Sayingoutloud

See pole okei

/ Eveliis / 21 Comments

Kohati on mul tõepoolest tunne, et ma enam ei mõista, mis on okei ja mis ei ole. Kohati on mul tunne, et ma olen lausa teiselt planeedilt, sest kui ma vaatan kui tavaliseks on igasugu asjade pärast inimeste sotsiaalmeedia häbiposti riputamine, siis ma lihtsalt ei mõista seda. Jätame kõrvale selle, et trendiks on saanud absoluutselt igast vestlusest screen´ide tegemine ja siis selle sobival hetkel “letti laotamine”, et kedagi häbistada. Muidugi on olukordi, kus ma mõistan, et oma tagalat on vaja nö kindlustada, kuid see pidev “keegi kirjutas, sul on koledad kunstripsmed, teen sellest kuvatõmmise ja panen oma kontole üles koos kommentaariga, et oska elu nautida ja ära ole kade” on minu jaoks lihtsalt nii piinlik. Ma ei mõista seda. Või ei, ma püüan mõista, et tänasel päeval on okei olla selline nagu sa oled, kõike peab tolereerima ja kõik on aktsepteeritud ning oma “kriitikaga” peab ettevaatlik olema, sest iga arvamus võib võrduda solvangu ja mainekahjuga, aga tegelikult ma ei mõista. Kius ja solvangud on minu jaoks midagi muud. Midagi sisulisemat. Kasvõi “lilleke, kust sa siia sattusid”, sest erudeeritud ja intelligentsed inimesed lihtsalt ei ütle nii. Kuigi ma natukene arvan, et ka see teema on nüüd üle võlli keeratud, aga las see olla, ma tean, et nii arvamine on juba väär, ma tea, ma tean, las ta jääb eksju. Kui ma veel siiski natuke selle häbiposti teema kohta midagi tahan öelda, siis ma arvan, et see mainekahju teema on midagi sellist, millega püütakse kas odavat kuulsust (vaadake, mind kiusatakse, see on paha!) või siis püütakse sellega teenida lihtsalt raha. Minu arvamus. On see nii või mitte ma ei tea, aga vägisi selline mulje jääb.

Nüüd aga siis selleni, millest ma rääkida tahtsin. Ma ausalt ei tea, miks ma kõigepealt räägin aiaaugust, kui tahan aiast rääkida. Andke mulle andeks see heietamine.

Nädalavahetusel jäi mulle silma ühe noore ema story, kus ta oli pahane Olerexi peale, et seal vaid naiste wc-s laste mähkimislaud oli, kasutades oma pahameele väljendamiseks muuhulgas teematrelle #seepoleokei (ja vist isegi linkis selle story @seepoleokei instagrami kontoga). Et kas siis aastal 2021 vahetavad mähkmeid vaid emad, et selline suhtumine ei ole okei. Mingil põhjusel see häbiposti panemine ärritas mind. Ma olen üsna kindel, et Olerex ei mõtle aastal 2021, et mähkmeid vahetavad vaid naised ja tahab süvendada stereotüüpe. Ma olen kindel, et Olerex pigem püüab teha lihtsamaks beebidega reisivate vanemate elu, pannes wc-sse üldsegi mähkimislaua. Olerex on tankla. See on esmajoones autole kütuse ostmiseks, mitte mähkmevahetusjaam. Seega sellise asja etteheitmine on minu arvates lihtsalt juba tobe norimine. Olgu, ma saan aru, et beebiga reisib üksinda vaid isa ja tal tekib kimbatus, et kuidas siis see mähe seal tanklas vahetada kui selleks peab minema naiste wc-sse. Võib olla ma eksin, aga minu arvates on üsna paljudes tanklates vaid üks naiste, meeste ja inva-wc, st et ei ole palju kabiine kõrvuti ehk siis mees saab oma beebiga vabalt minna ka sinna tualetti, kus uksel on “naistele”. Aastal 2021 peaks mees olema nii palju mees, et seda ju julgema? Või kui tõesti ei ole muud varianti, siis peaks aastal 2021 mees olema nii palju mees, et koputama naiste wc uksele, vaatama, kas seal on kari naisi ees ja küsima, kas tohib minna sinna lapse mähet vahetama. Kui oma beebiga reisivad koos ema ja isa, siis kas tõesti on see selline asi, mille pärast #seepoleokei teematrelle kasutada ja kütusejaam häbiposti tõmmata? Ma mäletan ise üldsegi, et tihti on mähkimislaud hoopiski invawc-sse pandud, sest seal on rohkem ruumi. Kas see tähendab siis, et lapsevanemaid peetakse invaliidideks või et mähkmeid vahetavad vaid invaliidid? Ei tasu ju iga asja proportsioonist välja tõmmata.

Või mida teie sellest konkreetsest teemast arvate? Kas #seepoleokei, et igas tanklas pole igas meeste, naiste ja inva wc-s mähkimislauda või #seepoleokei, et võrduse nõudmisega minnakse aegajalt üle piiri? Ma olen ka beebiema olnud, ma olen alati väga hinnanud neid kohti, kus on mõeldud väikelaste vanematele, kuid ausalt ei oleks ma kunagi tulnud selle peale, et heita ette Selverile, Olerexile jne, et neil pole olemas eraldi imetamistuba, mähkimistuba, mängutuba, söögitegemistuba, et beebide vanematel oleks mugavam. On tänuväärne kui selliste asjade peale mõeldakse, aga vihastada, et mis mõttes meeste wc-s ei ole mähkimislauda…ma ei tea.

Suunamudija (pseudo)probleemi minutid

/ Eveliis / Leave a comment

Järgnevad suunamudija pseudoprobleemi minutid. Mõtlesin mina ka popp olla ja liituda Promoty platvormiga. Üks sõbranna näitas mulle, et sinna oli üles pandud kampaania, mis mulle sobiks ja nii ta läks. Etteruttavalt ütlen, et see pole kampaania, millest nüüd juttu tuleb. Kampaania, mis mind pani Promotyga liituma, oligi mulle sobiv, mind valiti sinna ja selle kampaania esindajaga suhtlus on olnud professionaalne, meeldiv ning väga selgesti paika pandud nii ajaliselt kui ka eesmärgiliselt. Samuti on paigas postituse tasu. Selles postituses tuleb juttu teisest äärmusest.

Kes ei tea, siis taustaks ütlen, et Promoty on selline sisuloojate ja turundajate kanal, kus sisulooja saab kandideerida erinevatesse kampaaniatesse. Ütlen ausalt, et ma kandideerin vähestesse, vaid nendesse kampaaniatesse, kus mul tundub, et see sobib minu stiili ja mõttemaailmaga, sest ma leian, et vaid nii saab luua sisu, millest mõlemad osapooled kasu saavad. Vastasel juhul on see sisu/reklaam/koostöö vaid müra, mis niikuinii ei mõju usaldusväärselt ega täida eesmärki. Väikeste viperustega, aga siiani on see platvorm täitsa toiminud. Mõnedesse kampaaniatesse on mind kaastatud, mõnedelt olen saanud eitavad vastused. See viimane on täiesti arusaadav ja normaalne. Minu ideed ei pruugi kattuda turundaja ideedega, samuti ei pruugi sobida minu platvorm või persoon. Loomulik osa protsessist.

