Sayingoutloud

Dejavu! 2019 detsember: 2020 tuleb i-m-e-l-i-n-e! 2020 märts: LOL

/ Eveliis / 2 Comments

Kas teil on ka deja vu tunne? Et selline olukord oleks nagu kordunud? Eelmisel aastal jõudsid mul sugulased sünnipäeval ära käia. Kaks päeva hiljem oli riik lukus. Või noh mitte otseselt lukus, aga järgnes kaks kuud kodukontorit koos lapsega, peapeale pööratud plaane ja natuke ikka hirmu ka. Täna on kaks päeva enne mu sünnipäeva ja riik on lukus. Kodukontor koos lapsega. Hirmu kui sellist otseselt enam küll ei ole, pigem viha nende eelmises postituses mainitud “vabaduseihalejate” vastu. Hahh, ma mäletan kui eelmisel aastal naersin nende üle, kes oma juubeleid uhkes üksinduses pidasid. Tundub, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Karma!

Valime elu Vabaduses ehk puhastasin oma sõbralisti

/ Eveliis / 6 Comments

Paar päeva tagasi jäi mulle tänu inimestele, kes on mu Facebooki sõbralistis, silma üritus nimega “Sõidame Eestimaa Vabaks” (linki ei hakka põhimõtteliselt panema, kes tahab, leiab ise ja loodetavasti vaid selleks, et lugeda, milliste totrustega inimese tegelevad, mitte selleks, et osaleda). Mina muidugi ei teadnudki, et Eesti okupeeritud on, aga mida mina ka tean, mulle on ilmselgelt ajupesu tehtud, sest koroonat usun, vaktsineerima olen nõus ja ei usu absoluutselt, et tänu maski kandmisele on vabamüürlased mind ära kiibistanud. Ühesõnaga – ürituse üleskutse on ” Oleme leidnud palju uusi sõpru ja avastanud, et me ei ole oma vabaduseihaluses üksi. Nüüd me tõuseme püsti! Ühel päeval! Kõik koos!/…/Tahaksime julgustada ja kutsuda kõiki üles rahumeelselt ja avalikult sõitma tänavatele ning sõnumit levitama autoritaarsete koroonapiirangute vastu, mis on meie elu kahjustanud rohkem kui seda ükski viirus ise on teinud. /…/ Me ühineme kõik rahvusvaheliselt ühel päeval meie põhiliste inimõiguste, põhiseadusega kaitstud vabaduste ja ülemääraste piiramiste lõpetamiseks./…/Valime elu Vabaduses!“

Ma olen vist korduvalt öelnud, et selliseid avaldusi ja ülskutseid lugedes on piinlik eestlane olla ja ennast enam kordama ei jaksa hakata, ei ole tegelikult isegi tahtmist sellel teemal enam argumenteerida ega kuulata väiteid, kuidas maskikandmine ja treeningsaalide sulgemine on meie vabaduse ja inimõiguste piiramine. Kui ma veel ühe korra kuulen üht oma tuttavat ütlemas, et aga tegelikult ei ole maski kandmine põhiseadusega kooskõlas, siis ma ausalt tõstan käed üles ja ütlen, et mine koos teiste omasugustega Maxima ette põhiseadust deklameerima, aga ära minuga sel teemal enam räägi. Ma ei taha kuulda. Ma ei taha kuulda, kuidas sa kannatad.

Ajalootundi ma siin korraldama ei hakka, aga soovitaks nendel inimestel, kes kutsuvad Vabaduse nimel jõudusid ühendama, vaadata ära allolev video. Mida vabadus ja selle eest võitlemine tegelikult tähendas! Okupatsioonide muuseumi tasub ka külastada. Äkki peaks selle kohustuslikuks tegema kõikidele “vabadusvõitlejatele”? Ma ei ole seal veel näinud näitust maskide okupatsioonist, kuidagi piinlik oleks kui lähen kunagi lapselapselapsega sinna ja peaks talle selgitama, et vaata kallis laps, sõjad, küüditamine, laulev revolutsioon ja muud sellised sündmused olid nohu, aga vat see maskikandmise kohustus – oi see oli kole aeg.

Oma sõbralistist kustutasin ära kõik, kes “pole oma vabaduseihaluses üksi ja lähevad barrikaadidele, et saaks nädalavahetusel kaubanduskeskustes käia ja ilma maskita loomulikult” ning Eestimaad vabaks lähevad sõitma. Ei ole vaid Soomes küprokit paigaldavad ja või eluülikoolis käinud eestlased nagu mu sõbranna arvas. Oli inimesi, keda ma siiani olin pidanud intelligentseteks. Enam mitte.

Sõitku omasugustega Eestit vabaks.

