Minu Dubai

Vau! Milline pikk blogipaus. Ja saab küll ilma. Ei kukugi taevas alla. Mul on tegelikult hea meel, et mu tööreis just hetkel oli, sest no nagu te aru saite, siis mu tuju ei ole just kõige parem olnud, aga Dubai hoidis mõtted mujal. Mõnus vaheldus. Mitte et reisidest oleks viimasel ajal puudus olnud ja ega seda lõppugi ei paista tulevat, nii et tegelikult oleks mõnus vaheldus hoopis puhkus kodus, aga no vaheldus selles mõttes, et põrgupalavus. Mis sellest, et seal oli nii öelda talv, 36 kraadi sooja ja niiskus on ikka päris paras vaheldus Eesti ja Skandinaavia novembrisse. Nii, et jah, vaheldus.  Pani isegi asjad perspektiivi võib öelda.

DSC00794.JPG46162320_2194063020810893_5359452988735750144_n.jpg

Dubais ei olnud ma varem käinud, seega pakkus koht mulle väga palju üllatusi ja avastust. Mitte et me oleks turistireisil olnud, aga peale pikki tööpäevi messikeskuses võtsime me ikka oma jõuvarud kokku ja läksime linna peale. Juba kasvõi sellepärast, et süüa. Päev otsa polnud aega süüa, messikeskuses sai põhimõtteliselt vaid VIIEEUROST KOHVI osta (ja see tops oli poole väiksem kui meie kallid kolmeeurosed!). Ma olen ilmselt ikka natukene lõhestunud isiksus, sest üks osa minust naudib täiega loodust, matkamist, seljakotti ja lihtsust, siis teine osa minust jumaldab blingi ja oli täiesti pimestatud suurlinna tuledest. Suure töenäosusega ma Dubaid puhkuse sihtkohaks ise ei valiks (kuigi temperatuuri polest alati kindel valik), aga ma kujutaks end ette küll selles linnas elamas. Suurlinna tuled ikkagi. Okei, nali naljaks, aga osale minust tõepoolest meeldib kogu see 24/7 kihab suurlinna elu. Kuna päeval on nii palav, siis öösiti, st kui me kella 23 paiku sööma jõudsime õhtuti, elu alles algas.

DSC00840DSC00802DSC00799DSC00820

Naljakas on see kui kontrastne see linn on. Meiegi muretsesime enne reisi, kas paljaste varvastega ikka tohib avalikus kohas käia ja kas tõesti ei saa me kusagilt klaasi veinigi, aga juba teisel õhtul sattusime me pookogemata sööma Pier7 asuvasse restorani, kus kõige esimesena võtsid meid vastu ööklubisse suunduvad peaaegu et alasti naised. Ma ei liialda, sellist alastust ei näe isegi Tallinna klubides, vähemalt minu silmad ei ole siin nii nappe kleite ööklubides veel näinud. Järgmiseks üllatuseks oli see, et riigis, kus alkoholi ei tarbita, on 90% kesklinna restodest naistele alkohol tasuta. Punane vein, valge vein, mõned kokteilid – joo palju tahad. Päriselt. Veider? Oo jaa. Samas nendes kohtades, kus alkoholi eest tuleb maksta, tuleb klaasi veini või õlle eest välja käia 15-20 eurot. Jõhker, kas pole! Ja siis lähed kogemata ööklubisse, kus sulle sisenemisel (kui oled naine, muidugi) surutakse pihku VÄHEMALT NELI tasuta kokteili kupongi. Uskuge mind, nii mõnedki olid neid kuponge kuritarvitanud. Täielik loomaaed. Kas ma juba ütlesin, et igal pool võib ka suitsetada? Jp, just nii – lähed rahvast täis lifti suits käes ja keegi ei saa sind keelata. Samas jällegi väljas, tänavatel, on suitsetamiseks vaid teatud kohad, sest suitsetamine on paljudes avalikes kohtades seadusega keelatud.

Alasti naiste ja suitsuste klubide kõrval liiguvad tänavatel ringi burkade ja pearättidega kaetud naised, pikkade mustade hõlstide alt paistmas vaid LV stilettod, kaenlas elegantne LV või YSL kotike.  Kõik viimse detailini läbi mõeldud. Cartier, Rolex, juveelid. Ma oleks nii tahtnud teada, mida need naised oma mustade riiete all kandsid. Kui palju võiks maksta nende pesu? Rohkem kui meie seltskonna kogu garderoob kokku ilmselt. Nende kõrval mõjusid poolalasti noored naised ikka väga veidra vaatepildina. Kusjuures kohalikud eestlased ütlesid, et veel viis aastat tagasi oli vaatepilt hoopis teine ja üksik naine väga tänaval jalutada ei tohtinud. Nüüd tohtis. Vähe sellest, tohtis ka peaaegu rinnahoidja väel. Dubai on ilmselt teiste Lähis-Ida riikidega võrreldes täielik Euroopa, kuhu konservatiivsematest riikidest noored pidutsema tulevad.  Kontrastid igal pool. Raha lõhna on kaugele tunda, samas tundub kohati, et see on vaid fassaad. Üks on kindel, ilma rahata Dubais end hästi tunda ei saa. Seepärast puhkuse sihtkohana mitte kõige parem valik kindlasti.