Nüüd aga jõuame selle pseudoprobleemini. Umbes kuu aega tagasi kandideerisin ma Magnetic Latvia kampaaniasse, mille eesmärk oli mõelda välja idee, kuidas turundada Lätit ajal kui ei saa reisida. Kirjutasin oma idee ning sain vastuse, et olen sinna kampaaniasse valitud. Kinnitati mu idee ja postituste hind. Tegin valmis mõned postituste mustandid ja panin need need platvormile üles kinnitamiseks. Möödusid päevad ja lausa nädalad, aga ma ei saanud mingit vastust. Kirjutasin platvormi chatis turundjale, et kas neil on olnud võimalus vaadata, kas mõni neist postitustest sobib. Ikka ei tulnud vastust. Vahepeal tegin veel mõned mustandid ja küsisin uuesti, kas sobivad. Aeg tiksus tähtajani. Püüdsin ühendust saada läbi Promoty, kes lubas nendega ühendust võtta. Ikka ei midagi. Minu mõte oma ideed varakult postitada oli just selles, et kui need postitused ei sobi, siis mul on aega pakkuda välja mõni uus idee. Vaikus. Keegi ei olnud näinud mu vestlust ega ka postitusi. Eile kui tähtaeg oli kukkunud, kirjutasin uuesti Promotysse ja ka Magnetic Latviale, kes ütles küll, et kampaania korraldaja on Latvia.Travel, kuid lubasid vaadata, miks ma ei ole jätkuvalt vastust saanud.

Lõpuks tuli chat´i vastus – kahjuks me seekord sind ei valinud, võib olla kunagi hiljem. Vastasin, et olen pettunud, sest tegin töö ära, ja mitte omaalgatuslikult, vaid peale seda kui minu idee ja hind oli kinnitatud. Kirjutasin ka Promotyle sellest, et nii ju ei saa, et olen kulutanud aega, aga lihtsalt ei saa ühtegi vastust ja siis lõpuks saan vastuse, et tead, kahju küll… Kirjutasin ka Promotyle, et kuidas selline asi juhtuda sai, et olen äärmiselt pettunud.

Promoty vastus oli lihtne: «Hei! Meil on tõesti väga kahju, et sind kampaaniasse ei valitud ja veel peale seda, kui suure töö ära tegid. Küll aga mõistame ka turundajat – me ei saa neid kahjuks pilte kinnitama kohustuda Sisuloojate T&C-s on samuti kirjas, et tuleb arvestada sellise variandiga, et turundaja ei pruugi pilte kinnitada – õnneks selliseid kampaaniaid on väga vähe, aga kahjuks jah juhtus selline olukord praegu antud kampaanias. Kui saame sulle kuidagi veel abiks olla või on sul mõtteid, mida sooviksid meiega jagada, anna julgelt märku! ”

Minu jaoks ei ole ju asi selles, et ei valitud. See kui ei valita, on okei. See kui soovitakse muudatusi, on okei. See on loomulik osa koostööprotsessist. Minu jaoks on probleem selles, et valiti, kinnitati ja siis kaoti nagu vits vette. Ei mingit dialoogi, ei mingit tagasisidet, ei midagi. See on minu jaoks vale ja pettumust valmistav. Seega mul on turundajatele palve – kui tahate minuga koostööd teha, siis kirjutage mulle otse estonianwithabackpack@gmail.com.

Siis ma tean, et saan olla dialoogis, ma saan välja pakkuda ideed, ma saan arutada, kas need ideed sobivad, teha muudatusi, saata tekstid või fotod ülevaatamiseks. Ma saan olla kindel, et mõlemad osapooled saavad koostöö, mida oodatakse. Ma saan kindel olla, et kui ma pakun välja hinna ja idee ning see kinnitatakse, siis ma saadan välja arve, see tasutakse ja mina teen oma töö.

Ma ei ole elukutseline suunamudija, aga ma kulutan aega, et teostada välja pakutud idee nii hästi kui ma oskan. Mul ei ole kunagi probleemi oma postituse sõnastust või teostust muuta, aga minu aeg on samuti väärtuslik ja kui dialoogi asemel on monoloog, mis lõppeb sellega, et tunnen, et olen lihtsalt tühja aega kulutanud, siis mul on õigus olla pettunud ja pigem teha koostöid, mille päring potsatab mulle otse meilboksi. Neid ei pruugi olla palju, aga minu eesmärk ei olegi võimalikult palju koostöid. Ma tahan pakkuda sisu (issand kui tobe väljend tegelikult), mis mõjub ausa ja usaldusväärsena.

Kasutan siinkohal ka võimalust tänada oma koostööpartnereid, kes austavad ka minu aega ning suhtlevad minuga nii nagu koostööpartneriga peaks, mitte kui «suvalise suunamudijaga». Olen teile väga tänulik. Juba ka selle pärast, et te annate alati teada, millised on teie ootused ning juhiseid kui midagi on vaja muuta või parandada, ent ei tagane kokkulepetest. Aitäh teile!

Arvamuse avaldamine sotsiaalmeedias

/ Eveliis / 13 Comments

Täiesti lõpp, kuidas mul on kopp ee sellest, kuidas enam ei tohi mitte midagi öelda, sest kõike võib tõlgendada vihakõne, rassismi, kiusamise ja jumal teab, millena veel. Aga ära siia avalda arvamust, öeldakse tihti ja ausalt ka see on minu arvates juba täielik pullikaka-lause, mida öelda. Ma ei tea isegi, kust alustada, et mu arvamus lappama ei läheks.

Alustame solvumisest. See massiline solvumine, mainekahju tekitamine ja koheselt advokaadiga ähvardamine. Paar teemat tagasi avaldasin ma arvamust, otse loomulikult järgnes sellele solvumine, sest inimesed tundsid end ära. Kusjuures kõigis kolmes persoonis tundsid end ära mitmed inimesed, kes mulle isegi pähe ei oleks tulnud, aga küsisid viisakalt, et kas pean neid silmas ja läksime eluga edasi. Loomulikult oli neid, kes hakkasid räuskama, erinevates kanalites ja ka ähvardama, sest mainekahju. Ma ei hakanud nende inimestega isegi dialoogi astuma. Mõned populaarsest foorumist leitud kommentaarid selle teema kohta ajasid aga hinge täis küll. Teeb tahtlikult haiget, on kiuslik, depressioonihoogude, ebameeldiv… Ei, ma ei arva, et ma kõikidele peaksin meeldima, aga kui ikka justkui faktidena tuuakse välja täiesti absurdseid väiteid (nt et kindlasti olin see mina, kes Marimellide beebi sünnist läks ajakirjandusele rääkima vms ja kindlasti olin see mina, kes Sarve hirmus 1000+ kommentaari kustutas), siis tahaks küll teada, kes on selliste “faktide” taga ja kust sellist asja inimesed võtavad. Minu arvates on see ka minu maine kahjustamine, mille eest võiks kahjutasu nõuda. Kõige veidram on tolle foorumi puhul see kui paned kokku kirjastiili ja nii mulle blogisse kui sõnumitesse jäetud kommentaaride järgi pildi kokku, kes tegelikult seal taga on. See on vastik tunne. Siis tahaks küll ise paljastama hakata neid “ohvreid”. Kuid ma lepin sellega, et alati on teisitimõtlejaid ning ausalt minul küll ei “nõiajahiks” nii palju vaba aega. Solvun ehk ka korraks salaja, aga lähen edasi.

