English

Kui õige Gabriel oleks homo, Toots mustanahaline ja Rehepapp moslem/Political correctness kills. Absurdity kills.

/ Eveliis / 33 Comments

Idris Elbast võib saada esimene mustanahaline agent 007. See uudis pani mind muigama. Kas tõesti? Mis järgmiseks? Aga miks siin peatuda?  Miks mitte muuta ka tegelase seksuaalset orientatsiooni. Kas siis homoseksuaalne mees ei võiks kurjuse vastu võidelda? Kas tema ei saaks sellega hakkama? Ja miks on filmis Bondi-tüdrukud. Ammu oleks aeg nad ära keelata. Bikiinid ja seksikad kehad ja ahvatlusted. Fui. Diskrimineerimine. Ahistamine. Ära kasutamine. Me too, me too, me too.

Ma ei ole rassist. Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi inimeste usu ja seksuaalse hoiakuga, veel vähem nahavärviga.  Ma näen inimeses inimest. Alles hiljuti arutasime me endiste vahetusõpilastega, mis on Rotary vahetusõpilaste programmi eesmärk. Näha inimeses inimest ja mitte teha vahet – jõudsime me järeldusele. 16-aastaselt olime me kõik lihtsalt õpilased, meid ei huvitanud üksteise sotsiaalne staatus, rahvus, nahavärv, seksuaalsus. Me olime kõik ühesugused õpilased, kes olid vette visatud. Me hoidsime kokku, toetasime üksteist ja õppisime ujuma. Selle käigus õppisime me tundma üksteise hoiakuid, usundit, rahvust. Erinevad, ent samas sarnased. Samasuguste eeldustega. Võimalustega. Me õppisime mitte vahet tegema.

Aga et siis mustanahaline James Bond. Miks see mind muigama paneb? Kui erinevad ent samasugused. Samasuguste eelduste ja võimalustega.  Asi pole ei näitlejas, tema andes, tema sobilikkuses rolli, vaid poliitkorrektsuses, mis igast uksest ja aknast sisse pressib. Pipi neegrikuningast isa tuli ümber kirjutada,  perekond Ingalls muutus liiga stereotüüpseks,  Huckelberry Finn on rassistlik ja lastele sobimatu. Mustanahaline James Bond on ju selles poliitkorrektses jadas ühtepidi vaid loogiline jätk. Aga nii veider jätk. Kas tegelased ei peaks jääma selliseks nagu nad on autori poolt loodud? Või peavad nad ajas muutuma, et oleks poliitkorrektne?

Poliitkorrektsus tapab. Absurdsus tapab.

Kui ma õigesti mäletan siis mingil reklaamplakatil retušeeriti dalmaatsiakoeral pepu pealt väike must auk (saate ju aru küll, mis auk) ära, et ei olla sünnis lastefilmi reklaamis näidata.

//Idris Elba might become the first dark skinned 007 agent. That news made me smirk. Really? What’s next? And why stop here? Why not change the sexual orientation of the character? Isn’t a gay man able to fight evil? Wouldn’t he be capable of doing it? And why do we have only Bond-girls in the movie? It is high time to ban them – bikinis and sexy bodies and temptations. Iu. Discrimination. Harassing. Taking advantage. Me too, me too, me too.

I am not a racist. I have no problem with people’s religion or sexual orientation, even more with the color of their skin. I see person in person. Not so long ago were we discussing with the former exchange students what is the goal of Rotary student exchange program. To see person in person and not to differentiate was our conclusion. At the age of 16 we were all just students, we didn’t care about each other’s social status, nationality, skin color, sexual orientation. We were all students, equally thrown into the deep end. We stuck together, supported each other and learnt to swim. During that we also got to know our attitudes, religion, nation. Different, yet similar. With same assumptions and opportunities. We learnt not to differentiate.

So, black James Bond. Why did it make me smirk? How different yet so similar. Same assumptions and opportunities. It is not about the actor, his talent, his suitability to the role – it is about political correctness that seems to be pushed on us from each window and door. Pipi Longstocking had to be re-written, because of her father was a nigger king. The Ingalls family became too stereotypical. Huckleberry Finn is racist and inappropriate for children to read. Black James Bond seems only the logical continuation in this row of political correctness’. But so weird continuation. Shouldn’t the characters remain as they were initially created by the author? Or do they need to change in time to become politically correct?

Political correctness kills. Absurdity kills.

If I remember correctly, then there was an ad board where they retouched a little black hole of a Dalmatian on his butt (you understand which hole), so it would be okay to show in a commercial breaks of children’s movie

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

/ Eveliis / 2 Comments

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

IMG_1418

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

1

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani –  saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n

Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Toidutänav

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n

Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on? 

//

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level.  There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

 

Super hot model friend or “Well, actually, of course, I’m saying ‘A Very Happy Birthday with love from Pooh.”

/ Eveliis / Leave a comment

Ma sain Klaudiaga tuttavaks paar aastat tagasi Norras elades. Üks mu sõbranna ütles, et teab üht tüdrukut, kel eestlasest elukaaslane ja soovitas meil kokku saada, et võib-olla saavad mehed omavahel sõpradeks. Noh, et Eesti mehed välismaal ei leia just väga lihtsalt sõpru ja pealegi kipuvad nad üsna vaiksed olema. Sain Klaudia telefoni numbri ja pidin kohtingu kokku leppima. Enne piilusin nagu tänapäeval ikka Instagramist ja Facebook´ist, et milline see Klaudia siis on.

