Kohal

Nagu te aru olete saanud siis eelmise nädala puhkuse sithkoht oli ikka vana hea Mesi Tare. Ega mul teile midagi uut nende kohta rääkida ei ole, jätkuvalt sama imeline ja romantiline ning iga korraga aina rohkem “instagramable”, aga ma ei saa ka vaid enda sisse jätta neid emotsioone, mida see koht ja inimesed meile pakuvad.

Hommikupoolikul kui Herling oma toimetusi tehes mööda Varnjat ringi jooksis, käisime me vahepeal ka Peipsimaa Külastuskeskuses. Üldiselt oli meil plaanis täiesti plaanitult Mesi Tares aega veeta, lihtsalt puhata, aga mõned kohad on ikka sellised, kust peab läbi käima. Idal oli kindel plaan ka pakutrükis kott meisterdada ja nii me suuna Kolkja poole võtsimegi.

Edasi läksime me tagasi (miline tore keelekasutus!) Mesi Taresse ja alustasime puhkamist. Meil on selline “inside joke”, et Herling püüab igal suvel (vaatasin järgi, ongi juba neli aastat möödas sellest hetkest kui ta ise vabatahtlikult mind endale külla kutsus Mesipaati katsetama ja endale selle õnnetuse kaela kutsus, et me käima jäime) pakkuda meile midagi sellist, et kuulus influentser (nali!) ikka rahule jääks. Küll on meil mesipaadis käinud külas taltsutatud rebane, küll on meile ootamatult külla saabunud hobused ja tuntud telenäod (Ida oli tol hetkel ühe reisisaate suur fänn ja oli nii üllatunud kui too saatejuht ootamatult põõsastest välja tuli ning Ida oma hobuse selga tõstis) ja nii edasi. Aga seekord suutis Herling tõesti kõik eelneva ületada. Nad lihtsalt kogu perega võtsid aja, et meiega koos chillida ja meid ka Peipsi peale ujuma viia.

See koos chillimine Eestimaa suves, mis oli kuum nagu oleks Vahemere ääres, oli nii paganama tore ja mul oli siiralt hea meel, et nad selleks aega leidsid. Eks neil kindlasti jäi üks või teine töö selle pärast tegemata, sest ega nad siis kunagi seal niisama tööd tegemata ju ei passi, aga mul hea meel, et nad seda tegid. Kohe selline eriline tunne oli. Ja kui mina olen kuulus influentser (päriselt, nali, mul ei ole mingit kavatsust seda olla), siis perekond Mesid on kuulsad kaanestaarid. Aga nemad on päriselt ka kaanestaarid, õnneks pole uhkeks ja ülbeks läinud:) Mitte et see üldse nende puhul võimalik oleks – ei ole palju nii rõõmsaid, energilisi ja säravaid inimesi kui see perekond. Nendega koos suvepuhkust veeta on suur privileeg. Ausalt, ma ei liialda.

Õhtul sain ma käia ära ka Lendavas Laevas, mis ei olnud küll avatud, aga kui tunned õigeid inimesi, siis võib juhtuda, et saad seal ära käia ka väljaspool ametlikke avamisaegasid. Sinna tuleb kindlasti tagasi minna toite ka nautima – ma olen neist liiga pikalt juba liiga palju head kuulnud.

Kui me hilisõhtul Mesi Tare terrassil olime ja järgmist pudelit veini lõpetasime, tundus see kõik nii idülliline, et me otsustasime veel üheks päevaks jääda. Muidu ongi alati nii, et jookseme justkui läbi, aga ei ole kunagi kohapeal. Et võib olla vahelduseks puhkaks lihtsalt. Tundus hea plaan ja oli ka, vaid järgmise päeva õhtul kui Dexter läbi tuulutusakna (jah, läbi selle kitsa, mida alloleval pildil näha on) end välja murdis ja ka aknaklaasi ära lõhkus (tänaseks on see seik juba naljakas ja klaas sai ka parandatud), oli küll korraks tunne, et ehk ei oleks ikka pidanud traditsiooni rikkuma ning oleks pidanud vaid üheks õhtuks jääma.

Samas siis ma ei oleks saanud kerget pohmakat niisama lebades ravida. Ma lihtsalt pean jagama ka oma geniaalset lüket, mis selle tekitas. Kui me olime veinid ära joonud ja mehed vaikselt trimpasid kodukootud viinalaadset toodet, tuli ka mul mõte seda juua. Terve suur vanaaegne klaas oli täis. Enne kui keegi jõudis mind hoiatada, oli mul see klaas tühjaks joodud. No mis seal ikka nii hullu on, ennegi naised natukene viina joonud. Ainuke erinevus oli selles, et see märjuke oli 80kraadine. Täpselt minut peale klaasi tühjendamist minu õhtu lõppes. Töö kiire ja korralik. Hommikul küsis Ida, et kas naised võivad ka vahel purju jääda. Vastasin, et noh kui nad natukene liiga palju joovad, siis ikka võivad. Ida vaatas mulle otsa, mõtles hetke ja ütles siis: “Noh, siis sina eile olid purjus!” Ja teate, mis ma, isegi ei häbene seda siin kirjutada, sest jälle üks naljakas seik, mida meenutama jääda.

Loodetavasti võtavad nad meid ikkagi järgmisel korral ka vastu ja ei ütle, et maja on broneeritud. Me lubame, et jätame aknad terveks ja sellist joomingut ka ei korda. Igatahes kniks ja kummardus, et olete olemas (ja sellised nagu te olete – vahetud!) ning teete nii ägedat asja.

Järgmine peatus: Voronja galerii ja Turgi talu.

Eestimaa on ilus, läbi külade viib tee, nende nimedest ma tean juba pooli

Kas te teate seda Jaan Kirsi lugu? See on justkui minu ideaalse Eestimaa suvepuhkuse kokkuvõte. Ma istukski niimoodi autorooli ja sõidaks kõik need Uduvere, Pärivere, Pööravere, Kullavere, Tõravere, Imavere, paremale-vasemale, Konuvere, Vaivere, Eivere, Randvere, Adavare, Tampere, oi see nüüd küll on vale, Pudivere, Viluvere, Kullivere, Kallivere, Jädivere, Kärevere läbi, aga kahjuks ei ole nii palju aega. Vähemalt seekord. Ja nii läks meie teine päev marsruudil Alatskivi, Alasoo, Pusi, Kallaste, Tedreküla, Kodavere, Runivere, Kadrina, Kääpa. Kuidas ma neid kohti nii hästi mäletan? Et Idal ei oleks igav, rääkisin ma talle, kuidas ma lapsena Rootsis punktist A punkti B sõites kirjutasin üles kõik kohanimed, kust läbi sõitsime. Ida arvas, et see on lahe mõte (näete, polegi ma nii lootusetult igav lapse arvates) ja nii ta neid kohti üles kirjutas kuni jõudsime teise päeva sihtkohta Kadrinasse. NB! Kadrinaid on Eestis mitu. Meie sihtkoht oli Sibulatee Kadrina. Täpsemini Kadrina mõis. See oli täpselt nii nunnu nagu ma olin arvanud. Ma olin seda juba paar aastat tagasi tahtnud külastada, isegi ööbimise bookinud, aga kahjuks pidime me tookord reisi tühistama. Seekord ei kavatsenud ma millegi lasta meie puhkust ja peatust seal segada.

Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja, siis te ju teate, et ma armastan eriliselt mõisaid – nii mahajäetuid ja lagunenuid kui ka mõisahotelle. Kadrina mõis on selline, mida ma kujutaksin ette oma ideaalse koduna. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga öelge mulle mõis ja ma sulan. Öelge mulle Kadrina mõis ja mina ütlen teile, et see on üks nunnumaid peatuspaiku. Igaks juhuks jälle, et mitte midagi selles postituses ei ole #sponsored. Ma oleks tahtnud siia kauemaks jääda, aga mis sa teed kui aeg on ikkagi limiteeritud ja tahad jõuda teise suve “must be” sihtkohta – Varnjasse. Aga tõesti – imearmas koht, suurepärane teenindus, üllatavalt hea hommikusöök ja kaunid käsitööehted müügis. Natuke läks ehete juures lappama, aga kohe ilma nendeta ei saanud kuidagi lahkuda. Soovitan teil kas 1) ukse juures oleva ehtekapi juurde vaadata ja endale uued lemmikehted valida või 2) silmad kinni sealt mööda minna. Kurb on vaid see, et Idal üks kõrvarõngas ujudes ära kadus järgmisel päeval. Tundub, et on ema geenid ikka pärinud. Ma kaotan ka kogu aeg kõrvarõngaid.

Mis selle päeva aga eriti eriliseks tegi, oli see, et ka emme, õde ja pisi-Matu (+Muri) liitusid meiega. Vana aja reisid tulid meelde. Meil oli traditsioon ringi trippida ja alati ära eksida, ka seekord jõudsime seda teha, aga pragu ikka on iga ühel oma tegemised ja kogu aeg kiire nagu meil on, nii et selline spontaanne naistetripp oli eriliselt khuul. naljaka kokkusattumusena tuletas FB meile meelde, et olime just samal päeval kuus (seitse?) aastat tagasi ühel sarnasel meie pere naiste tripil.

Mul ei olnud enam meeleski, et emme ja Mari on täitsa lahedad. Noh kui emme ei ole kuri ja range ning Marian ei korista midagi kogu aeg. Okei, nali. Aga tõesti sellist reisi ei olnud pikalt olnud ja mul on nii hea meel, et nad kaasa tulid. Alloleval pildil me veel ei sõida (kui mõtlete, et miks lapsed taga ilma turvavöö ja turvatoolita istuvad) ja mina ei ole nii higine, vaid me just tulime ujumast. Kallastelt. Kallastega tuleb mulle alati lapsepõlv meelde. Tartus elades ei käinud me kunagi ujumas Emajõe rannas või Anne kanalis, vaid sõitsime alati kas Vedule, Kallastele või Kauksi. Vedu oli mu jaoks igav, Kauksi emme kogu aeg viitsinud ja nii möödusid meie päris paljud suved Kallaste rannas.

Õhtu lõppes õhtusöögiga Kivi kõrtsis. Jälle üks koht, mida ma alguses ei kippunud külastama, sest tundus selline, kuidas ma siis viisakalt ütlen, suvaline teeäärne pubi, kust ma ei lootnud maitseelamust saada. Väga suur eelarvamus ja liiga tegemine. Hästi armas koht on ja hästi maitsvad toidud. Minu soovitus – kreemine sibulasupp kukeseentega. No oli ikka hea küll!