Ei, mul ei käi mingid “depressioonist tingitud hood” peal, ma lihtsalt päriselt olen selline, kes teatud õhus olevatest teemadest hakkab midagi arvama ja tahab oma arvamust avaldada. Uskuge mind, ma võtan sõna 0,2% teemadest, mille kohta ma midagi öelda tahaks, sest lihtsalt pärast selgitada, et ei, ma tõesti ei teinud kellelegi “tahtlikult haiget, sest olen õel ja kade” kui julgesin näiteks arvata, et koroonaeitaja koroonasse haigestumine on karma. “Mis see karma siia puutub?” saan ma küsimuse, lisaks sellele, et ma olen pahatahtlik, sest ma ju soovisin teisele halba (?) ja peaksin selgitama, mida ma mõtlesin ja miks ma nii ütlesin. Ma ei viitsi selliseid dialooge pidada. Tunnen ka ausalt öeldes, et mind rünnatakse selle eest, et mul on teistsugune arvamus. Aga jään vait. See kehtib viimasel ajal nii tuttavate, sõprade, anonüümsete kommentaatorite kui nimega kommentaatorite kohta üldse. Ma ei taha enam oma mõtteid ja seisukohti selgitada, sest olukord aastal 2021 on nagu allolev pilt. Isegi täiesti neutraalsetes toitude ja raamatute gruppides on viimasel ajal nii palju nääklemist, et hirm tuleb peale.

Ja siis viimane teema, mis mind täiesti marru ajas. Merje kirjutas fantastiliselt kümnesse postituse, lisas postitusse video, mida teine pool, keegi isa ISE on jaganud (tänaseks on video tehtud privaatseks, sest ju sai ka too isa aru, et mitte politsei ei rünnanud teda, vaid ta ise käitus politseiga ebaviisakalt, provotseerivalt ja ülbelt) ning otseloomulikult ei meeldinud tollele isale kui see, kuidas video päriselt vaatajatele näis, välja nägi. Mis sai edasi? Muidugi te arvasite õigesti, et too isa on solvatud ja tahab kohtusse minna. Mille pärast? Sest keegi näitas talle peegelpilti? Mul on tunne, et maailm on hulluks läinud, sest ilmselt leidubki inimesi, kes leiavad, et õnnetule isale on liiga tehtud ja lähevad kaasa tema abipalvega:

“Hetkel kaalun, kas alustan selles osas ka eraldi kohtuprotsessi, sest näen, et sellist ebaõiglust ei tohiks keegi tolereerida. Kui mina midagi ette ei võta, kes siis võtab? Järgmiseks on ohver keegi teine ja siis kolmas. Selline kohtuprotsess on kulukas ja seetõttu kaalungi, kas seda teed alustan, sest raha ei kasva ju puu otsas ja pean mõtlema ka sellele, kuidas hakkama saada ja pere toita järgmisel ja ülejärgmisel kuul. Ainuüksi tänu viimaste nädalatega tekkisid Toompeal käimisega mitmed suured kulud – näiteks auto parkimisele kulus ca 200€ suurune kulu. Kaalun võimalust, kas kasutada Teie abi ja küsides toetust – ehk sellises vormis, kui arvate, et oleks kindlasti vaja, et selline ebaõiglus tuleb ära lahendada, siis toetate mind ja kui leiate, et võiks jätta olukorra nii nagu on, siis ei toeta. Võime sellel teemal arutleda ka minu blogi Facebooki seinal selle artikli all kommentaarides.”

Ehk siis millisest ebaõiglusest ta räägib? Mida ei tohiks tolereerida? Kes on ohver? Ainuke, kes selles loos on kannataja, on politsei, kes peab jääma viisakaks ja tegema oma tööd. Ütleme siis nii, et ma isegi püüan mõista neid inimesi, kes mingi vabaduse eest hetkel protesteerivad, inimestel on õigus oma arvamust avaldada ja nagu me aru oleme saanud siis kõik ei saagi olla ühel meelel, kuigi krt kui hirmus on näha kui inimesed oma näo ja nimega kommenteerivad, et haiglates on näitlejad ja nukud, et koroonat ikka pole olemas. Mida ma aga ei tolereeri on selline provotseerimine, filmimine, politsei mõnitamine ja siis ohvri mängimine. Sellist asja on raske alla neelata.

Paradoksaalselt leiab ” ohver isa” blogist lause Merje kohta: “Lisaks ilmus ühe ennasttäis blogija väga sarkastiline ja halvustav kirjateos, mis on kirjutatud ilmselt kadedusest, pahatahtlikkusest ja õelusest, et võita selle loo pealt kiiret kuulsust ning samal ajal saab rahuldada enda sisemised probleemid läbi kellegi teise ründamise. Olen selle isiku poole pöördunud ja palunud lõpetada selline tegevus, kuid vastuseks sain vaid üleoleva kommentaari.”

Kas see on arvamuse avaldamine või kellegi jäme solvamine?

Lõpetuseks üks vestlus Idaga:

Ma ei mäleta, kuidas jõudsime mustanahaliste teemani. Ida ütles, et nii ei tohi nende kohta öelda. “Nii just tohib,” vastasin ma. “Aga black ka ju tohib?” küsis Ida, “sest black on ju inglise keeles “must” ja ta ju on must, mustanahaline.” Püüdsin Idale selgitada, miks just sedasi ei tohi öelda, kuigi tema küsimus ei olnud ju ei rassistlik, õel ega pahatahtlik, vaid lihtsalt siiras segadus, et miks siis ei tohi. Selgitasin siis edasi, et tegelikult ei peaks rassile üldse tähelepanu pöörama, et isegi kui inimesed on erinevat värvi, siis see pole oluline. “Aga mis see rass on?” küsis Ida. Järgnes selgitus europiidsest, mongoliidsest ja negriidsest rassist, mis Idale midagi ei öelnud. Tõime siis mängu värvid. “Näiteks sina oled valge,” ütlesin Idale. “Valge?” küsis ta peaaegu solvunult. “Ma ei ole valge, kui ma pean mingi rass olema, siis ma olen beežikas-roosakas!”. No vot – isegi labidat labidaks nimetades võib inimest solvata;)

Truu vaid ühele

/ Eveliis / 2 Comments

Selle terminiga rutvusin ma Marimelli blogist, varasemalt ei olnud ma selle peale kunagi mõelnud. See tähendab, et mul on küll brände, mida ma armastan rohkem kui teisi (nii blogija kui mitteblogijana), aga ma ei kujutaks ette, et tarbiksin vaid neid brände. Näiteks on mul aastaid olnud lemmikuteks Lacoste tennised, Lacoste kui firma meeldib ka aastaid, aga nüüd tahan ma hoopis Karl Lagerfeldi tenniseid. Samas kasutan ma reaalselt aastakümneid ühte ja sama huulepulka (lisaks ostan muidugi ka teisi), nii et selles mõttes võin ma öelda vist, et olen YSL-ile brändilojaalne. Pesu ostan ka peaegu, et vaid kahest kohast, kuid ikka tuleb ette, et leian midagi meeldivat mujalt ja jagan blogis ka selliseid leide. Ise ostetud, ise kiidetud, keegi ei saa ette heita ei üht ega teist, et ei ole brändilojaalne.