Püha jeesus, ma pidin ta pilte nähes pikali kukkuma. Sihuke modell. Peenike nagu õlekõrs, jalad pilvepiirini ja nii särav naeratus. Liiga ilus, mõtlesin ma, mis meil küll ühist võiks olla. Ei siit midagi head tulla saa. raudselt huvitavad teda vaid meik ja kuulsused ja temaga ei ole midagi rääkida.

Saime siiski kokku ja kui tundus, et mehed küll omavahel kunagi suhtlema ei hakka (vaiksed eesti mehed, kel sõnu tuli tangidega suust välja kiskuda), siis Klaudia oli hoopis teistsugune. Sõbralik, elav ja jutukas. Modellivälimusega loomulikult ka. Hiljem sain ma teada, et ta ongi kunagi modell olnud. Me klappisime. Ja läks vaja veel mõned kohtingud, aga lõpuks hakkasid mehed ka suhtlema. Nii me sõpradeks saimegi.

Ära hinda raamatut kaante järgi. Klaudia on üks huvitavamaid inimesi, kellega koos olla ja juttu rääkida. Me oleme sarnasemad kui ma oleksin osanud arvata.

2.jpg

Täna on Klaudia üks mu parimaid sõpru. Lillehammeris olles elame me tihti lausa nende juures, sest Klaudia ja Jaagup on nagu teine perekond. Meil saab alati nii palju nalja. “Keeping Up With The Eastern Europeans” oleks meie teleseriaal kui me oleksime kuulsad;) Nii palju situatsioonikoomikat, et sõnades teistele on raske edasigi anda. Meile meeldivad sarnased asjad – ilusad riided, õudusfilmid, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida… Ainult toidumaitse on meil erinev. Mingil põhjusel ei meeldi Klaudiale lutefisk.

3.jpg

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KLAUDIA! Wszystkiego najlepszego!

So Owl wrote… and this is what he wrote:
HIPY PAPY BTHUTHDTH THUTHDA BTHUTHDY.
Pooh looked on admiringly.
“I’m just saying ‘A Happy Birthday’,” said Owl carelessly.
“It’s a nice long one,” said Pooh, very much impressed by it.
“Well, actually, of course, I’m saying ‘A Very Happy Birthday with love from Pooh.’ Naturally it takes a good deal of pencil to say a long thing like that.”
“Oh, I see,” said Pooh.

img_5682.jpg

I got to know Klaudia a few years ago when living in Norway. One of my girlfriends said that she knew a girl who had an Estonian partner and suggested that we get together so that men might be friends with each other. As you know Estonian men abroad do not find friends very easily, and, moreover, they tend to be quite quiet. I received the phone number to Klaudia and set a date for four of us. Before meeting them I checked from  Instagram and Facebook how did Klaudia look like. 

Holy, Moses, I fell down from a chair when I saw the pictures. Such a supermodel.  Too beautiful, I wthought, we can have nothing in common. She´s probably into parties and make up and it will be boring to talk to her. 

However, we got together and when it seemed that the men would never interact with each other (silent Estonian men, not a word coming out of their mouths), Klaudia was quite different. Friendly, lively and talkative. Of course, looked like a model also. Later I got to know that she had been a model. We got together a few times more, also men started to talk and hit it off, and this is how we came friends. 

Never judge a book by its cover. Klaudia is one of the sweetest, friendliest and most interesting people to be together with. Such a sweetheart!

Today, Claudia is one of my best friends. At Lillehammer, we often live with them, because Klaudia and Jaagup are like a second family. We always have so much fun. “Keeping Up With The Eastern Europeans” would be our TV show if we were famous;) There are so many jokes  that it’s hard to express in  words to others. We like similar things – beautiful clothes, horror movies, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida …
We only like different food. For some reasons Klaudia does not like lutefisk.

XOXO

 

Miks ma ei või aluspesus ringi käia? //The difference between lingerie and swimwear?

/ Eveliis / 7 Comments

Mul on üks kiiks, kui seda nii võib nimetada. Mulle meeldib kodus aluspesus ringi käia. Marek kutsub mind liputajaks, aga olgem ausad, kui on selline palavus, siis pole väga palju asju, millega palav ei oleks. Samas, ega ma vaid palava ilmaga aluspesus ringi ei lippaks.

Kutsuks ta mind liputajaks ka siis kui ma käiks ringi ujumisriietes? Äkää. Ta ütlebki, et pangu ma ujumisriided selga.

Olude sunnil – mul ei ole ujumisriideid, sest ühtäkki jäid kõik väikeseks/läksid koledaks/ei meeldi mulle enam, olen ma terve see suvi käinud ujumas aluspesus. Ma olen piisavalt laisk, et oleksin endale uued suutnud muretseda. Pealegi ma tahan nüüd trikood. Norras laenasin sõbrannalt trikoo ja kui ma siiani arvasin, et trikood on mutilikud, siis puhkus pani mind oma arvamust muutma. Trikoo muudab palju enesekindlamaks. Varjab sealt, kust vaja ja muudab saledamaks. Ma tahan endale nüüd korralikku ja ilusat trikood. Soovitused teretulnud. 