DSC00837

DSC00838

Igal korrusel oli erinev ööklubi, mida meil õnnestus kogemata külastada kui me üritasime restoranist liftiga alla sõita, aga saime muudkui tasuta meelelahutusena ööklubist ööklubisse enne sõita.

DSC00851

Näiteks meie valisime oma ööbimiskoha hinna järgi Airbnb-st. Korter ise oli täiesti korralik, aga asukoht – kõigest 10-15 autosõitu Downtownist ja täielik urgas. Mitte midagi vaadata ei olnud. Aknast oli meil küll merevaade, aga plakatil. Ühtepidi mõelda, et 900 eurot viiele inimesele nädalaks versus 2000+ viiele inimesele nädalaks, aga kaugemal ööbides tuleb kindlasti auto rentida. See on koht, kus pole mõeldud, et punktist A punkti B saaks ühistranspordiga. Vahemaa võib olla kaks kilomeetrit, aga sa lihtsalt ei saa sinna jalgsi. Takso pole küll teab mis kallis, aga kui igale poole minemiseks peab mõtlema, kuidas sinna saada ja kuidas tagasi, siis rendiauto on ainus loogiline variant. Tegelikult ega linnaski liikumiseks ikka väga muud varianti pole erinevate sihtkohtade vahel kui auto või takso. Jalakäijatega ei ole nad harjunud ja oma eluga riskida pole vist mõtet.

46485840_2195153600701835_6201543599847374848_n.jpg

Mulle meeldis Dubai päike, mulle meeldis Dubai kiirus, mulle meeldis Dubai puhtus, mulle meeldis Dubai bling, mulle meeldis Dubai teenindus, mis mulle aga üldse ei meeldinud olid Dubai ärimehed. Suurem osa neist. Lepid kokku koosoleku, tulevad kaks äärmiselt soliidset härrasmeest, räägivad väga asjalikku juttu ja naiivse eurooplasena mõtled sa, et vau…polegi nad kõik niisama jutumehed. Kuni järgmise päevani. Lähed diili lukku panema ja a) nad on nagu digimuutunud totaalseks klouniks ja noogutavad vaid “sure, sure, we can do business” või b) nad isegi enam ei reageeri su kõnedele ja kirjadele, kuigi päev varem oli kõike “täiesti kindel diil”. Palju kauplemist ja tühja loba, väga palju filtreerimist on vaja. Kõige paremad diilid tulid välja hetkel ikka eurooplastega, nendega, kellega meil on ühesugused arusaamad asjadest. Ega ma ei ütlegi midagi halba kohalike kohta, lihtsalt mina ei tea piisavalt kultuuri ja tavasid ning olin ilmselt ka liiga kõrgete ootustega. Samas võin ma raudkindlalt väita, et Dubai on täiega teema, lihtsalt kannatust on vaja. Rohkem kui Skandinaavias. Sure, sure, we can do business. Mulle meeldis tagasiside meie tootele ja mulle meeldis Dubai Design Week, kus me osalesime. Mulle meeldis meie uue agendi kontor Dubai Design District´is. Mulle meeldis Dubai sürrealism.

DSC00883DSC00900DSC00905DSC00897DSC00891DSC00881DSC00860DSC00877.JPG46195148_1986690838036117_7710358335257575424_n.jpg

Me olime küll pikkadest tööpäevadest iga päev surmväsinud, aga natuke tahaks ju ikka linna ka näha, vähemalt neid kõige kuulsamaid vaatamisväärsusi, natuke turisti on ka ikkagi vaja panna. Ja no kuulge kui ikkagi maailma kõige kõrgem maja on kohe seal samas, siis patt oleks sellel toimuvat valgusshowd mitte vaatama minna. Viimasel messipäeval, peale kella üheksat õhtul, suundusimegi me kesklinna. See muidugi tähendas, et läksime otse messilt linna ja sealt lennujaama. Ühel meist läks lend kell kaks, meil kell neli, aga kaks korda eraldi sõita oleks olnud ajuvaba ja nii me passisimegi, niigi väsinuna ja vähe maganuna, kella kaheteistkümnest neljani lennujaamas, et siis kuus tundi lennukis kuidagimoodi tukkuda. Minu suureks rõõmuks sattus minu taha istuma laps, kes oli nii jutukas, et ausalt tema kõrval on Ida täiesti vaikne. Nonstop, MA EI LIIALDA, rääkis ta kaks tundi järjest. Vaesed vanemad! Aga kogu see magamatus oli seda väärt, et Burj Khalifa ja purskkaevud ära vaatasime. Turistikas küll, aga päriselt, kus mujal midagi nii sürreaalset näha saab?

DSC00910DSC00911DSC00915DSC00918DSC00933DSC00935DSC00940DSC00949DSC00963

(not so) fun fact: Ma armastan alati reisilt koju tulla ja leian, et Eesti on üks imearmas ja kaunis maa. Okei, koju Ussipessa oli tõesti hea tulla, mõnus ja soe ja hubane, Ida oli mulle mitu mitu kaarti maalinud ja no oli ikka hea, peale 48 h peaaegu magamata, koju tulla, aga esimest korda tundsin ma, et hall ja kõle ja sombune novembri Eesti ei ole ikka suurem asi. Alles eile võtsin ma kell kaheksa hommikul hotelli katusel basseini ääres 28 soojakraadi juures päikest. Võib olla ma ikka tahaks varsti uuesti Dubaisse?

