English

Lumehelbekesed ja silmakirjalikkus //Snowflakes and hypocrisy

/ Eveliis / 29 Comments

Loen hommikul uudiseid ja mõtlen, et mida silmakirjalikkust. “Nagu arvata oli, sai alkoholi müük Eesti lõunapiiril jaanipäeva eel sisse suurema hoo. Ootamatu oli aga see, et alkoholikoormate vahel patseeris hulgaliselt alaealisi, kes vanemaid kangema kraami kokkuostmisel abistasid. Lastevanemate liidu juht Aivar Haller ütleb, et pilt viinakäru lükkavatest lastest ajab nutma.”

Et keegi mulle sõnu suhu ei hakkaks panema, siis ma ei poolda kuidagi Läti alkoreise, ekstra alkoreisi ei hakkaks ma kunagi ette võtma, olen Lätis perepuhkusel ka käinud ja alkopoest mööda sõitnud, sest midagi ei olnud sealt vaja ja lihtsalt kokku kahmimise pärast ei hakanud ka soodsat alkoholi kokku kahmima, aga…Ma ei arva, et see nüüd maailma lõpp on kui inimesed Lätist alkoholi ostmas käivad. Norrakad käivad Rootsis ostmas, soomlased Eestis, eestlased Lätis. Seda on alati tehtud. Norras on isegi väljend “harrytur“, mis tähendab Rootsi odava toidu ja alkoholi järele reisi. Saage üle. Me käisime hiljuti Ida ja Marekiga Valga lähistel, eksisime ära ja sattusime ka Valga linna. Pärast kirusime end, et kuramus kui juba nii lähedal olime Lätile, oleks võinud ka oma saunaõlled sealt osta. Jäi ostmata, aga oleks see meist siis halvemad lapsevanemad teinud kui me oleks Idaga koos käinud alkoholipoes?

Lastevanemate liidu juht oleks meist pildi teinud, artikli kirjutanud uue aja traditsioonidest ja nutnud? See ajab teda nutma? Aga mitte see kui kohus ei pea vägistajaks oma kasutütre suguelundeid näperdavat meesterahvast? Mitte see, et keset päeva veab keegi metsa üheksa-aastase lapse? Mitte see, et iga viies laps elab vaesuses? On sotsiaalselt tõrjutud? See peaks teda nutma ajama. Jätke see jauramine nende alkoturistide kallal. Jätke see sildistamine, et Lätis käivad alkoholi ostmas vaid madala haridustasemega ossid. Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda, siis ossid käivad hoopis saartel end välja elamas.

Lastevanemate liit nutku nende laste pärast, kelle vanemad on igapäevaselt nii purupurjus, et ei suuda Läti sõidu peale mõeldagi, võib olla nad ei tea, kus Läti ongi. Nutke nende laste pärast, kes elavad alkohoolikutest ja/või vägivaldsete vanematega, vaesuses ja tõrjutuses. Ärge olge f…g lumehelbekesed, kes saavad šoki sellest, et laps lükkab poekäru, milles on alkohol.

//

I was reading news in the morning and thinking to myself how hypocritical. “As was expected, sales of alcohol near the border of South-Estonia increased remarkably before Midsummer Day. It was unexpected though that in between the big loads of alcohol you could see many underage children helping their parents buying the booze. The head of Parents Union Aivar Halles says that seeing a child pushing a trolley full of alcohol, makes him want to cry.”

Just so no one starts putting words into my mouth, I DO NOT favor the booze trips to Latvia in any way. I would never drive there just for the alcohol. I have been to a family holiday to Latvia and driven past a shop as we didn’t need anything from there and there was no point in buying just for the sake of it … Yet I don’t think it is the end of the world if people do so. Norwegians drive to Sweden, Finns come to Estonia and Estonians go to Latvia for cheap alcohol. That’s how it’s always been. Norwegians even have a saying “harrytur” which means going to Sweden for cheap food and drinks. Get over it! We were near Valga recently with Ida and Marek, got lost a bit and ended up in the city center. After wards, we swore ourselves for being so close to Latvia, but not even buying beer for sauna. We didn’t, but would that have made us worse parents if we had gone to alcohol shop with Ida?

Would Mr. Halles have taken a photo of us and written an article of the modern traditions and then cried? THIS makes him cry? But not the fact, that court does not see a man, who touched his stepdaughter’s genitals, a rapist? Not the fact that somebody drags a 9-year old into the wood in the middle of the day? Not the fact that every fifth child is living in poverty? Is socially excluded? THAT should make him cry. Stop whining over the booze tourists. Stop saying that only people with low educational level drive to Latvia. These people live their frustration out in other places.

The Parents Union should cry for those children, whose parents are so drunk on daily basis, that they can’t even think about driving to Latvia, maybe they don’t even know where Latvia is. Cry for the children whose parents are drunks and violent, who live in poverty and exclusion. Stop being f*****g snowflakes, who get upset seeing a child pushing trolley where there is also alcohol in it.

Tõestisündinud lugu? /A true story?