Ning ma jäin  mõtlema, et mis vahe on  tegelikult ujumisriietel ja bikiinidel selles mõttes, et ühes ringi käies tunneme end ebamugavalt ja teises käime vanalt rannas ringi ilma häbi tundmata. Sest miks peaks eksju? Ujumisriietes ringi jalutamine on täiesti normaalne. Aga kui keegi satub meile ootamatult külla ja ma aluspesus mööda aeda ringi silkan, jooksen ma kohe end riidesse panema. Sest nii ei sobi ju. Samas võin ma ausalt öelda, et mu aluspesu on palju katvam kui mu bikiinid seda olnud on.

Ühtlasi võin teile soovitada oma uut lemmikut. Need aluspüksid on iiiiiiiiimelised. 94% viskoosi ja nii mugavad, et jalast ei tahaks äragi võtta – peaks seitse paari selliseid soetama. Vähe sellest. Ujuma saab ka nendega nii minna, et ei tundu, et oleks päris alasti või ebasobivalt aluspesus. Aga öelge palun, mille poolest see komplekt erineb bikiinidest? Katab täpselt sama palju.

37977775_1840611375977398_4343420982434725888_n

I like to go around in my underwear at home. My husband calls me an exhibionist, but let’s be honest, with this heatwave there are not much things to wear without melting. 

Would he call me an exhibionist if I walked around in swimsuits?Nope. He says put on your bathing suit. 

Due to the circumstances – I have no swimwear,  all of a sudden everything was small / ugly / I didn´t like them, I’ve been swimming in my underwear. I’m lazy enough to by a new one.  Besides, I want a bathing suit now. I borrowed a swimsuit in Norway from a friend, until now I thought the one piece bathing suits were for old ladies, the holiday made me change my mind. Onepiece bathing suit made me much more confident. Hides what it is needed and makes me slimmer. Now I want a nice and beautiful one piece bathing suit. Suggestions are welcome.

And I found myself hinking about what´s the difference in unerwear and bikinis in the sense that when walking around in first we feel uncomfortable and in the second we go to the beach without being ashamed. Why should we be ashamed? Walking around in swimsuit is  normal. But when someone visits us unexpectedly and I walk around the garden in my underwear, I’ll run into the house to find clothes right away. It is not appropriate to be seen in underwear. At the same time, I can honestly say that my underwear covers more than my bikini ever has.

At the same time, I can recommend your new favorite. These knickers are so nice. 94% viscose and so comfortable. And eben more. You can swim in them without feeling naked or inappropriate in underwear. But please tell mewhat is the difference from bikini? Covers exactly as much.

 

 

Kui Norras on kollektiivpuhkus//Thank you for your message. You are currently in 352nd place, and can expect to receive a reply in 13 weeks.

/ Eveliis / Leave a comment

Meil läks viimane kord Norras olles auto katki (what else is new eks?), kutsusime autoabi ja lasime auto remonditöökotta viia. Nädalavahetus oli tulemas ja me isegi ei mõelnud, et võiks enne esmaspäeva uurida, et kas ja mis. Esmaspäeval saime teada, et uups, meil on hetkel puhkus ja enne augusti keskpaika ei juhtu midagi. Sõbranna otsustas siis mõned nädalad hiljem auto teise töökotta transportida, et ehk saaks ikka suvel veel auto kätte ja liikuda. Saatis tuttava töökotta järele autole, aga mida ei olnud, oli auto. Püüa sa ka teada saada, mis juhtunud on, kui kõik on puhkusel. Lõpuks sai teada, et auto oli teise linna transporditud. Ahah, siis ikkagi ehk lootus auto enne sügist kätte saada, mõtles ta. Naiivselt. Ka see töökoda oli puhkusel. Tullakse välja augusti keskpaigas. Siis vaadatakse auto üle. Võib siis loota, et oktoobriks saab auto kätte remondist.

Kui te veel ei tea, siis Norras on by default juulikuus kollektiivpuhkus. Lind ka ei lenda. Hea, et pangad ja toidupoed veel kinni pole;)* PS: Proovige munapühade ajal mõni avatud pood või pank leida. Ja milline on tulemus kui püüad norrakatega kollektiivpuhkusel tööasju ajada? Aga palun. Out of office reply´d riburada pidi. Ma peaks oma puhkust pikendama augusti keskpaigani.

PS2: tegin siin nende oktoobris ehk saab ja oodake vastust 13 nädalat asjadega nalja, AGA ma reaalselt sain ühe auto-reply täna, kus oligi kirjas, et enne oktoobrit palun ärge vastust oodake. 

Nimetu.png

*kusjuures lasteaiad on avatud. Vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel kaks nädalat järjest puhkust anda lasteaiast, aga muidu on kõik tavapäraselt toimiv.