Natuke random tähelepanek ka. Meie kõrvallauda, kus olid laual veel nõud eelmistest külastajatest, istusid inimesed, kes selle asemel, et ise nõud kaasa võtta või eemale tõsta, teisele lauale, läksid ekstra kõrtsi sisse, et öelda, et laud on koristamata ja siis veel korra, et öelda, et puhastada oleks ka vaja. Ma saan aru, et me oleme maksvad kliendid, aga alati ei pea ju seepärast maksimumi võtma? Ma pean silmas seda, et oleks ju võinud sisse minnes mõned nõud kaasa võtta ja siis öelda, et ehk saate laua puhtaks teha, aga nemad seisid ja ootasid. Kõrtsis ei olnud tol hetkel vähe rahvast ja koristamata laua eelmised külastajad olid just lahkunud. Ma tahan ka head teenindust, ma lähen närvi kui ma seda ei saa, aga see “me oleme Tallinnast, me maksame” suhtumine mulle ka ei meeli.

Igatahes, astuge läbi kui Alatskivil olete. Ma usun, et te ei kahetse, hind ja kvaliteet on paigas.

Meil oli plaanis ka Kalevipoja muuseumi külastada, aga (ekslikult) vaatasin ma google´ist et see on avatud alles kolmapäevast (tegelikult suvel iga päev 11-18) ja nii jäi see järgmiseks päevaks. Sellest oli paganama kahju, sest kolmapäeval oli meil vähe aega, aga Kalevipoja muuseum/SA Kalevipoja Koda vajab vähemalt paari tundi.

Homme olete sunnitud sellest külastusest pikemalt lugema;)

Hullumeelsed päevad

Mõnikord juhtub, et mul on kiire ja palju teha. Muidugi ei ole ma nii hõivatud nagu paljud sotsiaalmeediastaarid, aga tuleb ette olukordi, kus kõik langeb ühele päevale ja lihtsalt on tunne, et rööprähklemise edasijõudnute koolitust oleks vaja.

Kolmapäeval oli Idal sõbranna külas, mul on nii hea meel, et tal on (vähemalt minu arvates) täpselt selline ideaalne koolieelne suvepuhkus olnud. Palju lustimist, palju sõpru, ka palju suhkrut ja vanemate närvide söömist sellest tulenevalt ning palju ootab veel ees. Meil oli kokkulepe sõbrannaga, et ühe ööpäeva on tüdrukud siin ja siis teeme järgmisel päeval lastevahetuse – st annan lapsed talle kaasa ja järgmise ööpäeva on lapsed tema juures. Ja nad lustisid. Päriselt nii tore oli vaadata seda lapselikku rõõmu ja mängulusti. Kui te arvate, et me pidime tünni sooja panema, siis te eksite. Samas, millal merevesi 25 kraadi on?

Ma otsustasin, et kõige lihtsam on mul järgmisel päeval teha kodukontori päev, sest kuigi Ida käib minuga palju tööl kaasas ja see on õnneks meil okei, siis päris lasteaiaks ei tahtnud ka kontorit muuta. Kodus asjatavad omaette ja mina saan rahulikult tööd teha. Läks natuke teisiti. Selles mõttes, et ma rumal lubasin neile õhtul pannkooke (eeldades et Marek on kodus hommikul), aga tema sindrinahk läks hoopis tööle ja kuigi ma lubasin tüdrukutele, et küll ta teeb kui tuleb, pidin ma neile midagi süüa andma seniks. Aga kas me olime singi ja juustu ja saia ära kasutanud eemisel õhtul snäkilaua tegemiseks ja kas ma olin need ülejäänud tikuvõileivad, mida lapsed süüa nüüd tahtsid, Dexterile andnud? Venitasin niikaua kuni kohalik kohvik lahti tehti. Seal ikka on pannkooke, mõtlesin ma. Ei olnud. Seega lapsed said hommikusöögiks kanapastat. Aga ise valisid! Mina oleks neile omletti pakkunud välja. Oota, aga miks ma seda kodus ei teinud hommikul? Aa, lootuses et kohvikus on pannkooke. Küll tahtsid lapsed veel siia ja sinna, aga õnneks olid nad nii palju arusaajad, et kodukontor tähendab siiski tööpäeva, mitte suvalist puhkepäeva. Ja just sel päeval tulid omamoodi väljakutsuvad ülesanded igalt rindelt. Seda, et ma kodukontoris tööd teen, tuli mul meelde kolleegidele öelda alles lõuna ajal. Uskumatu tüüp.

Alustan oma frustratsiooni jagamisega. Samas mis frustratsioon see ikka on, ma olen ju Norra asjaajamisega harjunud, nii et pigem jagan tragikoomilist seika. Tegin hommikul arvuti lahti ja näen, et klient on kirjutanud mulle ja inkassole, et ta vaidlustab inkassonõude. Ma tahtsin peaga vastu seina joosta. Las ma räägin teile kogu loo ära. Kuu aega tagasi saatsin ma Norrasse näidised, aga unustasin need nö rikkuda, sinna peale kirjutada, et need on näidised ja neid ei tohi muul otstarbel kasutada (mitte et ma saaks aru, mida inimene teeb kahe fassaadiplaadi tükikesega, aga olgu – reeglid on reeglid ja minu viga). Kui tootele pole peale kirjutatud, et see on näidis, siis esiatakse selle eest tellijale tollist arve. Klient oli maruvihane, et pole ju midagi tellinudki, mis mõttes ta nüüd maksma peab mingite deklaratsioonide eest. Vabandasin. Võtsin ühendust tolli ja ekspediitoriga, täitsin ära 348732489 vormi, et saatja olen mina ja meie maksame tolliformaalsuste eest (jätame selle vahele, et vahepeal sain ma ka arve kus oli kirjas et justkui oleksin Saksamaalt üldsegi autovaruosasid saatnud Norrasse) ning andsin ka kliendile teada, et tema arve on tühistatud. (Jätame kõrvale selle kui palju läks aega, et saada IBAN number, sest arve oli tehtud Norra KID-numbriga ja nad ei saanudaru, miks ma ei oma Norra pangakotot kui suhtlen norra keeles). Vaikus. Kuni eilseni kui klient sai kätte inkassonõude, mille oli inkassose andnud sama inimene, kes minuga suhtles, käskis erinevad vormid täita ja ütles, et kõik on korras. Nagu kuidas!!! Saatsin neile kõigile edasi kirjavahetused + maksekorralduse. Nüüd on vaikus. Kauaks ma ei tea. Sest ega Norras ju keegi ei vasta sulle kohe või üldse. Arvad, et asi on lahendatud ja siis selgub, et uups… Nii nagu Rootsis arvete maksmisega. Saadad kaubaga koos arve ja kui maksetähtaeg on juba üle, selgub, et polegi raamatupidamisele esitatud. Vana hea klassika, et jääb seisma lauanurgale.

Järgmiseks tuli sisse üks broneering majutusele. Oli küll viimasel hetkel ja meil on tegelikult juba pühapäeval ka inimesed tulemas, aga mul oli ikka kuidagi soov ka need inimesed vastu võtta. Küll jõuab asjad korda teha. Panin endale logistika ja tegevusplaani paika, et viin lapsed peale tööd sõbranna juurde, siis lähen Marimellide peole, olen paar tundi, tulen tagasi, koristan kodu, vahetan majas voodipesu, aga ükskõik, kuidas ma seda plaani paika ei pannud, jäi tunde ikka väheseks. Otsustasin loobuda peost ja koristada. Sõbranna tuli õnneks ise lastele järgi. Pealegi pidid Ida ja Marek ju reedel Pranglisse minema ning mul oli ketserlik plaan minna õppima Argentiina tangot (ärge küsige! veel. võimalik keskeakriis) ja sõbrannadega Ennu Rattale. Me koristasime, ehitasime, parandasime või noh mina tegelesin pigem tiluliluga ja Marek pani elektrit ja tegi päristöid, nii et õhtuks oli tunne nagu me oleks maratoni läbinud. Ja kes see loll tolle raske valge kapplaua üleskorrusele palus tassida mõnda aega tagasi? Ärge vaadake mulle otsa. Hahhaa, nali! Lubasin Marekile pühalikult, et enam ei tassi me ühtegi kobakat asja teisele korrusele. Selle peale vastas Marek, et ta on seda iga kord kuulnud kui jälle mõnd diivanit, lauda, kappi, voodit kitsast trepist üles veab. Olete näinud “Jääaja” seda osa, kus orav endale pruudi saab ja nad kodu hakkavad sisustama? Meie elu on kohati samasugune.

Siis tuli esimene tagasilöök. Me ei ole jõudnud veel väliwc-d valmis teha, aga olin kindel, et selle probleemi saab lahendada väliwc rentimisega. Mhm, tark mõte, suvel tipphooajal. Mitte kusagil ei olnud ühtegi vaba väliwc-d. Ühe lõpusk läbi sugulase leidsin, aga selle hind osutus koos transpordiga liiga kalliks, st eelarvest väljas. teoreetiliselt oleks me saanud rentida ka vaid boksi ja selle ise puhastada, aga mina üksinda kodus -kui suur on tõenäosus, et ma sellega hakkama saan. Võttes arvesse, et ma pidin guugeldama “how to” videosid, et koormarihm lahti saada. Niisiis oli ainus lahendus, et külalised kasutavad meie majas olevat wc-d. Minul ei ole selle vastu midagi, ma olen harjunud ja mulle meeldib kui majas on rahvast, aga mul oli ju plaanis linna minna . Kuidas suhtub beebikoer Dexter sellesse kui võõrad inimesed majas hakkavad käima? Kas ta üldse laseb neil elada? St ta ei ole kuidagi tige, aga ülevoolavalt sõbralik ja mänguhimuline ning saanud aru et wc-s peab käima kahekesi. Nii et tema on alati see +1. Mis siis muud kui tuli jälle peoplaanid kõrvale jätta ja jääda koju koeravalvesse.

Üks pluss on muidug see, et Kaisa on lõpuks Soomest siia saanud ja mul on hea meel temaga koos aega veeta. Ja no kapp on täis parimat uut vegan stuffi jälle. Kus ma olen tundnud puudust tema kokkamisest. Teravatest naljadest ei hakka rääkimagi. Me hakkame tünni kütma õhtul. Panused, kas saame hakkama?