DSC00858DSC00797DSC00965DSC00917DSC00824DSC00868

No ja mina võin ju siin mõelda, et läheks tagasi sooja kui saaks, aga tegelikkus on see, et juba homme läheme me Idaga laevaga Stockholmi. Mul on esmaspäeva hommikul üks kohtumine seal. Kohvrit ei jõuagi vist seekord lahti pakkida:D

 

 

Elada võib kahte moodi: Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.

Ma tahtsin teile valetada ja öelda, et Kernu mõisast ei olnud ma varem midagi kuulnud, aga kui nüüd hakkasin vaatama, kuidas flammkuchen kirjutatakse nägin ma, et nende kohviku nimi on Ludvig ning mulle meenus, et ühe tuttava soovitusel oleme me tahtnud sinna mitu korda minna. Kahjuks neil päevadel kui nad suletud on ja nii me alles nüüd sinna esimest korda sattusimegi. Etteruttavalt – ei kahetse!

Aga selle osa, et ma ei teadnud, et seal ööbida saab, leidsin ma küll poolkogemata. Meil on nagu te teate perekondlik traditsioon tähistada Ida sünnipäevi mõisas. Siiani oleme me seda teinud Kõue mõisas, ent nemad hetkel madalhoojal meid majutada ei saanud, siis tegin ma broneeringu meie teise lemmikmõisasse Padisel, kuid selle pidin ma tühistama, sest oleksime saanud seal ööbida täna öösel, aga mul on homme kell pool kuus hommikul lennujaamas olla, tundus liiga vale. Ja nii ma siis guugeldades leidsingi, et meie kodu lähedal pakub mõisamajutust ka Kernu mõis. Mul ei olnud õrna aimugi, et see nii suursugune on.

sergeizjuganov_MG_7026-800x465.jpg

Ma ei saa öelda, et ma oleks vähe hotelle ja mõisaid külastanud, aga iga jumala kord kui ma satun uuesti mõne mõisahoone lähedusse, õhkan ma kui imeline see kõik on. Ma lihtsalt jumaldan mõisaid nii metsikult. Kernu mõis pakkus jälle mulle seda tunnet, mis aegajalt meelest kipub minema: kõik meid ümbritsev on imeline!

Mis mulle meeldib on see, kuidas Ida aina rohkem hakkab ümbritsevast aru saama ja võib olla isegi hindama. Hindama seda traditsiooni, mis me oleme tema sünnipäevaks loonud. Kingitusi saab ta kuhjade viisi sugulastelt ja sõpradelt (Marian, sinu ülesandeks jääb siis nüüd Barbie ja tema sünnitav koer, kakav koer on meil ju olemas. See kästi mul kindlasti edasi öelda!), minu eesmärk on luua mälestusi. Aitäh, Kernu mõis, me jäime külastusega rohkem kui rahule! Meil oli lõbus mängida peitust, konnata mööda maja ja eksida ära, isegi meie sviit oli nii suur, et seal oleks saanud ära eksida, süüa mõnusaid flammkucheneid ja ….trummipõrin…toita ja paitada kitsekesi. Kas ma olen teile öelnud, et üks loom, kes mulle peale kassi ja koera veel täiega meeldib, on kits. Kitsed on nii lahedad! Jah emme, need ei olnud koerad seal pildil. Ida arvas, et ta tahaks endale kitsesid. Mina tahaks ka. Marekit on millegi pärast raske veenda:D

DSC00418DSC00426DSC00437

Kui aga kitsede juurest tagasi tulla mõisahotelli juurde, siis täitsa kahju oli täna nii vara hommikul lahkuda, aga võib olla head asja peabki olema täpselt nii palju, et jääks kripeldama ja tahaks tagasi. Me lähme tagasi. Kasvõi vaid kohvikusse (kuigi kahtlustan, et Idat on raske veenda, seal vaid kohvikuga piirduma, mind vist ka). Ussipesast on Kernu mõisa 15 kilomeetrit. Patt oleks mitte tagasi minna juba õigepea!

DSC00293DSC00290

Tubadest anti printsessile luba valida kahe sviidi vahel. Üks vaatega järvele ja teine vaatega pargile. Ilmselgelt valis preili punase sviidi, vaatega pargile, meie riietusest lähtuvalt. Ega seal tegelikult suurt vahet polnudki, mõlemad olid luksuslikud ja aknast avanev vaade võrratu. Romantiline ja mõnus.

DSC00274DSC00378DSC00279DSC00376DSC00371DSC00387DSC00366DSC00394DSC00398DSC00334DSC00298DSC00325

Sattusin eelmine nädal kuulama Vikeraadios intervjuud, kus Tiit Sukk rääkis, et tema oskab vabal ajal äärmiselt hästi molutada. Keegi olla kunagi öelnud, et see on elus väga oluline oskus. Mina oskan ka hästi molutada. Eile molutasime me kõik koos. Lihtsalt niisama.

DSC00438DSC00443DSC00448DSC00460DSC00474

Kell pool kümme oli pidu läbi. Oli aeg põhku pugeda. Kas keegi võiks mulle öelda, kust hotellid ostavad oma voodilinad ja tekid-padjad? Miks need on palju mõnusamad kui kodused linad?