Persoonibränd ehk mida inimesed räägivad sinust siis kui sind toas ei ole

/ Eveliis / 4 Comments

Mõnda aega tagasi kandideerisin ma üheaegselt kolmele töökohale. Nendest ühele ma tahtsin saada, teisele kandideerisin justkui niisama ilma igasugu ootusteta, sest ei tekitanud emotsiooni ja kolmandale kohale kandideerisin ma justkui poolkogemata. Vestlused käisid peaaegu üheaegselt ja kaardid pöörati pea peale. Koht, kuhu ma tahtsin saada, osutus selliseks, kus otsustusprotsess venis kaks, isegi kolm kuud. Ma käisin mitmes voorus, tutvusin inimeste ja töökohaga – kõik tundus nii soe ja sõbralik, ka teiste inimeste arvamus selle ettevõtte kohta oli äärmiselt positiivne, kuid minu sisetunne ütles, et see ei ole siiski päris see koht. Enne viimast vooru, olles kahe viimase seas, vastasin ma neile eitavalt. Koht, kuhu ma kandideerisin justkui poolkogemata, osutus positiivseks üllatajaks, mulle meeldis sealne vaib. Uurisin tuttavatelt tausta ja tagasiside ettevõtte kohta oli pigem negatiivne, ma ei lasknud sellest end häirida, sest tööle oleksin sinna läinud mina, mitte teised. Sinna kutsuti mind tööle,ma palusin mõtlemisaega, sest kolmas koht, kuhu ma olin kandideerinud muutus selliseks, kuhu ma tahtsin tööle saada. Jah, see tundus olevat see koht, kuhu ma pidin tööle saama. Mainekas, edukas. Selle töökoha pean ma saama, mõtlesin ma. Ma kandideerisin sinna samal päeval kui olin ühe töösuhte lõpetanud. Istusin kodus, telefon hääletu peal ja isegi mitte kaasas (vahel juhtub ka seda) ja kuna ma olin tänu Ida mängudele telefonis maha keeranud kõik teavitused – sh ka vastamata kõned ja sõnumid – nägin ma alles kaks päeva hiljem, et mind oli sinna vestlusele kutsutud. Sõnumis seisis, et “Teid on raske tabada, kuid kutsuksime Teid vestlusele”. Helistasin tagasi ja tänasin, kuid tajusin kohe, et suhtumine minusse oli tõrges, sest mis mõttes inimene ei vasta telefonile, kui ta on just kuhugi kandideerinud.

Ma läksin vestlusele. Olgu enda saba liputamiseks öeldud, et väidetavalt olin ma ainus kandidaat, kes kutsuti kohale hoolimata sellest, et ma ei osanud soovitud keeli (prantsuse ja saksa). Vestlus läks fantastiliselt. Mina olin enesekindel, teadsin, millest räägin ja teadsin, mida soovin. Neile avaldas see muljet. Mind kutsuti edasi järgmisse vooru. Selleks tuli teha ka kodutöö – uutele turgudele sisenemise strateegia. Ma suhtun muidu sellistesse kodutöödesse skeptiliselt ja ei panusta palju, sest ma ei taha, et keegi hiljem minu ideid ära kasutab, aga seekord ma panustasin, tegin ettevalmistusi, harjutasin. Ma olin valmis. Ma teadsin, et ma saan selle töökoha. Mu presentatsioon oli suurepärane. Päev enne vestlust läksin ma sõbrannaga kohvikusse, lihtsalt korraks istuma. Telefon oli mul hääletu peal, sest ma olin just tulnud ühelt koosolekult ja unustanud. Kui ma hiljem kella vaatasin, ei näinud ma muidugi ühtegi teavitust. Järgmisel hommikul hakkasin ma igaks juhuks kontrollima vestluse kellaaega ning avastasin oma õuduseks, et vestlus oli olnud eelmisel päeval. Sel ajal kui ma olin sõbrannaga kohvikus olnud, vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel vestluspaigast. Kui ma oleksin oma telefonis näinud vastamata kõnesid oleksin ma veel vestlusele jõudnud. Ma saatsin meeleheitliku meili, et tõesti olin päevad sassi ajanud ja sain teise võimaluse teha oma vestluse zoom´is. Mul õnnestus, nii nagu ma olin arvanud, neile muljet avaldada ja neid veenda, et ma ei ole tööalaselt selline udupea nagu olen mulje jätnud. Ma tegelikult ka ei ole – töö ja kodu Eveliis on täiesti erinevad – aga see ei ole antud hetkel oluline.