Eilse õhtu lõpetasime me umbes kell kaksteist. Maja on ikka oma puudustega, aga esimeste külaliste jaoks valmis. Aa, Marek pidi ka terrassi ehitama eelmisel nädalavahetusel, aga terrassilaua hind on hetkel nii ulme, et kolmekordset hinda ikka ie tahaks maksta. Ehk elame üle mõne aja ka terrasita. Maja iseenesest hakkab minu meelest juba looma. Muidugi mul on suured ideed ja tahaks kõike ja kohe, aga nagu ma instagramis juba kirjutasin rahapuu ei läinud jätkuvalt kasvama.

Võib ju juba peaaegu rahul olla majaga?

Kui ma seda kõike kirja panin, siis vaatan nüüd, et mis seal nii hullumeelset oli. Ainult natuke inkassot ja välikäimla tagajamist. Kui aga mõtlen, et päev oli vaja jaotada laste, töö (aga lisaks inkassole saatis üks klient ka 34 küsimust, millele tal eile oli vastust vaja. 34 ei ole liialdus, tal päriselt oli 34 küsimust:) ja kodumajutuse vahel, siis nats ikka oli väsitav küll. Herling kindlasti minestab naeru kätte, et üks väike majake ja juba väsinud. Algajate värk, pidusid ja koosviibimisi sõpradega ei suutnudki päeva sisse mahutada.

Puhkuseplaanid

*Postitus sisaldab koostöölinki

Mul algab paari nädala pärast puhkus. Ida ootab seda nagu hinge õnnistust, sest tema plaan on, et terve see aeg tripime me mööda Eestit ringi. Mul ei ole selle plaani vastu mitte midagi, aga jäin õhtul mõtlema, et mingi plaan tuleb ju paika panna, et kuhu minna ja mida külastada.

  1. Selge on see, et me peame jõudma Peipsi äärde. Täpsemini Mesi Tarre ja Voronja galeriisse, suvi ilma nende kahe koha külastamiseta ei ole õige suvi. Ootavad nad meid või mitte, ise on süüdi, et meid ära võrgutasid. Loodetavasti oleme me jätkuvalt siiski oodatud:) Ilmselt oleks taibukas hakata ka ööbimist broneerima, sest vaevalt ma ainus olen, kel on plaanis suvel Varnjasse minna.

2. Paar aastat tagasi pidime me ööbima Kadrina mõisas. Mingil põhjusel tuli too ööbimine tühistada. Nüüd tahaks sinna ka jõuda. Kuidagi tundub nii armas koht. Kui te oskate veel toredaid mõisaööbimisi, mis ei maksa miljon, soovitada, siis olen üks suur kõrv. Ammu pole üheski mõisas käinud, vanasti sai ikka tunduvalt rohkem käidud. See viga tuleb parandada.

3. Üks kindel plaan peale Tormas glämpimas käimist oli sinna tagasi minna. Ma tahaks seal igal aastaajal ööbida. Jah, talvel ka. Ma usun, et see on omaette kogemus, aga absoluutselt kindlasti on seda ka suvine aeg. Ääretult romantiline koht. Seekord raputaks Dexteri ka maha, et saaks rahulikumalt aega veeta;) Kätemeri tartlaste poolt, kes teda hoida tahavad? Aga kui tagasi Torma ja glämpimise juurde tulla, siis mul on teile üks link, mida kasutades toetad glämpinguteküla lahedaid plaane laienemiseks – https://glampima.ee/ref/eveliis/. Sealt saate ka täpsemalt lugeda ideede ja pakettide kohta. Kui oleks olemas märk “Eveliis soovitab”, siis ma päriselt paneks Tormale sellise märgi, aga ka selle märgita soovitan Tormas glämpimist proovida.

4. Lottemaa. Igal aastal kuulen ma vingumist teemal “küll on kallis”. Ma olen sellest ka eelmisel aastal kirjutanud, aga see suhtumine teeb mind nii kurvaks, et aastast aastasse saab lugeda, et kallis ja ülehinnatud ja seal pole mitte midagi. Ma olen nõus, pilet ei ole odav, lisan siia veel kütusekulu, söömise ja võibolla ka ööbimise ning tõesti on see väljaminek. Aga mõelge nüüd, et see on päev otsa tegevust – etendusi, meisterdamisi, tegelaskujusid, kes püsivad karakteris. Inimesed, kes seal töötavad, ei tee ju seda vaid seepärast, et on Lotte fännid?! Ja vanemad, kui teil on igav, siis teate miks? Sest te istute seal telefonis, selle asemel, et etendustest ja tegevustest osa võtta. Proovige telefon käest panna ja lapsega päriselt seal koos aega veeta. Siis saate aru, miks Lottemaa “kallis” on.

Ja jällegi kui keegi oskab soovitada vahvat kohta ööbimiseks Pärnus, siis kuulan huviga. 20 000-euroseid külaliskortereid ei taha;)

5. Minu plaan oli ka Ida-Virumaale minna, aga Marek arvas, et võiks pigem Võrumaa ette võtta. Ma olen Võrumaal ühes megaägedas kohas ööbinud, üks turismitalu keset metsa, leidsin selle juhuslikult kui paar suve tagasi üksinda puhata tahtsin ja otsisin, kuhu minna, aga enam ei suuda ma seda leida, st mul ei ole aimugi mille järgi ma selle tookord leidsin ja noh nüüd ma ei tea, kuhu suund võtta.

Kuhu teie Võrumaal soovitate minna? Või üleüldse, kuhu te soovitaksite veel minna? Mõtlesin ka Saare- või Hiiumaa ette võtta, aga kardan, et see puhkus kaob nii kiiresti, et igale poole ka ei jõua. Tartu võiks ka plaanidesse mahtuda, on teine kuidagi nii tahaplaanile jäänud viimasel ajal, aga sealgi ju täitsa palju vahvat suviti toimumas. Naljakas kohe, kuidas linn on aastatega muutunud. Kui ma noor olin, siis Tartu oli suviti maailma kõige igavam linn. Isegi ainus lahe ööklubi kolis suveks Pärnusse:D

See ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema.

Kas te mäletate neid aegu, kui me Idaga lihtsalt autosse istusime ja kuhugi sõitsime? Sihtpunkt oli küll paigas, aga alati oli olemas võimalus, et sihtpunkti jõudmine ei lähe kõige loogilisemat ja otsemat teed, sest elu peab ju seiklus olema. Ja seiklust on meil üksjagu olnud. Küll aga on sellest spontaansest reisimisest päris pikk paus olnud. Lausa liiga pikk. Ma ei ole kunagi reisimisest nii palju puudust tundnud kui hetkel. Me pole Norras kaks aastat käinud. Kaks! Ja kõik meie muud reisiplaanid on peapeale pööratud. Õnneks ei ole aga Eesti päris lukku keeratud ja ma hakkasin veebruaris otsima mõnd ägedat kohta, kuhu väikeseks puhkuseks minna. Guugeldades jõudsin ma Tormasse. Torma puhkemaja ja glämpinguni. Minna nö telkima keset talve tundus täitsa hull mõte ja hullud mõtted mulle meeldivad. Panime plaani paika, et sellest saab meie järgmise roadtrip´i sihtpunkt.

Talvest sai ootamatult kevad. Et mitte oma minipuhkust rohkem edasi lükata panime me kuupäevad paika, pakkisime oma kodinad kokku, sealhulgas ka beebikoera (jah, ma enne siiski küsisin, kas koerad on lubatud ja näitasin, milline meie “beebi” välja näeb, ses mõttes, et olla kindel, et kas nii suurt telki ikka on) ja panime Toivoga Jõgevamaale ajama. Kes on Toivo? Minu auto. On küll ameerika päritolu, aga selline Eesti mehe hingega – roostes ja väsinud, aga teeb oma töö ära kui vaja. Ja mul oli tema abi vaja! Kohe. Ma ei mallanud oodata, kuniks ka Marek saaks kaasa tulla ja me saaksime minna tema autoga. Ma tahtsin seda puhkuse tunnet kohe. Ida oli minuga samas tiimis.

Mida ma teadsin varem Tormast? Puhkpilliorkestrit. Kas ma teadsin, et seal on mõis olnud? Ei. Kas ma teadsin, kus Torma täpselt asub? Ei. Kas ma otsustasin sinna sõita gps-ita? Jah! Sest elu on seiklus. Õnneks viimasel hetkel otsustasin siiski Waze´i abi kasutada, sest otseloomulikult olin ma sõitmas vales suunas ja oleksin Torma asemel lõpetanud Tartus. Okei, päris nii hullusti ka poleks läinud, aga tõepoolest – ma ei teadnud tegelikult, kus Torma asub. Nüüd tean, tee on selge ja võib mürki võtta, et sinna lähen ma tagasi!

Ma armastan selliseid veidike teistmoodi ööbimiskogemusi. Te ju teate, kuidas ma reisidel püüan alati leida ööbimiskohta, mis ei ole tavapärane Scandic või Radisson. Mitte et neil viimastel poleks ka oma plusse ja võlusid ning kohati on need ka parimad valikud, kuid nii palju kui võimalik, meeldib mulle kogeda midagi veidike teistsugust. Midagi sellist, millest jääb emotsioon, mis ei taha meelest minna ja kutsub tagasi. Torma glämpingust just selline emotsioon jäi. Kui ma püüaks seda emotsiooni millegagi võrrelda, siis see oli umbes samasugune vau-efekt kui ma esimene kord sattusin Varnjasse. Justkui piltide järgi ja guugeldades tead, kuhu lähed ja mis sind ees ootab, kuid kohale jõudes saad aru, et pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mida kogeda koha peal.

Telgi elutoas (kas pole veider lause, mida öelda) ahju kütta oli omamoodi teraapiline kogemus. Mina ja ahjukütmine ei ole just sellised sõnad, mida võiks tihti ühes lauses leida. Mul on sellisteks asjadeks Marek. Ida arvas sama, et niikuinii ma ei saa hakkama, mul tekkis kohe hasart ja jonn näidata, et ma olen ema ja tugev Eesti naine suure algustähega. Kui on vaja kütan sauna nagu Ita Ever, kui on vaja kütan telki. Kütsingi. Ise sain hakkama. (Ida ei pea ju teadma, et ma siiski pidin Marekie helistama ja küsima, kas selleks, et siiber oleks lahti, tuleb “julla” keerata üles või külje peale).

