Kaua veel?/You have no idea how scornfully I used to look at my friends…

May 12, 2018May 12, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Seda te juba teate, et ma olen 20 aastat Norra ja Eesti vahet tilkunud ja et mulle see meeldib. Mingil perioodil on ära väsitanud, olen pausi teinud, kuid ikka ühel või teisel moel tagasi Norrani jõudnud. Nüüd on veel lisandunud Taani ja Rootsi. Pole üldse probleemi oma reisiplaane jooksvalt ümber muuta vastavalt vajadusele.

Ma arvasin, et seekord ma siiski Taani ei jõua, aga eile sain ma kaks kohtumiste kutset (+ rongipilet on soodne) ja muidugi tekkis mul mõte, et peab minema. Sisetunne ütleb, et on õige asi. Öise rongiga saaks Stockholmi, seal saaks emme kontserdile minna (kes Stockholmi kandis, tulge ka!) ja siis läbi Soome koju Tallinna. Sest soodsam on ja saab boonuspunkte kasutada. Ilma autota on ka suurem tõenäosus kohe järgmisele laevale jõuda.

Sain veel kutse ka ühele kohtumisele Stockholmis ja plaanisin ka selle veel ära teha ja kuigi teoorias on see teostatav, siis see läheb juba liiga üle noatera kiirustamiseks. Me jõuaks 22. hommikul Tallinnasse, aga ma lähen juba teistpidi uuesti lennukile, et Põhja-Norrasse minna. Tahaks ikka Ida koju viia ja no tegelikult võiks ju kohvri ka lennujaamast ära tuua ning puhta pesu sisse panna enne uut reisi. Ma isegi juba mõtlesin, et võin ju Ida jätta emme juurde Rootsi või üldse tööreisile kaasa võtta, ta on ju harjunud, kuid Idal on Eestis 24. “Printsess hernetera” etendus ja ta on nii oodanud, et saab Kristiina, kristallide printsess olla. Niigi lasteaia etendusest jäi ta minu pärast juba ilma, oleks ebaaus veel ühest peost ta ilma jätta.

Ühesõnaga ma olen harjunud kohvri otsas elama ja väga nagu teisiti ei oskagi. Ida on samasugune. Täna ütles üks kolleeg mulle, et ma olen õudne sebija, heas mõttes, et kui on vaja mingeid kohtumisi kokku leppida ja läbirääkimistele jõuda, siis ma lihtsalt sebin meid sinna laua taha ning ma sain aru, et Ebapärlikarbil oli õigus kui ta ütles, et ma kurdan, et Ida on aktiivne, aga ise ei püsi pudelis ka paigal. Ja meil pole vahet, kuidas me reisime. Ei ole nii, et vaid lennukiga punktist A punkti B. Ma ALATI vaatan läbi kõik võimalikud variandid, et leida soodsaim. See on juba nagu omamoodi haigus. Kui rong, buss, auto on soodsam kui lennuk, siis vabalt bussiga. Okei, Tromsøsse ei hakanud ma tõesti muid variante peale lennukiga vaatama, aga põhimõtteliselt kui aega ja finantse oleks, siis ilma probleemita võiks ma sinna ka autoga sõita. Ma olen kunagi sealt autoga tagasi Lillehammerisse tulnud, väga põnev oli, aga jaa…aega on vaja.

Aga kaua ma veel niimoodi jaksan? Selline eluviis on põnev ja minu teetassike, kuid samas pean ma ausalt tunnistama, et ega väga kaua ilmselt enam ei jaksa. Ja pealegi läheb Ida juba kahe aasta pärast kooli (issand, kuidas aeg lendab!) ja siis tuleb elukorraldust paiksemaks muuta. Polegi enam palju jäänud. Seepärast ma vist naudingi hetkel veel võimalust kohvri otsas elada ja võimalust spontaanselt plaane muuta.

Kui paiksemaks jääme ja natuke veel vanemaks saame, siis ma võtan endale kitsed ja alpakad:) Olgu-olgu, päris uisapäisa sellist asja ikka ei tee, aga mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle selline tulevikuplaan meeldib. Ja te ei kujuta ette KUI põlglikult ma oma sõpru vaatasin kui nad kümme aastat tagasi mulle ütlesid, et “ja kunagi võtad loomad ja…”

You already know that I have been going back and forth Norway and Estonia for 20 years now and that I enjoy it. At some points in my life it has exhausted me, I’ve taken a break but one way or another I have always come back to Norway. Now I also often go to Sweden and Denmark. I’ve got no problems changing my travel plans on the go as needs be.

I thought I wouldn’t make it to Denmark this time but yesterday I received two invitations for meetings (+ the train fare was cheap), so obviously I thought that I must go. My gut instinct tells me it’s the right thing to do. I could take the night train to Stockholm, go to my mum’s concert there (whoever else is in town, come as well!) and then go via Finland back home. Because it’s cheaper that way and I can use my collected points. Without a car, there’s a better chance to actually make it to the next ferry.

I also received another invitation to a meeting in Stockholm and I had planned to take it and although in theory, it’s doable, it is actually cutting it too close. We would arrive in Tallinn in the morning of 22^nd but I’m then already catching another flight to go to Northen Norway. I’d like to take Ida home and actually collect my suitcase from the airport and fill it with clean underwear. I already considered that I could leave Ida at my mum’s in Sweden or take her with me to the business trip as she is so used to it but Ida has a performance of “Princess and the Pea” on 24^th in Estonia and she’s been so excited to be Christina, the Princess of Crystals. She already had to miss out on her play in kindergarten, so it would be unfair to let her miss another party.

Basically, I’m used to living out of my suitcase and I don’t really know another way of living. Ida is exactly the same. A colleague told me today that I’m a huge hustler, in a good way. Whenever any meetings need to be arranged or agreements reached, then I usually manage to get us behind the table. I realised that the blogger Ebapärlikarp is correct when she said that I complain what an active child Ida is whereas I myself am always as busy as a bee. And it doesn’t matter how we travel. It’s not just taking a flight from A to B. I ALWAYS look through all possible ways of travelling to find the cheapest. It’s almost like a disease. If a train, a car or a bus is the cheapest option, then I’d happily take the bus. Okay, I wouldn’t even look at other options except for the plane to get to Tromsø but if I had the time and the means, I’d have no problem driving there. I once drove back to Lillehammer from Tromsø, it’s was really exciting but yes… you need time.

How much longer can I keep it going like this? I find this way of life exciting and it’s exactly my cup of tea but in all honesty, I must admit that I probably can’t keep this up for much longer. Also, Ida starts school in two years’ time (gosh, how time flies!) and then I need to become more settled in my life. So I don’t have that much longer left. I think this is why at the moment I enjoy living out of my suitcase and spontaneously changing my plans as much as I do.

