Vastuoluline Paldiski: pilpakülast merekivideni

Tänasest Hiking Estonia matkast Paldiskisse ja Pakri tuletorni võiks teha mitu postitust, sest kui on üks Eesti linn, mis on…teistsugune…siis on see kahtlemata Paldiski. Seda linna saab porteteerida mitmel moel. Seda võiks vaadata kui linnakest, mis pakub võimalust ajas reisimiseks. Kuna te viimati käisite turul, mis pakub Poola kaupa? Mina käisin umbes 1995. aastal kui iga endast lugupidav Tartu inimene käis  laupäeval Annelinna täikal ja kui see endast lugupidav tartlane oli nii umbes 14-aastane, siis ta nurus ema, et too sealt lapsele ometi poppi Poola kaupa ostaks. Paldiskis on see võimalus olemas veel 2019. aastal.

DSC05188DSC05197

Paldiskist saaks maalida pildi, kus on aeg seisma jäänud. Pilpaküla ja Hiinalinn on minevik, aga Paldiski oma pilpaküla on täies elujõus. Jaluta nagu ajaloomuuseumis, sellises veidike teistsuguses vabaõhumuuseumis. Samas ei ole Paldiski vaid trööstitu paik, kus võib leida igasugu meenutusi Nõukogude Liidu sõjaväest, suletud linnast. See on linn, millel on pakkuda ka palju muud. Raudteejaama peahoone, A.Adamsoni ateljeemuuseum, kirikud. Me lihtsaltt seekord ei keskendunud nendele kohtadele, me keskendusime sel korral  Paldiski ja Pakri loodusele, möödudes kohalikust pilparajoonist.

DSC05207DSC05214DSC05216DSC05222DSC05229DSC05230DSC05232

Paldiskist saaks tänu tuulepargile edasi anda imposantse pildi. Korraks oleks nagu Taani sattunud. Mina ei saa aga midagi parata, aga igakord kui ma neid suuri rajatisi näen, tuleb mulle meelde film “Maailmade sõda”. Lapsik, või elava kujutlusvõimega osa minust  mõtleb, et aga mis siis kui need ei olegi moodsad tuuleveskid, vaid tulnukad, kes praegu lihtsalt vaikselt olukorda kaardistavad, et siis ühel hetkel rünnata. Ma tean, ma tean, ei ole arukas täiskasvanu mõte, aga ma ei ole kunagi end ka väga täiskasvanuks pidanud.

DSC05268DSC05274DSC05291.JPG

Paldiski loodus pakub aga hoopiski teistsuguse pildi. See Paldiski on muinasjutuliselt kaunis. Ma jäin vahepeal grupist täiesti maha, sest mul oli vaja rannas iga kivi pildistada. Need lihtsalt olid nagu kunstiteosed. Sillerdavad nagu vääriskivid päikese käes. Mingil põhjusel tulevad mulle meelde “Merekivide” kommid. Pakri tuletorn teine samasugune kunstiteos. Ajahambast räsitud, aga kuidagi nii romantiline ja eriline. Ikkagi ka Eesti kõrgeim. Jalad annavad kinnitust sellest, et sai päris kõrgele ronitud. Lillehammeri suusahüppetornile jääb küll alla, aga paras trenn oli siiski.

DSC05375DSC05387DSC05396DSC05403DSC05279DSC05311DSC05314DSC05342DSC05359DSC05352DSC05501DSC05486DSC05511DSC05538DSC05483DSC05550

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on igal pool (nii nagu kevadeti ikka) silma torkav prügi. Et anda oma väike panus koristamisse on Hiking Estonia matkadel  kaasas kotid “kõkutamiseks” («Kõkuta» ehk «Kõnni ja kummarda» on aktsioon, mis on innustust saanud 2016. aastal  loodud spordialast «plogging», mis tähendab jooksmist ja samal ajal prügi korjamist läbitud rajalt.). Kurb on muidugi, et koristatud saab nii vaid killuke kogu massist, mis metsa alla vedelema jääb, aga parem väikene omapoolne panus kui mitte midagi, onju?

DSC05296DSC05299DSC05339DSC05428

Jah, Paldiski on vastuoluline, omanäoline, linn, kus tänapäev ja minevik on omavahel nii sügavalt põimunud. Moodsa linnana on Paldiskis ka oma Plaza olemas.

DSC05567DSC05554.JPGDSC05558DSC05571

 

Shopping (is cheaper than therapy)

Kunagi vanasti olin ma selline tröösti-shoppaja, et kohe kui paha tuju oli, tormasin poodi mingit nodi kokku ostma. Sellest tobedast kombest olen ma ammu lahti saanud, aga eile oli vaja Idale poest midagi ja ma tundsin, et tahaks midagi VEEL osta. Isegi mitte endale. Ostsin Idale, ja hüpersuure allahindlusega, aga tröösti-shoppamiseks saab seda ikkagi nimetada.