Mult küsiti hästi palju, kas tõesti külm ei olnud telgis magada. Kui ma nüüd üdini aus olen, siis kell viis ärgates tundsin ma, et mu ninaotsal on külm. See oli jällegi selline mõnus tunne, et teki all oli nii soe, aga ninaots ütles, et teki alt välja tulles on külm. Oligi. Aga miks? Sest vaid Eveliis suudab magama minnes unustada lahti telgi ukse ja loomulikult unustas kinni keerata ahju. See viimane ei üllata kedagi. See on klassikaline mina.

Kui ka see kõik arvesse võtta, siis magada meil külm ei olnud, uni oli magus ja sügav. Ainus “miinus” oli see, et ma ei tahtnudki magada. Ma ei tahtnud magama jääda, sest küünlavalguses ja tule praksudes kuulata looduse hääli ning mõelda vaid omi mõtteid, on midagi, mida iga inimene peaks tegema. Laisklema ja süvenema. Fred Jüssi on öelnud: “Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.” Torma glämping on parim koht laisklemise õppmiseks. Ja, jah, ma ütlen seda, kuigi ärkasin järgmisel hommikul enne päikesetõusu. Mina, kes ma ei armasta hommikuid ega hommikuinimesi. Selliste hommikute ja kogemuste pärast olen ma isegi nõus vara ärkama. Kui te olete minu tüüpi, siis tehke proovi. Te tänate mind hiljem. Õhtust saab öö, ööst varahommik. Kuupaiste ja vaikus asendub linnulaulu ja päikesetõusu ning veidike hiljem hommikusöögiga. Kui juba söökidest ka rääkida, siia ärge unustage maitsta nende pelmeene. Need ei ole suvalised praetud pelmeenid, need on parimad pelmeenid, mida te oma elus maitsnud olete. Te ei usu minu sõnu? Uskuge siis Ida sõnu. Ida, kes ei söö midagi, ütles, et palun anna mulle veel, need on nii head. Ida juba niisama selliseid komplimente ei loobi.

Minipuhkust nautisin nii mina kui Ida kui beebikoer. Samal ajal kui Ida jäneseid toitis ja igal muul moel endale tegevust leidis, käis beebikoer igal võimalikul hetkel tiigis partidega juttu ajamas. Iga jumala kord kui ma olin ta kuivaks ja peaaegu puhtaks saanud, otsustas ta jälle tiiki hüpata. Või kraavi. Kraavi, mis on täis muda. Me olime teel kopraradasid avastama kui Dexter otsustas nii ennast kui mind mudavanniga kosutada. Nii meil koprarajad avastamata jäidki, aga vaid seekord, järgmine kord ei kavatse ma ära minna enne kui saan ka natuke pikemalt matkata. Ma kas varustan end kileriietega, et Dexteri eest end kaitsta või tulen Dexterita. Samas ilma Dexterita oleks see reis poole igavam olnud. Mulle nii meeldib, et lemmikloomad olid ka oodatud. Mis sellest, et meid ootab nüüd ka keemilise puhastuse arve, sest beebikoer otsustas peale mudavanni end ära kuivatada just valgel põrandavaibal. Eks koeraga reisides peabki arvestama sellega, et tema tegude eest tuleb ka vastutada + ta järgi ka ära koristada.

Kuidas ma selle minipuhkuse kokku võtaksin? Jätkuvalt Fred Jüssi sõnadega. Midagi ei ole teha kui endal jääb selle kogemuse jaoks sõnadest puudu ja ilmselt te mõistate, miks ma nii palju Fred Jüssist siin ja eelmises postituses räägin kui te olete Tormas ise ära käinud. Kui te pole Fred Jüssi filmi näinud, siis mu üks soovitus on see film kas enne glämpingusse minekut ära vaadata või siis vaadata seda just seal. Siis te mõistate nende sõnade sügavust:

“See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.”

Haapsalust ja reklaamist

Vanasti (kõlab nagu “ennemuistsel aal kui heeringas elas kuival maal”) käisime me Marekiga aastas paar korda Haapsalus. See on vaieldamatult üks minu lemmiklinnakesi Eestis. Viimastel aastatel ei ole me millegi pärast sinna peaaegu üldse sattunud. Ma ei teagi miks, aga see viga sai nädalavahetusel parandatud ning võiksin siinkohal sõnadega “Haapsalu on jätkuvalt võrratu” selle postituse ka lõpetada, sest kõik oleks öeldud.

Aga ma ütlen natuke veel. Siiani on minu jaoks olemas olnud kaks Haapsalu. Üks on spaa-Haapsalu, mis tähendab laias laastus seda, et valin välja sobiva paketi ja veedan nädalavahetuse spaas. Naudin hoolitsusi, spaaprotseduure ja niisama olemist – linna peale suurt ei jõua, sest lihtsalt mõnus rammestus on nii suur, et ei viitsi. Teine Haapsalu on käin-mööda-linna-Haapsalu, mis tähendab, et ma olen turist selle kõige otsesemas mõttes. Käin ja jalutan läbi kõik kohustuslikud vaatamisväärsused promenaadist kohvikuteni.

Seekord lisandus ka kolmas Haapsalu. Lastega-Haapsalu, mis tähendas seda, et tegevused ja kohad, mida külastada, olid sellised, kus lastel igav ei oleks. Ja ega see ka kõige lihtsam pole kui koos on kaks perekonda, kel erinevad harjumused ja soovid, püüa siis see kuldne kesktee leida. Õnneks leidsime. Hea, et mul viimasl hetkel õnnestus Dexter maha raputada ja talle lapsehoidja leida, sest kahe lapse ja koeraga oleks see minipuhkus ilmselt kõike muud kui puhkus olnud. Nüüd siiski oli.

Ma ei olnud Iloni imedemaal käinud. Te olete? Kui ei ole, siis soovitan soojalt. Lastega või lasteta. Hästi hubane ja sümpaatne muuseum. Ei ole küll vilesid ja tulesid ja tuld purskavaid lohesid, aga on armas. Nii tore on kuidagi külastada kohta, kus on elanud sinu lapsepõlve lemmikraamatute imeliste illustratsioonide autor. Kõnnid mööda muuseumi ja tunned korraks, kuidas Ronja, Korp, tötskääbused, Emil ja Ida, Karlsson ellu ärkavad. Jalutad ja mõtled kui uhke tunne on, et just Haapsalu on inspireerinud maailma kõige ägedamate lasteraamatute pilte. Neid samu, mida sai lapsena vaadatud, imetletud ja vildikaga värvitud ning raamatute sodimise pärast hiljem emalt pahandada saadud. Nii palju lapsepõlvemälestusi tuli meelde. Jutustad neid edasi oma lapsele ja lubad, et koju tagasi minnes hakkame “Ronjat” õhtujutuks lugema. Või “Lõvisüdameid”. Viimane on mu absoluutne lemmikraamat! Mõte Nangijaalast on mul aidanud nii mitmed rasked hetked ja kaotused kergemini üle elada.

Edasi jalutasime promenaadile. Imeline vananaiste suvi ja Haapsalu promenaad ning rand. Võimalik, et klišee, aga kas saab veel olla romantilisemat paika? Lapsed olid muidugi pettunud, et rannas enam jäätist osta ei saanud ning kibelesid linna kohvikusse ning see lühike aeg, mis me promenaadil saime olla, jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ma oleksin tahtnud seal valgel pingil istuda, merd vaadata, nautida vaikust ja mõelda omi mõtteid. Kuni päikeseloojangu ja hiliste öötundideni. Lastega ei saa. Tuleb lihtsalt tagasi minna. Haapsalu on liiga romantiline linn, et sinna mitte tihedamini sattuda.

Me ei käinud seekord otseselt rohkem kusagil, lihtsalt jalutasime (et mitte öelda, et ma viisin iga kord otsetee asemel meid ringiga punktist a punkti b) mööda tänavaid, nautisime ilusat ilma ja puitarhitektuuri (okei, seda viimast nautisin ilmselt mina oluliselt rohkem kui teised). Mõnus laisk laupäev oli.

Instagramis küsisin teilt soovitusi ööbimiseks ning esimese hooga olin kindel, et valin ööbimiseks Epp Maria Kokamäe galeriimajutuse, sest see tundus täpselt see õige, kuid 149 eurot öö eest enam nii täpselt see õige ei tundunud. Valisin kõrgeima hinde ja parima hinna järgi Lapmanni külaliskorterid. Kui see oleks makstud reklaam või koostöö, siis ma ütleksin selle koha kohta vaid kiidusõnu, sest 45 euro eest oli korter väga korralik, armas ja heas asukohas, ma jätaksin miinused välja toomata. Kui ma aga olen maksev klient, kes tegi oma otsuse lisaks heale hinnale ka 9,6 punktise keskmise hinde järgi, siis ma toon välja ka miinused.

Miks ma sellest niimoodi räägin? Mitte et ma oleks väga süvenenud, aga Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja Turundajate Liit lõid koostöös juhendi  sotsiaalmeedias reklaami avalikustajatele, mis kohati vist kirgi kütab. Selle valguses ajab mind ikka ja jälle muigama suunamudijate/influentserite suhtumine, et “olge reklaami tellides valmis ka selleks, et toode/teenus mulle ei meeldi ning ma kirjutan ausa arvustuse”. Kammoon, need on ju kaks eri asja! Mitte keegi ei telli raha eest reklaami, mis tuhandetele lugejatele ütleb, et teate see ja too ei meeldinud. Kes maksab, tellib muusika. Ja see on okei, reklaam on okei. Mulle isiklikult meeldib reklaampostitusi lugeda, mulle meeldib neid analüüsida. Hiljuti lugesin Promoty lehelt, et turundusinimesed pahandavad suunamudijatega, et nood kõik koostööd vastu võtavad. Mina ütleks, et siin ei saa kuidagi kivi suunamudijate kapsaaeda visata. Oletame, et mu sissetulek sõltubki suures osas/vaid suuna mudimisest. On ju igati inimlik, et võtad vastu võimalikult palju, sest kellele siis raha teenida ei meeldiks. Pigem peaksid turundusinimesed ise peeglisse vaatama. Kui tundub, et üks või teine võtab vastu kõik koostööd, siis äkki valid mõne teise? Või teed enne taustauuringut, kellele koostööpakkumisi teha, kes sobiks kokku su brändi ja tootega. Mu meelest nii lihtne.