DSC00449

Siin ta meil siis on. Viie-aastane mõisapreili. Saate aru, VIIE-AASTANE! Kuna ta nii suureks kasvas?

DSC00268

13.päev: Sa tead, et oled disainipealinnas, kui…

Noh, olen ma siin avanud oma kõige isiklikumaid mõtteid ja kogemusi (küll teatud põhjustel parooliga) ja olnud mitterahul, aga siis viib töö mind Kopenhaagenisse ja ma mõtlen, et kuidas saab üldse mitterahul olla kui mu tööks on põhimõtteliselt reisida mööda Skandinaaviat, käia mööda poode ja elada hotellides. Ma ütlesin muidugi “põhimõtteliselt” ja see ei tähenda sugugi seda, et mu töö seisneks vaid nendes kolmes eelnimetatud tegevuses, mitte et see oleks oluline, aga igaks juhuks mainin. Üldistus noh.

Igatahes jõudsime me peale tormist ööd Kopenhaagenisse. Kampsuniinimestele toetust avaldades (eilsete kommentaaride ja teemade valguses) tõmbasin selga oma uue lemmikkampsuni. Või mis uue, ikka taaskasutusest leitud. Kellegi vana on kellegi uus. (PS: Kadi, suur tänu, et sa neid saapaid nähes minu peale mõtlesid. Need on oivalised. Järgmine kord kui Mulberry kotti jälle näed, palun mõtle ka minu peale.)

22290359_1524853767553162_838947421_n

GPS näitas et ma olen ikka Oslos ja keeldus koostööd tegemast, iPhone´i maps läks samuti lolliks, nii et ühel hetkel leidsin ma end juba teel Malmösse. Mul ei olnud ju õrna aimugi, kus üks või teine tänav on ja uskuge mind ma pidin ikka päris palju seiklema kui GPS jälle pidli tasku viskas ja iPhone tühjaks sai. “Aah, kas sa jälle sõitsid valesti?” küsis Ida mult pidevalt kui ma hambaid krigistades ja sisemiselt vandudes mingi ebamäärase rahulolematust väljenduva heli kuuldavale lasin üle huulte.

Vaatamisväärsusteks meil aega ei olnud, aga selleks, et Kopenhaagenisse armuda, piisas juba vaid paaril tänaval jalutamisest, butiikide vaateakende vaatamisest, inimeste jälgimisest. See linn on lihtsalt imeline! Ja sa tead, et sa oled disainipealinnas, kui esimeses second hand poes on lademetes ikoonlisi brändirõivaid.

22278841_1524853714219834_1938613436_n22264756_1524853724219833_750229559_n

Kui töökohtumised tehtud, oli meil aega natukene linna peal ringi patseerida. Ma ei tea, kui kaunid ja šarmantsed saavad veel vaatamisväärsused olla kui paar tavalist tänavat, poodi ja kohvikut mind linna armuma panid.  Ida oli kohtumistel äärmiselt tubli ja seepärast sai talle  lubatud, et ta saab mänguasja poest endale midagi valida. Täiesti juhuslikult sattus esimeseks poeks meie teel Prik mänguasjapood ja jeerum – oli see alles pood. Ma oleks ise sealt pooled asjad ära ostnud. Ja ma ei tea, kas Idale või endale. 22278554_1524853730886499_278975718_n.jpgIMG_3001.JPG22278813_1524853717553167_1008757552_n.jpgIMG_3010.JPGIMG_3016.JPG

Kopenhaagenist ära sõites oli mul kaks valikut – Malmö või Odense. Kui mõelda sellele, et tahan homme kl 22 laevale jõuda, oleks Malmö olnud targem valik, aga samas oli ka Odenses üks potentsiaalne klient. GPS näitas vahemaaks Odensesse 164 km. See ka mõni vahemaa, mõtlesin ma ja nii me suuna sinnapoole võtsimegi. Üle silla. Võimas. 18 km pikk. Tuul oli sillal nii tugev, et kui seal ikka 110km/h tunnis liikudes mõnest rekkast möödusid, võttis võbelema küll auto.

(Pilt ei ole tehtud 110km/h sõites. Aga autoroolis on see tõesti siiski tehtud.)

22323032_1524853784219827_1724943306_n.jpg

Tee peal (mitte autoroolis) otsisin ma meile netist hotelli. Valik jäi Ansgarshus motellile, hinna ja piltide järgi tundus kõige parem valik. Ma ei saaks rohkem rahul olla. Nii sümpaatne maja, oivaline vastuvõtt, ruumikas ja kena tuba, rõdu, asukoht linnakeskusest kolme minuti kaugusel. Suurepärane valik, julgen käsi südamel soovitada. Kui nuriseda, siis ainult selle üle, et fööni ei ole, aga see on juba natuke norimise moodi.