//

Our Car broke down last time we were in Norway (what else is new?), We called for help and we were able to bring the car to the repair shop. The weekend was coming and we did not even think that before Monday we could get any answers. On Monday, we came to know that surprise-surprise, we have a holiday at the moment and nothing happens before mid-August. My  friend then decided to transport the car a few weeks later to another workshop, so perhaps she could still get up and move in the summer. She sent someone to the workshop , but what was not there, was the car. Try to find out what’s going on when everyone is on vacation. Finally, they found out that the car was transported to another city. Ahah, then, perhaps, there is still hope getting the car fixed before autumn, she thought. Naively. This workshop was also on vacation. They come to work  in the middle of August. We can then  hope that by October the car will be fixed.

If you still do not know, there is collective holiday in Norway from July. Even birds don´t. It’s a miracle that the banks and grocery stores are not yet closed;)  PS: Try to find an open bank or grocery store in Easter time.

And what is the result if you try to work on a collective holiday on the Norwegians? Hereś the answer. Out of office replies. I should extend my vacation.

Koledad hoovid//Show me your garden and I shall tell what you are

/ Eveliis / 11 Comments

Tulime reisilt koju ja kui ma muidu arvan, et meil on selline suht okei aed/hoov/õueala, siis ühtäkki tundus mulle see ikka veel nii poolik ja lõpetamata ja mannetu. Mul on nii palju mõtteid ja soove, aga kuidagi ei jõua kõiki neid realiseerida. Kahel põhjusel. Aeg ja raha. Muidugi võiksime me päevad ja ööd aias rassida, aga ma ütlen ausalt, et nii ka ei viitsi, et suvel puhkamise asemel töötad end ribadeks. Võimalust kellelegi öelda, et vot ma tahan seda ja seda ja seda, et tulgu ja tehtagu, aga ei ole. Aga küll me ühel päeval selle aia ka selliseks saame nagu mu vaimusilm ette kujutab.

Siiski julgen ma öelda, et meie hoov on vähemalt korras.

Lapsena meeldis mulle Annelinnas õhtuti ringi jalutada ja vaadata inimeste akendesse. Ei, mind ei huvitanud inimesed ja nende tegevused, ma isegi ei pannud neid tähele. Ma vaatasin kardinaid ja lampe. Nüüd vaatan ma hoove. Sõidan ringi ja vaatan, millised on inimeste hoovid. St ma ei sõida teadliku eesmärgiga ringi nagu aiament, aga kui aedadest möödun, siis ikka vaatan, mida tehtud on ja kuidas asjad välja näevad. Mul ei lähe meelest kui kunagi Valgamaal möödusin ühest IMEILUSAST aiast, jäime lausa imetlema, hiljem kirjutasin sellest muinasjutumajast ja – aiast metsa sees ka blogis ja sain teada, et see oli ühe mu blogilugeja aed.

Aastatega on minu meelest inimeste aiad palju ilusamaks muutunud. Kola ja rämpsu on vähem ja inimesed tunduvad rohkem hoolivat sellest, kuidas neid ümbritsev välja näeb. On muidugi ikka vastupidiseid näiteid ka. Näiteks ühest hoovist sõidan ma aastaid mööda, see tundub alati nii must ja räpane, asjad igal pool vedelemas. Kevade algusest olen ma sellest aiast tihedamini möödunud – ehitavad. Aed nägi välja nagu sõjatander, aga see on ehituse ajal loogiline eksju. Nüüd on möödunud pea neli kuud. Mulle tundub, et ehitus on läbi saanud, aga laga on ikka alles. Ehk siis vana mustuse ja laga kõrvale, igas nurgas vedelemas mõni pott või potsik, autojupid, lääpas aiatoolid, on lisandunud ka ehitusrämps. Euroalused vedelevad siin ja seal, värvipotid ja muu suvaline jama seal samas kõrval. Ma ei saa aru, kuidas saab elada nii, et vaatad elutoa aknast välja ja sind ei häiri, et sealt vaatab sulle vastu euroalus, tühi värvipott ja katkine ning võidunud nahkdiivan? Rääkimata sellest, et nad on soetanud endale mingi ratasel maja ja isegi seda ei ole nad viitsinud kenasti paika sättida. Maja on reaalselt viltu ja toetub mingitele tuhablokkidele ja palgijuppidele.

Ma ei pea silmas seda, et kõik aiad peaksid olema nii sätitud ja ilusad nagu Kivi talus (ma isegi ei saa aru, kuidas on võimalik, et õueala kogu aeg täiuslikult korras on ja see ei ole mingi tilluke hoov),  ma lihtsalt pean silmas sellist elementaarset puhtust, millest mõnda hoovi vaadates täiesti puudu jääb.

Kui raske saab olla oma hoovi korras hoidmine? Isegi kui seal leidub nö üleliigset “jama”. Vaadake, kasvõi seda imeilusat suvist istumisnurka. Ei nõua erilist raha, vaid lihtsalt leidlikkust ja pealehakkamist. On ju silmal ilus vaadata.

cropped-img_0804.jpg

We came home from the trip and if I think otherwise we have quite okay  garden / courtyard / yard, suddenly it seemed to me that it was still half-finished and poor. I have so many thoughts and desires, but it takes to realize them. For two reasons. Time and money. Of course, we could work  days and nights in the garden, but I wanna play and chill as well as an Estonian movie classic says. Don´t really have the possibility to tell someone please come and do it either. Yet. But one day we will get this gardens as my mental imagination sees it.

