Ma ütlen täiesti ausalt, et ma ei ole kunagi uskunud, et minust võiks saada seljakotiga eestlane. Reisimine on mulle alati meeldinud, kuid pigem ikka kohvri ja kingade kui matkasaabaste ja seljakotiga. Ööbimine pidi alati olema hotellis, kuid täna mõtlen ma, et mul poleks mitte midagi telgiga matkamise vastu. Viskad seljakoti ja telgi autosse, priimuse ja võileivad ka ning valid silmad kinni kaardilt sihtkoha. Mulle meeldiks selline spontaansus.

Aga laps? Niisamuti nagu ma poleks uskunud, et ma pöördun seljakotiusku, ei oleks ma uskunud, et lapsega Eesti-Rootsi-Norra vahet reisimine saab olema täiesti tavapärane osa minu elust. Ei midagi keerulist ega ületamatut. Tuleb lihtsalt natukene planeerida. Näiteks mida ja kuidas pakkida. Seljakotid on täiesti asendamatud. Nii on kaks kätt praktiliselt vabad ja saab kenasti laps käe kõrval liikuda. Kui ma nüüd meile Norra minekuks asju hakkasin kokku panema, vaatasin ma, et mind kümme aastat truult teeninud ja palju reisinud punane kohver hakkab otsa lõppema ning tahes tahtmata tuli mul hakata uut käsipagasiks sobivat kohvrit otsima. Ma ei tea kohvritest suurt midagi, kuid mulle tuli meelde selline ettevõte nagu Cabinmax (LINK), kelle tegevus sai alguse vajadusest lennukäsipagasi järgi mis oleks maksimum lubatud suuruses, nii kerge kui võimalik ning millega oleks võimalik lennata nii, et äraantavat pagasit ei oleks vaja üldse kaasa võtta.  See tundus olevat täpselt see!

Ma leidsin kiiresti sobiva mudeli (LINK), olulisteks märksõnadeks minu jaoks järele vedamise jaoks sang ja rattad. Sellele, et reisikotti saab kasutada ka seljakotina ma tol hetkel ei mõelnud. Juba järgmisel hommikul ootas mind Keila pakiautomaadis pakk uue kotiga. Minu esimeseks “mureks” kui ma koti kätte sain, oli see, et aga see ei ole ju ikkagi kohver. Väikese seljakotiusku oli Norras elamine ja palju ringi liikumine mind pööranud, kuid matkakotte olin ma alati vaadanud natuke võõristavalt. Nüüd aga oli mul üks selline isend kodus.

Paar tundi hiljem kui ma kotti ja kohvrit kahenädalaseks eemalolekuks pakkisin asendusid mu muremõtted rõõmuga. Mu järelveetav kohver oli üsna raske ja kui ma oleksin pidanud liikuma kahe sellise kohvri ja lapsega, siis oleks see reisimise teinud tunduvalt tülikamaks. Mitte võimatuks, aga just tülikamaks, sest jalgsi käimist Tallinnas ja Stockholmis ning ka Lillehammeris on ees ootamas üks jagu. Trepid ja igasugu astmed rongi ja trammi peale muutuvad ebamugavaks. Aga nüüd oli mul ÜKS kohver ja ÜKS kohvrimõõtudes seljakott, mis tähendas seda, et üks käsi jäi mugavalt vabaks ka lapse jaoks.

Reisikoti teiseks plussiks selle kõrval, et käed on vabad, oli kindlasti ta oma kaal,erinevalt  kohvrist, mille omakaal on ca 3 kg, kaalub Cabinmax alla kilo. Kolmandaks plussiks on lisataskud ja vahed. Minu punasel kohvrikesel on vaid kolm vahet, millest ühte ei saa kasutada kui kohvri suuremaks laiendan, nii olen ma harjunud, et hambaharjad, erinevad laadijad, juukseharjad on kuidagi kohvris segamini nagu pudru ja kapsad. Nüüd olid need üle mitme aasta korralikult erinevatesse vahedesse paigutatud.

Ma olen küll näinud neid kangelasemasid, kes kannavad süles kahte last, veavad järel kohvrit ja mitut ostukotti, lisaks veel mähkmekott ja käekott, kuid ilmselgelt oleksin mina end üle hinnanud kui lopase ilmaga kahe kohvri ja väikelapsega oleks liikuma pidanud. Lopp ja maha puistatud kruus muutis järelveetava kohvri veelgi raskemaks ja kas te teate KUI PIKK on maa Tallinnas ja Stockholmis laevalt terminali. Meeletu! Sealt veel edasi metroo peale ei ole muidugi kõige pikem maa, aga seda pigem vähese pagasiga. Ma ei oska öelda kui õnnelik ma olin, et uue kohvri otsingutel olin ma jõudnud just Cabinmaxini. (lapsega) reisimisel saab sellest vaieldamatult minu uus parim sõber. Viskad “kohvri” selga ja liigud. Äärmiselt mugav ja mahukas ning näeb ka hea välja. Eriti peale meie väikest “tuuningut”, et me ta lennujaamas ikka ära tunneks.

Nüüd tunnen ma end TÕELISE SELJAKOTIGA EESTLASENA! Minu truu punane kohver võib väärikalt vanaduspensionile minna.