IMG_3061.JPGIMG_3026.JPG

Ei saa öelda, et ka Odense jaoks meil seekord liiga palju aega oli, et vaatamisväärsustega tutvuda, ent ometigi julgen ma selle linna kohta, et see on ääääääärmiselt šarmantne. “Ida, palun tule, me peame veel ühes kohas ära käima!” ütlesin ma keskmisest tiba kõvema häälega kui ehk sünnis, “meil on pärast veel aega küll.” “Jah, pärast on aega küll,” vastas mulle sulaselges eesti keeles mitte Ida vaid jalgrattaga noormees minu kõrval. Igas sadamas (linnas) on eestlane. Ilm oli imeline ja kui minu jalad ei oleks väsinud olnud (hmmm….huvitav, mida Ida jalad siis pidid tundma?), oleks me ilmselt veel ringi jalutanud, aga ma lihtsalt ei jaksanud enam. Ostsime poest maailma kõige rikkalikuma võileivakarbi ja veel mõned kohalikud delikatessid (hinnad on Norraga võrreldes ulmeliselt soodsad või mulle lihtsalt tundus nii) ning kolistasime tagasi hotelli.

Odense  – see vähene, mis me nägime, jäi küll südamesse. Loodetavasti on põhjust siia tagasi tulla!

IMG_3037IMG_3048.JPGIMG_3043.JPGIMG_3033

Ülikoolis feilisin ma lõputöö kaitsmisel (vähemalt osaliselt ma usun) taanikeelse oponendi tõttu. Ma ei saanud suurt midagi aru, mida ta rääkis. Seepärast pole ma oma suulise taani keele oskusega mitte väga keksida julgenud, vōi mis suulise oskusega, pigem ikka arusaamisega, sest kes see ikka seda keelt rääkida oskab. Nadi oleks aga ka olnud inglise keeles rääkida. Sain enda üllatuseks väga hästi hakkama (aga kuidas on taani keeles “head aega”?) Õhtul uudiseid kuulates ei saanud muidugi sõnagi aru jälle.

 

Stockholm, Stockholm, Stockholm

Ei tule vist üllatusena, et Stockholm on üks minu lemmiklinnasid. Mul ei saa sellest kunagi kõrini, nii et kui õde ütles, et läheb vanaema Rootsi viima ja ema meid Idaga kaasa kutsus, ütlesin ma loomulikult jah. Ma ei teagi, mis põhjusel me seekord Stockholmis ööbisime, kuid  kuna edasi-tagasi rongisõit jäi ära, oli meil kolm päeva aega linnas ringi jalutada. Stockholm ON imeline! Päike paistis ja inimesed lihtsalt nautisid, kellelgi polnud kuhugi kiiret. Mu meelest on meil Skandinaavia hygge´st ja fika´st nii palju õppida. Oskus aeg maha võtta ja mitte kiirustada.  Nii jalutasime meiegi mööda linna teosammul ringi, ühest muuseumist ja kohvikust teise.

IMG_9721.JPG

IMG_9469.JPG

Neli põlvkonda naisi jalutuskäigul

IMG_9475.JPG

Moekalt fikamas:D

IMG_9480.JPG

Pendelpaati ootamas. Kui SL ühistranspordikaart olemas, siis on paadisõit sama hinnaga nagu bussid, trammid ja metroo, aga hoopis huvitavam vahelduseks

Esimeseks muuseumiks, mida me külastasime, oli Junibacken, me olime seal Idaga ühe korra juba käinud ning kuna tegu on laste ja lapsemeelsete paradiisiga, siis loomulikult ei olnud minul selle külastuse vastu mitte kui midagi. Rahvast oli laupäeval seal muidugi palju, kuid õnneks on ruumi piisavalt, et ei pea küünarnukitunnet tundma. Muinasjuturong (mida saab kuulata ka eestikeelsena) on muidugi selle muuseumi parim pala.  Mina olen Astrid Lingdreni suuuuuuur fänn ja loodetavasti kasvab ka Idast samasugune fänn. Emil ja väike Ida on hetkel tema lemmikud.

Idavanusel on seal küll metsikult lõbus, kuid ma usun, et lõbus on ka noorematel ja vanematel. Nooremate puhul peavad lihtsalt vanemad rohkem kaasa turnima, vanemad lapsed (sellised Idasugused ja vanemad) lustisid täiesti omapäi juba.

Pilet on mu meelest küll natukene kallis (159 SEK täiskasvanud ja 139 lapsed alates 2. eluaastast), kuid ka seda raha väärt.

IMG_9482.JPG

IMG_9487

Emil on väikese Ida lipumasti tõmmanud

IMG_9488

Emil on kogemata sahvrisse magama jäänud

IMG_9490.JPG

Karlssoni katusekorter

IMG_9495.JPG

Alfons Åbergil külas

IMG_9498.JPG

Tõeline Segasummasuvila kohvik

IMG_9513.JPG

Karlssonil külas

IMG_9526.JPG

Kellele ei meeldiks täpiline Pipi hobune? 

IMG_9533.JPG

Juveelipood

IMG_9556.JPG

Tõeline draakon, aga mitte selline kuri nagu Katla, pigem ikka vist sõbraliku loomuga

Edasi liikusime me kuningalossis asuvasse Skattkammaren´i, kus on tasuta näitus kuninglikest tõldadest, juveelidest ja riietest. Väga vahva muuseum, kust kindlasti soovitan läbi astuda. Endal lõbus ja lastel ka.