Sellega seoses tuli mulle meelde, et tahtsin soovitada teile üht ostukeskust Milanos.  Scalo Milano shopping village, mida meilegi soovitati. Muidugi kui lähete Milanosse eesmärgiga shopata, siis leidub kindlasti lähiümbruse paremaid ja suuremaid ja ägedamaid ostukeskusi, aga meie eesmärk ostlemine ei olnud, lihtsalt mõtlesime, et sõidame uudistama. Tasus sõita küll. Esiteks olime me mõlemad jalutamiseks pannud jalga valed jalanõud ja tundsime, et kui me korralikke jalanõusid ei leia, siis on meie linna peal koperdamisel kriips peal. 40 euro eest saime kaks paari IMELISI jalanõusid. Pean ütlema, et mu uued valged käimad on isegi mugavamad kui vanad sissekäidud Lacoste´id ja see tähendab, et nad ON mugavad.

Kui veel ostukeskusest, siis Calvin Kleini, Converse ja Pepe Jeans asju müüdi naeruväärselt odava hinnaga. Ferrari (pood) ei ole mind kunagi tõmmanud, aga Mareki rõõmuks läksime sisse. Mina ei tea, mis meestel nende Ferraridega on. Oma üllatuseks pean ütlema, et see ei olnudki pealaest jalatallani koledat Ferrari punast sportkaupa täis, vaid ka ilusaid lasteriideid oli. Mul on natuke isegi kahju, et Idale üht roosat dresskleiti ei ostnud, aga samas tuli mulle meelde, et ta oli palunud kingituseks kas kohvrit või printsessikleiti, nii et Ferrari kleit ei oleks ilmselt olnud see, mis teda lakke hüppama oleks pannud.

Igatahes tasub sellesse ostukeskusesse kiigata. Rongiga on lihtne sinna saada, boonuseks näete Milano lähiümbrust ja võite avastada mõne vahva toidukoha nagu meie.

DSC03806DSC03810

Poodides ikka vaatasime ringi, et kui palju mood erineb. Mulle tundus, et mood erineb totaalselt, aga samas ei ole ma kõige adekvaatsem hindaja, sest Eestis ma ju väga poodides ei käi. Igatahes hinnataset vaadates tundus mulle küll, et selle asemel, et Eestist endale riideid osta, oleks soodsam teha paaripäevane tripp Itaaliasse – saaks soodsamalt ja ägedamalt garderoobivärskendust. Peale tossude ostsin mina endale vaid päisepildil oleva trikoopluusi. See karjus mu nime. Teiste blogijate ees, kellele lubasin ka selle tuua, et nagu ametlik vormiriietus või nii, pean vabandama, sest sattusin küll sinna poodi tagasi, ent suurused, mis olid alles olid xs ja s – andke siis andeks kui ma teid liiga suureks pidasin, aga need nägid MEGAväikesed välja. Nende Itaalia numbrite järgi olen ma muide üldse totaalne bigfoot. Mu jalanumber on 39, aga suurem osa Itaalia jalatsitest, mis mulle sobis, olid 41 suurus.

DSC03817

Miss Sixty pood on see pood, kuhu peab minema. Otsast lõpuni ägedat ja nooruslikku kaupa täis. Kui me üleval kohvikus istusime, jälgisime me nagu realityt ühte noort tüdruku, kes oli vanematega shoppingule tulnud. Ta proovis selga sada erinevat asja, ema tõi asju juurde, müüjad tõid asju juurde, isa istus tülpinult pingil ja noogutas/raputas pead. Tüdruk keerutas siiapoole ja sinnapoole. Me elasime üleval korrusel kaasa, et mis ta siis ostab, ei tahtnud enne ära ka minna kui näeme, et mis ta lõpuks välja valib. Umbes 50 minutit hiljem läksid nad kõik riidekuhjaga alumisele korrusele, kus asusid kassad ja (vist ka) garderoobid. Me tegime panuseid, et mitme kotiga ta üles tagasi tuleb. Saate siis aru, et nad tulid tagasi ILMA ÜHEGI kotita. Meile jäi täiega kripeldama, et kas nad jätsidki kõik asjad ostamata või jätsid nad kotid sinna hoiule kuni näiteks linnas ringi jalutavad. Ma siiani kahetsen, et müüjalt ei küsinud. Seriaal jäi niimoodi poolikuks ju.

DSC04402.JPG

Viimasel päeval guugeldasin, kuhu veel minna. Internet soovitas ühe parimana Rinascente keskust. Ütleme nii, et seniks kuni mu rahakott ei luba sealt ekspromt osta 615 eurot maksvat D&G seljakott/kohvrit Idale, siis mina käisin selles poes pigem kui muuseumis.

DSC04420DSC04421DSC04422

Moegurmaanidele on Milano kahtlemata täielik pärl. Igas hinnaklassis. Kingahullud nagu mu ema oleks Milanos (Itaalias üldse?) täielikus paradiisis. Mu meelest seal on kingapoode iga kahe meetri tagant.

DSC04392

Mida teha kui vihma sajab?

