Nagu te aru olete saanud siis eelmise nädala puhkuse sithkoht oli ikka vana hea Mesi Tare. Ega mul teile midagi uut nende kohta rääkida ei ole, jätkuvalt sama imeline ja romantiline ning iga korraga aina rohkem “instagramable”, aga ma ei saa ka vaid enda sisse jätta neid emotsioone, mida see koht ja inimesed meile pakuvad.
Hommikupoolikul kui Herling oma toimetusi tehes mööda Varnjat ringi jooksis, käisime me vahepeal ka Peipsimaa Külastuskeskuses. Üldiselt oli meil plaanis täiesti plaanitult Mesi Tares aega veeta, lihtsalt puhata, aga mõned kohad on ikka sellised, kust peab läbi käima. Idal oli kindel plaan ka pakutrükis kott meisterdada ja nii me suuna Kolkja poole võtsimegi.
Edasi läksime me tagasi (miline tore keelekasutus!) Mesi Taresse ja alustasime puhkamist. Meil on selline “inside joke”, et Herling püüab igal suvel (vaatasin järgi, ongi juba neli aastat möödas sellest hetkest kui ta ise vabatahtlikult mind endale külla kutsus Mesipaati katsetama ja endale selle õnnetuse kaela kutsus, et me käima jäime) pakkuda meile midagi sellist, et kuulus influentser (nali!) ikka rahule jääks. Küll on meil mesipaadis käinud külas taltsutatud rebane, küll on meile ootamatult külla saabunud hobused ja tuntud telenäod (Ida oli tol hetkel ühe reisisaate suur fänn ja oli nii üllatunud kui too saatejuht ootamatult põõsastest välja tuli ning Ida oma hobuse selga tõstis) ja nii edasi. Aga seekord suutis Herling tõesti kõik eelneva ületada. Nad lihtsalt kogu perega võtsid aja, et meiega koos chillida ja meid ka Peipsi peale ujuma viia.
See koos chillimine Eestimaa suves, mis oli kuum nagu oleks Vahemere ääres, oli nii paganama tore ja mul oli siiralt hea meel, et nad selleks aega leidsid. Eks neil kindlasti jäi üks või teine töö selle pärast tegemata, sest ega nad siis kunagi seal niisama tööd tegemata ju ei passi, aga mul hea meel, et nad seda tegid. Kohe selline eriline tunne oli. Ja kui mina olen kuulus influentser (päriselt, nali, mul ei ole mingit kavatsust seda olla), siis perekond Mesid on kuulsad kaanestaarid. Aga nemad on päriselt ka kaanestaarid, õnneks pole uhkeks ja ülbeks läinud:) Mitte et see üldse nende puhul võimalik oleks – ei ole palju nii rõõmsaid, energilisi ja säravaid inimesi kui see perekond. Nendega koos suvepuhkust veeta on suur privileeg. Ausalt, ma ei liialda.
Õhtul sain ma käia ära ka Lendavas Laevas, mis ei olnud küll avatud, aga kui tunned õigeid inimesi, siis võib juhtuda, et saad seal ära käia ka väljaspool ametlikke avamisaegasid. Sinna tuleb kindlasti tagasi minna toite ka nautima – ma olen neist liiga pikalt juba liiga palju head kuulnud.
Kui me hilisõhtul Mesi Tare terrassil olime ja järgmist pudelit veini lõpetasime, tundus see kõik nii idülliline, et me otsustasime veel üheks päevaks jääda. Muidu ongi alati nii, et jookseme justkui läbi, aga ei ole kunagi kohapeal. Et võib olla vahelduseks puhkaks lihtsalt. Tundus hea plaan ja oli ka, vaid järgmise päeva õhtul kui Dexter läbi tuulutusakna (jah, läbi selle kitsa, mida alloleval pildil näha on) end välja murdis ja ka aknaklaasi ära lõhkus (tänaseks on see seik juba naljakas ja klaas sai ka parandatud), oli küll korraks tunne, et ehk ei oleks ikka pidanud traditsiooni rikkuma ning oleks pidanud vaid üheks õhtuks jääma.
Samas siis ma ei oleks saanud kerget pohmakat niisama lebades ravida. Ma lihtsalt pean jagama ka oma geniaalset lüket, mis selle tekitas. Kui me olime veinid ära joonud ja mehed vaikselt trimpasid kodukootud viinalaadset toodet, tuli ka mul mõte seda juua. Terve suur vanaaegne klaas oli täis. Enne kui keegi jõudis mind hoiatada, oli mul see klaas tühjaks joodud. No mis seal ikka nii hullu on, ennegi naised natukene viina joonud. Ainuke erinevus oli selles, et see märjuke oli 80kraadine. Täpselt minut peale klaasi tühjendamist minu õhtu lõppes. Töö kiire ja korralik. Hommikul küsis Ida, et kas naised võivad ka vahel purju jääda. Vastasin, et noh kui nad natukene liiga palju joovad, siis ikka võivad. Ida vaatas mulle otsa, mõtles hetke ja ütles siis: “Noh, siis sina eile olid purjus!” Ja teate, mis ma, isegi ei häbene seda siin kirjutada, sest jälle üks naljakas seik, mida meenutama jääda.
Loodetavasti võtavad nad meid ikkagi järgmisel korral ka vastu ja ei ütle, et maja on broneeritud. Me lubame, et jätame aknad terveks ja sellist joomingut ka ei korda. Igatahes kniks ja kummardus, et olete olemas (ja sellised nagu te olete – vahetud!) ning teete nii ägedat asja.
Järgmine peatus: Voronja galerii ja Turgi talu.