/ Eveliis / Leave a comment
Kunagi ammu kirjutasin ma ühe lasteraamatu.
Raamat räägib tillukesest tüdrukust, kes elab oma ema ja suure õega ühes tavalises üheksakorruselise maja korteris. Mõnikord on Tillukesel Delisal igav, sest emal on sõbrannad külas ja Suur Õde lindistab suletud ukse taga raadiost laule kassettidele. Ühel päeval saab ta oma suurelt õelt teada, et nende korteri torudes elab tilluke torukoll. Veidrast tegelasest, kes teinekord nii väga suurt õde meenutab, saab tüdrukukese parim sõber.
Mul on veel mõned raamatud müüa – kas keegi tahab? Hind: 4,99 Kirjutage mulle kui tahate:) 
IMG_6595IMG_6693
Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli “leidsin”. Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud.
Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt “Brutselee!”
“See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle.”
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
“Tere!” kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, “kes seal on?”
“Mina olen Delisa,” vastas Tilluke Delisa arglikult.
“Ah sina oledki Tilluke Delisa,” ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, ” ma olen sinust palju kuulnud.”
“Sa oled minust kuulnud?” kordas Tilluke Delisa üllatunult. “Aga kes sina oled?”
“Mina,” lausus peenike hääl teisel pool kappi, “Mina olen Brutselee.”
“Brutselee,”sosistas Tilluke Delisa omaette. “Nad on siis tõepoolest olemas…”
IMG_6717.jpg
When I was a teenager I had a little and sometimes annoying little sister. I mean, I still have a little sister, but she’s not that annoying anymore. She can be, but she also can be quite cool (don’t tell her that!). 
Well, when she was little – 8-9 years old, she always wanted to be in my room, but I had my own things to do. Like recording songs (from radio shows) to tape cassettes. Yes, saying it out, makes me feel old. We lived in an apartment block and sometimes the pipes from bathroom (when neighbours flushed for example) made strange noices. “What is it?” my sister asked. “A pipe monster,” I answered right away. 
“What is the monster called?” she asked. I looked at news paper in front of me, where there was an article about Bruce Lee. 
“Brucelee,” I answered. That is how she found out there was a pipe monster called Brucelee living in the pipes. The funniest part is that I used to stand behind the bathroom door when she was in bathroom and pretend that a pipe monster is talking to her from the pipes ( there was a ventilation opening in the bathroom and when I talked behind the door it sounded like the voice came from the pipes). First Brucelee was on my side and told my little sister not to bother me, but after a while my sister started to complain to her new  friend when I had been too mean to her and I felt really bad. That is when Brucelee became my sisters ally against the Mean Big Sister (=me) and they shared secrets no one else knew. 
So the story of the Pipe Monster is actually a true story;)

Pindu näen, aga palki mitte?

/ Eveliis / 3 Comments

Ma olen tihti mõelnud, miks blogijad oma lastest igasugu detaile jagavad ilma ühegi filtrita ja lausa uhkusega postitavad kui need midagi rumalat korda saadavad. Seinad ära mökerdavad, ennast täis joonistavad, riided kusagil seljast kisuvad, vaiba alla kakavad…. Teiste postitused riivavad silma, aga enda omad?  Ehk siis. Korraliku sotsiaalmeedia-emana jagan ma ka ju Ida elu ja mõttemaailma teiega.

No näiteks pidin eile Ida kaasa võtma kosmeetiku juurde. Lugesin talle sõnad peale, et käitu kenasti ja kui kenasti käitud, siis ma ostan sulle jäätist. Ida vaatas mulle otsa ja ütles, et ta käitub hästi kui ma ostan jäätist JA värviraamatu.

Või siis sõitsime ratsutama ja selleks, et Ida magama ei jääks, püüdsin teda ärkvel hoida ja palusin tal teed vaadata. “Sa vaata, et mõni hobune metsast tee peale ette ei karga,” ütlesin talle, “mis siis küll saaks?”  “Jaa, seda me küll ei taha, siis läheks hobune katki ja me peaksime ta täis pumpama uuesti,” vastas Ida.

Mu meelest on sellised seigad vaimukad, naljakad, armsad. Eks ma natukene muidugi kasutan oma last selles mõttes ära, et olen tema eest otsustanud, et on okei jagada tema elu teistega. Kirjutada kõigest. Beebiea raskustest, kasvuraskustest emana kuni nende (minu arvates) humoorikate dialoogideni. Pole ma ka  kunagi mõelnud, et äkki Ida tööandja kunagi loeb, et krt, sa beebina ei maganud ja muutsid oma ema välimuselt kümme aastat vanemaks, et me ei saa sind tööle võtta, tundud liiga hull tüüp. Või et appikene, sa arvasid, et Prangli saar on välismaa, et krt ikka liiga rumal, et sind tööle võtta. Ühesõnaga ma olen alati arvanud, et jagan Idast asju, mille üle ta kunagi piinlikust ei peaks tundma.

SAMAS.

Viimasel ajal on mulle ette visanud päris mitu kakateemalist postitust. Need ei pannud mind (kaasa) naerma, et, et hahhaaaa, päris hea pullivend või isver kui naljakas, vaid nina kirtsutama. Esiteks no lihtsalt ma ei ole jalaga-perse-kook-näkku-naljade-tüüp ja teiseks, olen ma mõelnud, et miks, oo miks, üks ema selliste asjade üle koos sadade, tuhandete lugejatega naerab. Või miks inimesed kommentaarides kaasa kiidavad, et täitsa pekkis on jah naljakas. Mina ei tahaks oma lapse üle  naerda.

AGA.

Ma ju naeran ka oma lapse üle? Täpsustan siis, et ma ei tahaks tema üle niimoodi naerda. Kuid ikkagi…need postitused ja minu suhtumine nendesse postitustesse pani mind mõtlema. Kas ma ei ole mitte kahepalgeline? Et ongi klassika, et pindu teiste silmas näen, aga palki enda omas mitte?