Vastus on väga lihtne. Tuleb minna sinna, kus vihma ei saja! Ehk siis meie reisi ajal tuli ette ka üks vihmane päev, mis meile kohe üldse ei meeldinud. Aga mida me teeme selle päevaga mõtlesime me? Käime mööda muuseume, istume hotellitoas, restoranis? Kõik ju täiesti mõeldavad tegevused, aga meie võtsime lahti Rome2Rio, Accuweather ja Google mapsi ning hakkasime vaatama, kuhu minna, et oleks päikeseline ilm. “Tahaks Veneetsias ka käia,” ütles Marek ja esimesena torkas mulle pähe, et aga davai, istume rongi peale ja sõidame sinna. Õnneks sadas ka seal vihma. Miks õnneks? Rongipiletid olid tegelikult natuke liiga kallid. Kooner minus tõstis pead. Torino, Asti, Genova, Bergamo ja Verona olid samuti vihmased. Selge, tuli vaadata rohkem lõuna poole. Bologna, Firenze, Pisa olid täiesti päikeselised, aga jällegi tundusid meile piletid liiga kallid (kuigi nad seda ei olnud). Vaatasime kaardilt, et mis veel valikutesse on jäänud. Silm jäi seisma Parma peal. Piletid sinna maksid 11 eurot ja ilm näitas 21 kraadi ning päikest. Mõeldud-tehtud! Ja täpselt nii me Parmasse sõitsimegi. Veetsime imevahva päeva, sõime suurepäraseid tortellinisid, jõime odavat pakiveini, kõndisime vähemalt 25 kilomeetrit, läksime korraks tülli ja leppisime ära. Iroonilisel kombel jäi meil söömata ja kaasa ostmata parmesan (Parmigiano-Reggiano) ja prosciutto di Parma. Aga linnake oli armas. Ja päikeseline. Hea valik sattus.

Omapärane ja armas linnake oli. Mul ei oleks midagi selle vastu, et sinna uuesti tagasi minna. Kas või juba selle pärast, et mul kripeldavad söömata jäänud sink ja juust.

DSC03950DSC03962DSC03965DSC03966DSC03969DSC03995DSC04002DSC04026DSC04027DSC04036DSC04037DSC04045DSC04048DSC03953

Hakuna matata! Love from Africa!

Kui toidukohtadest rääkiva postituse juures heideti mulle ette, et kas ma selleks läksin reisile, et väljas söömas käia, siis ma muidugi esiteks palun vabandust, et enda teadmata reisietiketti rikkusin ega teadnud, et väljas söömine ning kohaliku toidu nautimine ei olegi üks osa reisist. Teiseks tähendab reis (ükskõik kuhu, lähedale või kaugele) minu jaoks seda, et ma käin linna/küla/alevi risti-põiki läbi. Nii palju kui on aega ja nii palju kui jalad võtavad. 15-30 kilomeetrit päevas ei ole mingi asi maha kõndida. Aga millisele turistile oleks, eksju. Lisaks on suuremates linnades selline imeline asi nagu metroo. Minu kõige parem reisisoovitus? Metrookaart taskusse ja tuld! Ei ole midagi lihtsamat punktist A punkti B jõudmiseks. Ei pea sõitma vaid ühe turismiobjekti juurest teise, vaid saab lihtsalt niisama linnaga tutvuda. Ma ise tahan muidugi tänada neid, kes soovitasid meil Navigli linnaossa minna. See on jumalik!

Kogu reisi vältel tundsin ma end korraks ka nagu roheline turist. Roheline selles mõttes, et algaja. Teate ju küll tänavakaubitsejaid, kes sulle lilli ja käepaelu ja muud sodi sülle topivad, et for you my beautiful friend ja siis selle eest raha hakkavad küsima. No nii ka meile lähenes neid hordide kaupa, üks eriti visalt. Toppis oma värvilist niiti mulle käe külge, ise nagu mantrat korrutades “hakuna matata, love from Africa“. Me raputasime pead ja liikusime edasi, aga kutt ei olnud rumal, viskas oma niidi mulle mantli peale ja järgnes, ikka hakunamatatatades. Võtsin niidi, et see talle tagasi anda. “No,no, this is gift, free for you, love from Africa, lots of love“, korrutas ta ja sidus oma niiti mulle juba osavalt käe külge. Ah pekki kah, mõtlesin ma, seo siis pealegi oma “armastuseniit” mulle käe külge. “Husband too,” lisas ta kui mind oli ära niidistatud. “Free, free, for you my friend lots of love, lots of sex!” Kui me olime lollakalt ära niidistatud, hakkas pihta teine jutt. No see vana hea, et palju selle eest maksad. Tema suureks kurvastuseks oli meil rahakotis kahepeale täpselt üks eurone münt. Ma ei tea, kas me nüüd peaksime muretsema, et ei tule nii lots of love and sex kui lubatud?

