“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma olen viimasel ajal pannud tähele solvumist. Ei, ei, mitte teiste oma, vaid solvumist enda juures. Võib olla ei ole seda õige nimetada solvumiseks, aga pigem ärritumiseks. Ma saan aru, et eks ma ise olen ka piisavalt arvamust avaldanud ja ilmselt ka teisi solvanud ning ega siis ei ole ju justkui õigust solvuda, sest teised ju ka vaid avaldavad arvamust. Ometigi solvun ma kuidagi või võtan hinge. Kuidagi nagu kopp on ees, et igaüks ütleb, mida tahab ja kuna ma tegelikult olen selline inimene, kes väga ei taha konflikte, siis ma lihtsalt olen vait, kuulan ära ja lähen edasi.
Jah, te võite kunagiste sotsiaalmeediamaailma „draamade“ valguses öelda, et mis mõttes ei taha konflikte, kogu aeg kellegagi tülis, aga teate, isegi kui olin, siis enam ei viitsi. Vaatan pealt, kuidas mingid uued „draamad“ lahtirulluvad ja olen vait, sest 1) ka mina olen ajaga muutunud ja 2) sotsiaalmeedia olulisus kahaneb mu jaoks iga päevaga. Ja ega need mu solvumised ei olegi seotud otseselt sotsiaalmeediaga, vaid pigem üleüldiselt.
Kes end puudutatuna tunneb, laske lahti ja ärge hakake mulle kirjutama, et ma ju ei mõelnud niimoodi. Nii nagu teil on olnud emotsioon oma arvamus öelda, on mul emotsioon end pahasti tunda ja vajadus end välja elada.
Ühesõnaga. Panen mina üles pildi puiduvärvi majast, saan kommentaarideks, et küll naturaalne puit on kole. Kuulge, ma tean ju ise ka, et maja tuleb üle võõbata, aga jagan oma rõõmu, et maja on lõpuks kohal. Või et viin mööbli enne põranda värvimist sisse, sest mulle meeldib näha, kuidas asjad sobituvad majja ja juba keegi naerab mu üle. Jällegi, ma olen kohati üsna blond, tõesti, isegi ei vaidle vastu, aga ma ei ole päris loll, et ei saa aru, et siis tuleb asjad ka uuesti välja tõsta. Muidugi ma naeran ise enda üle ka ja olengi endast loonud kuvandi kui lollist ja saamatust, aga kohati ei tahaks, et kõik kaasa naeraks. Ebaloogiline soov, ma tean. No näete, olengi ebaloogiline. Jagan looduspilti või emotsioonipilti, mis ei ole sajaprotsendiliselt fookuses. Ma ei ole loodusfotograaf ega professionaalne fotograaf, ma lihtsalt annan endast parima. Mõnikord tulevad paremini, mõnikord halvemini välja. Mis siis? Kirjutan midagi, kus korrektne väljendus lonkab natukene. Juba tuleb kommentaare, et seda peaks kirjutama kuidagi teisiti, sest muidu saab seda kaheti mõista, et tegelt saab aru küll, aga ma olen keelepede ja tahaks, et sa korrektselt kirjutaks. Tee palun oma blogi! Pühin kodus põrandalt ära mingi prahi, mis Dexter on toonud tuppa ja keegi (ei,mitte Marek) kommenteerib, et no see on ju ainuke koht, kus tolm oli. Tegelt? Ma ei hakka ju keset pidu põrandaid pesema? Või tuleme vaatame su enda kodu üle? Kas Dexteriga loomaarstil oled käinud, ta tundub lonkavat, sa vist ei tea, et suure koeraga tuleb käia tihti arstil, sest neil on terviseprobleeme palju. Jah, olen, aga igat asja ei jaga. Võin jagada ka viimast ülevaatust – „Palpeeritav eelkõige paremas esijäsemes valgusdeformatsioon randmes, kodarluu distaalne mediaalne nurk võrreldes vasaku esijäsemega tunduvalt paremini palpeeritav ja esiletulev. Arutatud ka võimalikke operatsioonivariante. Hetkel tulevad 5 kuu möödudes röntenpiltidele“. Saite targemaks? Teed/ei tee vaktsiini? Sada argumenti, miks üks või teine variant hea/parem/õige on. Ma ei taha sel teemal rääkida, st ma ei taha end õigustada, miks ma teen vaktsiini/usun Covid-isse/ei pea maskikandmist inimõiguse vastaseks. Ma ei jaksa avada mulle saadetud linke, kuidas kõik on vandenõuteooria ja inimõiguste rikkumine. Erinevad arvamused on okei, las mõni asi jääb nii. Musta ei pea valgeks argumenteerida. Aga miks sa ei taha vaielda, kas sa ei usu sellesse, mida sa räägid. Mul on palju rohkem olulisemaid asju teha! Aga miks sa telefonile ei vasta. 1) ei viitsi, 2) seda ei ole kaasas 3) ma teen midagi ja ei saa pooleli jätta. Siis ei pea kohe paaniliselt kirjutama ja mind taga ajama, et kus ma olen. Laske olla. Vanasti pidi üldse kirjutama ja vastust ootama päeva/nädala/kuu. Miks sa selfie tegid nii, et lõualott, kõhuvolt, ma ei tea, mis veel peale jäi. Ma ei ole ideaalne, ma olen selline nagu olen, ei viitsi ma õiget nurka otsida ega vaeva näha. Emotsioon on emotsioon. Ja ei, ma ei pea ka siin silmas seda, et tulebki seda nn „päris elu“ jagada. Siin kohal olen ma jätkuvalt 100% üht meelt Mariga.
Ma võiks neid näiteid tooma jäädagi, aga ma usun, et saite pihta pointile, mis mind hetkel ärritavad. Suht kõik asjad ma vaatan. Ju siis on mingi selline periood. Aa, ennetan klassikalist kommentaari – tabletid võtmata. Ei ole😉 Lihtsalt võtan kuidagi kommentaare hinge ja solvun kergemini. Olen kuidagi haavatav millegipärast. Muidugi läheb see üle, aga ärge siis vastu solvuge kui ma teie arvamusele/kommentaarile lihtsalt ei vasta. Ma ei viitsi hetkel end õigustada. See, et ma ise olen suur arvamuse avaldaja (olnud), ei tähenda, et ma ka päris rauast olen ja mulle võib kõike öelda, sest „ah, ta ei solvu ju, tal on paks nahk“.