However, I dare say that our yard is looks more or less okay.

As a child, I loved to walk around in town and watch people’s windows. No, I was not interested in people and their activities, I did not even notice them. I watched curtains and lamps. Now I look at the gardens. I’m driving around and looking what people are doing. Well, I do not drive aroundwith a  purpose, but when I’m past the gardens, I still look at what has been done and how things look. 

Over the years, I think  gardens have become much more beautiful. There is less garbage, and people seem to be care more about how their surroundings look like. There are, of course, still the opposite of the examples. For example, I’m driving past one one yard for years, it always seems so  dirty, things are  all over the place. Since the beginning of the spring, I’ve been more often passed this garden – they are building. The garden looked like a war zone, but it is logical during the construction. It’s been almost four months now. It seems to me they have finished but the garbage is still there.  I do not understand how you can live like that –  looking out of the living room window and it doesn´t disturb you that everything around the house is filthy.  How hard it is to keep the gardens clean?? It gives so much more. See, even this wonderful summer seat. It does not require a lot of money, but is so beautiful to the eye. Shabby yet chic. 

 

Random top asjadest reisil. Suvalises järjekorras.

/ Eveliis / 12 Comments
  1. Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega, keda ma ei tunne kes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib  seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.                          IMG_2159.JPG
  2. Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest. IMG_1795.JPG
  3. Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis  nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega.  Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple.  Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on  BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…IMG_1994IMG_1894IMG_1812
  4. Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
  5. Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle.  Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun!  Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)  IMG_2161.JPG

  6. Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè  de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.                                                                                  IMG_2157IMG_2153IMG_2120IMG_2119IMG_2117IMG_1909IMG_1914IMG_1974IMG_1968IMG_2002

  7. Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht  raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.           IMG_1780.JPG
  8. Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)   IMG_1918.JPG
  9. Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.IMG_2102.JPG

  10. Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga  – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega. IMG_1802Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!  Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:37536386_2113853655498497_2276597266930204672_n

Alati kuula ema sõna!//Always listen to your mother!

/ Eveliis / Leave a comment

Mis ma eile just kirjutasin? Et minu reisimist iseloomustab seiklus ja jumala eest mitte mingi rutiin eksju. Eile siis hakkasin vaatama, kuidas täna varahommikul Oslosse saada ja olin nii kahe vahel. Lennuk oli soodsam, aga väljus nii paganama vara. Emme juurest nii vara ronge ei käi ja see oleks tähendanud, et ta oleks pidanud mind kell kolm öösel viima Arlandasse ning sõitma edasi-tagasi kaks tundi. Tundus liiga egoistlik. Seda enam, et ta peab viis päeva saama hakkama aktiivse Idaga ja meid järgmisel reedel niikuinii kell kolm öösel Skavstasse viima.

Kaalusin nii kaua, et lennupilet muutus kallimaks kui rong. Ja rongi peale sain ma ise mindud. Emme veel hoiatas, et rongidega on alati mingi probleem,et kas ma olen kindel. “Muidugi,” vastasin mina. Ja pealegi hinnavahe oli 35 eurot rongi kasuks:D Igatahes ostsin ma rongipileti, ärkasin 4.40 ülesse ja liikusin Stockholmi. Kõik läks nii libedalt, et ma olin isegi üllatunud, et mis lahti. Isegi mu sõidukaardil oli veel raha ja ma ei pidanud kallimat piletit rongist ostma. Hüpates natuke ajast ette, siis saan ma nüüd väga hästi aru, miks emme ütles, et ta viib ise mind igaks juhuks Stockholmi. SJ rongid on kogu aeg katki ja nendega liiklemine on nagu õnnemäng, kunagi ei tea, kuna ja kas üldse sihtkohta jõuad.

Igatahes istutasin ma end Stockholmis rongile. Võtsin kohvi, seadsin end mugavalt sisse, tegin arvuti lahti, et kuus tundi töö ja blogimisega sisustada, mõtlesin, mida nad hommikusöögiks pakuvad (1. ja 2. klass olid eile ühe hinnaga ja 1.klassi pileti sees on ka hommikusöök) kui kuulsin teadaannet, et rong ei välju. “Palume teil kõigil rongist väljuda, sel rongil on tehnilised probleemid ja seetõttu tuleb leida asendusrong.” Läksime kõik rongist välja. Tuli esimene sõnum – reis on edasi lükatud, teadmata ajani.  Mõne aja pärast tuli teine teadaanne. Uus rong on leitud, aga pole inimest, kes vana rongi eest ära transpordiks. Nagu komöödiafilmis. Mis mõttes, et ole inimest, kes rongi liigutaks? Tuli uus teadaanne, et rong väljub arvatavasti kell kaheksa. Ma pidin Oslos teistega kokku saama kell pool kolm, et saaksime edasi oma kämpingusse liikuda, hakkas juba kitsaks minema ajagraafik. Pool tundi hiljem tuli teada, et inimene, kes rongi liigutaks, on leitud ja eeldatav väljumisaeg on kell üheksa. Kolmveerand üheksaks ei olnud olukord kuidagi seda nägu, et midagi liikuma hakkaks.  Ma andsin alla. Ostsin 35 euro eest Arlanda Express rongipileti ja otsustasin lennukiga minna. Ma lihtsalt ei saanud endale enam rohkem hilinemist lubada. (Üks meie grupist, kes Brasiiliast kohale tuleb, jäi kinni Frankfurti, lend hilines 3h sest keegi unustas mingid dokumendid allkirjastada. Huvitav, kas tema lend hilines seetõttu, et mina ka reisin?)