Nüüd jõuame me koostööde ja brändilojaalsuseni blogijana. Marimell on öelnud, et nemad on truud vaid nendele brändidele, kellega nad koostööd teevad, et muu on justkui vastuolus nende põhimõtetega. Ühelt poolt olen ma nendega nõus, sest kui mind suunamudijate juures midagi häirib, siis on see see, et raha ja asjade eest võetakse vastu eranditult kõik pakkumised. Nii on üsna koomiline vaadata, kuidas ühel päeval on lemmik toode X ja juba järgmisel päeval toode Y. Ei mõju kuidagi usaldusväärselt ja ausalt öeldes jätab halva maigu ka nendest turundajatest, kes üldse oma kanaleid ei vali. Aga see selleks. Ma ei ole kriitiline selle suhtes, et suunamudijad erinevaid asju reklaamivad kui seda tehakse hästi, nii et ei ole “uus lemmik” iga kord, vaid lihtsalt (hea) sisuturundus kui selline. Minu meelest võib nii päris häid soovitusi saada. Ja ausalt mulle endale tundub, et kui ma aastast aastasse vaid Magrada asju kiidaks, siis muutuks see ka lugejale igavaks. Mulle endale ka. Selles mõttes ei ole ma absoluutselt brändilojaalne.

Aga ärge saage sellest valesti aru. Näiteks olen ma aastaid käinud Medemises oma kortse silumas. Ausalt, ei ole tegelikult olnud ühtegi teist kliinikut, kuhu ma oleks julgenud minna seda tegema esimene kord. Medemis võrdus minu jaoks kvaliteedi ja usaldusväärsusega ning ma ei pidanud selles pettuma. Olen käinud seal koostöö raames kui ka ise tasunud (soodushinda), ja käin seal jätkuvalt. Juba homme ootab mind ees “küpsisega kuradi” kolmas eemaldus ja ma ei jõua seda ära oodata, sest lootus on, et 20 aastat tagasi tehtud jube tätoveering kaob igaveseks ajaloo prügikasti. Ma olen teinud koostööd ka VIP Medicumiga. Juba tookord küsiti mult, et kas see ei ole “brändilojaalsuse” rikkumine. Miks peaks? Ma olen uudishimulik inimene, ma tahan erinevaid kohti ja tooteid ja teenuseid katsetada. Üks ei välista teist ja mul ei ole plaaniski neid kohti omavahel võrdlema hakata. Paar nädalat tagasi peeglisse vaadates hakkasin ma tähele panema, et saan jälle oma otsmikku liigutada. See ei meeldinud mulle. Minu töökoha kõrval asub Mari Laasma ilukliinik. Astusin sinna spontaanselt lõunapausi ajal sisse ja uurisin, millal nende juures saaks end jälle siledaks süstida. Selgus, et neil tekkis ootamatult 15-minutiline paus ja mul oli lihtne lõunapausist nende juurest läbi hüpata. Ei mingit ajakulu. Kui ma oleksin pidanud ekstra kuhugi minema, siis oleksin ma läinud loomulikult Medemisse, kuid mugavus luges ka midagi. Mari Laasma juurde julgesin ma minna, sest tean teda natuke tänu beebigrupile, kus me koos olime. Ma olin üsna veendunud tema töö kvaliteedis ja tahtsin ka uudishimust katsetada. Kas ma kiidan ja soovitan teda nüüd? Jah, Absoluutselt. Kas ma kiidan ja soovitan Medemist? Jah, absoluutselt. Kas ma kiidan VIP Medicumi? Jah, absoluutselt. Mulle meeldib kui on erinevaid kogemusi. Ja neid kogemusi jagan ma hea meelega ka oma lugejatega.

Täpselt samuti nagu mult on palju küsitud meie “koduloomade” kohta. Marek on Kärcheri usku. Ma mõistan teda, sest ausalt, see põrandapesumasin on isegi mind koristama pannud. Ma soovitaks seda igale inimesele une pealt ka. Nüüd aga lisandus meie majja Electroluxi varstolmuimeja. Kas ma soovitan seda? Issand jaa! Isegi Marek pidi tunnistama, et see ei jää Kärcherile alla. Eile pügasin natuke Dexterit ja ilma mingi probleemita olid karvad järgmisel hetkel Electroluxi poolt ära söödud. Vaev – null. Nii et ma ei saaks kuidagi öelda, et soovitan vaid üht.

Minu suureks kireks on Eesti looduskosmeetika (ja disain). Siin kohal pean ma vist küll ausalt ütlema, et Magrada toodetele ei ole ma veel võrdset leidnud, see on hetkel minu absoluutne lemmik, olen oma skeptilistel sõbrannadel (noh nendel, kes arvavad, et suunamudijad reklaamivad niikuinii kõike ja midagi halba ei ütle) lasknud siin neid tooteid proovida ja nemad ka ära mudinud. Aga jällegi – mulle meeldib proovida ka teisi tooteid. Oma Care on üks selliseid, mille avastasin tänu Mari Jaanuse blogile ja olen selle eest väga tänulik. Hoia kehakoorija kinkis mulle sõbranna. Julgen ka soovitada, aga olgu teile siis teadmiseks, et see sädeleb päris vahvalt, nii et kui (järgneb natuke liialt informatsiooni) pissil käia, siis saab end tunda nagu olekski ükssarvik, kes sädelust pissib, sest ka wc-paber on pärast sädelev.

No vot. Selline mittelojaalne blogija ma olengi. Ei kiida vaid üht brändi ega toodet, vaid katsetan hea meelega ja jagan kogemusi. Hea või halb, ma ei tea. Aga nii nagu väljaspool virtuaalmaailma ei osta ma vaid üht kindlat veini, sulajuustu, leiba, jalatseid, kleite, nii ka siin. On kindlad lemmikud, mille juurde ikka ja jälle tagasi jõuan või tarbin uute katsetustega paralleelselt, kuid vaid teatud brändile lojaalne ei saa ma kunagi olema. See oleks liiga igav.