When we become more settled and become even older, I’ll get goats and alpacas 🙂 Okay, okay, I wouldn’t quite go into it thoughtlessly but the more I think about it, the more I like that prospect for future. And you have no idea HOW scornfully I used to look at my friends when they told me ten years ago that someday I’d have animals and…

Reisile minuga. Viperusteta? Of course not.//”The gate to Norwegian flight will be closed in 5 minutes.”

May 11, 2018May 14, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Ma ei tea, miks ma olin täiesti kindel, et meie tänane lend läheb pool kolm. Hea on, et Ida mulle mulle nii kaua pinda käis, et ma vaatasin järgi ja sain teada, et lend läks tund aega varem. Noh vahet ei ole iseenesest, sest Tallinna lennujaam on väike ja niikuinii jõuab.

Hea on, et me siiski varem, mitte viimasel hetkel nagu mul kombeks on, lennujaama läksime, sest nagu te arvata võite algas seiklus. Selgus, et mul oli tellitud vaid käsipagas. Ma oleksin võinud vanduda, et mul OLI lisapagasiga pilet, aga tundes mind ei saanud ma ka sada protsenti kindel olla. Okei, vahet pole, maksame siis pagasi eest juurde. Selgus, et see on 80 eurot. 80!!! Dafaq. Mitte mingil juhul ei maksa ma kohvri eest juurde 80 eurot kui ma olen ostnud piletid (mitmuses) 40 eest. Pühapäevane lend oleks ka vähem maksnud. Aga no me olime juba lennujaamas! Ma päriselt küsisin koristajalt musta prügikoti, sest ma oleks pigem oma asjad prügikotti pakkinud kui maksnud. Õnneks leidsin ma suveniiripoest kümne euro eest koti, kuhu suurem osa meie asjadest ära mahtus. Natuke pressimist ja praakimist ning me läksime käsipagasiga lennukisse. Nägime küll välja nagu mustlased, aga vahet pole. Kohver jäi meid lennujaama hoiukappi ootama.

Ma olin Idale lubanud, et ta saab lennujaamast osta endale nii mänguasja kui kommi. Me veetsime sada tuhat valgusaastat mänguasjapoes ja kui me sealt lõpuks välja saime, olin ma nii väsinud, et lasin Ida mängualale minna ja ostsin endale klaasi veini. Jõin seda rahulikult, vaatasin kella, et aega ju on – lend väljub ju alles pool kolm. Natuke enne poolt kahte torkas mulle pähe, et pagan…lend läks ju tund aega varem. Jalutasin rahulikult infotabloo juurde. Seal ei olnud Oslo lennu juures midagi kirjas. Ausalt. Istusin maha tagasi ja mõtlesin, et huvitav, kas boarding ei peaks juba hakkama. Sekund enne seda kui ma jõudsin järeldusele, et ehk oleks taibukas väravasse minna, kuulsime me teadaannet. “Värav Norwegian lennule … suletakse viie minuti pärast.” Pagan, meil olid ju kõik asjad laiali. Haarasime kõik oma asjad ja jooksime. Inimesed vist vaatasid meid natuke imelikult, aga kammoon, kes ei oleks paljajalu, kingad näpus, lennukile jooksnud?

Aga saate aru, ma olin sellest pagasijamast nii väsinud, et ma ei pannud tähele kui boarding algas. Ma kuulsin küll poes, et räägiti Norwegiani Oslo lennust, aga mu aju eo registeerinud, et see polnud lihtsalt infoteadaanne, vaid boardingu algus.

Lennule me igatahes jõusime. Paganama hea, et Tallinna lennujaam on nii pisike ja kodune, et viie minutiga jõuab ühest otsast teise. Ida jooksis ka nagu väike sportlane. Ma olen päriselt hämmingus KUI asjalik ta reisides on ja kui palju ta vastu peab. Kui mina olen väsinud, siis kui väsinud tema tegelikult on? Aga ta ei näita seda kunagi välja. Kuni üleväsimuseni.

Lennukis istus meie kõrvale üks mees, kellega me juttu hakkasime ajama. Ida õhutusel. (NB: Bussiness idea. Ma võin hakata vallalistele inimestele date´e korraldama Ida kaudu.) Tundus minuvanune. Rongis, sest me sattusime ka samasse kanti sõitma, selgus, et ta on kohe pensionile minemas. Uuups. Kompliment talle. Aga mitte mulle. Ida küsis sada korda, et kas onu tuleb meiega kaasa. Naersime ja ütlesime, et ma ei ole kindel, kas issile see meeldiks kui me mingi onu lihtsalt rongist kaasa võtame. Ida aga vaatas onule otsa ja ütles: “Aga ma tahan!” Õnneks onu oli mõistlik ja arvas ka, et äkki issile ei meeldiks selline idee, aga no päriselt, Ida võiks vallaliste inimeste kosjamooriks hakata.

Naljakas oli muidugi see kokkusattumus, et mees, kellega me tutvusime, tegeleb autoremondiga ja tunneb inimesi, kes ka Lillehammeris remondiga tegelevad. Me viimane kord just arutasime, et oleks hea Mondeo korda saada, et oleks siin Norras üks auto, millega vajadusel ringi liikuda. No ja…voila. Vähemalt on meil nüüd inimene, kellelt uurida, kas ja miks ja kuidas ja kui palju eest auto korda saaks.

Lillehammerisse jõudes ootas meid ees talv. Okei, peaaegu talv. 10 kraadi sooja ja paduvihm. Samas ei saa öelda, et päev oleks totaalselt untsu läinud. Ida oli nii väsinud, et juba seitsmest saati nohiseb ta mõnusalt mu kürval diivanil ja me saame rahus “Modern Familyt” nautida. Teleka vaatamine Ida kõrvalt on luksus;)

I don’t know why I was so sure that our flight today will depart at half past two. I’m glad that Ida kept going at me until I checked and found out the departure time to be an hour earlier. It actually doesn’t matter as Tallinn airport is small enough and you will make it anyway.

Good thing we went to the airport earlier, not at the last minute like I normally would do, because as you can imagine, the adventure started there and then. It turned out that our tickets included hand luggage only. I could have sworn that I order checked in luggage too, but knowing me, I couldn’t be 100% sure either. Okay, we’ll pay the extra then if needs too. Turned out, it was 80 euros!!! WTF!?!?! There is no way I am paying 80 euros for a suitcase when I have bought the tickets (in plural) for 40. Even the flight on Sunday will have cost less. But since we already were in the airport… I literally asked the cleaning lady for a bin bag, as I had rather pack my things in rubbish bag than paid that extra amount. Luckily I found a bag for 10 euros in the souvenir shop where I could fit majority of our things. A bit of sorting and stuffing and we entered the plane with hand luggage only. Never mind we looked like gypsies. Our suitcase is now waiting for us in locker in the airport.