Aga tagasi Milano juurde. Ma saan nüüd aru nendest inimestest, kes on seda üheks oma lemmiklinnaks nimetanud. Võib olla oli asi muidugi ka selles, et ei ole ju veel turismihooaeg, aga nii nagu keegi ka ütles, siis linn ei mattu turistide hordide alla (veel). Erinevalt Roomast, mis mulle siiani on äärmiselt armas olnud, tundus mulle, et võib olla on Milanos isegi mõnusam vibe. Kes nõustub?

DSC04086DSC03791DSC03862DSC03890DSC03899DSC03670DSC04059DSC04071DSC04065DSC04061DSC04096DSC04099DSC04159.JPGDSC04451DSC04462DSC04479DSC04490DSC03783.JPG

Eataly

Kui ma oleksin “Söö.Palveta.Armasta.” raamatu peategelane, siis ma saaksin täiesti aru, mida Itaalia toit kehakaalu ja riietenumbriga teeb. . Õnneks olen ma vaid turist, kes ei suuda vastu panna Itaalia toidule, ent keda xxl riietest säästab ilmselt vaid see, et mulle meeldib reisides palju näha ja kogeda, mis tähendab, et päevas kõnnin ma vabalt ma 15-30km nagu naksti. Kui mulle liikuda ei meeldiks, siis ilmselt oleks ma lennukisse täna veerenud ja suure tõenäosusega oleks mu eest pidanud lisatasu maksma. Ma jumaldan Itaalia toitu! Isegi kui ma hetkel olen “omg, ma olen nii paks, et peaksin vaid ruccolat sööma”-kaalus, siis Itaalia toidule mina vastu panna ei saa. Või olgem ausad. Üldse toidule. Kuidas üldse keegi saab? Eriti puhkusereisil olles.

Esimene restoran, kuhu meid hotellist juhatati, asus sellises kohas, et turistina niisama juhuslikult sinna ei satuks. Tänaval oli väike silt – Note di Cucina, mida ma ei paneks isegi tähele. Ka esimene mulje ei olnud just paljulubav. Et sellest väikesest uksest edasi minnes jõuame me imekaunisse tagahoovi, ei oleks ma uskunud. Restoranis võtsid meid vastu diivanil pikutav kokk, klähviv koerake ning omanik. Kahjuks on nende retsoranidega nii, et enne seitset õhtul pole nad avatud ja nii ei jäänud meil muud üle kui proovida hiljem tagasi tulla. Sööma me sinna ei jõudnudki, sest noh see kellaaeg….Siis kui meil kõht oli tühi, oli kell vale või me liiga kaugel sellest kohast ja siis kui see oli avatud, olime me juba pitsat kurguni täis.

DSC03671.JPGDSC03673.JPG

Nii palju kui võimalik üritan ma alati vältida turismiatraktsioonide vahetus läheduses asuvaid toidukohti. Need ei kipu  maitsenaudingut pakkuma ja kui pakuvadki, siis hingehinna eest. Ma ei tea, kas meil oli kõht tühi või oligi meie esimene pitsakoht hea (ka hinnatase ei tapnud), igatahes kohe Duomo kõrval ja vägagi mõnus koht istumiseks ning melu nautimiseks. Sarnaseid kohti leiab ilmselt iga nurga pealt.

DSC03680DSC03688

Järgmisel päeval Scalo Milano shopping village´ist tagasi sõites, otsustasime me otsida toidukoha sealkandis, lootes, et hinnatase on soodsam kui kesklinnas. Me ei eksinud. Kohe Milano Rogoredo rongipeatuses, kus me rongi pidime vahetama, leidsime me PostOffice Station kohvik-lounge-restorani. Kui lähete Scalosse shoppama, siis soovitan teil ka selles kohas lõunat süüa. Võrratu teenindus, imeline pasta, hea hind ja mõnusa atmosfääriga koht.

DSC03844DSC03830DSC03835

Reisi üks positiivsemaid toiduüllatusi oli veidral kombel üldsegi mitte itaalia kööki pakkuv restoran, vaid Sichuani toidukunsti pakkuv restoran, kuhu me sattusime täiesti juhuslikult mööda Viale Monzat (kus asus meie b&b) jalutades. Me olime minemas ühte pitsakohta, mida meile soovitati, kuid see restoran tundus nii teistsugune, et me ei suutnud kiusatusele vastu panna. Väga hea valik! Minu suitsutatud tofu oli üks parimaid, mida ma üldse saanud olen. Ja täpselt piisavalt terav. Mareki kung pao oli minu jaoks natuke liiga igav, aga kindlasti paslik just neile, kes muidu hiina kööki ehk nii kõrgelt ei hinda. Kui ma peaksin uuesti Milanosse sattuma (ja ma tean, et ma satun!), siis see on ka restoran, kuhu ma kindlasti uuesti lähen.