Jäänud oli viimane nö voor. Soovitused endistelt tööandjatelt. Ma mängisin ausat mängu ja andsin viimaste tööandjate kontaktid. Ühele neist veel helistasin, et kuule ole nüüd mees, ma tahan väga sinna tööle saada, et anna hea soovitus. Ta lubas. Tegelikult andiski, ütles, et klientidega olen suurepärane, et mul on head oskused asju lahendada ja mida kõike veel, aga lisas ka, et mul on distsipliiniga probleemid. Ma olin selle peale solvunud, aga kui hakkasin mõtlema, siis jah, teatud mõttes on tal õigus. Ma tahtsin töötada nendest raamidest väljas, milles tema oli harjunud 20 aastat toimetama, me vaidlesime ja kaklesime sel teemal päris palju, ma hakkasin talle palju vastu ja seega oli tal ju vaid õigus, aga seda tausta ei saanud teada uus potentsiaalne tööandja. Ühesõnaga ei jätnud see tagasiside minust kõige paremat muljet uuele potentsiaalsele tööandjale. Kuu aega hiljem kutsus too tööandja, kes mind oli nimetanud distsipliiniprobleemidega töötajaks, tagasi. “Sinusugusest inimesest on siin väga puudu,” ütles ta, “sinu oskustest ja müügist jääb puudu,” ja oli nõus mulle pakkuma pudrujõgesid ja piimamägesid. Veider eksju?

Teiselt endiselt tööandjalt sai uus potentsiaalne tööandja teada sama, et kliendid olid rahul, kõik sujus, aga ma ei tahtvat telefonile ja meilidele vastata. Ma solvusin. Aga kui mõtlema hakata, siis oli ka neil õigus. Ma ei tahtnud töövälisel ajal tööga tegeleda, ma tahtsin, et igaüks teeks ise oma tööd ja mina ei peaks olema sekretär. Ma tõepoolest ei vastanud teatud ajal meilidele ja kirjadele. Kas nad mainsid ära, et olen mitme nende tänase võtmekliendi olemasolu taga. Muidugi mitte, nende jaoks ei muuda see teadmine ega info edastamine midagi. Minu jaoks oleks tol hetkel muutnud palju. Ühesõnaga tausta teadmata ilmselgelt head muljet nende tagasiside minust ei jätnud.

Kas ma sain sinna tööle? Muidugi mitte. Ma jäin väidetavalt teiseks, olles väidetavalt kõige kõvem kandidaat, kelle esitlus oli kõige parem (“Me peaksime ise ka need asjad töösse võtma, mis sa välja tõid,” ütlesid nad mulle tagasisides. Tänks, et mu ideed endale võtsite), aga nad valisid kandidaadi, kes nende endi sõnul “tundus igavam, kuid kindlam, safe choice”. Ma lakkusin selle eitava vastuse pärast pikalt haavu. Kuniks ma sain aru, et nii pidigi minema ja ma ei oleks sinna sobinud, sest “safe choice” ma ju tõesti enda kohta öelda ei saa. Ma tean, et ma olen väga hea töötaja, kuid minu töömeetodid ei ole nö klassikalised, nende üle saab kas vaielda või neid usaldada (ja näha hiljem tulemusi).

Olles piisavalt palju kokku puutunud persoonibrändingu ja turundusega jäin ma peale neid kolme kandideerimist analüüsima, mis on minu persoonibränd. Mida räägitakse minust kui mind toas ei ole. Ma sain ju teada palju positiivset – enesekindel, loominguline, hea suhtleja, aga ka piisavalt palju sellist, mis mind heast küljest ei näidanud – distsipliini probleemidega ja ei vasta kõnedele (= ei tee tööd). Blogija ka. Mõnele blogijale võib tulla üllatusena, aga “blogijaks olemine” ei ole alati plussiks. Tollel viimasel kandideerimisel toodi ka see välja. Ma ei olnud otseselt oma persoonibrändi peale varem mõelnud, selles valguses, et kes ma olen teiste jaoks, millega ma seostunud, mida räägitakse minust siis kui mind ei ole toas. Mäletate ma küsisin teilt mõnda aega tagasi, mis on esimene sõna, mis teil minuga seostub IG story´s? Seal oli jällegi palju positiivset, palju sellist, mis mind ennast üllatas, et te nii positiivselt minust arvate, aga seal oli ka naljakaid arvamusi, mis panid mind muigama, sest ma tundsin end ära. Muuhulgas “unustaja”, “sekeldused”, “seiklused”, “lõbusad vahejuhtumid”, “juhtub vaid minuga”. Nii ju täpselt on. Neid ei saa võtta must-valgelt, need iseloomustavad vaid osakest minust, aga kui te oleksite öelnud need sõnad tollele potentsiaalsele tööandjale, siis tema ei oleks muianud, ta ei oleks ju teadnud tausta ning ilmselt poleks mind teise voorugi kutsutud. Seega minu persoonibränd on segu enesekindlusest, teadmistest ja blogis avaldatud juttudest.