IMG_9561IMG_9562IMG_9563.JPG

IMG_9566

Lapsed saavad end muuseumis riietada rüütliteks ja printsessideks, sõita tõllal ja katsuda kui raske oli üks kuningakroon. 1719 grammi kaalus üks neist. Paras pirakas peas kandmiseks.

Kuus tundi jalutamist läks niikui niuhti. Uni tuli magus kõigil. Ida jäi lausa süles magama. Ja see on harukordne nähtus, et see laps ütleb ise vabatahtlikult, et on unine ja tahab magama!

IMG_9580.JPG

IMG_9594.JPG

PS: Kui teie minu Stockholmi vaimustust ei jaga, siis peate vist siit blogist paar päeva eemale hoidma, mu vaimustus jätkub veel;)

Väike tüdruk suures linnas /Little girl+ big city

Meie reedesest päevast Oslos oleks saanud väga modernse näitemängu lavastada. “Oodates pappa´t”.  Oli tegelikult huvitav jälgida, kuidas üks väikene tüdruk suures linnas oma päeva veetis ja tunde luges issiga kohtumiseni. Mõni hetk muutus ta kurvaks, sest ilmselt oli tema arvutuse järgi juba kolm tundi täis; teine hetk läks ta nägu naeru täis, sest issi lennuk oli just maandunud, kolmandal hetkel muutus ta mõtlikuks, siis tuli väsimus,  siis muutus ta murelikuks ja see lõputu lõputu rõõm kui issi lõpuks kohale jõudis.

Our Friday waiting for pappa was like a modern play. Little girl in the big city waiiting and counting hours. It was actually interesting to see how see one moment was sad, because she obviously thought three hours is not that long time, and the next moment was happy, because she understood that daddy´s plane has landed, the next moment she was thoughtful, worried, anxious, tired, happy again and of course overwhelmed with feelings when daddy finally arrived.

Meie päeva viimased kolm tundi ootamist piltides / Our Last three hours of waiting in photos.

img_4024IMG_4029.JPGIMG_4034.JPGIMG_4037.JPGIMG_4052.JPGIMG_4066.JPGimg_4076

Prangli puhkus 2013

GtQwiUQeUlHwtaNQ0gD_p9x4x-_abFij9TmX4GqGgMw

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Ja, vi elsker

Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt. Nii vastaks teile iga teine norrakas kui te julgeksite küsida, kes on see Bjørnstjerne Bjørnson, kellest nad räägivad erilise uhkuse tundega hääles. 

16-aastasena ei julgenud ma öelda, et mina polnud Bjørnstjerne Bjørnsonist midagi kuulnud. Ma noogutasin kaasa ja veel enne kui ma sain selgeks norra keele sain ma selgeks, et on asju, mida ei küsita, sest seda teavad kõik.  Ma sain ka teada, kes on Bjørnstjerne Bjørnson ja juba paar aastat hiljem kui ma külla tulnud onule Norra hümnist hakkasin rääkima, sain ma seda nime öeldes kasutada samasugust uhkesetunnet hääles. Sest Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt.

Kes see Bjørn Bjørnsen on?” küsis onu. Ma turtsatasin. 

Bjørnstjerne Bjørnson,“ parandasin ma teda kõiketeadvalt, „ta oli silmapaistev Norra kultuuri-, kirjandus- ja poliitikategelane. Ta kirjutas artikleid, romaane, jutustusi, luuletusi, näidendeid, rääkis aktiivselt Norra ühiskonnas kaasa, kõige paremini on ta aga tuntud Norra hümni „Ja, vi elsker“ ja talupojajutustuste kaudu.“

1903.aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia,“ lõpetasin ma uhkelt. Ma rääkisin seda kõike nii nagu oleks kõige loomulikum asi maailmas teada kõiki maailmakuulsaid norralasi, nende tegusid ja saavutusi, nii nagu mulle endale esimest korda tutvustati kõiki maailmakuulsaid Norra suurkujusid, kellest vaid norralased ise olid kuulnud. Norralastele meeldis rõhutada, et nii väikese rahvuse seast oli tulnud nii palju maailmakuulsaid ja silmapaistvaid isiksusi, kuid kui tagant järele mõelda, siis kasutasid nad sõna „maailmakuulus“ iga vähemgi tuntud norralase kohta. Kahe Norras veedetud aastaga olin ma ise sama tegema hakanud. Lisaks rohkem maailmakuulsate lillehammerlaste nagu Sigrid Undset tutvustamisele, said külla tulnud emme ja onu teada, et Lillehammeri kandist on pärit veel palju teisigi maailmakuulsaid norralasi: minu kirjanikest tuttavad Britt ja Oddvar, Maihaugeni rajaja Anders Sandvik, juustuhöövli-Thor, maavanem Knut ja otse loomulikult üks kuulsamaid tänapäeva kunstnikke Jakob Weidemann.