Ma olen müügitööd teinud aaaaaaaaaastaid, sealhulgas olen ma kunagi teinud ka telefonimüüki. Seda viimast ei teeks ma enam mitte kunagi, ausalt, aga kunagi ammu sai seda tööd tehtud. Meil oli hästi tore tiim tüdrukuid ja ilmselt me sel põhjusel seal kõik nii pikalt vastu pidasimegi. Muidu on telefonimüük kohutav. Sa ei tea kunagi, kellele sa helistad, mis tujuga on inimene teisel pool ja mida ta sulle öelda võib. Lisaks sellele on sulle ette antud mingi paganama skript, mida pead jälgima, aga see ei tööta absoluutselt, sest on nii kunstlik ja vale ning ei arvesta üldse inimesega teisel pool telefonitoru, selles mõttes, et tema vastustega ei ole arvestatud. On pandud kirja eeldatav/võimalik reaktsioon.
Ma olen neid kõnesid ka ise saanud ja alati tundnud ära, mis järgmiseks öeldakse või küsitakse. Ma tean neid taktikaid. Pikka aega ei olnud keegi mulle enam helistanud. Jumal tänatud. Ma küll olen alati müüjatega viisakas, sest olen ise seda tööd ju teinud ja tean kui õudne see on, aga 99,99% on tõenäosus, et ma midagi ei osta. Esiteks on need pakkumised enamuse ajast sellised, mis mind üldse ei kõneta ja teiseks – no ei ole enam see aeg, kus telefoniteel tolmuimejat ostad. Ma olin ka arvamusel, et aastaks 2021 on see amet vajunud ajaloo prügikasti. Aga võta näpust.
Mingil hetkel hakkasin ma aga saama kõnesid vitamiinide ja hambaharjade müüjatest heategevusorganisatsioonideni. Kõige rohkem ajasid mind närvi need kõned, mis algasid justkui oleks tegu turu-uuringuga ja siis sujuvalt läksid üle müügikõneks, et aga davai, teeme siis selle elektriliste hambaharjade tellimuse ära. Kuigi ma olin selles „turu-uuringu osas“ öelnud, et ei kasuta elektrilist hambaharja, sest mulle ei meeldi. Teised kõned, mis mind ärritasid, olid need, kus helistaja jättis mulje nagu tegu oleks vana tuttavaga, hakkas pihta jõhkralt sõbraliku jutuga, nii et ma jäin mõtlema, et noh, kust ma sind siis tunnen või tean ja siis jõudsime vitamiinideni. Tänasin viisakalt ja ütlesin „head aega“. Nii nagu kõikide nende kõnede puhul.
Paar nädalat tagasi helistas mulle keegi noor naine ühest ajalehest. Ta häälest oli aru saada, et pikalt ta seda tööd teinud ei olnud ja kindlana end ei tundnud. Pole ka ime, sest skript, mida ta masinlikult ette luges, oli maailma kõige nõmedam. Meie vestlus oli umbes selline:
Tema: Kas te meie lehte loete internetis?
Mina: Ei, mitte väga.
Tema: Selge, kas te teate, et me pakume oma lugejatele võimalust reklaamivabalt artikleid lugeda. Mis lood teile meie lehest kõige rohkem meeldivad?
Mina: No ma ei loe teie lehte, aga muidu ma loen päevapoliitilisi uudiseid.
Tema: Väga hea, meie lehes on midagi igale lugejale – meelelahutus, kokandus (loetelu jätkus ma ei mäleta millega, aga päevapoliitikat seal sees ei olnud)
Mina: Mhm.
Tema: Vuristas mulle ette umbes kolme minuti jagu infot, miks ma peaksin selle lehe digipaketi tellima.
Mina: Kaotasin huvi peale esimest lauset, aga viisakusest kuulasin.
Tema: Kuidas Teile pakkumine tundub?
Mina: Tore info, aga mitte mulle.
Tema: Millisele meiliaadressile ma teile ligipääsu-koodi saadan?
Ma olen ühele sellisele müügiinimese öelnud, et teeme nüüd nii, et panete selle skripti eest ära, helistate mulle tagasi ja räägite minuga lihtsalt nagu inimene inimesega. Kui ta oleks tagasi helistanud, siis ma oleks ilmselt tolle raamatu, mida ta pakkus ka ära ostnud, lihtsalt sest kahju hakkas. Nüüd oli mul sama tunne. See müügikõne oli nii halb, ma tahtsin öelda sama, et palun lihtsalt proovi uuesti, aga mingil põhjusel hakkas mul sellest müüjast kahju. Tellisin digipaketi ajalehele, mida ma väga harva loen. Samas sain ma täna uudiste pealkirju läbi sirvides lahti klõpsata ühe sellise uudise, mille juures on muidu kirjas „tellijale“ ja teada, et Helen Kõpp loobus pulmadeks karvastest jalgadest. Miks ma sellele pealkirjale vajutasin üldse, kes seda teab, aga te ju ise teete ka mõnikord sama?
Selles mõttes võib ju öelda, et oli edukas müügikõne. Ainult, et ma arvan, et 90% inimestest ei viitsi sellist masinskripti vaikides ära kuulata ja ma olen üsna kindel, et päris palju võivad sellised müügikõnede tegijad saada ka sarkastilisi/vihaseid/mõnitavaid vastuseid. Seega…mul on kahju, et sellised töökohad veel alles on ja kahju nendest inimestest, kes selliseid kõnesid tegema peavad tööks, aga mind ajavad palju rohkem vihale „müügigurud“, kes sellised debiilsed tekstid neile ette annavad. Kõnekeskuses töötades olen ma ühe sellise „müügiguru“ koolitusel käinud. See oli naljanumber. Piinlik hakkas kuulata. Aastaid hiljem käisin ma ühe teise „müügiguru“ koolitusel – see oli enam-vähem, aga väga basic. Kümme (!) aastat hiljem sattusin ma uuesti selle teise „guru“ koolitusele ühe ürituse raames. Ta rääkis ikka sama juttu, mis tookord ammu. Ja sellised, kes ei ole aru saanud, et ajad on muutunud, vaid ajavad teoreetilist paska, vabandust, mulli, õpetavad õnnetuid kõnekeskuste töötajaid müügikõnesid tegema. Pole ime, et need müügikõned nii kehvad on. Ja vastab vist ka tõele ütlus, et need, kes ei oska, need õpetavad!