Kui ma tegin Hotelliveebiga koostööd, siis aegajalt tahtsin ma ka kirjutada ausa arvustuse, aga minu töö oli hotelle reklaamida. Seepärast ka see koostöö lõppes, sest kuigi jätkuvalt olen ma seda meelt, et Eesti hotellide tase on väga kõrge ning igast hotellist saab kirjutada keskendudes vaid positiivsele, tundus mulle, et sellistest “arvustustest” ei ole kellelegi kasu.

Aga tagasi seekordse ööbimiskoha juurde enne kui teema lappama läheb. Kas ma jäin majutusega rahule? Jah, kindlasti. Hind, asukoht ja suhtlus olid väga head. Ma olin broneerinud ühe teise toa, kuid kui selgus, et korterid on omavahel ühendatavad, küsisime me, kas saaksime toad vahetada, sest siis saaksid lapsed omavahel justkui ühes toas olla, kuid vajadusel saame vaheukse kinni panna ja igaüks tagasi oma tuppa kolida. Meie tuba Idaga sai selline:

Meiega kaasas olnud teise pere tuba oli võimalik ühendada kardina taga peidus oleva ukse kaudu. Köögi kõrvalt läks uks edasi ka kolmandasse korterisse (seal kus me algselt pidime Idaga olema), nii et vajadusel saab omavahel ühendada lausa kolm korterit. Seega, kui mitme perega koos minna, aga ei taha päris ühte maja/korterit võtta, on selline lahendus mu meelest ideaalne.

Kas ma läheksin samasse ööbimiskohta uuesti tagasi? Jah, kui minek oleks uuesti samamoodi mitme perega ja tahaks ühendatavaid tubasid. Kui ma nüüd läheksin uuesti üksinda või koos vaid oma perega, siis pigem mitte. Minu jaoks on 9,6 keskmine hinne väga kõrge ja siis ma julgen ka natuke norida, kui minu arvates see hinne ei ole päris adekvaatne. Mis mulle ei meeldinud? Esiteks väga kitsas parkimine. Kuna tegu on endise autoremonditöökojaga, siis parkimisplats on kohe tubade ees esimesel korrusel (nii nagu autoremonditöökodade juures tavaliselt ongi ju), aga dämn see oli kitsas. Mina loobusin ise parkimisest, mul oli selle parkla jaoks liiga suur auto. Oleks pidanud oma PT Cruiseriga minema. Ausalt, hästi raske oli seal manööverdada ja tagurdada. Teiseks oli voodi madrats kehv, olles keskmisest võib olla pirtsakam, siis ma julgeks öelda isegi päris kehv. Hommikul oli mul selg igatahes valus. Kolmas miinus on muidugi juba vaid norimine, aga olles ühes kõige romantilisemas Eesti linnas, tundsin ma puudust aiast ja lillepeenardest. Eriti sellise imelise ilmaga. Oleks tahtnud istuda õues ja juua klaasikese veini samal ajal kui lapsed toas multikat vaatasid, aga nunnu aia asemel oli asfaltiga parkimisplats. Norimine ma tean, aga just seepärast see ongi aus arvustus, mitte reklaam:) Mina paneks hindeks 8,7-8,8. Ja valiks mõne ööbimiskoha mere vahetus läheduses. Sellise ilmaga oleks ma täiega õhtul ujuma tahtnud minna. Või hommikul. Aga nii, et oleks saanud mereni jalutada oma kohvitassiga ja hommikumantlis.

Kui väike norimine kõrvale jätta, siis ma lõpetan ikkagi samade sõnadega, millega põhimõtteliselt sai ka alustatud. Haapsalu on jätkuvalt võrrrrrratu!

Emotsioonid

Mida teeb üks naine, kelle mees on nädalavahetuseks meestepeol Pranglis? Muidugi kogub ta kokku oma sõbrannad ja teeb naistepeo Varnjas. Hea küll, tegelikult pidi naistepidu (loe: õhtusöök) toimuma Ussipesas, aga mina ei oleks ju mina, kui ma viimasel hetkel kõike peapeale ei keeraks ja plaane ei muudaks. Kalendrit vaadates tundus mulle, et pool suve on juba läbi ilma, et ma oleks Varnjasse jõudnud ja see ei kõlba kuhugi ning nii mulle mõte pähe torkaski, et uuriks Herlingilt, kas vana hea saunapaat on vaba ja korraldaks naistepeo just seal. Paadid – nii vana hea saunapaat kui uued megaromantilised mesisviidid – olid juba broneeritud, kuid minu õnneks oli vaba veel Mesi  Tare ise. Ja esimesel korrusel me ei olnudki veel ööbinud. Mõeldud- tehtud! Mesi Tare (ja saunapaadid) on mu meelest iga romantiku unistuste sihtkoht. Uskuge mind, pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mis koha pealt saab.

109301167_327295681762197_9052516145307959277_n109935433_583989722264031_382442533793377436_n109924363_282850419616176_8767619354518860620_n

Me olime ühe sõbranna ja lastega juba hommikul platsis, aga et mitte ekskursioonidel jalus olla, otsustasime me natukene teiste küladega ka tutvust teha. Või noh, mina sibulatee fännina tutvustasin sõbrannale kohti, mis mulle endale meeldivad. Ma ei olnud vist ainuke, kes sama mõtles, sest külad olid rahvast nii täis, et tekkis tunne nagu oleks kusagil mõni suuremat sorti üritus. Ei olnud (vist), aga ju inimesed sel suvel avastavadki rohkem Eestimaad ja see on mu meelest nii äge. Peipsi külastuskeskuses istusime Tädi Šura kohvikus ning mina jõin oma elu esimese teise (sest ikka peale talvist matka sai Mesi Tares esimene joodud) samovaritee ning leidsin inspiratsiooniallika, milliseks minu enda klaasist kasvuhoone saama peab.

109824218_620802795236904_9089151525406722231_n109792829_283388856412502_3727762983544446986_n109833065_1206070136430939_6414763248433864764_n

Hiljem pidin sõbrannadele Herlingu juures ka teed tegema, aga ma ei olnud Tartu sõbrannasid päris pikalt näinud, jutuvada oli nii intensiivne, et selleks ajaks kui meelde tuli, et pidime teed jooma, oli samovaris vesi juba külmaks läinud. Ja oleme üdini ausad, Voronjast kaasa ostetud rabarberivein (ja need imelised vahvlid!) oli ka natuke süüdi, et meelest läks, mis päevakava ette nägi. Maitses liiga hästi ja kõik muu läks meelest. Või olid selles süüdi alasti meeste pildid, mis meil pea segi ajas? Alasti meeste? Nojah. Osad meist ei olnud kursis, et Anne & Stiilis on “paljaste meeste rubriik” ja nii me siis seal võrdlesime neid kunstfotosid ning arutasime, kes oli kena, kes mitte nii väga ja keda tahaks seal alasti näha. Naabrid ilmselt mõtlesid meie lõkerdamise ja juttude peale, et kamp pooletoobiseid on kohale sõitnud. Hea, et veel kaema ei tulnud. Või oot, ehk siiski tulidki? Aga sinna me veel jõuame.

109733208_891102731372252_5143598526300019235_n108201402_2101738353290483_3481348507955932915_n

Enne käime Voronjas ära. Sest Varnjas käik ei ole täiuslik ilma selle galerii külastamiseta ning seal aias käsitöölimonaadi, veini ja vahvlite nautimiseta. See hetk kui naerusuine Musjöö Voronin limonaadi lauda toob ja natukene juttu ajab, nii et sõbranna laps küsib, et appikene, kas sa tunned teda ja ma mõtlesin endamisi, et pagan, tunnen ju jah ning olen natuke nagu uhke, et nii ägedaid inimesi tunned, sain ma aru kui väga Sibulatee sind ära võrgutanud on. Ma naudin iga hetke selles kohati ikka veel muinasjutu-maailmana tunduvas kohas ja juba enne kui ma olen sealt lahkunud, tahan ma tagasi. See atmosfäär, mis selles kohvik-galeriis valitseb, on sõnaseletamatu.

Alati on midagi juurde tehtud, nii et astud väravast sisse ja vaid ahhetad. Sel korral jäid mul näitused ja pood üle kaemata, sest meil oli kaasas ka arglik koerapoiss, kes loogilistel põhjustel eelistas ringi jalutamise asemel laua all põõnamist, aga pole hullu. Ma vist juba järgmisel nädalavahetusel lähen Voronjasse tagasi. Kes veel ei tea, siis lisaks imelise rabarberiveini valmistamisele oskab Musjöö Voronin ka väga hästi kirjutada. Järgmisel nädalavahetusel  tuleb esitlusele tema teine raamat – “Minu Peipsiveer“. Ma ei jõua seda raamatut ära oodata. Juba lugemata tean ma, et sellest saab minu üks lemmikraamatuid.

107819114_280637196363620_7057586583663198162_n

Tagasi Mesi Taresse. See ei ole vaid niisama nunnu ja (very instagrammable) koht, selle koha teevad nagu te juba võib olla siit blogist olete lugenud, eriliseks sealsed inimesed. Meie saabudes on Herling just ära saatnud ekskursioonigrupi, koristanud maja, pannud hakkama tee, võtmas vastu uut 40-pealist gruppi, tegeleb saunapaadis ööbivate inimestega, võtab vastu telefonikõnesid, annab juhiseid abikaasale, ent ometi on tal aega ka meid, liiga vara saabujaid, suure sooja kallistusega vastu võtta. Kui te tahate näha rööprähklemise musternäidist, siis siin see naine on. Teeb alloleval pildil lahti saamatu turisti veinipudelit, sest Ussipesast pärit turist ei tulnud selle peale, et osta kaasa prosecco, mida saaks lahti keerata ning ei oska veiniavajat kasutada (rääkimata sellest, et ei leidnud avajat ka üles sahtlist ja Herling pidi ka selle töö turisti eest ära tegema), kuigi on just saanud puhkehetkeks maha istuda.  Hetk hiljem, kui Herling on jälle saanud korraks puhkama istuda, lammutab saamatu turist laiali diivanvoodi ning Herling peab jälle appi tõttama. Aga ta ei kurda, lõkerdav nakkavalt naerda ning juba tormabki appi.