DSC03917DSC03924DSC03930DSC03928DSC03939

Järgmiseks selle reisi lemmikohaks on kahtlemata kõige ehtsam Itaalia trattoria Parmas. Ma ei tea kui suur on tõenäosus, et te Parmasse satute, aga kui satute, astuge läbi. Inglise keelest kasu ei ole, aga käed, jalad ja näoilmed aitavad kenasti välja ja kõik saab suheldud. Siiagi sattusime me kogemata, olles juba pool linna läbi jalutanud, sõelunud välja liiga kallid restoranid, peaaegu, et tülli läinud, sest õiget kohta ei paistnud tulevatki ja mul oli kohutav pissihäda. Pissihäda muide juhatas meid veel hiljemgi võrratutesse kohtadesse.

DSC03971DSC03980DSC03983DSC03984DSC03987DSC03988DSC03991DSC03992DSC03997.JPG

Sama päeva õhtul Milanosse tagasi jõudes oli ilm ilusaks läinud ja me otsustasime üles otsida Navigli linnajao, mida mulle korduvalt soovitatud on külastada. Etteruttavalt ütlen, et me jõudsime sinna veel tagasi, sest püha issand jumal kui äge linnaosa. Me peaaegu ei oleks siia sattunud, sest peale päeva Parmas olime me üsna väsinud, aga mingil veidral põhjusel mõtlesime me ikkagi, et nadi oleks kell kuus hotelli tagasi minna, et võtame end ikka kokku ja läheme. See linnaosa on nii ilus. Nii armas. Nii hubane. Restoran restorani kõrval. Ilm oli imeilus ja tuulevaikne, ja mis peamine – vihmata, nii et kõigepealt lubasime me endale joogid kanali ääres. Siis asusime toidukoha otsingule. Meie selle päeva ainsaks söögiks olidki olnud Parmas kahepeale söödud tortellinid, mida ei ole just teab kui palju.

DSC04107DSC04115

Aga mille järgi valida restoran kui sul pole absoluutselt aimu. Esimene asi on muidugi minu puhul hinnatase. Reisil olles ma küll tahan süüa paremini kui tavapäevadel kodus, aga priisata ei raatsi ma siiski. Vanasti oleksin ma toidukoha valinud selle järgi, kus on rohkem rahvast ja välistanud tühja koha, aga mitte enam. Nüüd valin sisetunde, atmosfääri ja muidugi ka hinna järgi. Inimesi kas on või ei ole, pole üldse tähtis. Selle meetodiga võib pange ka muidugi panna, aga siiani ei ole ma väga palju mööda pannud, nii sai ka siin meie valikuks üks hubane restoran, mis meie saabudes, oli veel pea inimtühi. See muutus varsti. Õigustatult. Sest siin sõime me selle reisi parimad pitsad. Kuigi need olid nii suured, et me hiljem ägisesime, siis patt oleks olnud ka midagi alles jätta. Liiga hea oli.

DSC04134DSC04145DSC04148DSC04125

Oli ka selliseid kohti, kus me vaid paar jooki tegime, sest asukoht oli hea, aga menüü ei kutsunud absoluutselt sööma. Kohe tundus, et toit ei ole nendes kohtades hea. Võib olla me eksime, aga millegi pärast ma ei usu. Üks selline koht oli Bellagios, kuhu me päevareisi tegime, ja teine Como keskväljakul, kus me lihtsalt aega surnuks lõime laeva väljumiseni. Õnneks vein on Itaalias ikka odav, nii et kui süüa ei saa, siis juua ikka saab. Jah, ma isegi ei varja ega häbene, et ma jõin sellel reisil ohtralt punast veini. Ohtralt.

DSC04440.JPG

DSC04289DSC04188DSC04191

Omaette kogemus on kindlasti ka Miss Sixty kohvik, kuhu ma soovitan minna. Milanos olles te satute sinna kõrvale niikuinii. See on nimelt kiviviske kaugusel Duomost. See on ka üks koht, kuhu meil soovitati minna ja ma saan aru, miks. Istud teisel korrusel, jälgid tänaval toimuvat melu, poes ostlevaid inimesi, ise samal ajal roosat tiramisud süües. See tiramisu viis keele alla! Miss Sixty oli vanasti üks minu lemmikbrände. Ega ma praegugi nende asjadest ära ei ütleks, aga mu meelest nende riided lihtsalt ei sobi paksudele nagu mina. Samas vaadake seda roosat iludust! Ja seda roosat iludust taldrikul muidugi ka.

DSC04409DSC04417DSC04404

Viimaseks kohaks, mida ma teile soovitan, ongi jälle koht, kuhu me sattusime kogemata, pissihäda tõttu. See veinibaar on kohe “PEAB MINEMA”-koht Naviglis. Me läksime sinna nagu öeldud wc-d otsides, tahtsime juua viisakusest klaasi veini, kuid lõpetasime pudeli veini ja mitme juustu/singi vaagnaga, sest sealt ei tahtnud ära minna. Daamid ja härrad, parampapaaa, selle reisi kõige ägedam kogemus – La Vineria. Täiesti uskumatu koht, mida jällegi sõnadesse on raske panna, aga see melu, see atmosfäär, need inimesed, see vein, need juustud…Uskumatu, kuidas võib kogemata koperdada täieliku pärli otsa. TÄIELIKU PÄRLI!

