile kui me lahkusime.
Auto sai otsast lõpuni asju täis. Aga kõik mahtus ära. Midagi ei jäänud maha. Oli aeg mõneks ajaks koju tagasi tulla.
Pingback: Ratas, millel on lugu rääkida – estonianwithabackpack