(Ja ei pea Perekool spekuleerima, et issand, kas tahab JÄLLE Mallukale ära panna. Ei taha ära panna kellelegi, aga Jane ja Malluka kakapostitustest on see postitus inspiratsiooni saanud küll. Mitte intriigikiskumise tagamõttega nagu arvata on, eksju, vaid lihtsalt ongi küsimus, et kus läheb piir. Mida on okei oma lastest jagada ja naljaks pidada ja mida mitte.)

 

 

“Fashion is about dressing according to what’s fashionable.” Style is more about being yourself. (Oscar de la Renta)

/ Eveliis / 6 Comments

“Huvitav, kas mul sobiks sellistega käia?” küsis ema mult eile ise samal ajal mu karvase tutiga Kriss Soonikuid jalga. “Miks ei peaks sobima?” küsisin ma vastu, sest need tõesti sobisid ta jalga, tema stiili ja tema olekuga. “Ei no ma ei tea, minu vanuses…” vastas ema. Ma puhkesin naerma. Mitte et tema vastus oleks naljakas olnud, aga viimasel ajal on blogides olnud juttu just eakohasest riietumisest, stiilist ja kuuluvustundest läbi riietuse, et see oli lihtsalt nii naljakas kokkusattumus. Ja pani mind mõtlema.

Mu ema on varsti 60 (täpselt sama palju “varsti” kui mina “varsti 40”), ometi on ta kaugel mutist. Tema jalas võiksid vabalt olla karvase tutiga roosad kingad. Minu ema kannaks need välja. Nii et oleks cool. Mitte nagu mõni meeleheitel koduperenaine. Samas mõne teise 50-60-aastase jalas võiksid need tõepoolest mõjuda naeruväärselt. Ja asi ei olegi isegi mitte vanuses ega moeteadlikuses – asi on inimese olekus ja tema stiilis. Näiteks olen ma ise netist küllalt vaadanud neid Irregular Choice “klounikingi” – jumalast vahvad kingad ju tegelikult, mulle pigem meeldivad kui ei meeldi, aga enda jalas ma neid ette ei kujutaks. Ma lihtsalt ei kannaks neid välja. Ma mõjuksin koomiliselt. Aga mõne teise jalas vaataks, et vau kui ägedad.

Sama on inimeste stiilide ja nö stiilsusega. Kui mina ütlen, et olen kampsun-tennis-stiili- kaltsakas ja peangi end keskmisest nabapluus-teksad-ülepõlvesaabas-tibist ausalt stiilsemaks (stiiliteadlikumaks?), siis ma ei arva, et ainult kamspun-tennised-kaltsakad on stiilsed ja kõik muu on nõme. On asju ja stiile, mida ma tõesti pean maitselagedaks, kuid on stiile, mis pole minu stiil, ent on ikka stiilsed. Appikene, kas veel keerulisemalt annaks seletada?

Näiteks meeldivad mulle naiselikud naised. Ja naiselik ei ole minu jaoks liibvuv minikleit ja dekoltee, sest keha on nii paganama kaunis, et lausa vajab näitamist. Mulle meeldib naiselik salapära või lihtsalt ülim naiselikkus oma väljapeetuses. Merle Palmiste. Mad Men´i Joan.  Cambridge´i hertsoginna Catherine. Mulle võiks nende riided selga panna ja juuksedki kenasti ära kammida, aga lillelises kostüümis või figuuri rõhutavas kleidis oleksin mina mitte stiilne, vaid mammi.

Liiga palju dekolteed ja kintsu ei ole mu meelest kunagi seksikas. Kuigi ma pean ühe erandi tegema. Ma jälgin Jana Hallase instakontot. Tema fotod on teinekord sellised hea maitse piiripealsed mu jaoks, ent ometi pean ma tunnistama, et ta on kaunis, kuradima seksikas ja igal juhul mitte labane.

Isver, ma vist kaldusin oma point´ist täiega eemale. Vist. Sest ega ma enam ei teagi, mida ma täpselt öelda tahtsin.

Mulle meeldib täiega “hipsterville-kaltsakas” stiil. Laiad, kõrge pihaga, robustse rihmaga kinni tõmmatud vanakooli Levi´sed, tennised/tossud/krõpsuga Soome tossud/Kommunaari kotad, kootud kampsun, oversized mantel… Vaatan neid inimesi ja mõtlen, et nii cool´id. Riietuvad nad siis kuuluvustunde, piirkonna või jumal teab mille järgi, aga nad on vabad ja lahedad. Kui ma paneks endale sellised riided selga, näeks ma tõenäoliselt välja kõike muud kui vaba ja lahe. Pigem mõtteu wannabe, kes ei tea, kes ta on.

Ja “hipsterville-kaltsakas” ei tähenda vaid suvalist väljaveninud ja putsude ning aukudega kampsunit ja suvalist särki. “Hipsterville-kaltsakas” miksib vana ja uut, kallist disaini ja second hand´i. Kui tal oleks seljas vaid suvaline Humanast skooritud üheeurone väljaveninud trikotaažkleit, siis see ei oleks lahe, vaid lihtsalt maitsetu. Saate vahest aru?