I had promised to buy Ida a toy and some candy in the airport. We spent ages in the toyshop and once we left it, I was so tired, that I let Ida to run around in the play area and bought myself a glass of wine. While I was really enjoying that glass, I looked at the clock and thought “we still have time” – the flight departs half past two. Just before half past one it suddenly occurred to me “damit – the flight was an hour earlier.” So I walked to check the flight information, nothing was written on the board about the flight to Oslo. Honestly, I sat back down and wondered if boarding shouldn’t have already start. Just before I decided to maybe go to the gate, just in case, we heard the announcement “The gate to Norwegian flight … will be closed in 5 minutes.” Shit, and our things were all over the place. We grabbed everything in our hands and run. People might have looked us a bit weird, but c’mon, who wouldn’t run bare foot to catch their flight?

Seriously, I was so tired of the situation with our luggage, that I missed the call for boarding. When we were in the shop, I did hear announcements about Norwegian flight to Oslo, but my brain never registered, that it was not just information, but the start of boarding.

Anyways, we made it to the flight. I’m so glad, that Tallinn airport is so small that you can make it from one end to another within 5 minutes. Ida was running like a little athlete. I really AM surprised, how efficient she can be on trips and how much she can handle. If I am tired, how tired she might be? But she never shows it. Until she’s over tired.

There was a guy sitting next to us that we started to chat with. On Ida’s encouragement. (PS! Business idea. I can organize dates through Ida to single people). He seemed my age. On the train, as we happened to go to the same area, it turned out that he will be retiring soon. Oh Dear! There is a compliment to him. Not to me though. Ida asked about hundred times, if the uncle is coming with us. I laughed and said that I am not so sure daddy would like if we take a random uncle with us. Ida just looked at the uncle and said “But I want!” Luckily the uncle was reasonable enough and also said that daddy might not like the idea, but seriously – Ida could easily become a matchmaker.

It was a funny coincidence though that the man is a car mechanic and knows people, who fix cars in Lillehammer. It was not long ago when we were discussing how good it would be to get the Mondeo working again, so we will have a car here in Norway to use if needed. And … voila. At least we now know somebody to ask if and how and for how much we could fix the car.

Once we arrived to Lillehammer, it was winter again. Well, almost winter, 10 degrees and pouring rain. I wouldn’t say though that the day was a complete waste. Ida was so tired that she has been sleeping since 7PM on the couch next to me while we are enjoying Modern Family in peace. Watching TV whilst Ida is around is luxury

STOP!

May 7, 2018May 7, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Oma kogemusest Placent Activ toodetega olen ma mitmeid kordi rääkinud ja ei hakka seepärast üle korrutama, et tegu on ühe mu lemmikuga. Olen kuulnud, et osadele ei sobi, et jätab juuksed kuivaks, kui aus olla siis minu ka, kui liiga pikka aega järjest kasutan, aga seepärast kasutangi ma seda kuurina ning lisaks kasutan juuste niisutamiseks juukseõli ja Turbliss juuksemaski. Mu juuste olukord on silmnähtavalt paranenud.

Mul on täiega hea meel, et Aravon maailma vallutab oma toodetega, mina omalt poolt teen kõik, et toode ka Skandinaaviasse jõuaks. Hoian pöidlad pihus, et järgnevad koosolekud edukad oleks.

STOP THE HAIR FALLING OUT

Are you afraid of combing your hair in the morning, because it feels that more hair gets stuck in the brush than is left in your head? Don’t worry – using the right care products and consistency will make your hair look perfect again.

I am sure that you already know that living the right way (good nutrition, being active, getting good rest) is also benefiting your curls. But what if that is not enough? It is time to get help from trustworthy and suitable care products, to ensure healthy and beautiful hair. Have you already heard of the placenta extract that can also strengthen your hair? Placenta Activ Milano haircare products, which are the most sold products in pharmacies, include this powerful component. And not only in their shampoo and conditioner, but also in a special hair growth encouraging serum. 100% natural placenta extract gives back the shine and glory your hair is missing.

Your hair deserves the best!

Enriched with placenta extract, the product will help to protect your curls from external environmental effects. We believe in effective and high quality components – that is why no Placent Activ Milano product contain paraben, silicon, dye or mineral oils. Are you worried about dry head skin instead? Placenta extract improves also the level of moisture and elasticity on your head skin, the silk protein makes the hair soft and gives a healthy look.

Do you wish to have long and thick hair? The secret to healthy hair is here.

The process of hair falling is usual to everyone, it is normal to loose between 50-100 hair strands in a day. Of course loosing hair is related to the change of seasons. Usually, people start loosing more hair in autumn, why not try to prevent this from happening and start using the right products already in summer time.

Full of amino acids, Placent Activ Milano products stop your hair from falling and stimulate their growth. You never have to worry again for the hairballs in your brush or in the sink. When you notice that your hair have become extremely thin and fragile, try also using the serum together with the shampoo and conditioner. Regular use of the serum strengthens and nourishes your hair, helps to prevent them from falling and stimulates their growth. As a result, you will have fuller, silkier and longer hair.

Taking care the right way – shampoo on your head skin and conditioner on the ends of your hair!

In addition to using the right products, you also have to use them the right way. Your hair is most fragile when they are wet, therefore you should comb and untangle them before washing. This way you can prevent split ends occur.

Apply small amount of shampoo on the top of your head, massage gently until foam appears and then rinse. After rinsing off the shampoo, you should apply the conditioner only on the half length of your hair. Attention! Don’t use too much conditioner as overdosing is more likely to strain your hair rather than moisturizing.

To finish off, open the Placent Activ Milano ampoule and apply to your moist head. Massage gently and do your hair like you normally would as you don’t need to rinse them again. How easy is that!

NEW! Vitamins to encourage the growth of your hair.

Photos: Placent Activ and Myphotodotpage.

Aga minu meelest paljud värsked emad ongi liiga rääbakad//“I am a mum, my shirt can have milk stains, my legs can be hairy and my hair can be unwashed for weeks.”

April 25, 2018April 26, 2018 / Eveliis / 27 Comments

Kui ma olin viimaseid kuid rase, siis ma vaatasin poes ringi jalutavaid äsjasünnitanud naisi nagu Imenaisi. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma mõtlesin, et appikene, naine, kuidas sa juba liikuda suudad, sinust on alles 1-5 kuud tagasi terve inimene välja tulnud. Ma kujutasin ette, et peale sünnitust ei ole ma võimeline vähemalt 1-5 kuud liikuma, sest halloo, terve inimene on minust just välja pressitud. Pärast sünnitust olin ma šokeeritud, et tegelikkuses suutsin isegi mina omal jalal wc-sse minna, lapsega jalutada, istuda ja lausa kõndida. Veider tunne oli lihtsalt ja üsna ebamugav, aga mitte otseselt valus, elu halvav nagu ma olin arvanud. Ja mul ei olnud lihtne sünnitus. Ida näitas oma kanget iseloomu juba algusest saati – tervelt kolm päeva üritati teda välja meelitada. Mu sõbrnnad, kes peale mind sünnitama läksid, said ka varem lapsed kätte.