Igatahes, palun palun, kallid “müügigurud”, oma koolitusi andes ja skripte kirjutades mõelge inimese peale, kes on teisel pool telefonitoru. Pange end kuulaja rolli. Kas selline kõne nagu ülevaltoodud paneks teid ostma või toru ära viskama? Pange end oma töötaja rolli. Kui ta peab päevast päeva end lolliks tegema ja ilmselt vihkab iga sekundit sellest kõnest, mida te tegema peab, kui motiveeritud ta üldse on? Aga kui te annaks talle vabad käed? Õpetaks suhtlema? Annaks info, mida võib vajadusel edastada, mitte ei pea? Äkki siis oleks nats lihtsam ja parem see töö? Viljakandvam ja ehk isegi motiveerivam? Ärge öelge, et “te peate ilmtingimata nui neljaks tegema 20 kõnet päevas/tunnis”, vaid leidke mõni rohkem 2021.aasta lahendus oma müügikõnedele/müügitaktikatele.
Ma olen vaikimisi “teietaja”. Eriti kui tegu on minust vanema inimesega, siis ma kohe ei oska “sina” öelda. Mulle tundub see nii vale. Või siis kuidas ma ütlen võõrale inimesele “sina”. Jah, mingi hetk ma lähen sinatamise peale üle, aga seda alles siis kui ma olen pikemalt inimesega vestelnud, teda tundma õppinud või mult on küsitud, kas võiksime sinatada edaspidi. Muidugi on ka olukordi, kus sinatamine tuleb automaatselt, aga pigem on ikkagi nii, et ma alguses teietan. Ma ei oska teisiti. Samas, blogikommentaarides ma räägin võõrastega sina-vormis. Huvitav, millest see vahe?
Tallinnasse kolides elasin ma ühe tuttava vanema proua juures mõnda aega. Tema ei teietanud ega sinatanud, vaid rääkis kolmandas isikus. Ma ei saanud alguses üldse aru, kellelt või mida ta küsib, kui ta näiteks ütles mulle “mis kell on harjunud magama minema”, “mida oma võileiva peale soovib”, “mis kell tuleb” ja nii edasi. Hiljem sain ma aru, et teietamine oli tema jaoks liiga palju, aga sinatamine liiga familiaarne. Läks aega enne kui ta sinatama hakkas. Teietamas ei kuulnud ma teda kunagi. Ma võin eksida, aga ka võõraste inimestega rääkis ta samamoodi kolmandas isikus.
Marek seevastu on sinataja. Mulle on see nii võõras. Ma ei suuda poes öelda müüjale “anna mulle see sealt”, ikka “andke mulle see sealt”, samuti ei taha ma, et müüja ütleks mulle “kas sul on sente”, ikka et “kas teil on sente”. Marek alati naerab mu üle ja ütleb, et ma olen nii vanakool, et tänapäeval ei teieta enam keegi. Ma ei tea, võib olla tal on õigus, sest tegelikult kuulen, näen ja loen ma üsna palju sina-vormis pöördumisi võõraste poole. Klienditeeninduses – vahet pole kummal pool olles – on see nii kummaline mu jaoks. Kõrvale vale. Ma päriselt ei kujuta, ette, et kirjutaksin kliendile “saada mulle maksekorraldus”. Marek (ja paljud teised) aga täpselt nii kirjutavad/räägivad.
Kumb teie olete? Sinataja või teietaja? On teietamine vanakool?
Vana second-hand hundina hüppasin ma eelmisel nädalal läbi Uuskasutuskeskusest. Viisin sinna mitu kotti oma vanu riideid ja loomulikult ei saanud ma vastu panna sellele, et seal ka natukene ringi vaadata. Uuskasutuskeskus on üks mu lemmikumaid taaskasutuspoode. Mulle hakkas silma üks valge t-särk ja üks seelik ning need tulid minuga koju kaasa. Sellised mõnusad suvised kodus kondamise riided (mis muidugi ei välista, et ma käin nendega ka mujal ja käisingi just poes! Mhm, sama roosa crocsiline oli ka jalas, sest täiega mugavad ja nii omamoodi hullud). Särk on muidugi suur, aga kuna ma otsisin just over-sized särki, siis tundus sobivat ja pealegi oli seljas mugav. Seelik oli lihtsalt selline “minulik”.
Täna särki selga ajades nägin, et selle suurus oli XL ja see ajas mind naerma. Ei, mitte suurus ise või see, et ma XL särki ära ei upu, vaid mina ise aastaid tagasi. Ma mäletan 20-aastast mina, kes pidi nui neljaks mahtuma S-suuruses riietesse. Mahtusin ka. Kuigi mõned asjad oleksid võinud mugavuse mõttes olla M- suuruses, aga kus sa sellega, kus see häbiots, mis mõttes M-suurus. Siis ma ei mõelnud sellele, et riietel on erinevad suurused. Mina pidin kandma S- suurust. Ja hilisemast ajast ma mäletan seda vabastavat tunnet kui ma avastasin, et riide suurus ei muuda midagi. On sinna sisse kirjutatud M või L. Oluline oli see, et riie seljas istus, sobis minu kehakujuga, minu stiiliga. See oli nii vabastav, et ma ei piiranud ennast pitsitavate riietega, vaid kandsin rõivaid, mis tõesti sobisid. Võttis ikka aega, et sellest aru saada.
Tänaseks ma isegi ei vaata enam numbreid, st pärispoest või netist tostes ma muidugi tean, mis on mu suurus, aga ka siin tean ma, et erinevad brändid on erinevad. H&M-ist võib mulle sobida isegi S-suurus, samal ajal kui Zarast pean ma ilmselt valima just XL suuruses riided. Ometigi ei tähenda, et ma oleksin kas S või XL suurus. Sellel polegi vahet. Minu jaoks. Aga ma olen pannud tähele, et naised on ikkagi selles suuruse numbris nii kinni. Nii oluline on mainida, et see pluus on S ja nood püksid on M või et vaata, L on mulle ikka megasuur. Aga…veider kõige selle juures on, et mul on mõned tuttavad, kes on nagu 20-aastased minad. Peavad ennast ajama S-suuruses riidesse, kuigi M oleks palju mugavam. Ma ei tea, mis see põhjus on. Okei, võib olla on asi stiilis. Mõnele meeldivad hästi liibuvad ja igat kehakumerust rõhutavad riided, mina olen, teate ju küll see, nö feik kehapositiivsuse vastane, et ei pea rõhutama oma… kuidas siis nüüd viisakalt öelda… mitte nii kauneid külgi. Noh et paned jalga S-suuruses aluspüksid ja tõmbad sinna peale S-suuruses kleidi, nii et iga volt välja pigistab. Minu arvates ei ole see lihtsalt ei kena ega ka mugav. Ma tean, et ma olen ajast maha jäänud ja just see ongi trend, et end võimalikult palju näidata ja paljastada, kuid olles ise selle “trendi” 20-aastat tagasi läbi teinud, siis ma julgen väita, et see on pigem enesepettus.