Kuigi ma saan aru, et maailmas ei muutu sellest, kas keegi on stiilne või maitselage, mitte midagi, võiksin ma sellel teemal heietama jäädagi. Ei, mu maailm ei keerle ümber riiete ja ei ole kõige olulisem teema mu jaoks. Mulle lihtsalt meeldib mood. Võib olla keskmisest rohkem. Ma ei ütle selle viimase lausega jällegi, et mina olen sellepärast moodne, vaid lihtsalt et mulle meeldib mood. Minu viimaste aastate täielik lemmik on näiteks Studio August. Ma ostaks võimalusel kõik tema kollektsioonid ära. Kõik. See on nii minu teetassike. Ja tehke või tina, mina pean neid riideid stiilseteks. Ergo…?

32939025_2145301842154469_3023016609645068288_n

Mulle meeldib ka suur osa Bastioni viimasest kollektsioonist, aga ma ei kujutaks suurt osa sealt enda seljas ette. Ometi peaks ma ka punaseid slim fit pükse kandvat naist stiilseks. Mari-Liis Helviku seljas on stiilne. Naabri- Lea seljas võib olla ka mutilik. Täna nägin üht “Bastion-kostüümi-tüüpi” naist. Pikad siredad jalad, tikk-kontsad, lühike must kleit, valge pitsak. Ilus oli. Isegi must Michael Korsi kott sobis ta käevangu. Komplekt oli kena.

Tommy Cashi “post soviet rapper ” stiil on ka äge. Aga tema seljas. Mitte suvalisel Lasnamäe tüübil, kes vabal ajal bussipeatuses õlut kulistab koos sõpradega. Te ju ei kujutaks ette, et lasekite oma mehel panna selga kolm triipu vaid sellepärast, et tahate, et ta oleks ka äge. Aga sisimas on polosärk-slim-teksad-mokassiinid-vend. Ka tavaline mainstream võib olla stiilne. Kui see just ei ole midagi sellist, mida pakuvad kümned, kui mitte sajad, “butiigid” internetis. Või need sigrimigrimustritega trikotaažist suvekleidid, millega iga endast lugupidav keskealine Eesti naine soojamaareisile läheb.

Pikk ja tõenäoliselt segane jutt kokkuvõtvalt? Stiil ei ole vaid riided. Stiil on inimene kogu oma hoiakuga. 50-aastane Pipi vs Jana Hallas.

//

“I wonder if these were suitable for me to wear” my mum asked while trying my fluffy Kriss Soonik shoes on. “Why shouldn’t they” I replied, because they really suited her, with her style and her being. “Oh well … I don’t know … in my age” was her answer. I burst into laughter. Not that her reply was funny, but recently I have read quite a few blog posts about how to dress according to your age, people’s style and the sense of belonging through clothing, and the coincidence itself was funny. Which made me think.

My mum will turn 60 soon, as soon as I turn 40 and she is anything but a crone. She could easily put on fluffy pink shoes and they would suit her perfectly. And of course she would look cool and not like a desperate housewife. And then somebody else in her age would put the same shoes on and look ridiculous. It is not about your appearance or fashion awareness – it is about your style your nature. For example, I have peeked couple of times those so called Irregular Choice “clown shoes” from the internet – they look cool and I rather like them not dislike, but I cannot imagine myself wearing them. It would just be too weird and I would look too awkward. But if somebody else was wearing them, I would be amazed.

The same goes with people’s style and stylishness. If I say I am a sweater-sneaker-style-tatterdemalion and think to be a bit more stylish (have more sense of style?) than your average shorttop-jeans-frenchheels-babe, I am not saying that ONLY sweater-sneaker-tatterdemalion is stylish and everyone else is not. There are things and styles I don’t understand at all, but there are also styles that are not for me, but still stylish. OMG, can it be explained harder?  

For example, I like ladylike women. Ladylike for me is not about wearing skin tight miniskirt and deep décolleté, because your body is so beautiful and needs showing off. I like feminine mystery or the ultimate femininity in its glory. Joan from Mad Men or The Duchess of Cambridge. I could put on their outfit and do my hair properly, but wearing a flowery costume or tight dress would make me look like a fatty and not stylish at all.

Showing too much skin has never been sexy in my eyes. Though, I must make one exception. I follow Jana Hallas (local celebrity) in Instagram. Sometimes her photos are just about crossing the borderline between good taste and looking sloppy, but I must admit, that she is beautiful, so sexy and not cheap at all.

Oh dear, I have gone totally of topic here. I think. I don’t even know anymore what I wanted to say.

I really really like the “hipsterville- tatterdemalion” style. Extensive, high waste, old-school Levi jeans that are tighten robustly up, sneakers/velcro shoes from Finland/clogs, knitted sweater, oversized coat … I look at these people and admire how cool they are. Doesn’t matter if they dress like this because of sense of belonging or because of the area they are or god knows why, but they look happy and free. If I was wearing something like that, I would most likely look anything but happy and free. More like “yet another wannabe” looking for her identity.

Hipsterville- tatterdemalion in this content does not mean a randomly stretched out and holey sweater or shirt. Hipsterville- tatterdemalion is mixing old with new, expensive designer clothes with second hand items. If she was wearing a cheap, 1-euro dress from second hand, this would not be cool, but just bland. Do you see the difference?

Though I understand, that nothing in this world would change just because somebody is stylish or not, I could talk abut this for hours. No, my world does not revolve around clothing and that is not the most important subject of conversation for me. I just like fashion. Maybe more than an average person. I am not saying that I am more fashionable, but I like fashion. My absolute favorite over the past couple of years has been Studio August. If I had the chance, I would buy all collections available. EVERYTHING. That is so my cup of tea. And I don’t care what you think, for me this is an example of very stylish clothing.