Päris probleemid

/ Eveliis / 4 Comments

Teate ju küll, et mul on kohati komme võtta sõna igasugu kollastel draamadel. Mitte et ma neid otseselt jälgiks või need mind isegi huvitaks, aga no jäävad silma kuidagi ja siis ma ikka tahan ka sõna sekka öelda. Nagu viimati uudishimu tappis kassi. Selliste postituste peale läheme me ühe sõbrannaga pea alati vaidlema, isegi korraks tülli, sest ta ei suuda aru saada, miks ma oma aega üldse raiskan selliste teemade peale, eriti kui maailmas on ka päris probleemid olemas. Selles mõttes on tal muidugi õigus, et aja raiskamine on see küll, aga mina olen lihtne inimene ja ei oska alati päris probleemidest rääkida, veel vähem neid lahendada. Nii ma siis kollaseid draamasid lahkangi.

Aga ma olen arenemisvõimeline. Eile lahvatas suunamudijate konnatiigis uus draama, viskasin korraks pilgu peale, see paganama uudishimu ja kass, kuid panin sama targalt selle kinni ja unustasin, sest “what are we like twelve”, kus täiskasvanud inimesed draamatsevad selle üle, kes kellele, mida ütles ja kellele rohkem liiga tehti. Mitte kedagi peale nende endi ei h-u-v-i-t-a! Samas ma saan aru, et sellised draamad ongi “sisuloomine” – kes rohkem draamastoorisid teeb, see ägedam ja tihedama graafikuga sisulooja on. Ma olen sellest vanusest ja/või sisuloomisest välja kasvanud. Isegi mu enda “draamad” Mallukaga tunduvad nii piinlikud, et tõesti mõtlen tagant järgi, aga keda huvitas, mida pada kaanele ütles/ei öelnud.

Selle olulise ja informatiivse sissejuhatusega jõuame me teemani, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Ma ei vaata üldjuhul saateid nagu “Sotid selgeks”, “Laser”, “Märgatud Eestis”, isegi “Pealtnägijat ei viitsi vaadata – need saated on kõik Mareki quilty pleasure. Ma ausalt vaatan iga kell enne Netflixist mõnd sarja. Marek heidab mulle seda ette, et mida need sarjad mulle annavad, et tema vaatab, mis elus toimub, kuid ausalt, mul ei ole sellisest elust vaja midagi teada. Kaklevad naabrid, vandenõuteoreetikud… Ma ei taha. Ometigi jäin ma sel nädalal vaatama Taavi Libe poolt juhitud “Märgatud Eesti” saadet ja sellest saatest (link) ma rääkida tahangi. Või pigem Nõo valla sotsiaaltöötajatest.

Tõsi, me ei näinud saates troopiliste kardinate taha, kuid ei pea olema selgeltnägija, et saada aru, et korras selle kardina taga kõik ei ole. Vaevalt saatejuht teeskleks ja valetaks, et elamistingimused olid kohutavad ning kannatajaks mustuses ja kehvades tingimustes elav kahe-aastane laps. Läksin huvist lugema selle saatelõigu kohta kirjutatud kommentaare Facebookis, alati võtavad sellistes teemades sõna inimesed, kes kõike teavad. Nii ka siin. Loomulikult oli seal inimesi, kes mustuses elavat pere kaitsesid, sest “alloo, no milline kaheaastane laps on puhas ja lapsed teevadki kodu mustaks ja ajavad sassi ja kõik ei pea olema briljantselt puhas ja issand, laps ei peagi riides olema, kaheaastased käivadki vaid “mässudega” (öäk, mis sõna!)”. Jah, see kõik on õige, kuid mustusel ja mustusel on vahe. Meie kodu on ka must, sest väljas on porine, meil on lahmakas energiline koer ja valged seinad. Pange ise võrrand kokku. Siit sealt on ühtteist tegemata või juba laguneb otsapidi. Ja vaatame siis nüüd pilte sellest mustusest, mis on kodus, kus elab kahe-aastane laps ja “alloo, kõik ei peagi briljantselt puhas olema”.

Pildid võetud “Märgatud Eesti” Facebooki lehelt.

Lastekaitsetöötaja ja sotsiaalosakonnajuhataja sõnade järgi on aga kõik korras. Lapsega, kellel on lööve/putukahammustused/nahahaigus ja kes on pesemata, on ka kõik korras, keegi pole andnud teada, et midagi oleks valesti, lasteaias pole ka seda tähele pandud. Pidevalt pidid seal käima nii lastekaitse töötajad ja politsei, kuid mitte midagi ei anna aimu sellest, et lapse elamistingimused on kehvad ja tal oleks parem elada vanaema juures. Ma ei tea, kas Nõos töötavad pimedad inimesed või lihtsalt inimesed, keda ei huvita. Pigem viimast. “A me praegu ei saa rääkida, me oleme lõunal”, “tema ka ei saa rääkida, jah, teoreetiliselt tal lõpeb lõuna viie minuti pärast, aga kes teab, millal ta lõunale sai, sest nii palju oli hommikul tegemist”. Ma tahan päriselt selle peale öelda – fuck you! Mis kuradi “lõunal olemine”! Muidugi peab inimene sööma, kuid ma päriselt jälestan inimesi, kel pastakas kukub kui kell saab viis, kes punktuaalselt peavad lõunat, sest nii on ette nähtud ja ei tegele probleemidega, sest pole nende vastutusala. Kui mul on vaja töö ära teha, siis ma teen. Lõuna või mitte. Ja me ei räägi siin probleemist diivani pehmusega või tarne hilinemisest vaid väikesest lapsest ning vaimupuudega emast, kes elab koos mehega, kes teda (minu arvamusel) ära kasutab. Kedagi ei huvita, kõik teavad, kuid ei tee midagi, sest “pole minu vastutus”, “mina täpselt ei tea”, “meil on selleks töötajad”. Niisama lõunalauas pläkutada ja linte lahti lõigata on tore, aga vastutada ei taha keegi. Vastik!

Kui lapsed elavad Eestis sellistes tingimustes ja sotsiaaltöötajad leiavad, et see on okei ning see pole päris probleem, siis mis on?

Tahate teada, mis on julm inimõiguste rikkumine?

/ Eveliis / 7 Comments

Mitte maski kandmise kohustus, vaid see, et ma olen kodukontoris. Lapsega. Ja ilma veinita. Alkoholism? Nope. Ellujäämis-moodus. Ma tean, et ma ei ole üksi! Päisepilt eelmisest aastast Kui mul oli veini. Seepärast vist eelmise aasta lock down oligi chill… Kuidas teil kulgeb kodukontor/lasteaed/kool?