Mis ma selle jutuga tahan öelda? Tegelikult mitte midagi olulist. Tahtsin lihtsalt jagada, kuidas osake minulikku unustamist, naiivsust, asjade kokkulangemist, konteksti muutusid tänaseks päevaks üheks lõbusaks kandideerimislooks. Kui siis vaid kaks soovitust. Üks kandideerijatele: olge enesekindlad, ärge unustage, mitte vaid teie ei pea avaldama muljet tööandjale, vaid nemad peavad samuti veenma teid, miks te peaksite tahtma seal töötada! Ja teine taustauuringu tegijatele: asjakohasus ning allikakriitilisus on olulised võtmesõnad. Mõelge enda peale – kas teie nö kodumina on sama mis töömina?

Kas ma siis kuhugi ka tööle läksin? Läksin. Hoopis neljandasse kohta. Nemad olid guugeldanud mind. Mina neid. Nemad olid enesekindlad. Mina olin enesekindel. Meie persoonibrändid klappisid.

Uued piirangud tulevad juba sellisel kiirusel, et ei tea kas koju enam jõuabki*

/ Eveliis / 35 Comments

Lugesin eile ühe tuttava FB postitust (loodan, et ta ei pahanda, et selle siia lisan) ja tõtt öelda hakkavad need piirangud juba naeruväärseks muutuma. Ma ei taha(ks) piiranguid ja otsuseid naeruvääristada, aga kuidagi teisiti on juba raske asjadesse suhtuda:

“Uued piirangud tulevad juba sellisel kiirusel, et ei tea kas koju enam jõuabki. Saun pandi trennis nõnda kinni, et olin viimane, kes sealt väljus, tõtt öelda olingi ainus saunataja, hommikupoolikuti on spordiklubis hõredam. Vabanduseks öeldi, et tuli kiirkorraldus saunad sulgeda. Küsimusele, kas trennid jäävad avatuks, vastata ei osatud, et see info alles tuleb?!“

Olukord on kontrolli alt ammu väljas, juba ammu oleks pidanud kehtestama tunduvalt karmimad ja konkreetsed reeglid, et 1) oleks inimestel selge, mis on lubatud ja mis mitte ja 2) et oleks näha, kas nendest piirangutest on midagi kasu. Mitte nii, et ühe suurürituse lubame ja teist ei luba. Mitte nii, et saun pannakse poole trenni pealt kinni. Mitte nii, et lasteaiad on avatud, aga huviringid mitte. Mitte nii, et reisida justkui ei tohi, aga lisalende tellitakse koolivaheajaks juurde. Mitte nii, et sel nädalal hakkab koroona restoranides levima kell üheksa, uuest nädalast aga juba kella kuuest. Minu üks sõbranna sai oma sünnipäeva pidada üheksani, teine peab kella kuue ajal lõpetama, mul endal on siis (kahe nädala pärast) päevane teejoomine lubatud?

Ma saan aru, et majanduslikel kaalutustel ja blaa blaa, aga mu meelest on vaid kaks varianti. 1) kogu riik lukku ja kasvõi paganama komandandi tund, et näha, kas numbrid lähevad väiksemaks või 2) kogu riik lukust lahti ja vaatame, kes jääb ellu (vabandust musta huumori eest!). Sest oleme nüüd ausad, see pool riiki kinni – pool riiki lahti olukord ei muuda mitte midagi paremuse poole. Ja inimestel ongi kopp ees. Ma ei kutsu selle postitusega kedagi üles koroonasse ükskõikselt suhtuma, kuid ma ju näen, et midagi ei muutu paremaks. “Pingutame veel kaks viimast kuud, et lahti saada koroonast!” öeldakse mulle. Kust te teate nii täpselt, et vaid kaks viimast kuud? Ja kui see nii hästi ette teada on, siis oleks pidanud ammu kõik luku taha panema, oleks see “kaks viimast kuud” palju kiiremini ehk kohale jõudnud.

*Hea, et ta välja vähemalt sai saunast. Muidu oleks saanud teha uue filmi. “Saun”. Peaosas Tom Hanks või Raul ise.

Kui sa hästi ei õpi, siis…

/ Eveliis / 16 Comments

Kui ma teismeline oli, siis pidin ma ikka aegajat ema suust kuulma, et kui sa ei tee nii või naa, siis sa ei saa ülikooli sisse, siis sa ei jõua elus kuhugi ja sinust ei saa kedagi (mäletate ju küll, et minust pidi saama vähemalt mõne riigi suursaadik nagu Ene pojast). Suursaadikut minust ei saanud, kuid ma julgen öelda, et koolis on piisavalt käidud, hea haridus omandatud, kogemused tänu stipendiumitele saadud ka välismaalt ning töökohtadega ja saavutustega ei ole ka kurta. Mina olen eluga rahul ja ema peaks ka rahul olema, et tema manitsused ikkagi teatud määral vilja kandsid. Välja arvatud see suursaadiku osa. (Sry, aga emme kallal lihtsalt peab aegajalt norima;) Milleks need emad muuks ikka on?)