DSC04503DSC04527DSC04524DSC04519DSC04522DSC04501DSC04516

 

 

 

 

Käime katuseid mööda

Kuna ma viimased umbes 12 aastat olen rääkinud, et Milano on täiesti mõttetu linn ja ma tunnen nüüd, et olen sellega linna suhtes täiesti ülekohtune olnud, siis ma kavatsen oma patud lunastada ning Milano (ja muude lähilinnade +hotellide + toidukohtade + baaride + poodide) postitusi hakkab siin tulema nagu Vändrast saelaudu. Kui teile Itaalia ja reisijutud ei meeldi, siis noh nii nädalakese võite selle blogi täitsa külastamata jätta. Midagi pole teha. Ma ei ole Itaalias esimest korda, kuid seekord sattusin ma ausalt sellisesse vaimustusse nagu oleks seal esimest korda.  Ja ma pean seda vaimustust – eriti Milano suhtes – maailmaga jagama.

Esiteks Milano toomkirik. See üks suuremaid gooti stiilis ÜLENI MARMORIST kirik ei saa kedagi külmaks jätta. Sõnadega on seda raske kirjeldada, pildid ei anna edasi pooltki ilu ja kui katusel ei ole käinud, siis tänavalt ei saa murdosagi sellest emotsioonist, mida tornid ja kujukesed katuselt nähes pakuvad. Pilet on muidugi krõbe – 17 eurot inimene, aga uskuge mind kui te ei ole seal katusel käinud, siis te ei ole ka Milanot näinud. Kui seest on kirik pigem hämar ja sünge (kuigi imelised vitraažaknad helkisid nii kaunilt päikesevalguses), siis katuselt on see kirik tänu heledale marmorile nii helge. Vaated, tornid, kujukesed hingematvad. Kõndisime Marekiga katusel ja mulle tuli meelde meie pulmalaul. Smilersi “Käime katuseid mööda”. Ei, ärge naerge. Olete te selle laulu sõnu kuulanud?

DSC03727DSC03731DSC03734DSC03739DSC03741DSC03750DSC03754DSC03762DSC03773DSC03777DSC03780

Soe soovitus. Minge kirikut külastama varahommikul. Meie käisime seal kolmapäeval umbes üheksa paiku hommikul. Katusel oli peale meie vaid 1-2 gruppi inimesi. Kui me uuesti samale väljakule laupäeva lõuna ajal sattusime, olid järjekorrad katusele minekuks üüratud. Muidugi tasub see seismine end sajaga ära, aga ikka on mõnusam kui ei pea kusagil trügima. Hommikune Duomo väljak erines totaalselt laupäevalõunasest.

DSC03764DSC04350

Piazza del Duomo ei ole muidugi ka niisama linna (pea) väljak. See on koht, kus sünnivad kõige kaunimad Instagrami pildid, see on koht, kus teha kohustuslik check´in Facebooki, see on koht, kus fotosessioonide vahel jooksevad ootamatult ringi pisikesed confettisid pilduvad printsessid, see on koht, kus Milano mood end näitab, see on koht, kus isegi kerjused kannavad oma tavaari kaasas Gucci kotiga. See ei ole niisama väljak. See on elu.

DSC04352DSC03694DSC03695DSC03697DSC03700DSC04385DSC04389DSC04395DSC04377DSC04368DSC03908

Ma ei ole küll eriline suur turistinänni kaasa ostja, kuid Duomo muuseumipood kõnetas mind nii, et meiega reisisid mälestuseks kaasa paar käevõru. Soovitan selles poes ringi vaadata, ei ole selline igav kruus-pluus-poeke, vaid päriselt oli seal vahvaid asju.

DSC03715.JPGDSC03799

 

 

Märgid vol2

Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et ma sellest lühikesest USA reisist nii vaimustusse sattusin, et mul on telefon täis igasugu kummalisi pilte, mida ma kohe pean maailmaga jagama. Aga ausalt, mulle lihtsalt nii meeldis see kultuuride erinevus, mis igast nurgast silma torkas.

dsc01931dsc01939dsc01940dsc01941dsc01942dsc01943dsc01944dsc01945dsc02024dsc02025dsc02028dsc02030dsc02034dsc02064