I like the vast majority of Bastion’s last collection, but I cannot see myself wearing it. And I would think that a woman wearing red slim fit pants is stylish. Mari-Liis Helvik would look stylish. The girl next door might not. Today I saw your typical “Bastion-type” woman – long lithe legs, French heels, short black dress, white jacket. It was pretty. Even wearing the black Michael Kors’ handbag suited her. It was beautiful match to watch.

The “post-soviet-rapper” style by Tommy Cash is also cool. But it wouldn’t be cool on your average John when he is drinking beer at a bus stop with his friends. You would not imagine letting your husband put on three stripes just because you want him to look cool when deep inside he is more of a poloshirt-slimjeans-espadrilles guy. Everyday mainstream can also look stylish. If it’s not something that hundreds of “boutiques” in the Internet sell. Or those multi-coloured and multi-pattern summer dresses, that every respectable woman would take with her on a beach holiday.

Long and messy story short? Style is not only about clothes. Style is the person in whole with his/her nature. 50-years old Pipi Longstocking vs. Jana Hallas.

 

 

 

 

“Every child is an artist. The problem is how to remain an artist once we grow up.” (P. Picasso)

/ Eveliis / Leave a comment

Nagu bipolaarne häire. Kohutavalt koledatelt ja depressiivsetelt mõtetelt (need koerad!) ilusatele. Elu. Mina.

Käisin  Eesti Kunstiakadeemia avatud akadeemias. Uudistamas. Et mida nad seal teevad. Saate aru, astud uksest sisse ja põmm! kunst kargab kohe näkku. Plakatid seintel. Üksikud toolid koridoris. Kunst. Igal pool. Täiega.

Ma olen alati mõelnud, et mis saatuse nöök see on, et ma armastan kunsti, pea igal viisil, aga ei oska näiteks joonistada ega käsitööd. Tahaks, aga ei oska. Koer näeb välja nagu maja. Heegeldatud lilled nagu Dali unenäost. Oh well, elan üle. Igas asjas ei saagi andekas olla. Nali. Saab küll. Aga mitte mina.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma oma kurvast saatusest ja andetusest rääkida, vaid sellest kui palju lahedaid kursusi ja täiendõppeid avatud akadeemias pakutakse. 2018 suveakadeemiasse registreerimine on küll lõppenud (paar kursust on siiski  veel avatud), kuid lihtsalt kõrva taha panemiseks vaadake kui ägedaid asju saab õppida.

Ja Lasteakadeemia. Püha jeesus noh, ma suren kui äge! Kahju, et Ida juba üheksa-aastane ei ole. Ilmastiku joonistamine, moeillustratsiooni töötuba, disaini töötuba, loomaaia loomad paberil ja savis – kui äge see on! *surun pöidlad pihku, et Idast tuleks “diip kunstiinimene” nagu ema (hahh, kui lame nimi see ikka oli blogile!)

Lõpetuseks fototöötuba Narvas. Ma tahaks täiega minna! Kui ma oskaks natukenegi pildistada. Aga samas, kas koolitused polegi selleks, et õppida? Pealegi ma võin pea panti panna, et see on hullult hea koolitus. Kui üks juhendajatest on Terje Atonen (minu üks kõige kõigem lemmikum fotograaf! kes tegi ka meie pulmafotod), siis sealt ei saa midagi kehva tulla. Õnneks langeb mu dilemma üldse ära, sest mu vintage kaamera suri ilmselt limonaadisurma. Viisin küll diagnostikasse, aga mu sisetunne ütleb, et ega sealt head nahka ei tule. Mida ma ma ilma kaamerata tegema hakkan? Kuidas ma edasi elan?

Aga see selleks. Isiklik traagika. Kui teile kunst meeldib, siis hoidke end nende tegemistega kursis.

Informatsiooni avatud akadeemia tegevustest saab AA Facebooki,   Instagrami      või Youtube’i lehelt. Kui soovite infot avatud akadeemia kursuste kohta, saatke kiri aadressile: eka.koolitused+subscribe@artun.ee ja olete automaatselt liidetud  huviliste listiga.

//

About Open Academy

The Open Academy is founded in 1997, has 20 years of experience in continuing education. And every year more than 500 learners take part in our courses.

Academy offers a variety of learning opportunities for lifelong learning:

  • continuing education, including vocational training and retraining;
  • preparatory courses (called pre-academy – eelakadeemia);
  • summer and winter academy;
  • international summer academy;
  • children’s academy (lasteakadeemia);
  • internal training and development programs;
  • various projects.

Estonian Academy of Arts is the partner to the the Estonian Unemployment Insurance Fund (Eesti Töötukassa).

If you have an idea or suggestion for continuing education, please use the form. Use this form if you have an idea for a new course or are interested in teaching a Continuing Education course.

Most of our courses are in Estonian. See the training calendar HERE.

Information about the activities of the Open Academy see our Facebook, Instagram, Twitter or Youtube page.

Kiidulaul Kivisaarele vol2/A-m-a-z-i-n-g T-shirts

/ Eveliis / 4 Comments

Nii umbes aasta aega tagasi kirjutas Marimell oma blogis No Art t-särkidest, et kes see loll särgi eest 49 eurot maksab. Ma pidin kohe vastu kirjutama, et mina maksaks küll, kui särk on kvaliteetne, sest üks lemmikumaid riideesemeid mu garderoobis on valge t-särk. Mul on neid elu jooksul olnud n+1. Mõned on vastu pidanud kauem, mõned vähem, aga valged t-särgid on mul kapis alati olemas olnud.