Eilse “Kuuuurija” peale (ma isegi ei tea, miks me seda vaatasime) jäin mõtlema, et tänapäeval poleks sellisest manitsusest mingit kasu. Ütleksid lapsele, et kui sa ei õpi, siis saab sinust Onlyfansitar ja see ei mõjuks ähvardusena, vaid “oh, lahe, easy money, paljad pildid netti üles ja ei pea minema ei kooli ega veel vähem mõtlema, millist tööd tegema hakata.” Vabandust, ma vist juba ka eksin – paljalt internetis poseerimist nimetatakse ka vist täna juba tööks. Oh boy, kus midagi valesti läks, et tuhandeid jälgijaid ja oma tagumikupiltidega poseerimist tööks nimetatakse? Või noh, ma saan aru küll, et maailma vanim amet on lihtsalt natuke muutunud ja tõepoolest seda ju saab tööks nimetada, aga tsiteerides klassikuid – “tule taevas appi!“

Ma loodan, et ükski 18-20aastane inimene seda postitust siin ei loe, sest ma ei viitsiks lugeda neid kommentaare, et aa, jälle kade, sest ise enam ei saa, sest sul poleOnlyfans keha või sa lihtsalt nii vana, et ei tea enam, mis popp on. Vaatasin neid Onlyfans ristiemasid ja suunamudijaid ja mul hakkas päriselt kurb. Kurb, et see on kõik, mida naised elult tahavad. Ma ei ole feminist, pigem kohati hoopis vanamoodsate vaadetega, aga krt noh, naised on näinud vaeva, et võidelda välja endale valimisõigus, liikunud pliidi ja põlle tagant välja poliitikasse, väidetavalt rinnahoidjaid põletanud, saavutanud võrdõiguslikkuse, aga mille nimel. Selleks, et aastal 2021 ei peaks enam käima koolis ja tööl, sest olemas on Onlyfans ja sugar daddy´d, kelle otsimine/leidmine on ka omaette tööliik nagu ma aru olen saanud.

Okei, ma püüan mõista, et oled noor ja ilus ning tahad end tunda atraktiivsena, aga ma reaalselt püüan mõista kui kaua siis sellise asjaga karjääri teha saab. Elu lõpuni? Aga kui ei saa, kui enam ei osta keegi kuutasu eest paljaid pilte? Kui tulevad uued ja ilusamad kehad peale? Mis siis edasi? Ahjaa, selleks ajaks on ilmselt olemas korralik sponsor ja ei pea mõtlema selle peale, kuidas edasi elada. Ma ausalt ei kujutaks ette, et olla paljas internetikuulsus ja sellega raha teenimine oleks mu elu saavutus. Jajaa, kindlasti kirjutatakse 1-2 elulooraamatut, enesabiraamatut ja osaletakse ka mõnes reality-saates – need saab ka kenasti oma CV-sse kirja panna ja uhkusega oma sissetulekutest rääkida kollases ajakirjanduses, sest viimane on ju see, mis tegelikult elus loeb. Kui sind ei ole olnud kollases meedias, kas sa üldse oled olemas?

Armas taevaisa, anna mulle oskust ja lapsele tarkust, et ma ei peaks Idaga kunagi diskuteerima teemal, miks ta peaks Onlyfans karjääri asemel valima koolis käimise.

Mina ülikooli lõpetamas. Aastal 2005 oli hariduse omandamine veel popp.

*Kes ei tea, mis Onlyfans on, siis lugege ise siit Onlyfansitaride raskest elust.

La Teddy leve!/Laske Teddyl elada!

/ Eveliis / 3 Comments

Norras on hetkel käimas aktsioon uue koerteseaduse vastuvõtmiseks (kes keelt oskab, siis soovi korral saab oma allkirja anda siin) ja see teema kõnetab/äritab mind mitmel põhjusel. Kõige enam aga põhjusel, et ma olen koeraomanik.

Lühidalt lugu kokku võttes on asi selles, et üks kodukoer oli oma hoidjaga võõras keskkonnas ja magas kui teda tuli segama talle võõras inimene. Koer ehmus ja hammustas inimest, kohale kutsuti ka politsei ja selle tagajärjel viidi Teddy omanike juurest ära hoiupaika, kus teda hoitakse nii kaua kuniks ta magama pannakse. Tema omanikud ei tea, kus ta on, neil ei ole õigust ja võimalust otsust edasi kaevata ja kuigi politsei koerte psühholoog on öelnud, et Teddy ei ole ei agressiivne ega ohtlik, on otsus vankumatu. Teddy pannakse magama, sest ta on inimest hammustanud.