Rõhutan, et ma ei taha, et siit loetakse välja, et kõik suuremad inimesed, nagu mina peaksid kandma XL t-särke või kartulikotte, aga riidenumber (ja selle rõhutamine) võiks küll üldse mitte oluline olla. Mida teie arvate sellest teemast?
Lastekaitsepäeval peaks kirjutama sellest kui toredad on lapsed. Tegelikult ongi. Ausalt, ma ei oleks kunagi uskunud, et mulle lapsed meeldima hakkavad, aga nende ehedus ja ausus on midagi sellist, mis nakatab ja tekitab hea tuju. Ei oleks ma ka kunagi uskunud, et ütlen, et mul ei ole absoluutselt vahet kui palju lapsi majas on, st Ida sõbrannasid. Mida rohkem, seda uhkem ja mul rahulikum. Muidugi tuleb ette kisa ja tülisid, aga see käib asja juurde. Ühesõnaga – jah, lapsed on toredad!
Aga ma ei tahtnud sellest kirjutada. Toredatest lastest. Tahtsin hoopis kirjutada endast ja sellest, et mida teha siis kui mõni laps ei meeldi. Kas nii üldse tohib öelda? Paar aastat tagasi saime me tuttavaks ühe perega, kellega mina absoluutselt ei kliki, lihtsalt oleme nii erinevate maailmavaadete ja suhtumisega, et suht kõik asjad, mida nood vanemad räägivad, ärritavad mind. Aga lapsed klikkisid. Neist said sõbrad. Mind see muidugi ei rõõmustanud, sest üllatus-üllatus, see laps on üks neist vähestest lastest, kes mulle ei meeldi. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga mu meelest ta lihtsalt on nii oma kodu ja vanemate peegel, et ma näen ainult üht virisevat vinguvat ja ära hellitatud last.
Jajaaa, ma tean. Ida ei ole ka kaugeltki ideaalne. Ta on korralik drama queen ja saanud endale oma ema-isa kõige paremad (khm!) omadused, sealhulgas kanguse. Ta on samuti ära hellitatud ja oskab meiega manipuleerida ning kõik enda ümber hulluks ajada. Samas on ta ka äärmiselt armas ja südamlik laps, leidlik ja nutikas. Temaga ei hakka kunagi igav ning pole midagi ägedamat kui Idaga koos reisida või kusagil koos käia. Teda huvitavad asjad, ta on teadmistejanune. Ida on khuul laps. Suhtumisega, aga megakhuul.
Aga see teine laps. See, kes mulle ei meeldi. Temas on mingi õelus. Ma ei oska seda seletada, aga ta on niimoodi ära hellitatud, et kui ta ei saa, mida tahab, siis ta trambib jalgu ja karjub kuidagi eriti õelalt. Silmavaade ja olek. Seal on mingi üleolek ja ülbus. Ma ju ütlesin, et see on piiripealne postitus. Ma tean, et nii ei ole ilus ühe lapse kohta öelda, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii mõtlen ja neid ka igal võimalusel väldin. Me oleme käinud koos kinos, teatris ja muuseumis ning iga kord on mul piinlik, sest ta ei oska käituda. Hakkab keset etendust kõva häälega rääkima, ei kuula, kui ma ütlen, et nii ei sobi, samuti võib ta keset kino laulma või tantsima hakata, sest muusika meeldib. Jajaaa, lapsed, nad ongi sellised elavad, ma tean, aga ometi julgen ma öelda, et on ikkagi kohti, kus laps peaks oskama käituda. Ei?
Kokkuvõttes olen ma lihtsalt hakanud seda peret ja last vältima, aga seda ei tee nemad, igal moel tahavad nad suhelda, sest “Katile” nii meeldib Ida, tal on Idalt nii palju õppida. Te teete nii ägedaid asju ja teiega on nii tore. Aga ma ei taha olla mingi õppematerjal ja kellegi teise last kasvatada. Samal ajal hambad ristis teeseldes, et mulle see laps meeldib. Üks asi siiski on positiivne. Tänu sellele lapsele, kes mulle ei meeldi, olen ma aru saanud, et Ida drama queen´i geen ei ole sugugi kõige hullem.
*Igaks juhuks ütlen, et see laps ei ole meil külas käinud, nii et sõbrad-tuttavad te ei pea kartma, et ma teid taga räägin
Vaatasime meie ka eile Eurovisiooni teist eelvooru. Mina ei vaadanud seda absoluutselt mingite ootustega, lihtsalt olen aastast aastasse vaadanud ja kuigi juba mõned viimased aastad tundub mulle, et enam ei paku seda pinget kui vanasti, siis vaatan ja loomulikult hoian alati ka Eestile pöialt. Isegi kui laul ei meeldi ja neid on päris palju olnud, mis mulle üldse meeldinud pole. Maitse asi. Ei meeldinud mulle ka Uku laul, selles suhtes olin ma ka nende seas, kes arvasid, et ta edasi ei saa. Sellised nö ilusad popplood on lihtsalt oma aja ära elanud, muud põhjust ei olegi. Aga mitte Ukust ei taha ma rääkida, laul lauluks, minu arvates oli ta esitlus siiski väga hea ja võrreldes nii mõnegi teise looga oli ta minu arvates finaalivääriline. Minu arvates.