109819547_589602835072847_112995926056339730_n109198076_605850723694540_2043805436550168972_n

Vahepeal tormab koju ka, sest kogu selle sigina ja sagina tautaks on pererahval ka teine pulma-aastapäev. “Kes see rumal üldse suvel abiellub,” naerab ta ja näitab meile hiljem meie juurde tagasi tulles millega abikaasa teda üllatas. Me naerame jälle koos, sest pagan, ongi ju nunnu ja romantiline. Nii nagu on nakatav Herlingu naer, on nakatav ka nende ellusuhtumine ja huumor. Õhtupoole vaatame kõik kambakesi telefonist nende pulmavideot. “Appi kui armas, kui äge, kui kihvt!” kommenteerime me kooris Herlingu ümber ja ma mõtlen endamisi, et pagan, kui ägedaid inimesi ma tunnen ning olen natuke nagu uhke. Uhke, et ma võrgutatud olen.

109547721_3289932947736582_5419732600267032529_n

Täiusliku õhtu teevad veelgi täiuslikumaks mu sõbrad. “Oi, kus ma saan sellest alles loo kirjutada,” luban ma neile, kui me jälle kõhud kõveras millegi õle naerama. “Kahju ainult, et ma homme ei mäleta neid lugusid, mida ma kirja lubasin panna,” tõden ma järgmisel hetkel. Ja nii lähebki. Ei, asi ei ole joodud veinis, vaid selles, et need lood toimisid seal sellel hetkel, selleks, et neid mõista, oleksite te ise pidanud kohal olema Võib olla nii ongi parem, et jääb vaid emotsioon meile endile. Sisenaljad, mille üle veel aastaid hiljem naerda ja mida meenutada. Mul on sõpradega nii vedanud. Mis sellest, et ükski neist pole mind oma pulma kutsunud;) Näete, üks sisenali. Kas teil oli ka naljakas? Minul igatahes oli.

https://www.instagram.com/p/CCy61psJdjW_fOdJUNS2dsrIgw3qgtQNEIZ8gY0/

109526032_4442606972446596_851030724580853123_n110319855_659511581313570_674240796794073415_n (1)

Ida on nii võrratu reisikaaslane. Asjalik, arukas, lõbus lapsesuu. Ja kui õhtu lõpuks ära väsib poeb emme kaissu. Kunagi oli mu lemmikraamatuks “Memme musi”. Teate sellist raamatut? Hunt varastas jäneste kapsapead ära ja jänesepoisid läksid seda tooma. Esimesed kaks läksid hundi vastu erinevate relvadega, kuid sattusid sellest hoolimata hundi kätte vangi, aga viimane, pisike jänesepoiss, võttis kaasa vaid memme musi. Memme musi osutus nii vägevaks relvaks, et hunt hakkas kartma ja tänu memme musile said vabaks nii jänkupoisid kui saadi kätte varastatud kapsapead. Memme musi on siiamaani kõige parem relv ja rohi iga mure vastu.

 

109944442_2516521158639576_4537036200179296338_n

Päike hakkab loojuma, vein hakkab otsa saama ja sõbrannad hakkavad end vaikselt koju sättima (kaine autojuhiga, igaks juhuks mainin), aga saatus mõtleb, et vara veel. Ma olen tüdrukutele rääkinud naabrimehe koduveinist ja nagu tellitult tuleb hoovi kaema naabrimees, väikene pudelikene põues. “Naised, kuidas te siin nii üksi, ilma meesteta?” küsib ta, “mul on tunne, et te tunnete meestest puudust.” Raudkindlalt on ta meie päevast arutelu meeste teemadel pealt kuulnud. “Ma pakun teile seltsi,” otsustab härra, istub lauaotsa ja paneb lauale koduveini pudeli. “Tahate proovida?” küsib ta. Muidugi. Kojumineku plaan lükkub natuke edasi. “Ma joon vaid valget veini,” ütleb üks meist. “Njet problem,” ütleb härra ja läheb koju, et tuua valget veini.  Hetk hiljem tuleb tagasi samasuguse punase veiniga. “See on valgetest viinamarjadest, aga seistes vist punakaks läinud,” selgitab ta. Meile selgitus sobib. Vein sobib ka. Algab elav arutelu eksistentsiaalsete küsimuste ümber. Kas abielluda, kas petta, kas üks või mitu meest/naist. Eluliselt tähtsad teemad. Jõuame diskussiooni lõpuks ühisele arusaamisele, et piisab ühest. “Minu naine on minu tugevus,” võtab härra teema kokku, “teised on minu nõrkus.”

109389850_2531048337115903_7174776946899950300_n

Elutarkused taskus, läheme laiali. Kes Tartusse, kes Mesi Tarre. “Aitäh võrratu emotsiooni eest!” ütlen ma ust lukku keerates. Kellele täpselt, ma ei teagi. Vist kõigile ja kõigele, mida see laupäev pakkus.

 

 

Kas blogijate arvustused on kallutatud?

Poolootamatult veetsime me Idaga laupäeva Laulasmaa spaas. Ida heitis ette, et “te ei vii last kunagi ujuma” ja “kas laps võiks ka vahepeal spaasse saada” (kes seda last õpetab/kasvatab?) ning hommikul kui ma ärkasin oli ta Marekilt juba raha välja nuianud, nii et mõtlesin, et mis seal siis ikka. Lähme spaasse. Laulasmaale. Selle spaaga on mul totaalne armastan-vihkan suhe. Umbes viimased viis aastat oleme me seal aastas paar korda käinud, iga kord sajatan ma, et enam ei lähe, aga tean juba eos ette et lähen küll.

See kõik pani mind mõtlema selle aja peale kui ma hotellide arvustusi kirjutasin. Ma ei ole kunagi valetanud, kuid pidanud jätnud kirjutamata asjad, mis mind tegelikult häirisid, sest külastuse eest oli mulle makstud ja ei ole just viisakas kasutada kõiki hüvesid ja siis kirjutada, et krt, see ja too oli kehv. Keskendud headele külgedele, õnneks on eranditult igal hotellil ka oma head küljed olemas, nii et sisuturundusartikli kirjutamine ei ole kunagi teab mis jalgratta leiutamine. Ses mõttes ajavad mind alati naerma need blogijad, kes kutsuvad ettevõtteid üles tegema endaga (tasulist) koostööd ja hõikavad siis välja, et aga olge ka valmis kriitikaks, sest mina olen oma arvamuses aus. Kammoon, võtad ettevõttelt 200-500 eurot ja siis kirjutad, et tegelikult ei ole toode/teenus oma raha väärt või tood välja miinused? Päriselt? Seega võiks lühidalt mu mõtte kokku võtta, et nö suunamudijate arvamus on tihti kallutatud. Samas ei ole ka see puhas tõde. Targemad on minu arvates need ettevõtted, kelle PR osakond teeb kohalike suunamudijatega koos üritusi, kutsub mingile event´ile, sellega ei kaasne mingit kohustust, keegi ei kiida ega laida, aga bränd on pildis.

Aga tagasi Laulasmaale. Laulasmaa suurim eelis minu jaoks on muidugi see, et see asub meie kodust ca 20 km kaugusel. Praktiliselt koduhoovis. Ehk siis kui mul on valikus Laulasmaa või Viimsi, siis ma valin Laulasmaa, sest ma ei viitsi sõita. Kui ma sõidu juba ette võtan, siis siiani on mu lemmikud asunud Saaremaal, aga mul on tunne, et see võib muutuda. Üks mu blogituttav kiitis Rakveret (jah, ma olen ilmselt viimane eestlane, kes seal käinud ei ole) ja tegi seda nii veenvalt, et mul tekkis tahtmine kohe sinna endale üks puhkus broneerida. Hinnad põhimõttelised samad, mis Laulasmaal,  vaid see paganama sõit…

Laulasmaa teine tugev pluss mu jaoks on imeline loodus. Eile oli võrratu päikeseline talveilm (mis täna hommikuks asendus muidugi juba vastiku vihmase ja halli sügisilmaga). Me jõudsime Laulasmaale liiga vara – st alguses oli meil plaan vaid spaakülastus teha, aga sujuvalt mõtlesime me ümber. Sisse registreerimiseni oli kaks tundi aega ja nii veetsime me vahva hommikupooliku rannas ja männimetsas jalutades. Mulle endale meeldib Laulasmaa rand eriliselt hilisuvel, me oleme Marekiga augustikuus käinud pulma-aastapäeva romantikat tegemas (lihtsalt vahtsime merd ja jõime vahuveini, mis te siis arvasite!) ja see oli imeilus. Siiani üks mu lemmikuid spaakülastusi, aga ilmselt on suuresti põhjus ka seltskonnas, ilusas ilmas ja tähistataval päeval. Mul on isegi “Laine” spaas välivoodis magades olnud megakihvt spaakülastuse kogemus, kuigi “Laine” ise ei ole vapsee minu teetassike. Mulle meeldib Laulasmaa loodus ja see on kindlasti üks põhjuseid, miks me ikka sinna spaasse tagasi läheme. Kuigi…

  • Ma leian, et ööbimine on totaalselt ülehinnatud. 79 eurot rannaresidentsi standardtoa, mis on juba suhteliselt kulunud (ja ma olen selle eest ka 99 eurot maksnud) ja kus telekas on ikka sama suur (väike?) kui mu telefoniekraan, on ülehinnatud. Ausalt, eile vaatasime õhtul voodist multikat ja põhimõtteliselt oleks ma võinud lauale ka oma telefoni panna.  Vaata nagu läbi lukuaugu. Mega ebamugav. Jah, ilmselt pole teleka vaatamine spaas olles kõige olulisem, aga õhtul ikka tahaks (eriti lapsega olles) voodist vedeledes telekat vaadata. Erinevalt 2015 aastast kui ma kirjutasin “Kui me toaukse lahti tegime, oli meil kohe jalus kokkukäiv vedruvoodi ja selle peal padjad ja tekid – mulle tundus, et meid on magama pandud toa asemel koristuskappi. Tuba ise oli KOHUTAVALT külm, ruloo katkine ja loperdas katuseakna kohal, nii et see häiris mind nii metsikult, et ma sundisin Marekit, et ta selle mingi imenipiga kinni paneks, sest ma ei suutnud seda vaadata, telekas (mis oli sama suur kui iPhone 6) oli seina küljes kinni ausõna peal ning samuti viltu, aga me ei julgenud seda puudutadagi, sest see tundus sealt kohe alla kukkuvat, põrandaparkett hallitas” oli tuba muidugi puhas ja soe, aga iPhone 6 oli ikka viltuselt seina peal.
  • Kui kusagil on ebamugavad padjad ja madrats, siis see on vaieldamatult Laulasmaal. Ja ma olen selles hotellis vist pea igas toas ööbinud. Ma ärkasin öösel mitu korda seljavalu tõttu ja ei jõudnud ära oodata, et saaksin kodus oma Pranamat massaažimatile pikali visata. See viimane on minu jaoks muutunud täiesti asendamatuks. Nagu ma natuke kehvemini magan, viskan ma end sinna mõneks ajaks siruli ning tunduvalt parem hakkab. Neid matte saadeti kunagi vist kõikidele blogijatele ja kiidulaulu tuli siit ja sealt nurgast. Mina ütlen, et põhjendatult. Laulasmaalt loodan ma iga kord, et ehk on nad nüüd madratsid lõpuks ära vahetanud. Ikka ei ole. Ma võiks neile Napsiekontakti anda;) Või pangu siis Pranamt matid tubade standardvarustusse.