Loomulikult ei ole ma ekspert, aga kas ma eksin kui ütlen, et peaaegu iga koer või hammustada kui teda unepealt ehmatada. Meil ei olnud Hugo agressiivne koer, aga ta oli siiski varjupaigast ja oma traumadega ning me kõik teadsime, et teda ei tohi minna segama kui ta magab, on oma pesas rahulikult. Eriti kui ta oli juba vana ja haige, ta tahtis rahu ja isegi kui Ida mõtles head – näiteks tahtis talle enne magamaminekut head ööd musi anda, siis me pidime seda kogu aeg keelama, sest Hugo võis siis hammustada. Paar korda ta hoiatas Idat ja ühe korra isegi näksas. Muidugi oli tegu ebameeldiva olukorraga, sest koera hammustus ei ole naljaasi, aga samas ei saanud me ka koera peale kurjaks saada. Tema tahtis rahu ja nii meie kui Hugo olime Idat hoiatanud, et ta ei tohi magavat koera kallistama minna. Kas me oleks pidanud selle pärast Hugo magama panema? Kunagi varasemalt hammustas ta ka naabrilast. Naaber ütles samuti, et koer magas, ehmus ja tema refleks oli hammustada. Õnneks oli see samuti väike hoiatus, mitte kuri rünnak, aga kujutate ette kui naaber oleks öelnud, et meie koer on agressiivne ja ta oleks meilt lihtsalt ära viidud. Magama pandud.

Kes veel pole aru saanud, siis meie uus koer on tagasihoidlikud 80 kilogrammi kaaluv Dexter, kelle suu on nii suur, et sinna mahuks sisse terve inimese pea. Ehk siis ütleme ausalt, et seda koera vihaseks ajada ei tahaks. Ei, me ei karda, et ta on agressiivne, kuid ka tema on siiski koer ja lisaks ei suuda ta mõista oma jõudu. Aastavahetusel mängisid lapsed Dexteriga, mingil hetkel tahtis üks lastest Dexteri suust mänguasja ära võtta ja Dexteri refleks oli sellest kõvemini kinni haarata. Juhtus nii, et ühe lapse käsi oli liiga palju koera suus ja tulemuseks oli hammustus. Mitte kuri hammustus, aga siiski piisavalt valus, et last ehmatada. Kas me peaksime Dexteri magama panema? Või peaksime me lastele selgeks tegema, et nad ei tohi oma kätt koera suhu pista? Kumb on õigem? Mina ise olen käsipidi Dexteril peaaegu kurgus olnud, kasvõi eile kui tal oli midagi kurgulaes/hammaste vahel kinni ja ta nägi vaeva, et see sealt ära saada. Miks mina ei karda on see, et ma olen koertekoolis õppinud, et ta laseks oma hambaid vaadata ja end igalt poolt katsuda. Kunagi mult küsiti, et miks eksamil see hammaste näitamine ja vaatamine oluline on. Vot just selle pärast, et kui midagi juhtub, siis koer laseks ilma hammustamata endale käe suhu ajada. Ida elab Dexteril seljas, kaelas, kukil ja Dexter ei tee teist nägugi, me ei karda grammivõrdki, et ta võiks kuri olla, aga sellest hoolimata ei lase me seda Idal teha. Ega ühelgi teisel lapsel. Me ei luba lastel Dexterile kätt suhu panna ja sealt midagi ise ära kiskuda. Ta ju võib hammustada. Norras nagu näha võib selle eest koera magama panna.

Ma ei suuda seda Teddy otsust ja olukorda mõista. See tundub nii barbaarne ja kohutav. Usun, et iga koeraomaniku süda murdus seda uudist lugedes. Kuidas teile tundub, kas korra hammustanud koera peaks tingimata magama panema? Või on hammustusel ja hammustusel vahe?

Musterinimesed

/ Eveliis / 12 Comments

Kas te olete kunagi kohanud musterinimesi? Inimesi, kes teevad kõike õigesti ja hästi, absoluutselt mitte kunagi ei eksi ja on esimesed, kes kritiseerivad teiste valikuid? Okei, eks ma ise ka kipun kohati arvama, et ma tean paremini kui teised, aga võrreldes musterinimestega olen ma ikka täiesti tühine kärbes. Musterinimesi kohtab kõige rohkem blogide ja foorumite kommentaariumites. Oma näo ja nimeta on nad esimesed, kes pööravad tähelepanu sellele kui valesti keegi midagi teeb. Mis valesti, nad teavad, et ühel või teisel moel avalikkuse ees olevad inimesed teevad lausa häbiväärseid asju.

Näiteks?