Aga võib-olla ma ei hinda objektiivselt, sest vaikimisi ju hoidadki enda omadele pöialt ja pead teistest paremaks. Mulle tuli sellega seoses meelde kui me 2000. aastal Norras koos Britti ja Arnega Eurovisiooni vaatasime. Tookord esindas Eestit Ines lauluga “Once In A Lifetime”. Mulle hullult meeldis see lugu. Eurofännidele ka vist meeldis ja laulule ennustati head kohta. Norrat esindas tookord tüdrukute/naistebänd Charmed. Minu arvates oli nende lugu kohutav, aga Britt ja Arne elasid sellele kaasa ja ilma liialdamata pidasid seda tolleaastase “Eurovisiooni” parimaks looks. Inese esitluse kohta ütlesidki mulle viisakusest, et täitsa tore laul, aga vot Norra laulu vastu ei saa. Läks nii, et Eesti sai 4.koha ja Norra 11. koha. Arvake, kas norrakad olid pettunud. Mitte vaid Britt ja Arne, vaid norrakad üldiselt. Mis mõttes 11. koht! Neil oli ju nii hea laul. Hinnake ise!
Ja siis eile Eurovisiooni vaadates kui Marek kommenteeris, et Poola laul on küll kohutav, jäin ma selle 2000. aasta meenutuse peale mõtlema. Kas ei ole nii, et me ise hindamegi alati oma laulu teistest paremaks? Mitte vaid eestlased, vaid kõik rahvused? Vahet pole, mis laul on, ikka ju midagi kõnetab rohkem kui mõne teise riigi loo juures? Okei, muidugi on ka mõned lood, mis tõesti ongi teistest peajagu üle ja võidavad, aga on ka lugusid, mis minu arvates üldse ei oleks tohtinud võita. Neta kanalaul tuleb esimesena meelde. Ja kui ma oleksin eile vaadanud Eurovisiooni koos Klaudiaga, kas me siis oleksime ka öelnud, et Poola laul on kohutav ja kas ta oleks meiega nõustunud? Ka Klaudiaga olen ma Eesti Laulu koos vaadanud ja ma mäletan väga hästi ka seda, et meie maitse ei kattunud üldse.
Ühesõnaga. Mina pidasin eile Uku esitlust väga heaks. Aga võib olla sellepärast, et ta on ikkagi oma?
Ma tegelikult plaanisin kirjutada kodukontori privileegist, et kas ikka on privileeg kui püüad teha tööd samal ajal kui koer ja laps ringi jooksevad, üks niutsub õue, teine nõuab süüa ja siis tuleb välja päike, nii et näed, kui must kodu tegelikult on ja tahaks hakata koristama, aga siis tuleb meelde, et ei saa, sest tööpäev ja siis tekib dilemma, et mida teha lõunapausi ajal, kas visata jalad diivanile ja juua kohvi või pesta pesu, sest ka pesukast ajab üle…Et kas ikka on privileeg? Aga siis meenus mulle, et üks mu tuttav jagas oma Facebooki lehel töökuulutust, mis sobis 120% minu oskustega, aga ma ei kandideeriks sinna mitte kunagi. Mitte et ma tööd otsiks, aga põhimõtteliselt.
Lugesin töökuulutust. Täpselt nagu otsitakse mind. Oskused, nõudmised ja kõik klapib. Jätame selle kõrvale, et pakuti “konkurentsivõimelist palka” (mis tihti selgub, et on mingi a la 1000 eurot bruto) ja lisaboonuseid vastavalt tulemustele (mida alati edasi lükatakse või ära unustatakse). Jätame üldse kõrvale selle, mida ettevõte pakub. Sest ma saan ju ka öelda, et minu jaoks on konkurentsivõimeline palk summa X – võta või jäta. Ma ei kandideeriks kunagi just tolle tuttava reklaami pärast.
Mis seal siis seisis? Toredad ühisüritused, reedesed koos kokkamised ja koogisöömised, palju sportlikke tegevusi, sportlikud väljakutsed on iseenesestmõistetavad, spordikompensatsioon ning töökaaslased kui sõbrad, kellega alati nalja saab. Muigate nüüd, et oh no, kui õudne, eksju! Ma mäletan kui ma kunagi Taanis ühel reedesel pealetööd “hyggel” käisin – oligi hästi tore ja midagi teistmoodi, ja mu tuttav rääkis, et paljud noored ei kandideerigi tööle kui reedeõhtust “hygge” ei pakuta. Ehk siis ühisüritust koos kolleegidega. Üks-kaks korda aastas ehk ongi tore, aga ma ei kujuta ette, et peaksin sellistel ühisüritustel kogu aeg olema. Ma tahaksin reedel koju minna, ja ega ju keegi ka ei keela, aga suure tõenäsosusega kaugeneksin ma kolleegidest ja minu peale hakatakse viltu vaatama, varem või hiljem tekiks konflikt. Muide, ma olen kokku puutunud töökohaga, kus tööintervjuul jäeti hästi positiivne ja professionaalne mulje (kui see välja arvata, et mulle öeldi otse, et tegelikult me ei plaaninud naisi isegi kaaluda sellele ametikohale, sest naised on emotsionaalsed), aga kui sinna tööle läksin, selgus, et naisi hinnati eelkõige selle põhjal kui sotsiaalsed nad olid. Oma tööd võis teha kehvemini, kuid peaasi, et kogu aeg oldi valmis pidutsemiseks. Ma ei liialda. Mulle meeldib ka pidu, aga oleme ausad, peol ja peol on ka vahe. Ma tahan pidutseda oma sõpradega ja kuigi ma võin kolleegidega väga hästi läbi saada, siis möödas on see aeg, kus ma arvasin, et iga naeratav kolleeg on sõber. Muidugi ei välista ma, et kolleegist võib saada sõber, kuid siiski on mul oma sõpruskond välja kujunenud.
Samuti ei ole ma sportlik inimene. Mind ei motiveeri absoluutselt ühised rahvajooksud või trennis käimised. Ei ole minu teetassikene, aga kui kogu kollektiiv käib ja ma olen ainus, kes ei käi. Kaua ma siis seltskonda sobituks? Sama on kookide küpsetamise ja söömisega. Mulle ei meeldi magus ja mulle ei meeldi küpsetada. Kokkamisega on teine asi, aga ka seda eelistaksin ma teha oma seltskonnas. Nüüd te kindlasti mõtlete, et issand, milline vingats, need ju puha boonused ja inimene vingub. Ei, ma ei vingu. Mu jaoks on väga oluline kokkuhoidev kollektiiv ja meeskonnavaim ning teatud spontaansed tähistamised, mulle meeldib kollektiiv, kus näiteks sünnipäevade tähistamine on lõbus vahepala, aga üheksal juhul kümnest on see vaid kohustus. Sünnipäevalaps toob oma tordi, saab vastu kohmetud kallistused ja siis nositakse ruttu oma tükike torti vaikuses ära ning hiilitakse vaikselt minema.
