Istusin hommikul ummikus, mõlgutasin mõtteid ja kuulasin muusikat. Mul peab autos alati olema mõni plaat, sest mingil hetkel viskab mul raadio nii üle, et ma lihtsalt ei suuda. Hetkel ketrab mul autos “Antsude” plaat (enne seda ketras Ida soovil “Eesti Hümn” CD – päriselt, tal on praegu lisaks kikimikidele lemmiklauluks Eesti vabariigi laul). Sellel  (Antsude) plaadil on üks laul, mida ma võin muudkui üle ja üle kuulata (kuni mingi hetk lihtsalt kopa ette viskab). Rohkem selliseid laule palun!

Tegelikult tahaks ma linnas käia üldsegi rongiga, sest noh need samad ummikud, kus ma istun. Mõttetu aja – ja rahakulu. Istuks rongis, loeks raamatut (kui ma selle üles leiaks!), blogiks, mängiks Candy Crush´i. Aga sel nädalal on mul vaja autoga käia. Teisipäeval ja neljapäeval on Ida laulutund, kus ta nüüd huvitaval kombel käib rõõmuga. Mis sellest, et mõnikord võib tulla tuju, kus ta tunnis ei taha mitte midagi kaasa teha, aga vähemalt ei pea ma karjuvat last lasteaiast ära tooma. Homme on mul vaja üht inimest sõidutada. Tahab minna sõpra haiglasse vaatama – sõber on juba nädal aega koomas, süda oli lihtsalt seisma jäänud. See tuli mulle šokina. Mina tunnen seda inimest vaid läbi Facebooki, aga alles kaks päeva viskas LinkedIn mulle ette ta profiili ja soovitas konnektida. Millegi pärast ma ei vajutanud seda nuppu. Aga see pani mind jälle mõtlema sellest kui üürike on elu. Ja kui oluline on oma pere, sõprade ja tuttavatega kontakti hoida. Ma ei ole kõige parem kontakti hoida. Kuigi Triin siin hiljuti kirjutas, et ma olen alati “jaa, muidugi, davai, lähme”, siis tegelikult lükkan ma palju asju kogu aeg edasi. Ah küll jõuab ja järgmine kord. Reedel helistasin ühele sõbrannale ja too pidi šoki saama, sest ma ei helista ju kunagi, enne kui viimane häda käes. Nüüd helistasin ja kutsusin külla. Ma püüan end muuta ja rohkem olemas olla. Inimesed on minu jaoks alati olemas. Ma peaksin oskama seda rohkem väärtustada.

Eile ujusid välja mingid vanad probleemid. Sellele ei aita kaasa, et  mu aprillikuu tasud on ikka veel laekumata. “Rasked ajad,” saan ma vastuseks. Mis seal ikka. Mõistame. Nuputan välja midagi, et lahendus leida ja lähen edasi. Ma ütlen ausalt, et ma enam isegi ei jaksa masenduda.  Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ainus valguse kiir tunneli lõpus ongi see, et loen kuid ja mõtlen, et 23 kuud veel…23 kuud veel. Seda on tunduvalt vähem kui 60 kuud.

Ja kui oma mõtetega olen ummikusse jooksnud, saan ka mõne hea uudise. Sellest heast uudisest saan varsti loodetavasti juba pikemalt rääkida. Kui kõik läheb nii nagu peab, siis see on üks mu unistuse täitumine. Like for real.