Näiteks julgeb üks väikelapse ema pidada pidu samal ajal kui laps kodus on. Aga kus laps on, ei tundunud ju kõige vaiksem pidu, aasta ema, issand jumal, kas laps tõesti magas samal ajal teises toas… Musterinimesed on rääkinud. Üks normaalne lapsevanem ei pea pidu kui tal on laps kodus. Üks normaalne lapsevanem ei pea üldse pidu, sest tal on laps. Kuhu see kõlbab? Mis eeskuju see on? K-O-H-U-T-A-V! Teeme nii, et jätame need ekstreemsused, mida me Võsa-Petsi saates näinud oleme, kõrvale. Need ei ole peod. See on mingi totaalselt teine level, kus saavad kokku Siberi rahabossid ja õed Tihedad. Aga öelge mulle ausalt, kuidas on probleem see, et vanemad peavad aegajalt pidu ka siis kui lapsed on kodus? Jah, on ka pidusid, kus ma eelistan, et lapsed ei ole kohal, ongi lasteta peod, kus vanemad saavad ka vahelduseks olla nagu noored vasikad, AGA see ei tähenda absoluutselt, et ma arvaks, et laps ei tohiks näha tavalisi koduseid pidusid. Meie aastavahetuse pidu oli täpselt selline lõbus segasummasuvila-pidujapillerkaar-lapsedvanaemadlemmikloomadkoos-tantsimehommikuni-pidu. Lapsed mängisid omaette, vanemad lõbutsesid omakeskis, kell 12 vaatasime kõik koos ilutulestikku, mingil hetkel jäid lapsed (oh no!) samasse tuppa diivanile magama, veidikese aja pärast viisime nad ära magama ja pidutsesime ise hommikuni edasi. Ärgates läksime koos matkama. Mis sellises peos valesti oli? Kas laps sai trauma? Või äkki oli kõikidel koos lõbus ja pidu ei pea häbenema? Olge normaalsed, musterinimesed, vanemad, kes aegajalt (laste nähes) pidutsevad, ei ole automaatselt rongavanemad.

Ma isegi ei hakka rääkima sellest, mida musterinimesed rääkisid siis kui üks teatud influentser-paar rääkis, et seksisid reisil, reisil, kus laps ka kaasas oli. Omg, kus see laps oli, vaene laps, kas tõesti oli samas hotellitoas, mida vanemaid…Nagu päriselt, kust te, musterinimesed, tulete? Isegi siis kui hotellituba on suurem kui keskmise eestlase korter, on teil probleem, et laps saab trauma? Päriselt? A kuidas ja kuna teie arvates siis lapsevanemad seksivad? Ma julgen teha oletuse ja arvan, et suur osa inimestest seksib siis kui nende laps(ed) on nendega samas korteris/majas/külalistemajas/hotellitoas/iglus/younameit. Ei? Kuidas musterinimesed üldse lapsi saavad?

Ja siis toit? Musterinimesed söövad vaid tervislikult ja nende lapsed ei saa kunagi limonaadi ja komme. Teate neid värvaineid ja keemiat täis komme, mida võib leida väikeste (maa)poodide lettidelt ja mis lapsi seal letil hullutavad? Ma ostsin Idale täna ühe sellise sinist värvi sprei-kommi (ja kujutate ette, et see ei ole esimene kord!) Mul ei ole ühtei süümepiina, sest mu laps oli täna suure osa päevast õues, hullas sõbrannaga kelgumäel, tal ei ole probleeme hammaste, tervise ega ülekaaluga, miks ma peaksin talle sellist väikest “quilty pleasure´it” keelama? Teate, mis veel hullem on? Ta saab praktiliselt iga päev jäätist. ENNE õhtusööki. See on Ida ja Mareki “thing”. Ma olin ka selle vastu alguses, aga siis jäin mõtlema, et miks? Miks ma vaevan oma pead asjaga, mis tegelikult ei ole probleem, ja tekitan tühjast tüli. Kui mu laps ei oleks aktiivne, ta oleks ülekaaluline, kui ta hambad oleks katki ja ta ei sööks midagi muud, sh ka peale jäätist õhtusööki, siis ma tegeleks selle “probleemiga”, aga hetkel…ausalt ei viitsi. See, et see minu normide järgi ei ole mõistlik ja see, et mina ei söö keemiakomme, ei tähenda, et teised ei tohi seda teha. Tohivad küll ja mitte midagi ei juhtu. Ei juhtunud minuga, kes lapsena, st üheksakümnendatel (sest enne ei olnudki mingit rämpstoitu ja liigseid maiustusi saada) igasugu sodi endale sisse ajas, ja ei juhtu ka Idaga, kelle ema ja isa ei sunni teda vaid tervislikult toituma. Me oleme 90% ajast tervislikud, las see 10% siis olla. Muide, täna peale koertekooli kui ma olin üksinda kodus, tegin ma endale tassitäie puljongit. Puljongikuubikust. Ma usun, et ma jään ellu. Musterinimesed ilmselt ei jääks.Veab, et ma musterinimene ei ole.