Spaa osaga on mu meelest nii ja naa. Ühelt poolt pole seal justkui midagi, aga samas selleks, et igav ei hakkaks, tuleb seal rohkem ujuda ja tegevust leida, seega justkui nagu pluss? Mullivannide mullid on nii nõrgad, et ma ei näe üldse seal põhjust istuda. Hommikul valutava selhaga spaasse minnes lootsin ma, et veealune massaaž avitab, aga ei midagi. Mulle tuli kohe meelde Viiking spaa, kus mullid mõnusalt läbi kloppisid. Lapsega on seal mõnus olla, laps on kogu aeg silma all ja pole ka sügav, et peaks kartma, kuid kindlasti ei valiks ma Laulasmaad spaa pärast kui oleksin romantilisel puhkusel kahekesi. Ma hetkel julgen öelda, et Viiking oleks spaa poolest üks mu valikuid (juhul kui parem tuba valida). Spaa plussiks on kindlasti välibassein ja õues asuv Soome saun. Välibasseinis käisime me Idaga lausa kaks korda. Vot see on mõnus!

Toit – Wicca on alati üks mu lemmikuid olnud, sest mulle lihtsalt nii meeldib Angelica Udekülli käekiri  – on kindlasti üks Laulasmaa tugevusi, samuti ka teenindus. Mulle alati nii meeldib kui positiivsed ja sõbralikud on sealsed töötajad. Seekord jäi mul Wiccas käimata, sest Ida oli spaast nii väsinud (muidugi ta ise seda ei tunnistanud), et ta keeldus voodist välja tulemast. Vaatas vaevuvaevu ära multika ja magas põhimõtteliselt juba kell üheksa. See viimane muidugi tähendas, et ta oli hommikul enne kukke ja koitu üleval, aga no mis veel uut on. Ilmselt mõjutas ta varajast ärkamist ka see, et ta tahtis kindel olla, et me ikka läheme hommikul enne sööki ujuma. Läksime. Mõnus värske tunne on nüüd.

Novot. Ja nii selle Laulasmaaga on. Iga jumala kord. Ei jää nagu rahule, aga samas jään. Virisen, et on kallis. Samas lähen alati uuesti tagasi. Aga teate, mis mulle veel meeldib. Et käid ja külastad ning võid ausalt oma arvamuse koos plusside ja miinustega kirja panna, sest mingeid ettekirjutusi ega ootusi ei ole kellelegi. Eks see on põhjus, miks minust “professionaalset suunamudijat” kunagi ei saa. Mulle meeldib välja öelda kõik, mis mulle meeldib/ei meeldi no strings attached. Ma tahan oma blogi hoida päriselt ausana. Ka koostööde mõttes. Selles mõttes on mulle vastumeelsed need blogijad, kes võtavad vastu iga koostöö, sest selle eest makstakse. Ma alles hiljuti kuulasin Kirsitšilli podcasti samal teemal. Ma olen alati suhtunud noortesse vlogijatesse kerge eelarvamusega, aga issand kui asjalikult need suunamudijad (ja nad ju on seda noorte seas!)  oskasid oma arvamust avaldada. Thumbs up!

 

Reisimine on ainus asi, mille eest maksmine, teeb rikkamaks

Mõnikord ma vaatan teiste reispilte ja mõtlen, et pagan kui kadedaks teeb, et tahaks ise ju ka. Siis ärkan kell neli varahommikul üles, et lennujaama tormata ja mõtlen, et aga ma ju ise rändan ka suhteliselt palju? Pole küll klassikalised puhkusereisid ja viimase aja reisid, välja arvat Edinburgh, on ikka olnud tööga seotud, aga toredaid mälestusi pakuvad need reisid ju samamoodi. Viimase kuu aja jooksul olen ma nii mõnedki päevad kodust eemal veetnud. Nüüd tahaks Gruusiasse või Aserbaidžaani. Või Jaapanisse. Või Kuubale. Isegi Norras pole ammu käinud. Selle reisi peaksime küll nüüd esimeseks prioriteediks hoopis seadma. Varsti läheb muidu Klaudia nägu meelest ära.

DSC00655.JPG

 

Edinburgh ei ole kunagi olnud minu jaoks selline sihtkoht, et vaatan reisipakkumisi ja mõtlen, et oh tahaks minna. On alati tundunud selline hall ja kõle. Endise Rotary vahetusõpilasena aga langes mulle sülle just võimalus Edinburghi külastada. Natukene oli mu enda aeglus ka selles muidugi süüdi. Nimelt valiti välja grupp endisi õpilasi, keda lennutati ühe projekti raames erinevatesse sihtkohtadesse. Selleks ajaks kui mina olin suutnud otsustada oli valikusse alles jäänud vaid Edinburgh. Oi, kui hea meel mul selle üle on, sest Edinburgh oli kõike mud kui kõle ja hall.

DSC00511DSC00548DSC00556

Kõik meenutas mulle natukene nagu oleksin ma mõnda pildiraamatusse sattunud. Tegelikult pole see tunne üldsegi vale, sest millisest linnast on J.K Rowling saanud inspiratsiooni Harry Potteri kirjutamisel? Just! Edinburghist. Ma kõndisin mööda linna ja lihtsalt armusin sellesse kohta – loodus, arhitektuur ja paigad, mis meenutasidki Harry Potterit. Ma olen Harry Potteri fänn kui te veel ei teadnud.

DSC00577DSC00616DSC00620DSC00677DSC00678DSC00682

Igatahes tundsin ma lahkudes, et siia tulen ma tagasi. Kindlasti koos Ida ja Marekiga. Neile meeldiks see linn. Ja kuigi ma ei ole teab, mis suur shoppaja, siis järgmine kord lähen suurema kohvriga ka – Ryanairi lisatasu pagasi eest tasub end igati ära. Kes oleks uskunud, et šotimaa pealinn võiks olla ka ostlemise sihtpaik? Ja neid tillukesi teid, tänavaid, loodust võiks pildistama jäädagi. Iga (hobi)fotograafi unistuste sihtkoht!

DSC00603DSC00644

Kopenhaagen oli mu jaoks samuti üks selline koht, kus ma olin käinud vaid lennujaamas ning sealt rongiga Malmösse sõitnud. Kuidagi samamoodi üldse ei kutsunud. Kuni ma paar aastat tagasi tööreisil sinna sattusin ja armusin. Kopenhaagen on vaieldamatult üks Euroopa kõige chillimaid pealinnasid.

DSC01614

Arhitektuuriliselt ja vaatamisväärsuste poolest jääb küll mu meelest Stockholmile alla, kuid see mõnus hygge-vaib, mis selles linnas on, on see, mis armuma paneb. Ülearu palju ei ole ma Kopenhaagenist väljas käinud, kuid nii palju kui ma teisi väiksemaid linnakesi külastanud olen, tundub mulle, et see hygge-vaib on üleriigiline. Mulle tundub, et taanlased oskavad elu nautida.

DSC01599

Kõik tunduvad lihtsalt rõõmsalt oma tempos kulgevat. Kui ma nüüd viimati paar nädalat tagasi Kopenhaagenis käisin ja öises linnas natukene ringi jalutasin, siis igal pool istusid inimesed veel välikohvikutes ning nautisid elu. Novembrikuu, aga keegi ei ole veel tuppa kolinud ja/või talveriideid välja otsinud.

DSC01646DSC01656DSC01663

Berliinis käisin ma viimati 12 aastat tagasi, tegime perega Euroopas matkabussi reisi ja üks sihtkohtadest oli ka Berliin. Erinevalt kahest esimesest sihtkohast, mis mind väga kõnetanud ei ole, siis Berliin on mind alati enda poole tõmmanud. Sel suvel pidime me isegi perereisi Berliini tegema, aga suvi läks nii kiiresti, et enne kui me jõudsime otsustada, mida seal teha ja kuhu minna, oli pool suve juba möödas ning sinnapaika see mõte jäigi. Esimest korda käisin ma Berliinis 15-aastaselt, ühe Tartu noorteklubiga, bussireisil. Hästi lõbus reis oli. Nüüd olen ma tagasi.

Jõudsin Berliini enne kukke ja koitu ning kuna hotelli check in´ini oli sada aastat aega, mõtlesin ma natukene jälle linnaga tutvust teha. Alexanderplatzil sattusin ma kohe maailma kella juurde, millega mul alati seostub üks lapsepõlvemälestus. Kui ma Idavanune olin käis mu ema Saksamaal ja tõi tagasi tulles mulle nii palju ilusaid asju (teate ju küll, nõukaaja lapsed said Eestis poest vaid siniseid Marati dresse ja koolivorme) ja muu nänni hulgas ka postkaarte Berliinist. Ühel neist oli see kell. See oli üks mu lemmikpostkaarte pikka aega.

 

Jalutasin mööda Unter den Linden´it Brandenburgi väravate poole ja kuidagi linn, mis ma arvasin on nii minu linn, ei avaldanud mulle üldse muljet. Ilus küll, aga mitte selline ilus, mis ahhetama oleks pannud. Võimalik, et mu mõtted olid lihtsalt mujal ja ma ei olnud linnaga ühel lainel? Alles siis kui ma istusin koos hõõgveiniga (eile oli üsna jahe ilm!) pargipingile ja sooja topsiga käsi soojendasin ning kollaste lehtedega, veel mitte päris raagus pärnapuid imetlesin, taustaks eemalt kostev väntoreli lõbus heli, hakkasin ma linnaga sina peale saama. Siia oleks veel see Marlene Dietrichi laul sobinud.

Õhtul tegin kiire shoppingu, et midagi Idale leida. Natuke tuli jälle see lapsepõlvemälestus meelde. Siis olin mina oma vanaema juures ja emme Berliinis, nüüd on minu laps vanaema juures ja mina Berliinis. Issssand kui vana ma juba olen, saate aru jah.