Ma tean küll, et osa teist tahab nüüd öelda, et kodukontor ühe lapsega on nagu spaa, aga hei…Hoiame kokku eksju, ei ole vaja arvustada. Mul on Dexter ja Ida kombo viie lapse eest kohati:D

…

/ Eveliis / 11 Comments

Teate, ma ei oska sellele postitusele isegi pealkirja panna, sest ükski pealkiri ei tundunud selles alaealiste seksi kontekstis ei õige ega piisav. Ma isegi ei ole kindel, kas ma oskan oma mõtted täpselt kirja panna. Püüan alustada algusest. Ma ei ole nunn olnud. Mõnikord kui ma Marekile erinevaid lugusid räägin, pööritab ta silmi ja küsib, et kellega ta ometi abiellus. Mina vastan, et täiesti tavalise normaalse naisega, kes võib olla on olnud tibake vabameelsem. Selle sissejuhatusega tahan ma öelda, et tean, millest räägin.

Eelmise postituse ühe kommentaari valguses ütlen, et võib olla ma tõesti käisin läbi eriti korralike inimestega, sest ausõna mitte keegi meist ei mõelnud 13-14-aastaselt seksist ega pidanud seda normaalseks. See ei tähenda, et meile poleks poisid meeldinud. Muidugi meeldisid. “Tartu raadios” oli tookord ammu mingi tutvumissaade ja me sugulastega helistasime sinna ning käisime mingite poistega deitimas. Aga reaalselt seksi peale ei oleks ma kunagi tulnud ja isegi kui poisid võisid seda loota või sellele mõelda, siis said nad aru, et pole mõtet isegi proovida. Tegi see mind popiks või mittepopiks ei huvitanud mind karvavõrdki. Võib olla siis peaks ütlema, et lisaks normaalsetele sõpradele oli mul ka normaalne kasvatus? Me oleksime vaadanud viltu igaühele, kes selles vanuses seksib. Ja tõesti – mitte 54aastasega, aga ka 20- või 30-aastasega. See poleks minu maailmas okei olnud. Igaüks, kes alloleva pildi 13aastases oleks suutnud näha naist, oleks olnud ja on jätkuvalt pervert. Äkki pean ma tänulik olema ka sellele, et ma nägin 13aastasena laps välja ja ei tahtnudki vanem välja näha? Et mulle meeldis poistega mängida trihvaad, luurekat ja “paper boy” mängu esimesel 386 arvutil?

Kui me minu personaalküsimuse kõrvale jätame, siis vaadake (kasvõi alloleva pildi põhjal) 13-14aastase “naise” näojooni. Isegi kui mulle panna selga miniseelik ja kõrged kontsad ning mind ära meikida, on pildil siiski laps.

  • 13-aastane “naine”
  • 14-aastane “naine”

Probleem ilmselt algab pihta tõesti mitte konkreetsest vanusepiirist, vaid ka survest olla popp ja seksikas, millest viimane on kindlasti kordades olulisem tänapäeva noorte seas võrreldes selle ajaga kui mina olin noor. Paljudel mu sõbrannadel on 13-15-aastased tütred, õnneks ka arukad tüdrukud, kes veedavad aega omavanuste tüdrukutega itsitades, aga nad ei häbene seksist rääkida ning tõepoolest olen minagi kuulnud, kuidas ühel või teisel nende klassiõel on selles vanuses juba mitu partnerit olnud. Kas te tahate mulle tõesti öelda, et me peaksimegi leppima sellega, et mõned tüdrukud peavad end nii küpseks, et “ise langetada see otsuse täiesti iseseisvalt ja ega tunne siiamaani, et keegi oleks mind kuidagi ära kasutanud”, sest mis argumente meil siis veel on? Ise tahtis, tundus et ongi õige aeg, lubatud on ka… Ma ausalt ei suuda jätkuvalt mõista ei seda miks alaealised omavahel peaksid seksima või miks 20+ aastane tunneb, et normaalne on seksida alaealisega kui too ehk näeb ka nagu 20 välja. Kuidas seda muuta? Kuidas muuta seda, et noored tüdrukud peaksid endast nii palju lugu, et ei arvaks, et äge ja popp olemiseks peab seksima ega peaks minusuguseid ka “vanatüdrukuteks” või “vanamuttideks”, kes ei tea, mida nad räägivad? Kui teaks sellele vastust, siis võiks mulle küll auhinna anda. Kahjuks ma ei tea vastust.

Mida muudaks vanusepiiri tõstmine? Nojah. Selles mõttes muidugi mitte midagi, et kui 14aastane leiab, et ta kõik on õige ja keegi ei saa teda takistada, siis ega radiaatori külge ju kinni ei pane. Kusagilt sügavamalt ja kaugemalt tuleb pihta hakata. Sellest, et popp ei ole vaid see, kel on 14-aastaselt olnud mitu sekspartnerit, vaid ka see, kes kannab breketeid ja Simpsoni susse. Seda viimast tegin mina. Poistest sõpradest puudust ei olnud. Populaarsusest ka mitte. Peolt kojujalutajaid oli piisavalt. Ma tahaksin teada, et kas tõesti need, kes ise kaotasid süütuse 13-14aastaselt, leiaksid, et see oleks okei kui nende tütred-pojad teeks sama? Või millal lõppeb lapsepõlv? Mis vanuseni on okei olla laps?

Mida vanusepiiri tõstmine minu arvates muudaks oleks see, et friigid (panen ühte patta kõik, vanusest hoolimata, kes vähemalt alla 16-aastast naisena näevad!) ei saaks ilmselgelt ikka veel lapseohtu naisega ilma karistuseta seksida. Mida rohkem sellest juttu on, seda vähem igasugu jalgpallitreenerid “armastust” avaldada saavad ning staaradvokaadid ei kutsu osapooli leppima, vaid mõistavad ka antud teo hukka. Praegu piisab vaid skandaali puhul sellest, et võta endale advokaat ning poe seaduste taha. Kõik on ju korrektne. 14-aastane teab, mida tahab ja kellega, mida teeb.

Mina ei nõustu. 14-aastane on peast laps (jah, kindlasti on erandeid, kuid siiski!) Paari aastaga muutub palju. Nii füüsiliselt kui vaimselt. 17-aastane on kordades adekvaatsem kui 15-aastane.

  • 15-aastane
  • 17-aastane

Suurim oht tänasel päeval? Noored saavad liiga varakult küpseks. Tänu sõprade ja ühiskonna survele. Ma tean, et ma kõlan nagu oma vanaema, aga kui 6-aastane tahab jõuludeks twerkivat laamat, siis midagi on valesti. Koduses kasvatuses? Njah, nii nagu ei pane radiaatori külge kinni 14-aastast, ei saa ma hoida teleka ja internetita 6-aastast. Vali kanaleid? Valingi. Õhtuse multika, mille vahel olevas reklaamklipis too paganama laama twerkiski. Kõik kisub seksiks ära liiga vara. Jah, seks on hea, aga pagan võtaks on ju ka muud meelelahutust?! Ehk siis kui me hetkel ütleme, et 14 on piisav piir, siis tegelikkuses hakkab kogu “lapsevanema õudus” pihta tunduvalt varem. Mis edasi? Lõpuks leiame, et on okei, et 10-12aastased seksivad, sest nad on küpsed, näevad vanemad välja, teevad oma otsused iseseisvalt ning ei tunne, et keegi neid ära oleks kasutanud.

