Teisel päeval uuesti Uneallikale sõites, et oma reisikaaslane sealt peale võtta, sõidan ma mööda kõige kaunimatest moonipõldudest, on veel varajane hommik, aga temperatuur on juba üle 20 kraadi ja käes on tõeline Eestimaa suvi. “Infrapunasaunaauto” kütab end vaikselt üles, kuid see ei morjenda mind grammivõrdki, selline see suvi olema peabki. Niikuinii asendub see varsti jälle vihmaga, mõtlen ma omaette ehteestlaslikult pessimistlikult ja kavatsen nautida iga võimalikku minutit sellest leitsakust.
Üsna ootamatult tuleb autoraadiost A-Ha hittlaul aastast 2000 ja “Minor Earth, Major Sky” viib mind mõtetes tagasi ühele teisele roadtripile. Mul oli just Lillehammeris kool läbi saanud ja emme ning onu tulid mulle autoga järgi, sest aastaga oli mul nii palju kola tekkinud (mida ju maha jätta ei saanud, kõik oli vajalik!) ja see oli üks vinge autoreis – Haugenis jõulude tähistamine keset suve, väike vahepeatus Oxelösundis, kõik need naljad ja hetked, mis mul siiani meeles on. Jah, võib vist öelda, et see vanderselli veri voolab meie suguvõsas.
Paldiskis on iseloomu ja aastatega on see linn üha rohkem püütud ka korda teha, võrdlusmoment 15 aasta tagune kui Paldiskisse tööle tulin.
Ma olen varem vaid laeva peale läinud Paldiskist ja ütleme nii, et linn kuidagi kutsuv polnud, siis 10 aastat tagasi käisin matkal Paldiskis ja tundsin sama, et linnal on iseloomu. Täna on pilt ikka palju muutunud ja mulle endale ekstra meeldivad need Paldiski sildid ja lillepeenrad, mis üldpilti nii palju muudavad.