Mitte et ma oleks oma “kodukontorist” tahtnud kuhugi minna, aga otsustasime õhtul ikkagi kolleegiga kerge sushiringi teha. Sushi-smushi! Möödusime ühest bierhausist ja mõtlesime, et kui juba Berliinis, siis tuleb ikka õlut ja bratwursti süüa. Sõime maailma kõige halvemaid valgeid vorste, jõime väga head õlut, kuulasime ehtsat saksa šlaagrit ning naersime. Palju. Mitte sakslaste üle, vaid enda üle. Väga lõbus, meeleolukas ja muhe koht oli. Mitte et ma vabatahtlikult uuesti ise sellisesse kohta läheks, aga no kui Saksamaal… Meenutasime tööreise ja rääkisime kliente taga, heas mõttes. Vahva merereis on olnud. Üldse ei kahetse midagi. Ja nii tore, et viimaseks tööreisiks selle ettevõttega jäi just Berliin.

Palun vabandust, et siia lõppu nüüd ka üks kaubanduslik teadaanne tuleb, aga mulle lihtsalt meenus, et ma liitusin mõnda aega tagasi üsna tiheda reisigraafiku tõttu SafetyWings kindlustusega. Ma olen sellest ka kirjutanud (siin), praegu tundus paslik meelde tuletada teile kõigile, kes te ka palju reisite, millega tegu on ja miks ma just selle kindlustuse kasuks otsustasin.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.

“Muidu ma oleks öelnud, et liiga kaugel!”

Esmaspäeva õhtu. Kodune Ussipesa. Pulma-aastapäevani on jäänud loetud päevad, aga mu pea on täiesti tühi mõtetest, mida Marekile kinkida. Ma tean, et suvaline nänn teda ei huvita, spaad ja restoranid ning šampanjamekutamised on rohkem minule endale mõeldud olnud ning asjad, mis Marekile päriselt rõõmu teeks on minu rahakotile liig/utoopilised/väljaspool minu oskuste ringi. Ma olen põhimõtteliselt loobunud mõttest talle midagi kinkida ja mõtlen juba peaaegu pahaselt, et miks üldse neid totakaid aastapäevi on vaja tähistada. Ja siis ühtäkki postitab Herling Mesi Tare Facebook´i lehele, et Varnja SaunafESTile on tulemas ka haagissaun koos saunamungaga. Hmm…20.august, homme, vaba päev, last ei ole, Marekile meeldib saun, mulle meeldib Varnja, talle ka…Kirjutan Herlingile suht vähese lootusega, et äkki on saunapaat veel ööbimiseks vaba. Minu suureks rõõmuks ongi. Ahh, vat sellest saabki Marekile üllatus. Igaks juhuks küsin, kas ta saab kolmapäeval veidike hiljem tööle minna. Saab. Ütlen talle, et no siis on mul talle üllatus.

Õhtul istume teleka ees ja Marek küsib ühtäkki, et kas me ikka jõuame Varnjast kella üheksaks kolmapäeva hommikul tagasi. Talle jäi ka saunafESTi reklaam Facebookis ette ja nii eeldas ta, et see ongi ta üllatus. Ta on selles mõttes igavene üllatuste-rikkuja, et ta suidab pea alati välja mõelda, mis plaanis. Ütlen talle, et kuule nii kaugele me küll sõitma ei hakka. Viga. Strateegiline viga. Ma unustasin, et samal ajal kui mina olen spontaanne ja ilma mõtlema ütlen, et istume autosse ja paneme Peipsi äärde ajama, meeldib temale plaan. Nii juhtuski, et Varnjasse jõudes olime me pahurad, näljased ja sularahata, viimaseta Peipsi ääres kaugele ei purjeta. “Miks sa mulle ometi eile ei öelnud, et Varnjasse läheme?” pahandas Marek, “ma oleks osanud planeerida. Valinud otsema tee, käinud tee peal söömas, võtnud sularaha.” Ma ei liialda kui ma ütlen, et mulle tulid pisarad silma ja ma mõtlesin sisimas vihaselt, et olgu see viimane kord kui ma püüan selle vana toriseja jaoks midagi romantilist teha. Mina olen pika vihaga solvuja ja me mõlemad olime seda fakti arvesse võttes kindlad, et sinnapaika see meie romantika surebki.

Aga võta näpust. Kõhud Kolkjas täis söödud (ja Alatskivilt sularaha toodud) puhusid meie tunnetes hoopis teised tuuled. Mossitamine oli kadunud ning rõõmsalt võtsime me suuna Mesi Tare suunas, kus meid oli ootamas võrratu ilm, imelised inimesed, kaheksa hullumeelselt ägedat sauna, suitsukala, koduõlu, naabrimehe hoidised ja otseloomulikult minu vaieldamatu lemmik, maksimaalselt romantiline saunapaat Mesispa Peipsi pilliroo varjus.

DSC09931.JPGDSC09936.JPGDSC09925.JPG

Me ei ole Marekiga see idülliline paar, kes üldse kunagi ei kakle, vastupidi, me kakleme pidevalt ja nagu te teate, siis meie suhet iseloomustab see, et mina olen kaos, mis Mareki reeglitele ja korrale tugineva maailma peapeale keerab. Meil on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, kui üdini aus olla, siis hetkel on meil käsil jällegi üks selline raske perioode. Mitte selles mõttes, et me ei hooliks ega armastaks, aga olmeprobleemid on põhjuseks, et me oleme tihti kergemini ärrituvad, väsinud ning tunneme, et teeme teineteisele etteheidetega liiga. Samas ei ole armastus aastatega kuhugi kadunud. See on meiemoodi, meienäoline. “Sa oled ilus mees,” ütlesin ma Marekile kui tast pilti tegin. “Sina oled ilus naine,” ütles Marek, võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind kõvasti. Salaja Peipsi pilliroo vahel muutub temagi julgeks. “Ma ikka mõnikord mõtlen, et kust ma sellise naise sain,” meelitas ta edasi. “Sa lähed aastatega aina ilusamaks,” lisas mu oma isiklik Casanova. “Ja paksemaks, ” lisasin mina.  Marek vangutas pead ja ütles, et rohkem küll ei tohi paksemaks minna, et siis on juba kole.  Õnneks ma keskkohast veel nõnna jämme ei ole, et enne peab võileiva ära sööma kui mulle tiiru peale teeb.

Igatahes vat kus on romantilise auraga koht, isegi kidakeelse Eesti mehe paneb armastust avaldama oma keskealisele naisele ja nagu Instagramis nägite romantilist filmiklassikat järgi tegema.

DSC00012.JPGDSC09970.jpgDSC00008.JPG

Aga olgu. Aitab sellest imalast armastuse jutust. Me läksime siiski SaunafESTile. Teate, veel umbes neli aastat tagasi ei olnud ma üldse sauna-inimene, tundus selline täiesti tobe tegevus, ma läksin iga kell parem vanni mõnulema kui sauna, errrriti veel kui ma oleks seal pidanud olema võõraste inimestega. Võehhhhh. Ma pean Satule aitäh ütlema, tema juures hytta´s elades sain ma aru, mida saunaskäik tegelikult tähendab, et see on midagi muud kui pesemine. See on meelelahutus ja mõnu. Mesi Tares võetakse saunatamist täie tõsidusega.  Festival on festivali mõõtudega ja seekord huugas keris tervelt kaheksas erinevas saunas, sealhulgas suitsusaunas. Oma 38 eluaasta jooksul ei olnud suitsusaunas (ega ka kile ja indiaanisaunas kui nüüd aus olla) kunagi varem käinud. Suitsusaun kui me 12 inimest koos saunalaval istusime ja tagumik naks ja naks kuuma lava külge kinni jäi nii et pekid sulasid oli selline kogemus, mille pärast ma olen nõus järgmisel aastal uuesti Tallinn-Varnja-Tallinn vahemaa läbi sõitma ning vajadusel kell pool kuus hommikul ärkama.

DSC09977DSC09979DSC09980DSC09983DSC00006DSC09972DSC09974

Tunnete, et pole saunainimene ja mõtlete, et ah, mis ma sellepärast hakkan sõitma. Ärge nii küll mõelge. Seltskond ja huumor ning naabrimehe hoidised + koduvein on omaette põhjus iga kell Varnjasse minna. Selleks ajaks kui me suitsusaunast tagasi jõudsime oli naabrimees oma garaaži-lavka juba kinni pannud, aga see ei oleks ju Varnja kui sa ei võiks uksekella lasta ja paluda garaaž uuesti avada, sest koduveiniklaas oli tühjaks saanud, kiidetud hoidised kaasa ostmata jäänud ja praetud Peipsi tint samuti! Saate aru, Peipsi tint oli mu lapsepõlve lemmiktoit. Tädi Helju ja onu Endeli köögis oli alati radiaatori peal kandik kuivatatud tindiga. Nüüd pakkus Herlingi naabrimees praetud tinti. Vähe sellest, et see tuletas meelde ilusa lapsepõlve ja tollased maitsed, see oli tõeline gurmee. Gurmee ma ütlen teile! Ma telliks seda endale veel mõned kilod!

DSC09992DSC09995DSC00003DSC09997DSC09998DSC00017.JPGDSC09957DSC09986DSC09961

Muinasjutuline õhtu muinasjutulises kohas lõppes muinasjutuvääriliselt. Istusime vaikselt oma paadis kui ühel hetkel käis põnts. Paadi katusele hüppas rebane. Selline nagu “Väikes printsis”. Ei, me olnud koduveinist ja õllest purjus, et viirastusi oleksime näinud. Oligi kõige pesuehtsam “Väikese printsi” rebane, sõi meiega praetud tinti ja uuris meid siit ja sealtpoolt. Kui ta oleks osanud rääkida inimeste keeles, siis ta oleks ilmselt öelnud – ainult südamega näete hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Või oleks ta palunud end taltsutada? Tuletanud meile meelde, et tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” 

DSC0003268963452_413422765944224_3863399674903789568_n69360547_378144849748551_3867281719748984832_n

“Siia tulla oli parim otsus,” ütles Marek kui me õhtupimeduses paadipingil istusime ja loodust kuulasime. “No vot, midagi ei oleks ju muutunud kui ma oleksin sulle seda eile öelnud,” vastasin mina.  “Oleks,” vastas Marek. “Ma oleks öelnud, et see on liiga kaugel ja me ei lähe.” Tegi väikese pausi ja lisas siis: “See oleks viga olnud!”