Kõigil neil on kippunud olema üks viga – nad venivad välja, eriti kaelused ja kui ma midagi vihkan, siis väljaveninud t-särgi kaeluseid. See on ka üks põhjus, miks ma enam ei ostagi paarieuroseid kiirmoe kettide t-särke. Nende kasutusaeg on umbes kaks pesukorda.

Kivisaare No Art särkide reklaam lubas, et särk on 100% puuvillast, pilt ei kulu ja mis kõige olulisem – särk ei veni välja. Minu No Artid on väga aktiivses kasutuses olnud aasta aega, pesumasinast käivad nad läbi 2-4 korda kuus. Võib olla isegi rohkem, ma ei loe väga kasutuskordi, aga kohvris on nad mul alati kaasas ja kui arvestada kui palju ma kohvri otsas elan ning et peale iga kandmist läheb t-särk pesumasinasse, siis võin julgelt öelda, et need on ikka väga aktiivses kasutuses särgid. Marekil sama – must kohvikupäevade t-särk on üks tema vaieldamatuid lemmikuid.

Ma ei valeta ega jäta midagi ütlemata, kui väidan, et Kivisaare t-särgid on parim leid t-särgi maailmas. Ei ole tuhmunud, värvist ära läinud, veninud ja kaelus on täpselt samasugune nagu siis kui need särgid endale saime. Proovisin Instas teha ühe väga lähedalt pildi kaelusest, minge vaadake, et ma räägin tõtt. Täiesti i-m-e-l-i-s-e-d särgid!

//

Around a year ago Marimell wrote about No Art T-shirts in their blog, wondering who would be stupid enough to pay 49 euros for a shirt. I had to reply them that I would pay IF it is quality shirt. One of my favorite item of clothing is a white T-shirt. I have lost counting how many of them have I actually had. Some have lasted longer, some not, but I always have had white t-shirts in my wardrobe.

 So far they all have had similar fault – they stretch, specially the neck area and if there is something I hate, it is stretched neck on a t-shirt. This is why I no longer buy t-shirts that cost couple of euros. They are okay to use for only couple of wash times.

 Kivisaar promoted his No Art shirts to be made 100% of cotton, that the picture will not fade and most importantly – it will not stretch. I have worn my No Art shirts actively for a year now, I wash them about 2-4 times a month, maybe even more. I really don’t count how many times I have worn something, but I always have them with me in my suitcase. Knowing how much I travel and that after every trip they go into the washing machine, I can say for sure, they have been in active use. It is the same with Marek’s shirts – the black t-shirt from the homecafédays is undeniably one of his favorite.

 I am not lying or leaving nothing unsaid, but t-shirts by Kivisaar is the best discovery in the world of t-shirts. They don’t fade, loose out in color, stretch and the neck is exactly like brand new. I tried to take a closeshot of the neck in my Instagram, go and see that I am telling the truth. Really, a-m-a-z-i-n-g t-shirts.

 

“Make peace with your body”-bullshit

/ Eveliis / 23 Comments

Ikka see paganama kaaluteema. Valus teema. Minu jaoks hetkel. Seepärast ka uuesti sel teemal soiun. Eile jäi mulle silma paar postitust kehakaalu teemadel. Ikka seesama vana hea “armasta end sellisena nagu sa oled” ja “tee oma kehaga rahu” ja “ma olen kõhnemana end palju koledamana tundnud”. Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see paras pullikaka või pea liiva alla peitmine, endale valetamine. Ma lihtsalt ei usu seda. Esiteks kui seda räägib sale ja supervormis inimene. Ja teiseks kui seda räägib ülekaaluline. Nagu ma siin mõnda aega tagasi kirjutasin, siis mu enda keha ajab mind hetkel öökima. Paks otseselt ehk ei olegi, aga tõsiselt vormist väljas. Iga hommik nuputan ma, mida selga panna, et neid “kurve” (et mitte ju otse välja öelda “rasvavolte” varjata). Pildile oskan ma vajadusel jääda nii, et keegi ei saa otseselt arugi, et mis ma vingun, aga kõik on vaatenurga küsimus.  Vaadake ise kui erinevad on pildid.

 

Aga see selleks. Miks ma julgen öelda, et see “armasta oma keha sellisena nagu ta on” on jama? Ma arvan, et kui inimene ei ole oma keha(kaalu)ga rahul, siis mitte ei pea seda õppima armastama, vaid tuleb midagi ette võtta. Olgu selleks rasvaimu või dieet ja trenn.

Mina otsustasin rohkema liikumise ja tervislikuma toidu kasuks. Ei saa öelda, et ma hetkel mingeid muudatusi näeks, aga ma püüan. Püüan, et saaksin end peeglist vaadata ilma riieteta nii, et ma ei tahaks nutma hakata. Ja et mu laps ei laulaks mulle “emmel on suur kõht”. Kuigi peab tunnistama, et selle “laulujupi” viis oli üsna kaasahaarav ja jäi pähe kummitama;)

33902775_1755119337859936_8758690686057840640_n.jpg

“Love your body.” “Make peace with your body.” “Love yourself no matter how you look.” “It doesn’t matter if you’re +/-15 kg if you love yourself.” In my opinion it’s just bullshit. Skinny people ot overweight people in denial talking. If you are not satisfied with your body, you don’t have to learn to love it, you have to do something. At the moment I hate my body, it’s not exactly fat, but definately out of shape. I saw myself in the mirror and didn’t like what I saw. So I started to move more and eat in a more healthy way. Hoping to see the results in the end. Not be ashamed in bikinis. Not to have my daughter sing to me “mommy has big tummy” (in a very cathy way btw). Every morning is a battle to find clothes that fit and don’t show the outofshapeness (scored this outfit for 8 euros from @sarapuukirbukastallinn, bag is from another triftshop for one euro) 