Üks lend oli väljumas praktiliselt kohe. Kalkuleerisin ja kaalusin ning tundsin, et teoreetiliselt peaksin ma sinna lennule kenasti jõudma – pool tundi jäi lennule jõudmiseks ja see tundus piisav aeg kui online check in teha internetis, aga teate, ma lihtsalt lõin araks. Kui oleks sellest maha jäänud, siis seda ei oleks keegi mul kompenseerinud. Mul lõppes just reisikindlustus ja tundus, et ahh, milleks, aasta aega ei läinud vaja. Murphy ma ütlen. Nüüd lähen kohe reisiklindlustust vormistama. Võtsin pileti hilisemale lennule ja nii ma siis istun siin Arlandas. Viiest tunnist kolm on veel jäänud. Aga noh…parem passida siin kui Oslo lennujaamas, sest ootama peaks ma igal juhul.

Emme tahtis mulle Norra kaasa anda ühe bag in box veini. Ma ei viitsinud tassida. Õige otsus, mõtlesin ma lennujaama sõites, sest käsipagasis ei tohiks see ju olla. Siis tuli mulle meelde, et pudeli veini ma ju ikka võtsin kaasa ja ka see ei lähe turvakontrollist läbi. Pagan noh. Tuleks minema visata, sest kell üheksa hommikul ei ole isegi mina võimeline pudelit veini jooma. Kiire kalkulatsioon ütles, et kaheksa euro eest, mis äraantav pagas maksis (erinevalt kaheksakümnest eurost nagu viimane kord kui ma oma kohvri Tallinnasse jätsin) , Norras veini ei saa ja ma otsustasin ekstrapagasi eest maksta. Polnud küll suur summa, aga pagan noh, ma olin nii palju vaeva näinud, et kõik oma asjad (ka Mareki ja emme standarite järgi) käsipagasiks pakkida. Jõudsin bag drop leti juurde ja seal oli kenasti kirjas, et lennud on täis ning oma käsipagasi võib tasuta ära anda. Aa okei, siis see üks kord kui mul seda vaja pole. Murphy. Juba teist korda ühe päeva jooksul.

Kui me kell 4.40 ärkasime, tegi emme kohvi ja käskis hommikust süüa. Ma küll mõtlesin, et kammoon, milleks, mul on ju rongis hommikusöök, aga sõin siiski viisakusest kaks võileiba. Hea on. Siit moraal: alati kuula emme sõna! Isegi kui oled 37-aastane. Ema teab paremini. Ka seda, millise transpordivahendiga ON mõttekas Rootsis liikuda ja kas tasub raha kokku hoida. Edaspidi tean. Kui on aja peale minek, siis SJ-ga ei arvesta.

//

What did I just write yesterday? That my travels can be described as adventures and every moment is different. So yesterday I started to check how to get to Oslo today early in the morning and I just couldn’t decide between plane and train. Plane was cheaper, but departure way too early. There is no trains from my mum’s that early which would have meant that she would have had to drive me to the airport and do a two-hour round trip. That seemed too selfish. Especially because she has to take care of active Ida for five days and drive us to another airport at 3AM on next Friday anyway.

I was taking my time with deciding so the plane ticket got more expensive than train. And I would have been able to get to the train myself. Mum warned me though that there is always problems with the train service as such and am I 100% sure. “Of course” was my answer. Besides, the train ticket was 35 euros cheaper 😀 So I bought the train ticket, woke up 4:40AM and started my journey to Stockholm. Everything went so smoothly and I was actually very surprised over it. Even my transport card had some money left and I didn’t have to buy the more expensive ticket from the train. Jumping a bit ahead, I can totally understand now why mum suggested to take me to Stockholm, just in case. The trains constantly brake down and riding them is a game of luck. You never know if and/or when you will arrive to your destination.

Anyways, there I was, sitting in my train. Bought some coffee, sat comfortably in my seat, opened the laptop to spend the next six hours by working and blogging. I was just wondering what’s for breakfast (1 and 2 class tickets were with the same price and 1 class one comes with breakfast), when I heard the announcement that the train will not depart. “We would like to ask you all to leave the train, because this trains has technical problems and we have to find a substitute train.” So we all went out from the train. First message arrived – “The journey has been postponed until further notice.” After a while, another message arrived – “We have found the new train, but there is no-one to transport the old train away.” This seemed like a comedy show. New message came – “The train will most likely depart at 8AM.” I was supposed to meet others in Oslo at 2:30PM to go to our camping site. The timetable started to become a bit tight. Half an hour later we got a new message – “We have found a person to move the old train and the train will leave at 9AM.” At 8:45 nothing was indicating the train to actually depart at 9AM. I gave in. I bought express train ticket to airport for 35 euros and decided to take the plane instead. I just could not afford any more running late. (One person in our group from Brazil got stuck in Frankfurt. The flight was delayed 3 hours, because somebody forgot to sign some papers. I wonder if her flight was delayed because I was travelling too?)