Kui ma sellisesse kollektiivi, kus hästi palju on ühiseid üritusi, kandideeriks ja see tuleks välja töövestlusel, et vot me siin teeme nii ja naa ja teisiti, siis ilmselt mind sinna tööle ei võetakski, sest ma ju ei sulanduks gruppi. On see vale või õige? Ma ei teagi. Minu jaoks oleks olulisem võtta tööle asjatundja kui et hinnata inimest tema sotsiaalsuse järgi. Ühesõnaga, kui ma otsiks tööd ja tunneks, et oh, see on töökoht, kus ma tõesti saaksin oma teadmiste ja oskustega panustada, siis jätaksin ma siiski kandideerimata, sest boonused, mis mu tuttav välja tõi, pole üldse boonused. Ma ei taha reedeõhtul koos kolleegidega karaoket laulda. Kumb rohkem kaotab – ma ei tea.
Minu jaoks on töökoha valikul olulisemad hoopis teised kriteeriumid. Sealhulgas paindlikkus, usaldus, uuendusmeelsus ja ajaga kaasas käimine. Toredad kolleegid on boonus, aga tööl käin ma siiski selleks, et elada, mitte sõprade või ühise “fun´i” pärast.
Andke mulle andeks ilmselt minu rumalus, aga ma olen elanud 40 aastat teadmises, et inimestel on olemas “common sense“. Noh, et kui ma loen muinasjuttu Raputslist, siis ma ei usu, et tegelikkuses oleks võimalik kedagi oma juukseidpidi tornitippu tirida, või et metsa eksinud lapsed hakkavad heast peast kellegi maja sööma ja selgub, et maja ongi söödav või et kui prints suudleb Lumivalgukest, siis ärkab too üles ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni. Ma olen kuidagi mõelnud, et muinasjutud on väljamõeldised ja tegelikult lihtsalt ilusad lood. Võib olla lapsena olen ka unistanud printsist valgel hobusel, aga üsna kiiresti sai ka see selgeks, et päris nii need asjad ei käi ja suure tõenäosusega ei järgnenud sellele ka mingit draamat ega käiku psühholoogi juurde. Muinasjutt on muinasjutt. Või vähemalt oli.
Täna ei ärka enam Lumivalgeke peale printsi suudlust üles, nad ei abiellu ja ei ela õnnelikult elu lõpuni. Või noh ta ärkab ikka üles, aga annaks printsile vastu vahtimist, et too teda magamise ajal ahistas, lausa seksuaalselt ära kasutas, jookseks kohe advokaadi juurde, esitaks nõudekirja, läheks kohtusse ja prints pannaks kui seksuaalkurjategija vangi. Sest printsess ei ole suudluseks luba andnud.
Päriselt kui kaugele saab minna asjade muutmise ja üleanalüüsimisega? Kas me tõesti oleme nii kaugele jõudnud, et ei suuda poistele/meestele selgeks teha, et kui nad on vaadanud Lumivalgekese multikat ja näinud seal magava printsessi suudlemist, siis see ei tähenda, et nad võiksid mõnda majja sisse murda ja naisi suudlema hakata, ilma et me peaksime üht igivana muinasjuttu muutma hakkama? Ja uskuge mind, ühe multika pärast ei hakka küll tüdrukud endale nö printse ligi laskma. Et tuleb võõras mees, leiab majast magava naise ja naine laseb end suudelda, sest multikates on nii ja see lõppeb ilusa elu, poole kuningriigi ja jumal teab millega veel.
Kas kaine mõistus ja loogiline mõtlemine on tõepoolest kaduv nähtus? Kõike on vaja tsenseerida ja muuta, sest ehk äkki muidu mõni inimene mõtleb, et aga multikas ju oli nii, miks siis päris elus ei või. Päriselt?
Mallukas just üks päev kirjutas, kuidas ta end kommentaarist lasi häirida ja ma veel mõtlesin, et issake, kas tal polegi juba aastatega paks nahk kasvanud, et enam ei peaks küll häirima, et isegi mind enam ei häiri kommentaarid, sest on ilmselge, et ma ei saa kõikidele meeldida ja see on okei, ma ei püüa olla keegi teine kui see, kes ma päriselt olen. Seepärast olen ma ka jaganud neid momente, mis mind ilmselt parimas valguses ei näita, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen teinud vigu ja neid ei saa muuta, saab vaid edasi minna ja püüda ühel või teisel moel asju parandada. Ja siis boom! tegin ma lõunapausi ja mõtlesin käia läbi päevase tiiru Perekoolist. Milline viga! Üle mitme aasta leidsin ma sealt kommentaari, mis oma olemuselt oli nii haiget tegev, et esimest korda üle aastate (pakun, et viimati Diipi ajal) panid kommentaarid mind nutma.
Kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada?
Ma ei ole kunagi olnud lastekaitse tähelepanu all, püha issand jumal. Keegi kaebas mu peale, et ma peksan last, lastekaitsetöötaja helistas ja ütles, et saab aru, et see on ülereageeritud, aga ta peab helistama. Rääkisime ja selle telefoniga oleks ka kõik lõppenud, aga mina ise kutsusin ta külla, et ta saaks meiega tuttavaks ja näeks, et ma ei ole mingi psühhopaat, sest ütlesingi ausalt – et kui keegi niimoodi kaebab, siis ilmselt ei jätaks ta seda sinnapaika kui seda ka ei kajasta blogis. Kui te kõike muud saate järgi uurida, siis huvi ja/või uudishimu korral helistage talle otse ja küsige otse kui “tähelepanu all” ma olin. Meie valla lastekaitse töötaja kontaktid on avalikud, uurige järgi, aga aitab sellest laimust.
Mallukaga tüli EI SAANUD algust sellest, et ma teda (eeldan et siis tema) KATSIKUL rinnaga toitmise pärast kritiseerisin. Ma ei mäleta, aga mul on tunne, et ma isegi ei käinud ta lapse katsikul. Meie tüli sai alguse (vist) sellest, et Mallukas arvas, et see postitus (LINK) on temast. Ma ei ole kunagi olnud rinnaga toitmise vastu, ma olen ise rinnaga toitnud ja kindlasti ei tuleks ma kedagi kritiseerima nende kodus. Minu arvamusartikkel oli avalikus kohas avaliku imetamise kohta. Nt kui ma olin ühel koosolekul Rootsis, kus ema lihtsalt kesest koosolekut tõstis särgi üles ja hakkas imetama oma last. Minu jaoks see ei ole okei. Tõesti ei ole.