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

/ Eveliis / 4 Comments

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

13241248_1730018097215390_6326439996103536448_n.jpg

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

IMG_3662.JPG

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

IMG_3762.JPG

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli  imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime  leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

IMG_2579

blogger-image--1026412919.jpg

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

IMG_7286IMG_7288IMG_7291IMG_7297IMG_7312IMG_7322IMG_7325IMG_7331IMG_7337IMG_7342IMG_7356IMG_7360IMG_7358IMG_7365IMG_7367IMG_7370

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing  today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?).  And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!

Hullud eestlased ja üks leedukas/Crazy Estonians and one Lithuanian

/ Eveliis / 4 Comments

Mõnikord on mul tunne, et ma ei tee oma eluga mitte midagi olulist ega kasulikku. Lihtsalt eksisteerin ja võtan ruumi. Mõtteid mul iseenesest on ja isegi tahtmist, aga julgust jääb puudu. Eriti kuna ma olen läbikukkumistest õppinud ja enam uisapäisa tegutsema ei torma. Samas mulle nii meeldivad igasugused hullu(se)d ja eriti sellised heas mõttes hullus, kes päriselt midagi teevad oma eluga.

Ühel päeval kirjutas mulle Miina, et on koos kolme eestlase ja ühe leedukaga Gruusias, et anda oma panus sealse teetööstuse päästmisesse. Tehtud on esimesed sammud, et olukorda rõõmsamaks muuta- nad on  alustanud kolme istanduste puhastamisega ning suve keskpaigas on valmis tootma oma esimese mahedalt kasvatatud tee. Puudu on veel tehas ja selle ehitamiseks vajavad  nad  natuke kaasmaalaste abi. Ehk siis üsna pea alustavad nad  ühisrahastuskampaaniaga, mille raames loodavad koguda vähemalt osa vajaminevast investeeringust, et nad saaksid ühest vanast laohoonest teha korraliku teetehase.

Küsis, kas ma olen nõus neid aitama info levitamisega. Püha jumal, jaaa! Kas see pole mitte fantastiline mõte? Jätta oma tegemised siin ja minna Gruusiasse teed kasvatama. Nii äge, et ma ausalt mõtlesin, et issand jumal, kui vaid saaks tõmbaks seljakoti selga, haaraks Ida kaenlasse ja nõuaks, et Marek kaasa tuleks ning läheks ka Gruusiasse.

Kui te ei teadnud, siis aastaid tagasi oli Gruusia üks maailma suurimatest teetootjatest, kuid 1990-ndate alguses kukkus kogu tööstus kõigest 5 aastaga kokku. Tänaseks on kunagisest hiigeltööstusest järel vaid kummituslikud tehasehooned, umbrohtu kasvanud istandused ja tühjad külad.  Ma mäletan varajasest lapsepõlvest, et Andu jõi alati  musta teed ja ma enda arvates ei eksi kui ma ütlen, et see oli Gruusia tee (kui lugeda seda postitust, siis mul võib täitsa õigus olla). Mul on meeles, et seal oli pal tekst kummalises keeles ja gruusia tähed on ju ometi kummalised. Vähemalt väikesele lapsele.

Igatahes elan mina nendele täiega nüüd kaasa ja kohe kui nad oma ühisrahastuskampaaniaga alustavad toetan ma nende tegevust kohe kindlasti. Ilmselt on minu panus küll imepisike võrreldes vajaminevaga, aga võib olla tahad sina ja sina ja sina ka toetada?

Hoidke nende tegemistel silma peal. Väga põnev on.

30726000_1833288350017231_5285394528348405760_n30727830_1835298383149561_8334199680711786496_o

Instagram: Renagade Tea Farmers

Facebook: Renagade Tea Estate

Koduleht ja blogi: Renegade Tea Estate

A lot of “journeys” start in a somewhat similar way. Usually, there are

some coincidences for people, such as meeting someone who inspired them or

visiting places that led to new ideas. The journey of

Renegade Tea Estate started also with a series of coincidences. It’s a long story, however, so if you want to know exactly how they  discovered the abandoned tea plantations in Georgia, you can read the full account in their blog.  
They didn’t have a lifelong dream to become tea farmers and there were no dramatic moments of “clarity” that descended on them. It started as a random thought but, somehow, one step followed another and with each of them they got more interested and more determined to push further. There were also moments of doubt and, at times, they were intimidated by the idea of exchanging the office attire for rubber boots. There were a few that left the team halfway through and there were others that joined later but, in the end,  passion was bigger than our fear.

Read more: https://www.renegadetea.com/ourjourney

 

All photos: https://www.renegadetea.com

Esimest korda elus olen ma endale vastik vaadata// For the first time in my life I cannot stand the look of myself

/ Eveliis / 35 Comments

Ma olen endaga siiani rahul olnud. Oma välimusega siis. Mind ei heiduta kommentaarid, et ma näen vanem välja, sest ma ise tunnen end noorena. Mõnikord mõtlen küll, et holy shit ma olen põhimõtteliselt 40, et see on ju juba täiesti täiskasvanud inimene, aga ma ei tunne end täiskasvanuna. Vananemine on paratamatu ja mul ei ole laias laastus vahet, kas ma näen välja 30+ või 40+ või 50+.