Ma mäletan ka seda kui kerge tunne oli peale sünnitust. Kõht oli ikka suur ja suurim probleem oli riietes, sest rasedariided olid suured ja oma riided ilmselgelt väikesed, aga ma tundsin, kuidas ma ei ole enam 30+ lisakilo, vaid …no tunduvalt vähem, nii et ma sain inimese moodi liikuda. Olgugi et mind iga mingi aja tagant mind rääbakaks ja kaltsakaks nimetatakse ei ole mina end kunagi sellisena tundnud, ilmselt vaid sünnituslaual võisin ma välja näha selline, et ehmataks inimesed päriselt ära. Ja teate, ma arvan, et ka Cambridge´i herstoginna nägi sünnituslaual välja mitte kõige säravam, sest olgem ausad, mitte ükski naine ei mõtle sel hetkel oma välimuse peale. Me kõik näeme välja nagu “kassiokse” nagu uus popp väljend ütleb.

Millised me välja näeme haiglast välja astudes ja kuna me sealt välja astume sõltub juba inimesest ja sünnitusest. On ilmselge, et kõik ei pruugi kohe haiglast välja saada, aga teine võib ilma probleemita minna kartulipõllule ja kolmas poseerib särava ja kaunina fotograafidele. Mina vaatasin Kate Middletoni pilte ja mõtlesin, et milline ilus eeskuju äsjasünnitanutele. Loomulikult on ta sätitud ja korrektselt riides, kas te kujutaks teda teistmoodi ette, aga ta on selline nagu ta on, ei ole isegi kõhtu peitnud, et endast saledamat muljet jätta. ~~Täiesti tavaline~~ Imekaunis sünnitanud naine. Ilus eeskuju.

Ma ei pea silmas seda, et haiglast välja tulles peaksime me kandma meiki, kaunilt sätitud kiharaid ja uut kleiti. Meie pildid sellest hetkest kui me haiglast välja astume ei levi ka üle maailma. Meile on rohkem lubatud, aga minu meelest muutuvad aga paljud emad oma välimuse suhtes liiga lohakaks küll peale lapsesaamist. Väljaveninud dressid, suured t-särgi, dressipluusid, pesemata juuksed peapeal krunnis. Ärge öelge, et ei ole nii. On ikka küll. Ma olen neid kordi ja kordi arsti vastuvõtul, poes ja sotsiaalmeedias näinud. Eriti sotsiaalmeedias, kus uhkelt eelpooltoodud komplektis poosetatakse ja kiideldakse, et ma olen ema, mul võibki piimaplekiline pluus seljas olla, jalad karvased ja kolm nädalat pesemata. Võibki. Aga ei pea. Ja siis ei tekita imeilusa Kate´i pildid pahameelt.

Samas muidugi ma natuke saan ka aru nendest, kes kritiseerivad neid ilusaid inimesi. Ma võrdlesin ka, milline nägin välja peale sünnitust mina ja milline Caroline Berg Eriksen. Korraks tundsin end isegi halvasti, aga siis sain aru, et meil on üks oluline erinevus. Mina ei ole tuntud, minu iga liigutust ei kommenteeri sajad tuhanded inimesed, aga vajadusel saab isegi minu üles lüüa, nii et ma võin vähemalt piltidel särada. Me ise valime, millise kuvandi me endast loome. Milliseks me muutume. Jätame endale lihtsalt meelde, et on kaks eri asja, kas sa oled äsjasünnitanud Cambridge´i hertsoginna või suvaline Mari Maasikas.

When I was last months pregnant, I look at women in the shop, who had just given birth, like superheroes. I can remember clearly thinking “My god woman, how are you able to move already, it was only 1- 5 months ago when a human being was pushed out of you.” I imagined that I will not be able to move for at least 1-5 months after giving birth, because c’mon, I have just pushed a human being out of myself. After the delivery I pleasantly surprised that actually, even I was able to go to the toilet on my own, go on walks with the baby, sit and even walk. It just felt weird and quite uncomfortable, but not painful, paralytically painful as I had thought. And my delivery was not easy. Ida decided to show her character straight from the beginning – it took her three days to arrive to this world. My friends, who went into labor after me, had their babies born before Ida.

I also remember how light it felt after giving birth. My belly was still big and the biggest problem was finding suitable clothes as pregnancy clothes were too big and my clothes too small, but I felt like I am not +30 kilos anymore, but … well a lot less, so I could walk like humans do. Even though I was called scruffy every so often, I have never felt like that. I guess I could look like one on the delivery table and scare people off. And I also think that even the Duchess of Cambridge didn’t look at her best while delivering, because to be fare, no woman is thinking of her appearance on that moment. We all look like trash.

How do we look when we leave the hospital or when do we leave from there the first place, depends on the person and the delivery. It is so obvious that not everyone can leave the hospital immediately, but there are those, who can go and clean the whole house straight away or those, who pose elegantly to the photographers. I looked at Kate Middleton’s photos and thought, what a beautiful role model to fresh mums. Of course she had professional help with her hair and make up and she was wearing designer made dress, but could you imagine her differently? That’s the way she is, she even didn’t try to hide her baby bump to look slimmer. Pretty woman, who had just given birth. A beautiful role model.

I don’t mean that we should all have our hair done and wear make up and new dress when we leave the hospital. The pictures of us leaving the hospital will not spread around the news either. We are allowed much more, but to be honest, in my opinion, too many mums become unconcerned on their look after giving birth. Stretched out jogging bottoms, too big T-shirts, hoodies, greasy hair tied up in a knot. Don’t tell it’s not like that. It is. I have seen these mums time after time at the doctor’s, in the shop, in social media. Especially in social media, when all this aforementioned is proudly shown off with the words “I am a mum, my shirt can have milk stains, my legs can be hairy and my hair can be unwashed for weeks.” Yes, it can be so. But it doesn’t have to. And in that case, seeing pictures of beautiful Kate will not make you feel angry and annoyed.

On the other hand, I can somehow understand those, who criticize these beautiful people. I was also comparing the way I looked after giving birth and how did Caroline Berg Eriksen. For a moment I felt bad, but then I realized, that there is one big difference between us. I am not a celebrity, every move I make is not observed and commented by hundreds of thousand of people. Still, if there is a need, I scrub up pretty good and am able to shine at least on the photos. Only we ourselves choose the image we decide to show of us to everybody else. What we become of. Let’s just remember, that there is a difference between being the Duchess of Cambridge, who just had a baby or an average person, who just delivered.