Märgid vol1

Nimetage mind kõige pesuehtsamaks turistiks, aga ma hetkel ikka olen päris õnnelik selle üle, et ma Chicagos võitlesin magamatusega ja otsustasin selle asemel linnaga tutvuda. Nii palju või vähe sinna päeva sisse mahtus. Aga ma ei oleks kuidagi suutnud lihtsalt hotellituppa minna ja magama minna, kui linnal on minusugusele turistile nii palju pakkuda. Võib-olla mitte otseselt vaatamisväärsusi, põhikohtadesse ma ju siiski ei jõudnudki, aga põhilised vaatamisväärsused ei olegi tihti mu jaoks need kõige huvitavamad. Mulle meeldib tutvuda eluoluga ja lihtsalt poolsihitult linnas ringi seigelda. Kuni eksimiseni;)

dsc01993dsc01641dsc01651dsc01655dsc01693dsc01701

dsc01715dsc01721dsc01730dsc01734dsc01741dsc01747dsc01749dsc01789dsc01762dsc01954

Sulle võivad huvi pakkuda ka järgmised postitused:

https://eveliisieluviis.com/2018/12/20/life-like-in-a-movie/

https://eveliisieluviis.com/2018/12/22/kuidas-ma-koju-sain-voi-ei-saanud/

https://eveliisieluviis.com/2018/12/31/kuidas-ma-grinchi-otsingul-getosse-sattusin/

https://eveliisieluviis.com/2019/01/08/kuidas-ma-hotelle-valin/

Kuidas ma Grinchi otsingul getosse sattusin

Niisiis oli mul Chicagos olles kindel plaan enne äralendu Marekile kaasa elusuuruses Grinch kaasa osta. Uurisin välja, et neid on Walmartis, avastasin, et jalgsi on sinna liiga kaugel minna ja tellisin Uberi. Läksin rõõmsalt poodi sisse ja avastasin, et olen vales poes – kust mina võisin teada, et seal vaid toidukaupu müüakse. Pagan noh! Lähim päris Walmart oli 20 minuti sõidu kaugusel. Ega ma enam pooleli ka ei jäta, mõtlesin ma ja tellisin uuesti Uberi. Jõudsin kohale ja julgen öelda, et nüüd olen ma käinud maailma kõige kummalisemas ja koledama kaubaga poes. Jaa, hinnad olid odavad, aga kaup lausa kohutav. Lisaks oli seal raskusi inglise keeles suhtemisega. Hispaania keeles oleks libedamalt läinud. Keeleoskusest/oskamatusest hoolimata sain ma teada, et Grinchi enam pole. Ma olin täiega pettunud. Ma olin raisanud ära tund aega ja 22 dollarit. Mitte millegi nimel. Sõitnud kuhugi pärapõrgusse koledate riiete poodi kummaliste inimeste keskele.

DSC01929DSC01930DSC01934DSC01931DSC01935

Minus lõi välja kooner ja ma keeldusin uuesti 22 eurot taksosõidu eest maksmast. Kuidagi peab siit ju ka ühistranspordiga minema saama, mõtlesin ma. Pealegi ma tahtsin natuke seda kahtlast piirkonda ka uudistada, hea meelega oleksin natuke jalutanud. Vaadata neid ehtsaid ameerikalikke väiketänavaid kummaliste jõulukaunistustega. Ma jalutasin umbes pool kilomeetrit kui sain aru, et võib olla ma kaamera ja kohvriga ei ole just kõige paremini ümbruskonda sulanduv. Ma ei teadnud, kas see piirkond oli tegelikult midagi getolaadset või mitte, aga päris turvaliselt ma end seal jalutades siiski ei tundnud. Ma ei tea, kas ma tahaks mõnes sellises kohas breketeid panna või oma last imelise välimusega keskusesse viia? Kahtlane kant. Parem bussiga edasi minna. Äärepealt oleks ma muidugi esimese hooga valele poole sõitnud, jumal teab, kuhu ma jõudnud oleks.

DSC01937DSC01939DSC01940DSC01941DSC01942DSC01944DSC01945

Metroopeatusesse jõudes olin ma kahe vahel. Kas riskida sinna sisse minna või tellida siiski Uber. See lihtsalt tundus selline pisike pime inimtühi maa-alune koht, teate küll, selline, kus “Kontides” või muudes kriminaalsarjades keegi sind uimastab ja mahajäetud laohoonesse viib, et seal katseid tegema hakata. Ma siiski otsustasin metroosse minna. Kurat see oli kõle koht! Isegi mina (peale Kopenhaageni vargust) tõstsin telefoni ühte püksitaskusse, kaardi pintsaku taskusse, kaamera peitsin salli sisse ja sisenesin metroosse. Jube koht!  Ja siis selgus, et seal sai raudväravast läbi vaid olemasoleva kaardiga, pietit ei saanud kusagilt osta. Mida ma siis nüüd tegema pidin? Üks inimene lasi oma piletiga mind ja veel üht teist reisijat läbi, aga kuna see paganama raudvärav oli nii kitsas, siis ma jäin oma kohvriga lihtsalt sinna kinni ja edasi ei saanud. Mul käis juba peast läbi, et sinna värava vahele ma mõrvaritele ja narkaritele lihtsaks saagiks saangi. Õnneks tagasi ma sain. Mis siis edasi? Nägin üht inimest lähenemas ja palusin, et saaksime koos läbi minna. Võimalik, et ta ei saanud inglise keelest aru, igatahes ei vastanud ta midagi, aga ma keeldusin ka sinna metroosse kauemaks jääma. Nii ma siis lihtsalt viskusin sellele inimesele selga ja surusin end koos tema ja oma kohvriga läbi väravast. Üritasin talle selgitada, et ma ei ole napakas sarimõrvar või ei kavatse teda röövida, aga ta lihtsalt vaatas mind põlgliku pilguga ja eemaldus kiiresti. Ma mõistan teda. Ma ka eemalduks kui mingi crazy lady mulle selga hüppaks kõledas metroopeatuses.