Ma tõesti olen oma lapsele öelnud nii üht kui teist, mida ma kahetsen ja kunagi ei kordaks, aga arvata, et ma selle pärast olenb halb ema ja oma last värdjaks pean. Mul ei ole sõnu. Mul ei ole Mallukale ühtegi etteheidet meie tüli pärast, eks me olimegi pada ja katel, kuid jah, lapse oleks võinud sellest teemast välja jätta, sest kui ühelt poolt Eesti loetum ja teiselt poolt vist üks vihatuim blogija tülli lähevad, siis keevad fännidel ja vihjakatel tunded üle ning asjad lähevad proprtsioonist välja.
Ma ei tahtnud teha WW take overit, sest mulle tundus, et mu elu ei ole piisavalt põnev, et seal midagi jagada. Ma ei käi põnevatel kohtumistel, ma ei reisi hetkel, ma käin tööl, püüan kodus olemas olla, lapsega laulmas käia ja nautida elu maal, ei midagi sellist, mida iga teine ei teeks. Pealegi ei ole ma kunagi laive teinud, sest ma ei pea end meediaseksikaks inimeseks. Mul paluti rääkida emadusest ja naiseks olemisest ja kui ma siis mõtlesin, et põrgusse, astun mugavustsoonist välja, tuli mul mõte, et see on hea viis tunnustada ja tänada neid naisi, kes on minust teinud minu. Mind kasvatanud, armastanud, alati olemas olnud, kõikidest raskustest hoolimata. Et emadepäeval saab sellist asja võltsiks pidada murrab päriselt mu südame.
Ma ei ole kunagi laive teinud. Mul oli mõte, kuidas seda teha, kuidas rääkida, mida näidata, aga kõik läks teistmoodi, sest ma ei ole professionaalne suunamudija,sisulooja. Lisaks oli Idal lollitamise tuju. Ma ei mäleta täpselt sõnu tõesti, kuid ta ütles, et “mõnikord oled sa halb ema ka”. Ma olen päevas korra vähealt halb ema, sest ma ei moista TikToki, ma sunnin magama jääma, ma votan karistueks telefoni ära… Kui see Ida ütlus paneb teid arvama, et kustutasin tahtlikult video, sest mu laps peab mind halvaks emaks, siis jällegi mul ei ole sõnu. Ma ei osanud seda alles jätta, sest ma ei teadnud, kuidas seda salvestada nii, et see ei jääks ka feed´i, vaid kuhugi storydesse. Järgmise video ajal sain aru, mida ma vajutama pean.
Aga päriselt mu küsimus jääb, kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada ja välja mõelda? Või veel hullem uskuda?
Võib olla te olite minuga Wild Woman kontol kui ma seal oma pere naisi tutvustasin, aga loodan, et te ei pahanda, et emadepäeva eel kordan ma seda natukene veel ka siin. Meie pere naiste ja emade sõnadega.
Kahtlustan, et sõna “emalõvi” kehtib suurema osa emade kohta, nii ka meie, aga mulle tundus nii huvitav,et oleme kõik olnud erineval ajahetkel (esimest korda) emad, erinevate võimaluste ja oskustega, kuid oma võimaluste ja oskuste piires on lapsed alati esikohal olnud. Me oleme tundunud ebakindlust, et ei oska ja ei suuda oma lapsele parimat pakkuda, kuid jõudnud siiski (mõnikord ka läbi pisarate) järeldusele, et seda, mida oleme ise oma emadelt saanud ja edasi andnud, ei ole sugugi vähe. “Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe. Siiski – oma võitlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.” See on lause, mis saadab mind ja minu õde ning saadab edasi ka meie lapsi.
Meie pere naised moodustavad tõelise lõvipere. Tugevad ja töökad naised. Mina mitte nii palju. Mind on siiski üsna palju ära hellitatud ja kui ema ütles, et meie peres ei ole kunagi printsesse kasvatatud, siis ma pidin natuke vastu vaidlema. Ma ei pidanud lapsena midagi suurt tegema, vanaema ja tädi ütlesid alati, et lapse töö on mäng, las ta olla, ja nii on see siiani. Ma olen meie pere ainuke printsess (lugesite ju eelmist postitust, kuidas ma tünni kütsin?). Pole siis ime, et minu pere naised on mulle oma töökusega alati eeskujuks olnud. Ja see töökus on mulle selles mõttes külge hakanud, et ma ei anna kunagi esimese hooga alla. Pühin püksipõlved puhtaks, tõusen püsti ja lähen uuele katsele. Sest ma mõtlen alati, et mis raskustest saan rääkida mina kui ma tean, milliseid raskusi on läbi elanud teised meie perest. Teadmine, et igast raskusest on välja tuldud, on mindki teinud tugevaks.
Tädi Heljul ei olnud endal lapsi, kuid ta oli ema meile kõikidele. Kui ma hakkasin arvutist otsima pilte tädist, leidsin ma ühe vana postituse, mis ma olen temast kirjutaud: “Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni.”
Ma olen kunagi kirjutaud kirjandi, millest ma samuti tahan lõigu siin ära tuua: ” Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.” (kogu kirjand on siin)
Kui mina kolisin kodust ära ülikooli ajal, siis vanaema ja emme on peaaegu terve elu koos elanud. Isegi siis kui emme elas Rootsis, elas vanaema mõnda aega tema juures. Mina ei tea, mis imelik side neil omavahel on. Ma ei kujutaks ette kui peaksin koos emmega elama. Kaks-kolm päeva on tore, aga siis ta hakkan õpetama ja me lähme ikka tülli. Mitte tülli-tülli, aga meil on eriarvamused osades asjades ja kumbki meist ei taha alla jääda, sest meil mõlemal on alati õigus ja meile peab jääma viimane sõna. Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et mul ei oleks hea meel emaga koos aega veeta – autoreisid temaga on legendaarsed ja pole ühtegi korda kui meil ei oleks saanud nalja terve raamatu jagu, aga elada koos…Ma ei julgeks duši allgi käia, sest ta ei kannata kui vesi läheb maha, rääkimata nõudepesust, sest vesi läheb kraanikausi ümber ja nii edasi ja nii edasi. Vanaemaga koos elada oli ilmselt tunduvalt lihtsam, sest ta on alati lihtsalt olemas olnud ja toetanud, isegi kui ta pole ühe või teise asjaga võib-olla nõus olnud. Võimalik, et see tugi ja kogu aeg olemas olek ongi põhjuseks, miks nende vahel selline side on?