Sel nädalavahetusel käisime me läbi ka Aulestadist – maailmakuulsa kirjandus ja -kultuuritegelase kodumuuseumist (LINK). Ma oleksin tahtnud tegelikult ka muuseumi sisse minna, aga selleks ajaks kui me sinna jõudsime, oli Ida juba nii “vil ikke”-tujus, et see ei oleks mõistlik olnud. Niimoodi leppisime me jalutuskäiguga väljas ja olgugi, et ma oleksin VÄGA tahtnud maja ka seest näha (kui tahate põhjust teada, siis vaadake siit), aga päikesepaistelises pargis/aias jalutamine oli ka juba edusamm. Paar kuud tagasi püüdsime me seda kohta üles leida, kuid sõitsime valele poole ja nagu ma nüüd aru sain, siis umbes paar km enne õiget kohta andsime me alla ja sõitsime tagasi.  Nüüd ma vähemalt tean, kus muuseum asub. Ka see on üks neist kohtadest, kuhu ma soovitan teil minna, kui siiakanti satute (Gausdal asub 20km Lillehammerist). Ja mitte sellepärast, et siin elas maailmakuulus norrakas, vaid kasvõi sellepärast, et see on lihtsalt võrratult kaunis paik.

Pilet majamuuseumisse: 130NOK täiskasvanu, 65NOK lapsed (6-15a)

IMG_0992IMG_0980IMG_0983IMG_0977IMG_0978IMG_0988IMG_0967

Aulestad is beautifully located on the sunny side of Gausdal approximately 20 kilometres from Lillehammer. Experience the farm as it was when Karoline and Bjørnstjerne Bjørnson lived there, and get a look into their lives during an important time in Norwegian history. Together the couple created an urban European home in the country. Here we step back in time over 100 years, but the involvement of Bjørnson is always modern.

 

“The best in life is not peace, but wanting to do something” – Bjørnson  lived like the line in his poem. He spoke up for freedom and fairness – at home in Norway and in Europe, The word and his pen were his weapons. He was a builder of the nation and a Nobel laureate. Bjørnstjerne Bjørnson wrote stories, novels, historical plays and contemporary drama and approximately 400 poems that have inspired many musicians. He wrote thousands of letters, speeches and articles. Bjørnstjerne Bjørnson lived at Aulestad from 1875 until his death in 1910. 

Aulestad is open during the summer. Find the opening hours here. In high season there is a conducted tour of the home every hour  from 10.30 – 15.30.

More information: http://eng.aulestad.no/

Never lose your childish innosence

Well. It took a bit time to get to vol 2 (vol1 you’ll find here). What can I do when there are so many (more?) important things happening, that I almost forgot I promised to share my TOP3 places for children and childish people in Lillehammer area. 

1. The place I suggest to visit FIRST when in Lillehammer area is the Norsk vegmuseum – the Norwegian Road museum. 
I had been walking there once before, and it was really really pretty, but as I am not a fan of cars or roads, I thoght the museum is not my cup of tea. Big mistake to think that. This is one of the coolest museums I have visited. Interactive, fun, with a lot of activities for big(ger) and small(er). We just popped in for a second, because we had visitors from Estonia and had a bit spare time. The second lasted for two hours. We just had so much fun there! Our favorite was the “drunken glasses experience” where you can test how straight you will walk when under the influence. Let’s say that I failed compleatly. 
And the best part? It’s all FREE. We will be back quite soon!

2.  I´ve been to Lilleputthammer once before, I think it was 14 years ago, I remember my sister was still a “baby” – 11yrs old. I could never have imagined to come back here with my own child. Now that Lillehammer is our hometown, I knew exactly where I need to go with her. To Lilleputthammer of course!
It is the most amazing family park on Earth (okay, I haven’t been to Disneyland, but I am sure Lilleputthammer is at least one of the most incredible places to visit with children), located 16 km from Lillehammer in Øyeris. Britt Ida was from Øyer, by the way, she lived on the highest mountain in a little fairy tale house. Driving to Øyer was emotional for me, it brought back so many memories. My first Christmas in Norway, my second Christmas in Norway, my third Christmas in Norway in JULY with my sister, my mom and my uncle. I had wished my sister could see experience the “Britt Ida Christmas” and  when we some years later visited her and Camilla in July, she remembered it. We had a traditional Christmas dinner and got Christmas presents. I got my own kransekake forms…
 
But back to Lilleputthammer. Almost as old as me (built in 1982) and is a miniture version of Lillehammer’s main street Storgata with many of the historical houses that were in Lillehammer in 1930’s. 
 
3. Hunderfossen is a…I don’t even have words for this place. The amusement park is quite expensive, but boy, there are so many things to do, so I promise every penny you spend is worth the experience. Yes, also for adults! I went there last year (read HERE) and yes, things didn’t go as perfectly as I had planned in my head, but this year Ida has grown, and so am I as a mother, so when we go now – I am sure we will have the time of our life. 
When you go there, don’t forget to take with you the picnic basket! When the weather is nice, there’s harder to think of a nicer place for a family picnic!

What to do in Lillehammer vol1

Lillehammer is a small town, which is mostly known by the 1994 Olympic Games, but there is so much more to do in this town, and to get maximum out of the city, I will write down the places one simply must visit when in this town. And some suggestions where one should go when travelling with children. Lets start from the most famous attraction (or is the Ski Jumping Area the most famous?) Maihaugen.
Maihaugen Open Air Museum is one of the oldest open air museums in Europe and one of my favorite places to visit. The founder, Anders Sandvig, collected from old houses and farmyards within the Gudbrandsdalen valley to provide a sample of Norwegian culture and history in a museum. He first started in his backyard, but when his collection grew, in 1901, the town council offered him a permanent site for the museum. In 1904, the city of Lillehammer set aside an area already known as Maihaugen and bought Sandvig’s collection and established Sandvigske Samlinger (Sandvig Collections), the formal name for Maihaugen.
 