DSC02030DSC02031

DSC01948DSC02039DSC01949DSC02040

Ma pean ausalt tunnistama, et mul oli hea meel kui ma lõpuks sellest kuse järgi haisevast ‘rongist välja sain. Võimalik, et ma teen tollele piirkonnale liiga ja tegelikult oli see kõik vaid minu ettekujutus, et tegu oli vaese ja koleda kandiga, aga vahet ei ole -turistina on mul see õigus valida, kus oma selle reisi viimased tunnid veeta. Dowtown tundus palju mõistlikum valik.

DSC01954DSC01988DSC02004DSC01993

Koperdasin veel natuke linnas ringi, aga tundsin korraga end nagu Forrest Gump – “I´m pretty tired, I think I will go home!” Ma oleksin tegelikult tahtnud linna veel ja veel uurida ja sellega tutvuda, erinevate rongidega sõita ja seigelda, kuid võib olla selleks korraks siiski piisas. Kes teab, kuhu ma jälle sattunud oleks. Kohvriga polnud ka kõige mugavam seigelda. Pealegi ma ei saanud enam aru, kuna ja kas ma üldse maganud olen. Mu keha oli väsinud.

Rongiga lennujaama sõites möödusin ma uuesti tollest getolaadsest piirkonnast. Ma jõudsin mõtteid mõlgutada. Mulle meeldib selline natuke (?) organiseerimata seiklemine ja uudistamine, kuid ma kujutan täitsa ette, et teistele selline seiklemine ei sobiks. Ilma planeerimata, lihtsalt kuhugi minna. Kui ma olen üksinda reisil, siis ma teen seda alati ja igas sihtkohas. Lihtsalt lähen kuhugi. Seekord oli mul siiski isegi sihtkoht, nii et lausa planeeritud sightseeing.

DSC02042DSC02044DSC02056DSC02048DSC02064DSC02062

Võ mošete nas fotografirovat

Jõulupühad. Mitu päeva laua ümber istumist, söömist ja joomist. Nii võiks paari sõnaga võtta kokku jõulude olemuse. Selline oli ka meie jõul. Kõigepealt söömine oma kodus ja siis söömine 186 kilomeetrit eemal. Vahepeal skrollid harjumusest Facebooki. Viimane on natuke piinlik tegevus hea seltskonnas, aga mis sa teed – harjumuste ori. Aga see pole vaid paha. Nii jäi mulle silma Mesi Tarest alguse saav kaheksakilomeetrine “eksootiline jalutuskäik läbiVarnja, Kasepää, ja Kolkja tänavküla, kus paiknevad tihedalt koos majad, aedviljapeenrad ja kilekasvuhooned ning kust väikesed põiktänavad viivad järve äärde. Matkajuht tutvustab Peipsi vanausliste kultuuri ja kohalikku eluolu.”

Vasulast on Varnjasse vaid mõned kümned kilomeetrid. Mõeldud- tehtud. Panen meid kirja ja nii me tänase päeva esimese poole matkates veetsimegi. Ilm oli mõnus, matka pikkus ei murnud konti ja seltskond oli lausa imeline. Mu vend oma elukaaslasega ja mu täditütar liitusid ka meiega ning ma riskin kõlada klišeelikult, aga jalutades mõtlesin ma, et isver , ma sain ju sel aastal jõulukingi, mida ma olen aastaid tahtud. Pere oli jõuludel koos! Ja see emotsioon on väärt rohkem kui ükski teine kingitus olla saaks.

Mesi Tare perenaine ja peremees võtsid meid vastu oma teada-tuntud lahkuses ning Peipsiäär võlus ka talvisel ajal. Kui mahajäetud majad selles piirkonnas ei maksaks 100 000 eurot, siis ma mõtleks, kuidas endale sinna piirkonda suvemaja soetada. Jalutades tegime me loomulikult pilte, ikkagi turistid ju. Pildistasin parasjagu mingit puud või maja või jumal teab mida kui meist möödusid kohalikud noormehed. “No aga meist ei teegi pilti või?” naersid nad ja lisasid “võ mošete nas fotografirovat.” Tervitused teile!

DSC02579.JPGDSC02484DSC02492DSC02498DSC02502DSC02508DSC02523DSC02527DSC02534DSC02537DSC02544DSC02568DSC02551DSC02576DSC02553DSC02558DSC02584DSC02592DSC02593DSC02602DSC02604DSC02605DSC02611DSC02612DSC02618DSC02623DSC02628DSC02625DSC02630DSC02634