One flight was just about to depart. I was thinking and calculating in my head and felt that theoretically I should make it – I had 30 minutes to catch the flight which was also enough time to check in online. But you know what, I chickened out. If I had missed that flight, no one would have compensated the loss. My travel insurance had recently expired and I didn’t feel like needing to expand it. Murphy. I will make one now straight away. So I bought tickets to later flight and am sitting now in the airport. I have three more hours to go from the initial five. But well … I’d rather be sitting here than in the airport in Oslo, because I would have to wait anyway.

Mum wanted to give me one bag in box wine. I couldn’t be bothered to carry it with me. Seemed like a right decision when I remembered it on my way to the airport, because it wouldn’t have been allowed in the hand luggage anyway. Then I remembered that bottle of wine I had and that would not have passed the security check either. Damit. I should really throw it away as even I am not able to drink bottle of wine at 9AM. New calculation said, that for the extra 8 euros that checked in luggage cost (and not 80 euros like last time in Tallinn), I would not get a bottle of wine in Norway and I decided to pay for the extra luggage. It wasn’t a big amount of money, but I had spent so much time and effort to fit all my things (also according to mum’s and Marek’s standards) into hand luggage. Just when I arrived to the luggage drop counter, I spotted a sign saying all the flights are full and you can give your hand luggage away for free. Oh okay, just when I actually don’t need it. Murphy. Again. Second time in one day.

When we woke at 4:40AM, my mum made some coffee and ordered me to eat. I was thinking “why, if I have breakfast included in the train”, but to be polite I still ate two sandwiches. Well done. And so ALWAYS LISTEN TO YOUR MOTHER. Even if you are 37-years old. Mum knows better. She also knows which way of transport IS the way to go and whether it is worth trying to save money every time. For future records – if I have tight schedule, I will not take the train in Sweden!

hqdefault

Ma olen nii retro//La la la la la la tonight

/ Eveliis / 15 Comments

Kuulasin Retro FM raadiost New Kids On The Block lugu. “Tonight“.  See oli üks mu lemmiklaule kui ma väike olin. Ma olin väike aastal 1990. Siis lugesin Jane blogist, et ta vaatas väiksena juba õudukaid. “Jeepers Creepers”. Jane oli väike aastal 2001. Õhtul nägin pilti, kus keegi näitas oma lapsele floppy disk´i ja laps ütles, et “vau sa oled 3D printeriga endale “Salvesta” ikooni printinud.” Minul olid ülikooli kodutööd floppy disk´il. Umbes 2001.aastal. Esimesed aastad tegime ettekandeid ikka kenasti grafoprojektoril.

Ma olen nii retro, kas pole?

Ma andsin eile ühe tibatillukese intervjuu blogimisest. Pärast seda intervjuud jäin ma end võrdlema teiste blogijatega. Populaarsete blogijatega. Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ka teha midagi ägedat ja jagada ägedaid ettevõtmisi, aga kõik need ägedad asjad, mis ma korda olen saatnud, on jäänud sinna floppy disk´i aega. Ma olen kõik need asjad, mida nemad teevad, avastavad ja kogevad, juba ära teinud ja elangi nüüd täitsa tavalist keskmise eestlase elu. Selles mõttes pole ju isegi ime, et mu blogi on ühe “näägutava vanadaami” blogi, sest mul ei ole lugejatega midagi põnevat ja ekstraordinaarset jagada.

Miks siis üldse blogida? No vot. Siia see koer ongi maetud. Mulle meeldib kirjutada. Raamatute kirjutamiseks ei ole mul piisavalt annet. Ai, kus ma selles mõttes kadestan Maed, kelle sulg lihtsalt lendab ja kes paneb kõik nii kaasahaaravalt kirja! Ma tahan ka kirjutada. Ja nii ma kirjutangi. Arvamusblogi. Sest kui enda elus midagi väga põnevat ei toimu, siis asjadest arvama jään ma midagi kogu aeg. Selle asemel, et mõtted endale jätta, panen kirja ja jagan teistega. Mõnikord inimestele meeldib, enamus ajast ei meeldi. Aga ma ikka kirjutan. Saan ennast nii välja elada. Muud hobi peale kirjutamise ja lugemise mul ju ei ole.

Reisimine oleks. Peaks reisiblogi. Aga selleks oleks vaja reisida. Ja selleks oleks vaja kaamerat. Enda oma viisin Fotoluksi juba sada aastat tagasi, et nad vaataks, kas sellesse saab veel eluvaimu sisse puhuda, aga nad ei ole mulle isegi tagasi helistanud. Ma ei liialda kui ma ütlen, et varsti olen kuu aega oodanud. Paljast kaamerast ei ole ka kasu, sest pilte tuleks osata teha.

Mood oleks. Peaks moeblogi. Sekkarileidudest, disainileidudest, ägedatest inimestest ägeda stiiliga. Samas tähendaks see jutu asemel rohkem pilte ja ka ei sobiks, sest 1) kaamera ja pildistamise oskus ning 2)ma ei saaks rahuldatud oma vajadust kirjutada.