Mis asi see nüüd siis oli?//What the hell was that all about???

April 20, 2018April 22, 2018 / Eveliis / 3 Comments

Ma ei tea, mis paganama kuuseis see täna oli, et reaalselt kõik kiskus viltu. Hommikul kui hakkasin linna minema ei läinud auto käima. Mareki versioon oli, et autos oli vähe kütust ja seepärast auto ei käivitunudki (mulle see versioon sobib, sest no allloooo alles kaks nädalat tagasi sain ma oma nunnu kätte). Kodukontorisse ei saanud ka jääda, sest mul oli üks kohtumine. Hakkasin uurima taxify´sid – lähim oli 60 min kaugusel. Kuna ma tean, et mingi kell läheb siit kusagilt ka buss Keilasse, hakkasin ma seda uurima. Olin kümme minutit hiljaks jäänud. Järgmine variant linna saada oli kusagil lõuna ajal. Liiga hilja. Andsin tegelikult juba alla ja kerisin end uuesti diivanile, kuid mingi ime läbi oli just üks taxify juht ärganud ja sain linna.

Olles juba lootusetult hiljaks jäänud, mõtlesingi et lasen end bussipeatusesse viia, et saan kiiremini. Bussipeatuses istusin ma loomulikult vale bussi peale ja sõitsin ma ei tea kuhu. Jäin veel rohkem hiljaks. No nii tund aega, aga pole hullu, kõik said aru, Naersid.

Õhtul selgus, et Marek peab kauem olema tööl ja ma pean kuidagi Idale järgi saama. Sõitsin bussiga Pääskülla, et oleks soodsam ja…avastasin, et mitte ühtegi taxify´d ei olnud vaba. Võtsin sularaha, istusin rongile ja sõitsin Keilasse, lootuses, et Keila taksojuht viitsib ja saab minuga punktist A pubkti B punkti C liikuda. Sai. Pidin teda lihtsalt ootama 15 minutit. Pole probleemi. Istusin, sõin šokolaadi ja korraga piuksus telefon “your driver has arrived”. Dafaq? Kuidas? Ma ei tellinud taxify´d! Pikk jutt kokku võtta, siis mu telefon hakkas reaalselt segast peksma. Tellis taxify, helistas Marekile, kustutas mu Taxify kaardi andmed…

Kuna Taxify oli juba tellitud, pidin Keila taksole ütlema, et sry, mu näpud suutsid teise takso tellida (kusjuures valesse kohta ka, aga õnneks siiski Keilasse), hakkasin siis kaardi andmeid uuesti sisestama ja….

Avastasin et kaarti ei ole enam. Raha välja võttes olin ma oma pangakaardi automaati unustanud.* Dafaq korda kaks!!! No vähemalt oli mul sularaha, mille eest taksojuhile maksta ja ma ei unustanud Idat lasteaeda. Mis mind lisaks kõigele vihale ajas oli see, et kuna mu märtsikuu arved ei ole ikka laekunud (=arved, võlad, laenud ja muu p…sk on maksmata) pidin ma oma raha taksole kulutama. Ja vähe sellest. Taksot oodates ostisn poest ühe väikese veini (ei ma ei hakanud seda raudteejaamas jooma) ja see oli täielikult joodamatu. Täiesti kohutav kohutav kohutav peet. Jäi joomata. Ei suutnud. Ju ei olnud piisavalt s…t päev. **

Aga mitte kõik ei olnud s..tt. Vabariigi aastapäeval käis meil armas Ulvi Pere ja Kodu psühholoogia eri jaoks pildistamas, nüüd saatis Ulvi mõned pildid meenutuseks. See oli nii armas temast, ma ei osanud oodatagi. Ja täpselt õigel päeval.

Aga Pere ja Kodu erinumbrist võite muuhulgas lugeda, miks ma olen kuri ema.

*Õnneks oli keegi hea inimene kaardi Circle K-sse viinud ja Marek sai selle kätte.

** Tegelikult on muidugi kordi kehvemaid päevi olnud ja tööalaselt on viimane periood olnud nii äge, et mul on täiega mott laes ning ma tean, et juba maikuu tuleb hoopis teistsugune, aga ikkagi. Tänane päev ei olnud meelakkumine. Samas ma ei saa üldse öelda, et ma halaks, pigem on kogu see postitus selline “no hallo, seda saab vaid minuga juhtuda”. Onju?

Fotod: Vahur Pormeister.

I am not sure if it was in the stars today, but basically everything went wrong. In the morning, when I was ready to go to the city, my car didn’t start. Marek said there was probably not enough fuel and that was the reason (I am okay with that version, because I only got her back two weeks ago). I wasn’t able to work at home office either as there was an appointment to attend. I started to look for a taxify – the nearest was 60km away. As I knew that there should be a bus going from here to Keila at some point, I started to look up that. I was only 10 minutes late. The next option to get to the city was at lunch time, which was too late. I actually gave up and settled on my couch, but through some miracle, one of the taxify drivers had just woken up and I got the ride to the city.

As I was hopelessly late already, I thought to get the ride only to a bus stop instead … might be quicker way. Of course I sat on the wrong bus and drove god knows where. And I was even more late. Well an hour or so, but it turned out not that bad after all, as everybody understood. And laughed.

In the evening Marek had to work late and somehow I had to go and pick up Ida. I took the bus to Pääsküla to save some money … and discovered there was no taxify available. Just in case, I withdrew some cash, sat on a train and drove to Keila hoping my Keila driver will be okay to take me from A to B to C. He was. I just had to wait for him for 15 minutes. No problem. I was sitting and eating my chocolate when suddenly my phone was tweeting “your driver has arrived.” Whaaat? How? I didn’t order taxify. Long story short, my phone just went nuts. Ordered taxify, called Marek, erased my card information in taxify.

As taxify was already ordered, I had to tell my Keila driver sorry, but my phone somehow ordered me another taxi (to a wrong place may add, luckily still in Keila), I started to enter my card details again and …

I discovered my card was gone. I had forgotten it into the withdrawal machine. * Whaaat times two!!! At least I had some cash on me to pay the taxi driver and I didn’t forget Ida into the nursery. What irritated me the most was that, because not all invoices from March are paid to me yet (= bills, debts, loans and etc. is not paid), I had to use my personal money to pay for the taxy. And not even that is enough. While waiting for the taxy, I bought a small wine (no I didn’t start to drink it in the railway station) and it wasn’t drinkable. A totally sweet crap. I didn’t drink it. I couldn’t. I guess the day wasn’t as bad after all. **

But not everything was bad. In February, we had Ulvi coming and taking pictures of us for Pere ja Kodu phycology edition and she sent over some photos to us. That was very sweet of her, I wasn’t expecting this at all. Just at the right day.