Küll aga pean ma tunnistama, et viimasel ajal on mind väga häirinud kommentaarid mu kehakaalu kohta. Vahet ei ole, kas see tuleb naljaga pooleks Marekilt või mu emalt või suvaliselt kommenteerijalt blogis. See on häirinud mind sellepärast, et mul on kodus peegel ja kuigi ma teen nalja, et riided on vist pesus kokku läinud, siis ma ju ise tean, et tegelikult olen ma lihtsalt ei rohkem ega vähem kui kümme kilo ülekaaluline. Mind häirivad need kommentaarid, sest need on puhas tõde. Ma olen paks! Ma olen alati nagu vist kõik naised rääkinud, et ma olen paks, aga see on ilmselt olnud selline “pean rääkima, sest olen naine”-pullikaka. nüüd ma tunnen, et ma olen paks. Ja see on nii vastik tunne.

Vastik tunne, sest ma tunnen end kehvasti. Asjad ei istu seljas, kõndides tunnen kuidas kõhupekk liigub, ma näen endal isegi seljapekki ja ainus variant näha enam-vähem söödav välja on kasutades trimmivat aluspesu. Viimane on iseenesest okei, sest on riideid, mis kohe ei istu kuidagi seljas ilma trimmiva korsetita, aga ma olen endale ette söönud ja joonud kõhu, mis meenutab rasedakõhtu. Kleit on seljas ja tuul puhub valelt poolt ning kohe joonistubki vats välja. See on õõvastav. Ausalt.

Ma olen enda peale tige, et mul pole piisavalt tahtejõudu olnud, et see kaalutõus kontrolli alla panna. Jube lihtne oli öelda, et aahhh, antidepressandid on süüdi, aga kes mul keelas siis rohkem liikuda ja vähem süüa? Ja ka vähem juua. Mul on isegi veini suhtes vastikustunne, sest see on kindlasti ka üks põhjus, miks mu kaal on tõusnud. Ma liigun küll palju, täna olen ma juba kõndinud täis üle 12000 sammu, aga see pole ju trenn. Isegi kui ma tahan end petta ja öelda, et ohh küll ma nüüd olin tubli ja kõndisin palju. Fakt on, et mulle vaatab peeglist vastu ülekaaluline mutt.

Ma saan aru, et praegu on jube popp endale rinnale taguda ja rõhutada kui äge on paks olla ning leida sellele igasugu vabandusi – sünnitanud naine, depressioonis, soodumusega, blaablaablaaa. Mõni tüsedam naine tõepoolest näeb kena välja ja mõnele mu meelest lausa isegi sobib natuke paksem olla ning samuti ei arva ma, et kõik peaksid olema piitspeenikesed, aga sellest ma ei räägigi. Ma tahan olla normaalkaalus. Istuda nii, et ma ei peaks vastikust tundma oma kõhtu vaadates või häbeneda silmad peast kui näen oma käsivarsi. Ida tegi must eile pilti. Oli see siis vale või just nimelt õige nurk, aga mul oli esimest korda elus ennast vastik vaadata.

//

So far I have been satisfied with myself. That is with how I look. I was not bothered with the comments that I appeared older, because I feel young inside. Sometimes I do think that “holy s**t, I am almost 40” and that means being an adult, but I don’t feel like an adult. You cannot help getting older and in general I don’t care if I look 30+ or 40+ or 50+.

But I must admit I have been very annoyed with the recent comments towards my weight. Doesn’t matter, if Marek or my mother makes fun over me or if it is a random comment in my blog. It has bothered me, because I have a mirror at home and though I joke about my clothes shrinking in the wash, I do know that I am just 10 kilos too heavy. These comments get to me, because they represent the truth. I am fat! Like many women, I have also complaint about being fat before, but that was more like the bulls**t you need to tell since you are a woman. Now I feel I am fat. And that feeling is repulsive.

Horrible feeling and I feel terrible. My clothes don’t fit properly, I feel the fat wobbling on my belly when walking, I can see fat on my back and the only way to look decent enough is to wear trimming underwear. The latter as such is acceptable as there are clothes that won’t look good at all without a trimming corset. My problem is that I have eaten and drank so much that now my belly makes me look pregnant. For example, I wear a dress, the wind is blowing from the wrong angle and straight away you can see my pregnant belly. It’s disgusting, honestly.

I am angry with myself for lacking willpower and not getting this weight gain under control. It was so easy to say it is the antidepressants, but who forbid me to exercise more and eat less? And drink less too. I even feel reluctant towards wine, because that is definitely one of the reasons I have put on weight. I do move around a lot, I have done 12000 steps today already, but that is not exercising, is it? Even if I try to trick and praise myself for being good walker. The fact remains – when I look into the mirror I have one overweight old lady staring back at me.

I understand it is really fashionable to show off and find excuses when you have too many kilos on you – you gave birth, you are depressed, you have tendency to become overweight, bla–bla-bla. Some bigger ladies do look good, I  think being a bit overweight actually suits some people and I don’t think that everyone should be too skinny, but I’m not talking about this anyway. I want to be in normal weight. To be able to sit so that I don’t feel repulsed by my belly, or feel embarrassed when I see my arms. Ida took a photo of me yesterday. Whether it was from the wrong or maybe in fact from the right ankle, but for the first time I couldn’t stand the look of myself.