Mäletate seda postitust, mille ma kuu aega tagasi avalik lintšimine vs arutelu vägivalla üle, kirjutasin? Ma jätkuvalt olen sellel arvamusel, et see, kuidas kõik korraga mingit “kanakarja kambakat” hakkasid tegema ning ilkuma ei olnud enam sisuline arutelu, vaid kius. Ma olen igasuguse kiusu vastu. Jah, üks asi on nalja teha. Ma hindan nalja, ka väga teravat ja torkavat nalja, kuid kiusu ja nalja vahel läheb õhkõrn piir, mida vahel on raske tajuda. Igatahes täiesti ootamatult olin ma “tiim beesha”.

Mõned päevad peale seda postitust nägin oma telefonis sõnumit. Saatjaks ei keegi teine kui selle postituse peategelane ise. Mul oli tol päeval palju tegemist ning sõnum läks meelest. Siis ühel hetkel tuli meelde, et oot, kas ma nägin unes, kujutasin ette või sain ma just ühe sõnumi. Vaatasin oma erinevad sõnumikanalid läbi ning seal see sõnum tõesti oli.