By the way, on that special edition you can read, why I am so evil mum.

* Luckily, a kind person had taken my card to Circle K and Marek picked it up.

** Of course I have had far more worse days than today and on the professional level, it has been very interesting few months. My motivation is high and I know that, May will be totally different. Today wasn’t an easy day, but I can’t say that I am wailing, this post is more like “c’mon this can ONLY happen to me.” Right?

Photos: Vahur Pormeister.

Kuidas vanemad oma lastest maast madalast lumehelbekesi kasvatavad//It’s not of your business what I do with my child

April 19, 2018April 20, 2018 / Eveliis / 6 Comments

Käisime täna Salme kultuurikeskuses “Punamütsikest” vaatamas. Väga armas tükk oli, vahvad laulud ja huvitav lavastus, lastele ideaalne. Ida vaatas 30 minutit silm punnis peas ja elas täiega kaasa. Aga kahjuks ei taha ma täna kirjutada lavastusest. Ma tahan kirjutada lapsevanematest.

Lapsevanematest, kes ei saa aru, et reeglid kehtivad kõigile. Lastevanematest, kes peavad oma lapsi tähtsamateks. Lapsevanematest, kes õpetavad oma lastele maast madalast ebaviisakat käitumist. Lapsevanematest, kes kasvatavad tuleviku lumehelbekesi. Ma kirjutan konkreetselt kahest lapsevanemast.

Saali oli istumiseks pandud ka üks trepp. Küsisime, kas tohime sinna istuda ja saime vastuseks, et jah, aga mitte kõrgele, sest see on ohtlik. Lavastaja palus ka ühel oma tuttaval vanemal proual sinna trepile istuda ja silma peal hoida, et lapsed sinna kõrgele ei läheks. Proua nii tegigi. Mina istusin üks “korrus” kõrgemale ja leppisime siis vaikimisi kokku, et hoiame silma peal. Siis tuli saali üks vanematepaar oma tütrekesega. Kohti oli küll, aga probleemiks oli see, et laps ju ei näe kõike, mis laval toimub. Aga pole probleemi. “Oota, ma tõstan su sinna kõrgele,” ütles isa ja hakkas oma last üles tõstma. Vanem proua sekkus ja ütles, et sinna ei tohi istuda. “Mis mõttes ei tohi?” läks härra isa puhevile. “Minu laps, mina tean, kuhu ma oma lapse istuma panen,” jätkas ta bravuurikalt. Laps hakkas nutma. Proua kordas, et sinna ei tohi last istuma panna, et see on ohtlik. “Mida te üldse õiendate, sekkute võõrasse ellu, mis see teie asi on, mida ma oma laosega teen!” lärmas isa. Vanema proua kaitseks sekkusid ka teised, et proua ei ülbitse niisama, vaid teeb seda, mida korraldaja palus. Härra isa vaatas ülbelt ringi, otsides korraldajat. Korraldaja saabus, nägi, et on mingi draama ja ütles, et no jah, peaasi, et kõige kõrgemal ei istu ja last üksinda ei jäta. “No vot, täpselt, ” mauras härra isa edasi, “ma ju ütlesin ja muidugi ei jäta ma teda üksi. Ülbelt tõstis ta oma lapse kõrgemale istmele, emme pühkis samal ajal lapse pisaraid, lohutades last, et pole midagi, see tädi alustas ja isa jätkas kõva häälega podisemist, et “ise istuvad nagu kanad õrrel, aga vot lapsed ei või”. “Tule, tibuke, rahune, ma hoian sul ümbert kinni!” lohutas ta lapsekest. Mis te arvate, kas ta hoidis oma lapse ümbert kinni ka siis kui mobiiltelefon vilkus ja seda vaadata oli vaja?

Laps tõusis veel püstigi, et ikka paremini näha. Minu ees istusid ka lapsed, kes tahtsid paremini näha ja tahtsid ka ülesse ronida. “Ei, sinna ei või!” keelasin ma neid. “Aga miks?” küsisid nemad, “tema ju võib?”

Hea küsimus. Miks tema võis ja teised ei võinud?

Jube ebameeldiv mulje jäi nende vanemate ülbitsevast käitumisest. Lapsest on ka kahju, et ta vanemad ta elu ära rikuvad ja temast lumehelbekese teevad, kes lõpuks üksinda maailmas hakkama ei saa, sest news flash…pärismaailmas kehtivad kõigile reeglid ja nende mitte täitmise eest on välja mõeldud karistused. Kui te kasvatata oma Lumehelbekest teadmises, et talle on rohkem lubatud, siis teete talle karuteene. Mõelge enne ülbitsemist, kas see on eeskuju, mida te tahate oma lapsele näidata!

Mul oleks siiralt hea meel kui need vanemad satuksid seda postitust lugema, end ära tunneks ja neil häbi oleks. Seda viimast on kahjuks siiski vist liiga palju loota. Härra isa ilmselt läheks vihast puhevile ja ütleks, et mida see kanakari ka lapsekasvatamisest ja viisakusest teab.

We went to see kids show today, “Little Red Ridinghood”. It was a well sweet play, the songs were pretty and the play itself interesting, perfect for children. Ida was staring her eyes out for 30 minutes and was very into it. Unfortunately I don’t want to write about the play today. I want to write about parents.

Parents, who don’t understand, that rules are for everyone to follow. Parents, who think that their children are the most important. Parents, who teach from the very young age how to misbehave. Parents, who raise future snowflakes. I am talking about two specific parents.

Beside usual chairs, there was also a stair placed for sitting. We asked, if we could sit there, and the answer was “yes, but not too high, because it is dangerous.” The director asked, if one his acquaintant, an elderly lady, was also willing to keep an eye on the children, so they won’t climb too high. She agreed. I sat one step higher too and we made a silent agreement to keep an eye together. Then parents with their daughter entered the hall. There were plenty of seats available, but also a small problem, that she won’t be able to see everything. “Wait, I will lift you up high there”, said the father and started to lift her up. The elderly lady interfered and said she is not allowed to sit there. “What do you mean not allowed?” he started to question. He continued irreverently, “this is my child and I know, where I put her to sit.” The child started to cry. The elderly lady repeated, that she cannot sit there as it is dangerous. “What are you talking about, why are you interfering into others’ life. It’s not of your business what I do with my child?” and his voice started to become louder. Now other people started to defend the elderly lady, saying that she is not being cocky, but simply following the manager’s orders. Mr. Farther was looking arrogantly around trying to locate the manager. The manager came, saw the drama and said “well okay, as long as she is not sitting on the highest step and you don’t leave her alone.” “Well of course, I told you I was not going to leave her on her own,” he mumbled. So he lifted the child arrogantly on the highest step, same time the mum was drying her tears and comforting that it was all the lady’s fault. The father continued humming “sitting on perch like chicken, but won’t allow children with them!” and comforting the child “c’mon honey bunny, calm down, I’ll keep hold of you!” What do you think, did he hold her even when the mobile phone was blinking and he needed to check it out?