Lihtsa elu Mailis

/ Eveliis / 24 Comments

Mäletate seda vana “tõsielu”sarja, kus kaks naiivset tüdrukut teesklesid, et proovivad maaelu ja maatöödega hakkama saada? Sellise stsenaariumiga, mis pani ikka suurema osa ajast mõtlema, et kellele ja miks selline sari tehtud on. Ma arvasin tookord, et halvemaks minna enam ei saa selliste sarjadega. Selgus, et sai küll, sest tulid “Prooviabielu” ja “Rannamaja (raju reede)”. Nende järel tekkis mul küll tunne, et no nüüd enam kehvemaks minna ei saa. Ikka sai. Ratase tagasiastumisega algas uus tõsielusari “Lihtsa elu Mailis” ja kõige kurvem selle asja jures on, et kui teiste sarjade juures sai see “tõsielu” jutumärkidesse panna, sest palju sellistel sarjadel päris eluga pistmist ikka on, siis “Lihtsa elu Mailis” on kahjuks päris tõsielu sari.

Kaua sellest nüüd möödas on kui Mailis Reps skandaali tõttu tagasi astus? Kaks kuud? Ja oh üllatust, kes on koalitsiooniläbirääkimiste esindusnägu? Ja kellele ei välistata ministrikohta? Ega ometi see sama Mailis Reps? Täiesti ULME. “Esimest stuudiot” vaatasite? Kui ei vaadanud, siis lühikokkuvõte: Ei saa salata, et minu suhtes menetlus käib, ma pean siin tõsiselt otsustama, mis positsiooni ma võtan, ütles Reps oma tuleviku kohta valitsuses. Kas ta sobib ikka ministriks, olles kaks kuud tagasi lahkuma sunnitud? Eks tuleb siis ka mingi otsus, jätab Reps jutu lahti. Kaja Kallas igatahes Repsile ministrikohta ei välista.

Aga samas. Mida siin imestada, kui meil on üks teine tõsielusari ka käimas. Jah, minu pärast öelge minu kohta, mida tahate, ma olen jätkuvalt MITTE tiim-Kaljulaid. Eriti peale seda:

Ausalt, mul ei ole poliitikast kunagi rohkem kopp ees olnud ja rohkem piinlik olnud, aga mida see loeb, et mul piinlik on. Kas kedagi huvitab ja midagi muutub? Ei. Mailis saab uuesti kenasti ministriks, president ütleb konkreetselt, et käituge mu sõnade mitte tegude järgi (milline võrratu eeskuju!), üks kaabu vahetub teisega. Võib olla peaks kitsekarjuse ka tagasi ministriks kutsuma? Tänase päeva seisuga ma küll ei kujuta ette, keda valida kui uued valimised tulevad. Aga teie?

Poolkinni-poollahti

/ Eveliis / 18 Comments

Mul on väikene segadus. Ma ei saa enam koroonapiirangute loogikast. Tööl võib käia. Koolis ei või. Osad klassid võivad koolis käia, teised ei või. Koduõppel olevad noored jõlguvad kampadena ringi. Koolis istuksid nad pingis (eeldan, et pingid on ikka olemas koolides). Restoranid on kinni. Muuseumid on kinni. Kaubanduskeskused on lahti. Üks mu tuttav küsis Facebookis tabavalt, et aga miks on muuseum X kinni kui H&M on avatud, et mis te arvate, et kummas on rohkem rahvast. Ma küsiks sama. Ei ole ka nii, et vingume vingumise pärast, et muidu niikuinii muuseumis ei käi, aga nüüd kui ei saa, siis on pahasti. Asi pole selles ja pealegi ma käin muuseumis, asi on lihtsalt selles, et ma ei saa loogikast aru.

Harjumaal ei tohi kinos ja spaas käia. Tartus, kus numbrid elanikkonna kohta on suhteliselt samad, mis Harjumaal, tohib. Kus see loogika on? Või et Harjumaal ei tohi restorani minna, aga sõidan näiteks pooltunnikest Raplamaale ja tohin. Mitte et ma teaks, kas seal restorane hullult varnast võtta on, aga põhimõtteliselt eksju. Trennis vist ka ei tohi käia, aga valikuliselt, et osades trennides tohid, osades mitte. Okei, rühmatrenn pole lubatud. Aga kui eratreener kutsub ühel kellaajal tennist mängima viis inimest. Kas see siis on rühmatrenn, mis keelatud, või eratrenn, mis lubatud.

Kõik on justkui lubatud, aga samal ajal keelatud. Kuidas see poolkinni-poollahti olukord peaks aitama levikut takistada?