  • 18-aastane 1999 aastal – sama kui 14aastane 2021aastal
  • 19-aastane 2000 aastal – sama kui 15aastane 2021 aastal

#14poleokei

/ Eveliis / 11 Comments

Tegelikult on õõvastav, et sellel teemal peab üldse sõna võtma, sest ilma ühegi liialduseta oli mul rõve vaadata selle SL Õhtulehe artikli fotosid. Ma usun, et ma ei ole ainus, kel süda pahaks läks. Õnneks on antud lugu Eesti Seksuaaltervise Liidu poolt väljamõeldud, puhtalt selleks, et puust ja punaselt selgeks teha, millises ühiskonnas me elame. 14 on seksuaalse enesemääramise jaoks liiga noor vanus.

Ma võin hetkel 7-aastase tütre emana küll siin öelda, et kui mu tütar peaks tulema koju 54-aastase “peikaga”, siis ma oleksin valmis selle “peika” kruustangide vahele panema, aga fakt on see, et meie seadused lubavad 14-aastasel otsustada, kellega tema seksida tahab. Ja tänapäeva 14 ei ole sama, mis mina 14-aastasena. Kui ma mõtlen ajas tagasi enda peale, siis ma olin kõige lihtsamalt öeldes laps. Muidugi meeldisid meile poisid, muidugi kihistasime me poppide poiste ees naerda, muidugi jalutasid klassivennad meid kontserdilt koju ja jagatud said esimesed kohmetud suudlused, muidugi rääkisime me igasugu asjadest koos sõbrannadega, kuid see kõik oli vaid jutt ning teod olidki lapselikult süütud. Sellised, mis selles vanuses on loomulikud, käivad suureks kasvamise juurde. Me kõik oleme selle faasi läbi elanud. Aga mina olin 14-aastane sada aastat tagasi! Kui mõni 54-aastane oleks meile lähenenud, olen ma kindel, et meie vanemad oleks vanatoidele lihtsalt ja ilustamata pasunasse andnud, sest andke andeks, et ma isegi ei püüa pareat väljendit leida. 54-aastane, kes vaatab 14-aastast kui seksobjekti, on pedofiil. Haige inimene. Punkt. Seda ei saa õigustada ega püüda mõista. Seda ei pea mõistma, vaid hukka mõistma. Mul on hea meel, et ma kasvasin üles ajal, kui laps olla oli okei, me ei kiirustanud täiskasvama.

Kui mu õde jõudis teismelise ikka, sattus ta seltskonda, kus 13-14-aastased tüdrukud nägid välja nagu 25-aastased naised. Ma nägin palju vaeva, et teda sellest seltskonnast eemal hoida, sest kuigi nende jaoks olin ma juba muldvana (üle 20ne), teadsin ma väga hästi, millest ma räägin ja mille eest oma õde hoida. Õnneks on mu õde intelligentne ja sai aru, et tema 14-aastased soovid ei kattu tema 14-aastaste sõbrannade ja sõprade soovidega. Ma olen olnud seltskonnas, kuhu tuligi kunagi hiljem üks neist 14-aastastest sõbrannadest, üks minu tuttavatest vedas ta magamistuppa. Võib olla ma liialdan, aga ma usun, et too poiss oli umbes 25. Minu jaoks piisavalt perversne. Kas te arvate, et too 14-aastane tüdruk ei läinud sinna magamistuppa vabatahtlikult? Muidugi läks, ta tahtis minna! Tema pidas end täiskasvanud naiseks. Muidugi läksin ma vahele. Saatsin koju tolle tüdruku ja sõimasin läbi poisi. Ilmselt ei oleks palju puudu jäänud, et ma oleks peksa saanud. Aga 14-aastast käperdada ei ole okei, isegi kui see oleks tähendanud, et ma saan peksa.

Võib olla on mul vedanud, et ma olin 14aastaselt naiivne ja /või poisilik plika, et ei ole sattunud ebameeldivatesse olukordadesse ega ka valedesse seltskondadesse. Me ise pidasime end küll lahedateks, kuid tegelikult suhtlesime me (heas mõttes) nohikutega. Vanemaks saades me küll jõime poistega salaja (vist) viina ja käisime peol ning tegime igasugu lollusi, kuid ikkagi jäi kõik “lapsepõlve süütute muretute mängude” piiridesse, mis ei tähenda, et ma ei teaks, mida poisid mõelda võivad/mõtlevad. Kas te olete näinud tänapäeva 14-aastast? Just nimelt. Nad näevad tunduvalt vanemad välja ja peavadki end täiskasvanuteks, kes kõike teavad. Mina pidasin end kõiketeadvaks täiskasvanuks 16-17-aastaselt. Praegu ütlen ka, et naerukoht, aga siis ma ju nii ei arvanud, ei arva ka need 14-aastased. Ja nüüd tulevad mängu pedofiilid. Vanus ei olegi oluline, sest 14-aastases seksuaalsust nägev inimene on haige! Isegi kui see 14-aastane kannab paljastavat pluusi, punast huulepulka ja kontsakingi. 14-aastane ON LAPS. LAPSEGA EI SEKSITA. PUNKT.

Kui seadus seda lubab, siis tuleb see seadus ümber muuta. KOHE. Ma ei saa aru, kas need, kes on sellise piirvanuse paika pannud, on lastetud või ise pedofiilid? Sest mitte ükski täie mõistuse juures olev täiskasvanu ja lapsevanem ei suudaks leida, et see on õige ja sobiv vanusepiir. “14-aastane laps ei ole aga veel psühholoogiliselt piisavalt arenenud, et mõista seksuaalse enesemääramisega seotud ohte. Kristo võib kogenud täiskasvanuna pahaaimamatut last kergesti manipuleerida ning panna ta uskuma, et nendevaheline suhe põhineb vastastikusel nõusolekul, kuigi ta tegelikult last seksuaalselt ära kasutab. Senikaua kui Piia usub, et suhe on võrdne ja ta on andnud sellele nõusoleku, ei saa me seda last aidata. Selleks ajaks, kui Piia mõistab, et tema suhe pole olnud päris selline, nagu oli arvanud, on ta kuid või isegi aastaid olnud süsteemse seksuaalvägivalla ohver.” (SL Õhtuleht/Eesti Seksuaaltervise Liit)

Aasta draama ehk uudishimu tappis kassi

/ Eveliis / 23 Comments

Mu nädalavahetus möödus ilma televiisori ja suures osas ka sotsiaalmeediata. Kui siis pühapäeva õhtul telefonis skrollisin jäi mulle ette siit ja sealt sõnapaar “draama ja duubel”, “draama ja Marta Laan”. Lugesin erinevate influkate postitusi, et jah, küll on õige, et “Duubel” on “cancelled” ja “amen, see läks küll üle piiri” ja “Marta Laan peaks Draamateatrist ära tulema”.