At one point the child even stood up to have a better view. There were more children sitting in front of me, who wanted to see better too and climb up on the highest step. “No, you cannot go there” I forbid them. “But why?” were they confused, “she can be there!”

Good question. Why she could and others couldn’t?

These parents left a very bad impression of them. I felt sorry for the child for having parents, who will ruin her life and turn her into a snowflake, who cannot cope alone in the world, because news flash … there are rules in the real life which you need to follow or other wise you will be punished. If you raise your Snowflake in a belief that everything is allowed, it will not do the child any good. Before being arrogant, think if that is the example you want to show your child!

I would be really happy if those parents read this post. Maybe they would recognize themselves and feel ashamed. Hoping for the last to happen is probably too much to ask for though. Mr. Farther would most likely get furious and doubt, “what would this herd of chicken know about raising children and being polite anyway.”

Suveks saledaks

April 18, 2018April 18, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Igal aastal luban ma endale, et vot nüüd võtan end kätte ja saan suveks saledaks. Vahet ei ole kas ma olen kaalunud 52 kg, 58kg, 65kg, 71kg – iga kord üks ja seesama lubadus. Täielik pullikaka, sest tegelikkuses ma tunnen end, kui ma just ei väliselt nii suur, et uksest sisse ei mahu, siis ei ole mõtet mõelda, et vot nüüd hakkan ma saleda(ma) keha nimel pingutama.

Küll olen ma vanusega täheldanud, et ma olen rohkem rõhku hakanud panema sellele, mida ma söön ja miks ma liigun. Te ju teate, et veganlus on mulle täiesti mõistmatu mõiste olnud, et miks ja kellele ja kust ma saan need puudujäävad toitained jne jne jne, aga inimesed arenevad, sh ka mina. Täna kui Kaisa meile väikese veganpakikese saatis, hüüatas Marek: “Issand, ta teeb meist veganid! Või no ongi juba teinud!” Ja see ei olnud etteheide, vaid pigem tunnustus. Jah, ma leian ikka, et mul on Keilas elades raske leida “outside of the box” toiduaineid, aga põhimõtteliselt kui ma ei oleks nii mugav, saaks ma ilmselt linnas nädala toidu valmis ost, kuid see selleks. Asi ei ole selles, et me hakkaks kogu perega veganiteks või taimetoitlasteks, asi on hoopis enesetundes ja tervises. Näiteks Marek ei tarbi juba issand-ma-ei-tea-mingi-pool-aastat piimatooteid ja ei ohi enam, et raske on olla või siin ja seal on lööve. Ja minu punnkõht ei ole ka enam nii punnis. Kaalunumbri jälgimisest loobusin ma kuu aega tagasi, see ei anna mulle midagi juurde, küll aga olen ma jälgima hakanud oma keha. Ja ma TUNNEN end kergemana.

Spordiinimene ei ole ma kunagi olnud. Mulle ausalt ei meeldi sport. Või okei, ütleme siis, et ma ei ole leidnud spordiala, mis mulle meeldiks. HAF-is meeldis – nii jumping kui EMS, aga mul ei ole aega seal käia. Oot, kerime tagasi. On küll aega, ma ei viitsi. Ma leian ettekäändeid. Norra, töö, laps, pere…Lollid vabandused. Treeningsaalid on rahvast täis. Vaevalt need kõik vallalised töötud on, eksju. Noh, aga õnneks meeldib mulle niisama liikuda, matkata, värskes õhus liikuda. Asi seegi. Võiks öelda, et pole aega, aga tegelikult olen täitsa elevil, et 5.05 Kõrvemaale Öörännakule lähen. Orienteeruda ma ei oska, aga loodetavasti mind päris üksi metsa ei lasta, ikka tiimina koos.

No vot. Ja nii olengi ma esimest korda elus loobunud endale mingite debiilsete “suveks saledaks” lubaduste andmisest. Tänu tõukele Kreisilt Veganilt on mu uus moto hoopis “kogu aeg tervislikum”.

Ummikus

April 17, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Istusin hommikul ummikus, mõlgutasin mõtteid ja kuulasin muusikat. Mul peab autos alati olema mõni plaat, sest mingil hetkel viskab mul raadio nii üle, et ma lihtsalt ei suuda. Hetkel ketrab mul autos “Antsude” plaat (enne seda ketras Ida soovil “Eesti Hümn” CD – päriselt, tal on praegu lisaks kikimikidele lemmiklauluks Eesti vabariigi laul). Sellel (Antsude) plaadil on üks laul, mida ma võin muudkui üle ja üle kuulata (kuni mingi hetk lihtsalt kopa ette viskab). Rohkem selliseid laule palun!

Tegelikult tahaks ma linnas käia üldsegi rongiga, sest noh need samad ummikud, kus ma istun. Mõttetu aja – ja rahakulu. Istuks rongis, loeks raamatut (kui ma selle üles leiaks!), blogiks, mängiks Candy Crush´i. Aga sel nädalal on mul vaja autoga käia. Teisipäeval ja neljapäeval on Ida laulutund, kus ta nüüd huvitaval kombel käib rõõmuga. Mis sellest, et mõnikord võib tulla tuju, kus ta tunnis ei taha mitte midagi kaasa teha, aga vähemalt ei pea ma karjuvat last lasteaiast ära tooma. Homme on mul vaja üht inimest sõidutada. Tahab minna sõpra haiglasse vaatama – sõber on juba nädal aega koomas, süda oli lihtsalt seisma jäänud. See tuli mulle šokina. Mina tunnen seda inimest vaid läbi Facebooki, aga alles kaks päeva viskas LinkedIn mulle ette ta profiili ja soovitas konnektida. Millegi pärast ma ei vajutanud seda nuppu. Aga see pani mind jälle mõtlema sellest kui üürike on elu. Ja kui oluline on oma pere, sõprade ja tuttavatega kontakti hoida. Ma ei ole kõige parem kontakti hoida. Kuigi Triin siin hiljuti kirjutas, et ma olen alati “jaa, muidugi, davai, lähme”, siis tegelikult lükkan ma palju asju kogu aeg edasi. Ah küll jõuab ja järgmine kord. Reedel helistasin ühele sõbrannale ja too pidi šoki saama, sest ma ei helista ju kunagi, enne kui viimane häda käes. Nüüd helistasin ja kutsusin külla. Ma püüan end muuta ja rohkem olemas olla. Inimesed on minu jaoks alati olemas. Ma peaksin oskama seda rohkem väärtustada.