Minu tilluke 31-aastane õde on alati meie pere hea laps olnud. Psühholoog. Kui mina olen tunnete avaldamises alati pigem kidakeelne olnud ja enne Ida sündi ei saa öelda, et ma oleksin väga palju kedagi kiitnud, siis Marian on teistsugune. Temal on alati kõikide kohta midagi head öelda, tema oskab ja tahab tundeid väljendada. Kunagi olin ma selle peale isegi kade, et miks mina olen selline jääkuninganna, aga tema selline soe ja avatud. Enam ma kade ei ole, aga see on üks omadus, mida ma tema juures väga hindan.
Milline olen ma ise emana? Nii nagu emadele kombeks, olen ka mina end teistega võrrelnud, tundnud end läbikukkuja ja halva emana. Ma teen ikka vigu ja käitun mõnikord liiga rangelt (emalt saadud geenid?) ja ootan liiga palju (emalt saadud geenid?), kuid tänu sellele eneseanalüüsile läbi väikese intervjuu oma pere naistega ja WildWoman konto “ülevõtmisega” jõudsin ma tõdemuseni,et minagi – nii nagu oskan ja saan – panen oma lapse kõigest ettepoole. Need magamata ööd ja väsimus ning tüdimus, oskamatus hakkama saada kõikide tunnetega, on asendunud piiriti armastusega, sellise armastusega, mida ei saa isegi sõnadesse panna. Jääb vaid öelda, et kaheksa-üheksa aastat tagasi, kui ma rääkisin, et ei taha lapsi, ei teadnud ma millest ma räägin. Nüüd ma tean. Pole mitte midagi olulisemat ja ilusamat kui olla ema.
Mu õde arvas näiteks nii:
“Minu arvates on teil Idaga lihtsalt täiuslik sümbioos, te täiendate teineteist… aga mitte ainult – te moodustate kadestamisväärse terviku.
Jah, teil läks pikka aega teineteisega harjumisega, teineteise tundma õppimisega ja seejärel nurkade lihvimisega. Aga tänaseks on need lihvitud nurgad moodustanud särava teemanti.
Kunagi, kui Ida sündis, siis mõtlesin isegi, et nooooniii what now? Aga kui nägin sind korduvalt olukordades, kus laps nuttis või tuge vajas, siis lendasid nagu emalõvi peale ja päästsid päeva. Alles nüüd mõistan, mis sinu sees võis toimuda – päästsid ju terve oma maailma!
Jah, lapsed ajavad hulluks – ja sina said Idas mõnusa kombo ema, tädi Helju ja iseenda iseloomust aga arvan, et kergem variant oleks sinu jaoks pettumus olnud. Siis oleksid ilmselt elu põnevamaks mänginud ja teise lapse veel saanud 🙈 Aga Idas on kõik ja rohkem veel, mida justnimelt sina vajad, mida justnimelt sina oskad taltsutada – sinu oma pisike rebane!”
See rebase taltsutamise osa on üks minu lemmikpeatükke “Väikesest printsist”.
“Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,” ütles rebane. “Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” “Mis tuleb selleks teha?” küsis väike prints. “Tuleb olla väga kannatlik,” kostis rebane. “Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale…”
Milline on minu ema?
Ta on maailma suurim kriitik, aga ka kõige suurem toetaja. Ta läheb närvi kui ma kirjutan valesti “duši all” ja tunneb piinlikust kui ma ei tea, et “karmiinpunane” kirjutatakse k-ga. Blogi lugedes elab ta ilmselt üle sada väikest minisüdarit, sest see kubiseb kirjavigadest (“kas sa üldse üle ei loe, mis sa kirjutad?”). Ta teab kõike (“ma tean küll, see on, see on, ahh vaata sõnaraamatust järgi”). Ta on perfektsionist (98 punkti 100 oli kehv eksamitulemus;). Ta ei kannata maha tilkunud vett (ka duši all käies) ja armastab puhtaid pôrandaid (siiani on ta lemmiktantsuks “tants mopiga”, mida ta vôib iga kell uuesti esitada).Ta on jonnakas. Tal on alati õigus. Ta teab alati kôige paremini, kuidas ja mis on ôige. Ta suudab mind minuti jooksul närvi ajada. Nutma ajada. Mõnikord suudan mina ka teda nutma ajada. Naerma ajada. Ta suudab lapsesuuga kôiki tahtmatult solvata. Lapsesuu on üldse tema leivanumber. Aga ta suudab ka lohutada. Olemas olla just siis kui on vaja. Õigel hetkel. Ôiges kohas. A-L-A-T-I. Nii nagu ta lubas “ringinurgas (rätiku ja švammiga) ” alati olemas olla. Ei ole ühtegi takistust, kui lastel teda vaja on. Istub kasvõi keset ööd autosse ja sõidab Tartust Tallinnasse, sest ta tunneb, et lapsel on tuge vaja.
Minust on saanud kass, kes kukub alati käppadele just seepärast, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi. Emme on maailma parim ja äge maffiapealikust emme. Eeskuju suure E-tähega.
PS: Emme, võta telefon vastu, mul oleks vaja raha laenata!
Tolle WW “take overi” üks mõtteid oli ka rääkida sellest, kas emadus muudab naiseks olemist ja kuidas on minu mõtted selles suunas muutunud. Sinnani ma ei jõudnud, sest küll segas mu mõttelõnga Dexter, küll Ida, aga täna mõtlen ma, et see polegi absoluutselt oluline. Iga ema on oma olemuselt juba naiselik. Muidugi ei tohi ära unustada ka aega iseendale ja võtta üle vaid üht rolli ning unustada kõik muu, aga ma ise tunnen küll, et hoopis just emadus on mind tunduvalt naiselikumaks muutnud. Just selles mõttes, et ma tunnen end enesekindlamana (ka lisakilodest ja kortsudest jms hoolimata) kui kunagi varem. Ida on pannud mind särama! Nüüd. Beebieas pani ta mind end vaid väsinuna tundma:D