Esimese hooga mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi süvenda. “Duublit” niikuinii ei vaata, aga esmaspäeva hommikul sain kusagilt nii palju aru, et “Duublis” oli Marta Laan teinud järgi Rannamaja “staare” Adat ja Seidit ning midagi pole parata, uudishimu tappis kassi. Vaatasin natuke draamatekitanud klippi, palju ei suutnud, sest minu masti huumor see ei olnud, panin lihtsalt teleka teisele kanalile, küll aga pean ma ütlema, et nii palju kui ma vaatasin, siis Marta Laan ja Liisa Pulk (oli vist) tegid Adat ja Seidit VÄGA TABAVALT järgi. Pean silmas näoilmeid ja neile iseloomulikke ilulisandeid, alustades nendest kohutavatest küüntest (mis värk selle uue moega on, et küüned peavad olema võimalikult pikad ja teravad, iga kord kui ma selliseid küüsi näen, tuleb mul kananahk peale). Juttu väga ei süvenenud. Anu Saagimit nägin korraks. Pööritasin tolle šampanjanalja peale silmi ja läksin eluga edasi.

Eluga ei läinud edasi Ada ja Seidi, kes nagu ma aru sain on kohutavalt solvunud, et NEID julgeti parodeerida. Andke mulle andeks, aga mis ajast on SEE kiusamine ja mis ajast ütlevad Seidi ja Ada, keda tohib parodeerida ja kelle üle naerda? Ma vaatasin “Rannamaja” esimest hooaega ja mul on küll meeles, et seal võis “staaride” suust kuulda nii mõningaidki krõbedaid arvamusavaldusi ja solvanguid teiste osaliste kohta. “Raju reedet” vaatasin ma läbi Zevakini klippide ja seal oli ikka väga palju ärapanemist, mõnitamist ja naeruvääristamist. Seda võis, see on meelelahutus. Aga kui naerdakse nende endi üle, siis on see kohutav laim, solvamine, kius? Kahepalgeline, ei? Ma ütleks vaid ühte – ära löö katki peeglit kui peegelpilt ei meeldi. Selline draama teha sellest, et keegi tegi paroodia?

Ehk siis nagu ma aru saan oleme me 2021 aastal jõudnud sinnani, et enam ei ole poliitkorrektne rääkida anekdoote, sest kas mitte nendes ei naerda tihti kellegi üle (mitte kellegagi koos), Henrik Norman ja Pille Pürg võiksid heaga oma pillid kotti panna (mitte et mul kahju oleks, aga põhimõtteliselt), sest muidu on oodata kohtukutset ja “Su nägu kõlab tuttavalt” peaks olema kindlasti keelatud, sest nagu me teame on ka see juba mõnitavaks ja naeruvääristavaks nimetatud. Kogu see tsensuur kuidagi meenutab üht varasemat ajaetappi Eesti ajaloos. Naeruväärne. Piinlik. Et inimstel ei ole pärisprobleeme või on meie “staaridel” täiesti ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, et nad end pühadeks lehmadeks peavad. Tsiteerides klassikuid – Tule taevas appi! Ja kas pidevalt on vaja kedagi kangutada? Et kui Alari Kivisaart Sky Plusist ei saanud eemaldada, siis nüüd proovime Marta Laant kangutada? A mõelge selle peale kui teete ühe või teise nalja, mis mingil põhjusel solvab kedagi ja keegi selle pärast alustaks aktsiooni, et teid ennast ametist vabasatada. Oleks ehk liiast? Millegi pärast mulle tundubki, et inimesed on kaotanud analüüsivõime, kõik on kohe draama ja solvang ja maailma lõpp.

PS: Eile vaatasin juhuslikult “Duublit” ja pean tunnistama, et ega mulle ei meeldinud ka Mart Sanderi suhtumine ja õigustamine, sest ka mina arvan, et “Duubel” ei peaks selliseid sketše tegema üldse, AGA tema jutus oli siiski iva. Mina mõtlen, et peaksin Ari Matti Mustoneni peale kaebama, sest mina tunnen, et allolevas sketšis ta naeruvääristab mind. Mind kui koerainimest. Kas tohiks?

Palun mulle see tonnine Ron Nõmme sõrmus!

/ Eveliis / 7 Comments

Kust ma siis alustan? Nägin Instagramis, et (mingil põhjusel popp poiss) Ron Nõmm on välja tulnud oma brändiga – RonnyG. Sain aru, et “kollektsiooni” kuuluvad mingid t-särgid ja pusad, aga väga ei süvenenud nende disaini, sest noh sihtgrupp ma kindlasti ei ole ja igasugu “merchi” ja “disaini” tuleb niikuinii nagu seeni pärast vihma, miks siis ka Ron Nõmmel ei võiks oma bränd olla. Muidugi võib.

Mis mind aga pani imestama oli kullast “disainsõrmus”. Maksab 999 eurot ja sellega saab ka Väga Ässade Inimeste klubisse või midagi sarnast. Hahh, korraga tundus see kõik nagu 2021 aasta Mutrike, kus Tähtsate Inimeste asemel on tekkinud Väga Ässade Inimeste Klubi. Totaalselt elitaarne. Pean tunnistama, et ma ausalt seda reklaami nähes arvasin, et tegu on pärisbrändi paroodiaga, sest milline täie mõistusega inimene sellise asja vabatahtlikult endale kätte paneks. Või oma mehele-naisele kingiks. Või ei, alustame algusest. Miline inimene sellise toote disainiks. Kusagilt jäi mulle veel silma mingi artikli pealkiri, kus uus kuum disainer ütleb, et hind ongi selline, sest kuld maksab ja ostab see, kellele see hind taskukohane on.

Aga kes on siis RonnyG sihtgrupp? 40+ naised-mehed, kes saaksid endale sellise sõrmuse lubada, aga ilmselgelt seda ei tee, sest M-I-K-S kanda tundmatu inimese nimelist sõrmust? 15+ tüdrukud-poisid, kes ei saa endale sellist sõrmust lubada, aga kannaksid seda, sest ehk/äkki/võib-olla on ta nende jaoks suunamudija?

Et te nüüd mulle advokaati kallale ei ajaks, et julgen halvustada (on vist nii, et kui ei meeldi ja avaldad arvamust, siis automaatselt oled heiter, kade ja netikiusaja), siis ma ütlen, et ma ei kannaks ka Kim Kardashiani ja/või Kanye Westi sarnaseid tooteid (ma ei tea, kas neil sellised olemas on, aga mulle tundub, et neil võiks olemas olla), minu jaoks ei ole need ei ilusad, stiilsed ega staatuse näitajad. Influkate “merch” pole lihtsalt minu tassike teed. Aga kui ma tahaks tonni ühe sõrmuse peale magama panna ja mulle oleks oluline, et see oleks kuulsuse disainitud, siis ma valiks Kate Mossi disaini. Täitsa kullast ja lausa teemandiga. Huvitav, et ta end sama odavalt müüb kui kodumaine Ron Mõmm…