Kodusisustus oleks. Peaks kodublogi. Samas jällegi nii palju takistusi. Raha, aeg, anne ja viitsimine vanakraami restaureerida, kaamera, pildistamise oskus. Vaatan näiteks Miramii blogi ja suren kadedusse. Vaatan Höme blogi ja suren kadedusse. Vaatan…issand mulle ei tule selle blogi nimi hetkel meelde…ja suren kadedusse.

Mis alles jääb? Arvamusblogi. Mida ma pean hobiks. Mitte selleks, et end blogi kaudu paremaks teha ja end paremana tunda (Perekooli vanasõna). Kuidas see üldse välja peaks nägema? Ma ei oska. Mina oskan end läbi blogi pigem halvemaks teha.

Uhhh…ma ei tohiks enam Retro FMi kuulata. See paneb mind end liiga retrona tundma. Eriti blogijana.

//

I heard “Tonight” by New Kids On The Block in the radio. It was one of my favorite songs when I was little. I was little in 1990. Then I read from one blog, how the author was already watching horror movies when she was a kid, “Jeepers Creepers”. She was a kid on 2001. In the evening I saw a picture where somebody was showing floppy disk to a child who was then amazed how “the SAVE button was printed out with 3D printer.” I saved my university homework on floppy disks that was around 2001. The first years we used graphical projectors for presentations of course.

I am so retro, aren’t I?

I gave a tiny interview yesterday about blogging. After that I started comparing myself to other bloggers. The popular bloggers. Sometimes I wish I would do something awesome and share awesome things, but I have already done this awesomeness, around the floppy disks’ time. I have already done everything what they are discovering and doing now, which leaves me to live my normal average Estonian life. In that sense it cannot be a surprise that my blog is by “an old nagging lady” because I have nothing existing and extraordinary to share with my readers.

Why blog then? Well … this is the truth. I like writing. I am not talented enough to write a book. I really envy Mae in that sense, because she can write page after page after page and still keep the excitement. I want to write too. So I write. An opinionated blog. Even if anything special is not happening in my own life, I will always remain having an opinion. Instead of keeping my thoughts to myself, I write them down and share with everybody. Sometimes people like them, most of the times they don’t. But I keep writing. I can get things off my chest this way. Like you know, I have no other hobbies beside writing and reading.

Travelling could be. What if I start writing a travel blog. But would need to travel. And I would need a camera. I took mine to repair ages ago to see if it can be fixed. I still haven’t heard back from them. I am not exaggerating when I say it’s been nearly a month. Having a camera is not everything as you also need to know how to take pictures.

Fashion could be. What if I start writing a fashion blog. Tell about findings from second hand stores and new design discovers, talking about cool people with cool style. But this would still mean more photos and less writing which wouldn’t be suitable for me, because a) it needs a camera and skill to shoot b) I wouldn’t be able to satisfy my need to write.

Home design could be. What if I start writing blog about home. Again, too complicated. Money, time, talent and will to restore old things, camera, skill to take photos. Sometimes I go to Miramii blog and die of envy. I check Höme blog and die of envy. I look at … oh dear, I cannot even remember the name to that blog … and I die of envy.

So what is left? An opinionated blog. Which for me is a hobby. Not to show myself better via blog and feel myself better (a saying in our infamous forum). How one does that anyway? I don’t know how. If anything, I know how to show myself worse via blog.

Hm … I shouldn’t listen to retro music anymore. It makes me feel too retro. Especially as a blogger.

Ma PEAN kaalust alla saama!//Get inspired by Jo

/ Eveliis / 7 Comments

Et kõik ausalt rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma ei vingu niisama, et vihkan oma paksu ja lodevat laiskloom Sid keha, vaid jälgin oma toitumist ja teen ka täitsa korralikult trenni. Või noh võiks teha veel rohkem, aga kui kubjas tagant ei piitsuta, siis tuleb laiskus kontidesse. Kaks korda nädalas on siiski parem kui mitte midagi eksju?

Kaal ei ole ikka veel langenud pean ma oma sõbrannadele üle päeva tunnistama ja ilmselt pean ma minema psühholoogi juurde, et saada aru, mis siis mu lapsepõlves juhtus, et ma ei ole nõus oma kilodest lahti laskma. Kui nali kõrvale jätta, siis kaalunumbrist on mul suva – see ei näita suurt midagi, aga jah ma olen ikka sama paks ja lodev kui kuu aega tagasi.

Miks ma PEAN kaalust alla võtma? Te ju teate, et riided ja (Eesti) disain on minu mitteniisalajane salakirg. Kui pool minu garderoobist võiks vabalt olla studioaugustilikult must-valge, siis teine osa sellest garderoobist oleks selline nagu allolevas Kriss Sooniku videos. See viimane outfit karjub minu nime. Samuti karjub see outfit “for the love of God, võta kaalust alla naine, sest sellised riided EI SOBI paksudele nagu sina!”  Ja just selle pärast, et ma saaksin ka ÄGEDAID RIIDEID kanda PEAN ma alla võtma!

 

Mai jakk/jacket SIIT

Mai lühikesed püksid/shorts SIIT

Kristel polo suspender top SIIT