Eile ujusid välja mingid vanad probleemid. Sellele ei aita kaasa, et mu aprillikuu tasud on ikka veel laekumata. “Rasked ajad,” saan ma vastuseks. Mis seal ikka. Mõistame. Nuputan välja midagi, et lahendus leida ja lähen edasi. Ma ütlen ausalt, et ma enam isegi ei jaksa masenduda. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ainus valguse kiir tunneli lõpus ongi see, et loen kuid ja mõtlen, et 23 kuud veel…23 kuud veel. Seda on tunduvalt vähem kui 60 kuud.

Ja kui oma mõtetega olen ummikusse jooksnud, saan ka mõne hea uudise. Sellest heast uudisest saan varsti loodetavasti juba pikemalt rääkida. Kui kõik läheb nii nagu peab, siis see on üks mu unistuse täitumine. Like for real.

Minu uued/My new babies

April 16, 2018April 23, 2018 / Eveliis / 6 Comments

Kohe kui ma neid sandaale nägin, teadsin ma, et need on minu selle suve kingad. Tahtsin neid endale juba siis soetada kui need veel valmiski polnud ja hoidsin kogu aeg KS sotsiaalmeedial silma peal, et mitte maha magada. Mul on jalanumber 39 ja see suurus müüb alati kohe läbi.

Ja siis ühel ilusal päeval olidki need stuudios olemas. Nüüd ootavad minu garderoobis suve. Uhhh, ma tunnen end nagu wannabe moeblogija selliste iludustega. Keegi hiljuti kommenteeris, et Eveliisile on vist küll riided elu, et nendest nii palju räägib. Ei ole elu, aga mood ja disain meeldib mulle küll. On mind alati köitnud, nii et ma ikka kipun kursis olema trendide ja disainerite ja muu sellisega.

Aga rohkem ma ei tahtnudki midagi öelda kui lihtsalt eputada. Naine ju ikkagi.

Kriss Soonik proudly presents their first pair of sandals! Made with soft leather and ergonomic insoles these sandals are super comfy. They added KS initials to the insole, a bit of bling and of course a Marabou puff, and now the glam result is a must for the Summer ahead.

Here’a a look at how the first Kriss Soonik x Toku sandals were born.

Text and photos: http://kriss-soonik.com/blog/

Eluvales elamine//Look at how good life they are living and all the things they can afford

April 10, 2018April 11, 2018 / Eveliis / 16 Comments

Mõnikord (okei, tihti) ei saa ma inimestest aru. Mul on ühed tuttavad, kes pidevalt rõhutavad KUI hästi nad elavad, kuidas neil on kõik olemas, kuidas nad saavad reisida, endale lubada kalleid riideid, ehteid, telefone, väljas söömas käia, aga teglikkus seal taga on midagi muud.

Fassaadi taga virelevad nad tillukeses korteris, elavad palgapäevast palgapäevani ja võlgu, muretsevad end hulluks, kust leida raha järgmise reisi jaoks – soodsad lennupiletid on tore küll, aga neid broneerides ei mõtle nad kunagi, et reisil endal kulub ka raha. Ja siis hakkab alati stress – kust raha saada või laenata. Nad on käinud reisil oma võileivad kotis kaasas ning söönud hotellitoas kiirnuudleid, ent sotsiaalmeedia on täis IMELISI pilte puhkusest palmi all. “Ahh kui hea on, et me ei pea käima kellast kellani tööl ja saame teha täpselt seda, mida tahame!” rõhutavad nad alati. Kingad, kellad, telefonid ja ehted peavad ALATI olema tuntud brändide omad, ALATI peavad nad rõhutama KUI PALJU need asjad maksid. Jumal hoidku selle eest, et neid näeks rääkimas iPhone6Siga, alla X ei sobi midagi, sest hallloooo eilne päev. Järelmaksud ja liisingud on osa nende elust, mis sellest, et võtab hinge kinni, aga nii saab vähemalt fassaadi ehitada.

Ma tean ka seda, et paljud ongi nende peale kadedad, sest “vaata, kui hästi nad elavad ja mida nad endale lubada saavad”, teadmata, millises eluvales need inimesed elavad. Ja ma ei saagi nendest aru. Miks on vaja teistele ja ENDALE valetada, et ollakse edukamad ja ilusamad ja rikkamad kui tegelikult. Mis see elule juurde annab? Mis väärtus sellel valetamisel on?

Kas ei oleks lihtsam endale tunnistada, kus punktis nad hetkel on oma elus. On täiesti okei elada üürikorteris, mis on nagu tikutoos, kui inimesed on seal õnnelikud ja neil ei ole rohkemaks võimalusi, aga miks taguda endale vastu rinda ja raiuda, et see on teadlik valik, sest siis saavad nad reisida ja ei ole sõltuvad millestki ega kellestki. Kas eluvales elamine on lihtsam kui reaalsusele näkku vaadata?

Sama tahaks ma küsida ka nendelt, kes elavad koos inimesega, sest “parem ikka kui üksi” ja “ega nüüd nii hull ka ei ole” või “vähemalt on mul maja ja auto ja…” Miks oma elu raisata?

Sometimes (okay, quite often) I don’t understand people. I have friends, a couple, who constantly emphasize how well they are living; how they have everything they want; how they can travel and buy expensive clothes, jewelry, phones; how they can dine out in expensive restaurants. But the reality is something else.

Behind the facade they can barely survive in a tiny apartment; they struggle from payday to payday and keep borrowing money; simultaneously worrying where they can find money for their next trip – getting bargain plane tickets is good, but every time while booking something, they don’t think that you also need money on holiday. And that’s where the stress starts – where to get or borrow money. They have brought their own sandwiches to holiday or eating instant noodles in their hotel room, but the same time social media is full of wonderful holiday pictures under the palms. They are always stressing, that “it is so good that we don’t have to work from 9 to 5 and can do exactly what we want!” Shoes, watches, phones and jewelry HAVE TO be from big brands and of course they HAVE TO stress, HOW MUCH these things cost. God forbid if you see them talking with iPhone 6S, nothing is good below X, because c’mon, that is so yesterday. Getting things on credit it part of their everyday, even if it is too much for them, but it helps to build the facade.

I also know, that a lot of people actually are jealous of them, because “look at how good life they are living and all the things they can afford” not knowing, what is the reality and truth. To be honest, I don’t understand them either. Why do you need to lie others and YOURSELF, that you are more successful and better, wealthier than you really are. What does it offer? What is the benefit of all this lying?

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

English