I have been walking there almost every week for a year now. On wintertime it is free of charge to walk in the park (but you cannot see inside the houses and there are no activities, it’s just pretty), on summer time the museum is opened for free from 07:00-08:00 and 17:00-22:00. 
Yesterday we went there during official opening hours (ticket for adults 195NOK, 90NOK for students) and it was so much fun, so different, so many activities…You can visit many of the houses and see how people in Middle Ages lived, you can visit the trainstation and train, post museum, walk in old Lillehammer from 1920’s and visit the residential area which consists of time-typical houses from almost all decades in 20th century. 
 
Maihaugen tells the history of how people have been living in the valley of Gudbrandsdalen from the Middle Ages until today. Social Institutions such as a church, school, post office, railway station, shops, prisons and military facilities are all represented at the museum. The Garmo stave church is one of the main attractions. In 1882, but there is so much to see and do for everyone. The main attraction for my 2,7yrs old daughter are of course the farm animals. Modern children have modern grandmas now, the grandmas don’t have goats and chickens and other animals like they did in my childhood, that’s why it is important to have living museums like Maihaugen.
Make sure to visit it when in Lillehammer!
 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

My top10 places in Oslo

I often get asked what to visit/see when in Norway. I cannot say I know all the tourist attractions, so this post is just a suggestion of places I have visited, I would visit again and can suggest to visit.

1. My absolute favorite place in Oslo is Oslo Operahouse. The white marble and glass house sparkles like a glacier in Oslofjord. And this is the world’s first – and only!- opera house on which you can walk up onto the roof! Views from the top stretch as fas as the eye can see over Oslofjord.
And the modern part of Oslo which is called Barcode is right there. If you’ll like modern arhitecture, you love this funky part of town. FREE

Foto: visitnorway.com

2. Vigelandsparken was my favorite place in Oslo until they built the opera house, It is one of Norway’s most visited attractions, life work of Gustav Vigeland with more than 200 sculptures in bronze and granite. Sinnataggen and Monolith are of course the most famous sculptures. 
I sometimes miss having the possibility to go there every weekend, in every weather, when I felt like. 
FREE

3. I love walking on Aker brygge. It’s a district for shopping, restaurants and night life, but it is absolutely fantastic to walk around, look at the boats and be part of the vibe of a Norwegian city. And it’s free to walk there, unless you start shopping of course;)

 

4.  Skiing is important in Norway, so Holmenkollen is a must see for everyone who’s into sports (history). Holmenkollen hosted Winter Olympics in 1952, it also has a ski musem with free entrence. AND a wonderful view to the city again – if you like taking pictures;)  FREE

5.Oslo City Hall, Botanical Garden and Grünerlökka – the local hipsterville, Akershus Fortess are also worth a visit, especially when travelling on a budget. For overview over museums with free admission go to http://www.visitoslo.com, there are also some museums which have free entrence on Thursdays. 
6. And of course a walk on Karl Johan – the main street.  The street starts at railway station and leads to the Royal Palace.

7. Again I have to say that this is one of my favorite places – The Bygdoy “museum island” with open air museum, Viking Ship Museum, Fram museum (which hosts world’s most famous polar ship and introduces us three polar explorers) and Kon- Tiki museum. All the museums are interesting, but for me Kon-Tiki was the most fun. I mean to see the rafts on which T. Heyerdahl travelled across the Pasific Ocean – it’s almost hard to believe some was that crazy. And I like T. Heyerdahl, I have always liked to read about his expeditions (and also personal life), so for me this museum is a place where I would always go back. 

 Fram museum: Adults    100 kr, Children and students   40 kr
Kon-Tiki: dults    100 kr, Children and students   40 kr
Viking Ship museum: Adults 80, children under 18 free

 


8. Munch-museet for me is absolutely a must-see place, because E.Munch is one of favorite painters. I don’t know if it is as interesting for people who are not interested in Art. I still recommend to visit it. They usually also have an exhibition of contemporary art in the museum. At the moment there is an exhibiton “Edvard Munch + Jasper Johns” (check out morehere)

Entrence fee adults 100-120NOK
Under 18 free

9.  Not that I have been to Tusenfryd amusement park myself, BUT I have always thought that one day we just have to go there. And I believe when travelling with children, it is a must, especially when the poor ones have been to a museum after another;) 

Check their homepage http://www.tusenfryd.no



10. Astrup Fearnley museum is a place I haven’t visited yet, but I still know that this is a place I recommend YOU to visit. I think this must be one of the coolest art museums in the world. And just look at the building itself, it’s a sightseeing on its own. So when you are walking on Aker brygge, Tjuvholmen, where the museum is located, is right there. 

Entrence fee adults 120NOK
Students 80NOK
Under 18 free

That’s all about Oslo this time. It is not a classical historically beautiful town where each building is a sightseeing itself with a long history to tell, but there is something about Oslo. It’s inviting. I like the town.  Next time we’ll meet in Lillehammer. Via blog. But when you are here, don’t forget to visit my little shop on Storgata 91, 2 floor. @nesteesti on Instagram:)